makkaraa ja soome sauna ja nii ma soomlaseks saingi.... või noh peaaegu. Tegelikult olen ma ikka maarjamaa neitsik....kes eneselegi arusaamtul kombel siia kepikõnni keskele lumesisse soome keelt rääkima on sattunud...

Ei saa, kurta ümbrus on ilus, poed kallid, aga seeeest head lagrisat täis, ümber hulk vaihtareida ja kui ingliskeelset smalltalki viitsiks ajad siis hunnik uusi tuttavaid ka olemas...Aga kui ei viitsi ja ei taha, aga kui ei taha rääkida kursustest mida keegi võtab või kuidas ühikas neti tööle saab või kuidas ma soome keelt olen õppinud või kust ma ikkagi pärit olen.... kui ei viitsi seda kõike arutada.
Siis ei juhtu tegelikult midagi, ainult üksindus poeb pisut hinge, sest teised lähevad tartus kelgutama ja saavad keskööl keskpõrandal kokku et teha mõni õlu ja rääkida üks või kaks lugu...

Tartu tundub praegu nii kaugel, mitme saja kilomeetri lume taga, kauge ja magus... kuigi keegi seal kannatamatult ei oota...ikkagi natuke rohkem oma kui makkara ja kepikõnd igas võimalikus poosis ja seisundis.

Ja mis mõttes, ei saa poest 2,5 protsendist piima ja rasvaga ja heade bakteritega jogurtit, mis inimesed te olete, et te kohukesi ei söö...mõni võiks siiski olla, kasvõi üks väike lagritsmaitseline või midagi...see on tegelikult ka hea... Ja kuidas moodi ei suuda linna suurim pangakontor 6 inimest tunniga ära teenindada...ma saan aru küll et isiklik lähenemine, aga ega päris elulugu ja sugupuud kah enne pangakaardi väljastamist teadma pea.
nnnn
Ma tunnen et mind kammitseb barjäär, arusaamatuse barjäär ja ma tunnen teatavat vimma endas pead tõstmas...ma tean et see on mulle kõik ääripööri vajalik ja kasulik ja midagi, mida ma pean läbi elama, aga ma siiski ei suuda seda kõike veel nautida, ma ei suuda endiselt veel harjuda, selle üksiku hundi staatuse ja smalltalki kurbmängudega.... aga ma luban et ma üritan anda endast parim ja olla hea ja rõõmus iseenda pärast... surun käe rusikasse ning hambad kokku ning olen edasi püüdlikult sotsiaalne ja positiivne...

Ma loodan et kui ükshetk oimetult maha kukun, siis nad taipavad mu cargoga Tartusse vaimu hoole alla saata...