Sellest, et saar minusse hakkab kasvama sain aru paar päeva tagasi, kui väikese varesega kodus olles tegin endale iseseisvalt ja vabatahtlikult lõunaks röstsaia valgete ubadega tomatikastmes ... Terve purgi ube kummutasin alguses potti ja hiljem kahele või ja toorjuustuga kaetud röstsaia viilule ning kõik sõin ära, isuga ... ja maitses.

Mäletan, et esimesed korrad kui härjapõlvlane samalaadse eine endale kehasse keeras, võdistasin õlgu ... hirmus võõras ... oad ja röstsai - pff hirmus jahune ja läila värk ... ei aidanud ka härjapõlvlase selgitused, et generatsioonide viisi saarlasi on samasel menüül üles kasvatatud ... vatsiis, kuidas saar külge hakkab ...

Teisalt jälle, eelmisel nädalal leidsin meie metsistunud kodupargist või noh sellelt kummaliselt tühermaalt, mis kodu lähedal, sarapuu, õigemini küll sarapuupähklid puu alt teelt ja õhinaga toppisin taskud neid täis, hiljem kodus purustasin neid uhmris ja rõõmustasin nagu laps iga kord kui pähklikoore seest kena pähkel välja ilmus ... vatkus kuldaväärt leid, oli ma elevil ...

 ... härjapõlvlane oli umbusklik ... et kas ma olen ikka kindel, et see pähkel on ja kas ma olen kindel, et see süüa kõlbab ... isegi pärast seda kui ma olin oma kakskümmend pähklit endale sisse lõhverdanud ega paistnud otsi andvat ei olnud ta veel siiski piisavalt veendunud et ise mõnd maitsta ... nii sõingi ma kõik pähklid ise ära ...

Et saarlased tundub ei korja suurt metsaande .. olgugi et need nii mõneski kohas jumala muidu kätte on saada ... et pole nagu oskust või kommet või harjumust ... pole suurt teadmistki, milline üks koorimata sarapuupähkel välja näeb ...

... et selles mõttes, olen veel ikka täitsa mitte saarlane ja hea ongi ... saab pähkleid süüa ja rõõmustada!