rohkem kui midagi saan ma siin eemal olles tuttavaks iseendaga...veel tuttavamaks on muidugi raske saada, aga mul on tunne, et ma olen sellega toime tulemas.... ma üllatan end iga päev... üllatan ennast ja ka teisi, kes on seal kaugel... neid kes on kodus!

Mu labiilne meelelaad on uuest oluümbrusest hoogu juurde saanud... ma suudan olla veel intensiivsemalt kurb ja veelrohkem kordi päeva jooksul rõõmus, kui varem... ja see kõik ajab segadusse ja nii meeletult lihtne on saada ühtäkki nii ahastamaajavalt trööstitult üksikuks, kui lihtsalt tuleb peal too hinge mattev, seda suisa füüsiliselt, igatsus, kõige koduse järgi... tartu järgi, kursakaaslaste järgi, andrese järgi, kohukeste järgi, suvise muhu järgi...... lihtsalt igatsed ja oled kurb, olles viisminutit varem olnud marukärevahvalt vaimustatud jäälilledest, mis on aknal.... kummaline ja siis vahel ma tahaks lihtsalt jonnida, sest hari on kadunud ja tuba on sassis ja kõik on valesti ja mitte midagi ei saagi kunagi õigesti olema.... Ma loodan, et need, kellega ma neil kurbuse hetkil ja jonnitujus kontakteerun, et nad peavad vastu... sest nemad tegelikult ei ole ju milleski süüdi ja tegelikult ei ole asi nii hull... tegelikul olen ma juba natuke harjunud ja kogu selle igatsuse kõrvel käin ma ju ikkagi koolis ja üle pika-pika aja tegelen taas tõesti suht intensiivselt õppetööga ja käin palju jalutamas ja tunnen natuke et elan natuke rohkem kui varem... lihtsalt mitte sugugi pole harjunud elama, ilma nendeta, kes teevad elamise nii palju kergemaks ja trööstivad olemist... aitäh teile kõigile siinkohal kummardus kallistus, pai ja kniks....võtaks teid ka ühes taskusuuruses komplektis endaga kaasa! Kuigi te tegelikult oletegi siin....

Jah ja peale kõige muu ma ikka veel ei maga... ma arvan et ka too unetusel on käpp sees mu labiilsuse oreliviledes.... krt, paha siga mitu viga....

Mutta-mutta hyvät ystävät, hakkab saabuma aeg millal peaks saabuma pannkoogi brigaad!!!

Nii et knik, lilled , kummardus ja lehvitus õhusuudlustega