Lihtsalt...elu on selline, see on üks mu ema lemmik vastuseid küsimustele laadis, miks asjad on nii nagu nad on! Lihtne kas pole, äärmiselt lihtne....aga kiõik jääb põhjenduseta ja kõik jääb ebaselgeks...ilus vastus lihtsalt selleks et pääseda vastamisest...paras vassimine, aga samas kaval tuleb ju olla....

Oma lastele ma vastan arvatavasti kunagi sama moodi, sest iseenesest kaua sa jõuad igasugu natuke totakatele ja kõiketeada soovivatele jõnglastele korrektselt vastata ega vist kaua ei jõua...pealegi ei tea me ju keegi kõigele küsimustele vastuseid...nii et lihtsam on nentida, et lihtsalt elu on selline....

...kuidagi kummaline on on rääkida oma lastest ja mõelda mis ja kuidas nendega elu saab olema....eelmine nädal siin oli hirm et äkki ongi nüüd nii, et tuleb üheksa kuu pärast lapsevanemaks hakata.....see oli üsna kohutav kogemus...ma olen alati olnud ratsionaalne ja mõelnud et enne kui mul oma lastele turvalist kodu ja tippklassivanemaid pole pakkuda, ma lapsi ei saa, teen abordi kui õnnetus juhtub ja kõik....kui nüüd aga oligi olukord kus oli võimalus...et äkki...siis ei tundunud abort sugugi nii esimene ja ainuvõimalik võimalus....kuigi turvalisest kodust ja tippklassivanematest oli asi kaugel.....kummaline oli ja mingi hetk ma mõtlesin küll, et kui ma nüüd peaksin rase olema, siis lihtsalt tuleb vanemaks hakata...et siis saangi lapse, küll hakkama saab...oleme tegelikult Andresega rääkinud küll et kumbki ju vanemaks saamiseks valmis pole, kuid sel hetkel ei olnud Andresel mingit sõnaõigust sel hetkel oli tegemist ainuüksi minu lapsega, ma olin peaaegu valmis talle ütlema, et vaata, sina Andres tee, mis sina tahad, mina hakkan lapsevanemaks, kui tahad võid isa olla, kui ei taha võid vabalt perse ka minna...järgmine hetk murdusin ja tundsin end stabiilselt labiilsena ning mõte lapsest ja üksiemana kasvatamisest tundus ületamatu, tegin kõik et see laps kui ta olemas peaks olema enam ei oleks...vastik ja paha oli endal....ülejärgmisel hetkel ei teadnud ma enam midagi ja ma lubasin et ei mõtle sellele enne kui test tehtud....mõne aja pärast keerutasin aga sama mõttelõnga ühte ja teistpidi läbi pea jälle.....
...mul on tunne et ma oleks vist lolliks läinud kui Andrest toeks poleks olnud...lõpuks selgus siiski, et last tulemas ei ole...VIST, nagu ütles arst!

N