Kaaren heitis pilgu vääksuvale olevusele enda kõrval ... Väike Vares ... ilmselgelt oli see väike vares ... abitu nagu väikesed varesed ikka, suure noka ja suurte silmade ning kuuldu põhjal ka päris hea kopsumahuga väikene varesepoeg ... Kaaren tatsus paar sammu eemale ... see kõik tundus üksjagu nagu unenägu ... Kaaren oleks tahtnud tiivad välja sirutada ja minema lennata ... ent ei ... see ei sobinud mitte ... väike vares ei osanud veel lennata ja üksi ei saanud ta minna ... kuidas see küll nii läks, mõtles Kaaren ...

Ta mäletas veel üsna hästi päevi mil minemalendamine oli vaid tema enda tiibades kinni, ta mäletas veel üsna hästi, mis tunne see oli ... see oli paganama hea tunne, just sellepärast oleks ta nüüdsamagi heal meelel ikkagi oma tiivapaari laiali sirutanud ja lasknud õhuvoogudel end kanda ... Kaaren tundis kuidas kõhu alt läks õõnsaks ... ta tahtis, aga ei saanud ... ja vaatamata kõigele tundis ta kahetsust, et ei saanud ... kuidas see küll kõik niimoodi välja kukkus?

Kaaren vaatas veelkord väikest puhvis olevust, kes jätkuvalt vääksus käredal varese häälel, silmad kinni pigistatud ja üksik pisar voolamas alla mööda väikest põske ... äärmiselt irriteeriv helirada, mõtles Kaaren ja püüdis leida midagi mida varesele nokavahele susada, et too vait jääks ...

Njah ... minema lennata ei saanud ... aga väike vares polnud selles süüdi ... väike vares oli suht imeline süütu olevus, kes kümne küünega katsus kuidagi olla ja ellu jääda ning Kaaren tundis ta vastu hirmsuurt kiindumust ... ent too teadmine, et enam ei saagi lihtsalt minna ja oma tiivadele lootes minema lennata, ajas ta kihevile ... nagu sipelgad oleks püksis olnud, tahtis ta justkui olemise kiuste kõigele keelt näidata ja minema lennata ...

Tobe lugu ... ta polnud ikka veel harjunud ... väike vares oli saanud tema elu pärisosaks, ent siiski tabas ta ikka ja jälle end selle üle üllatumast ... kuis nii? ... Tal oli olnud aega harjuda mõttega ja tal oli olnud aega harjuda väikese varesega enda elus ja kuigi päevad muudkui kulusid uues kummalises elurütmis, mida orkestreeris enesele aru andmata just too väike vares, teadis Kaaren täpselt kuidas ta vahel suisa korduvalt ühes päevas tabas end mõttelt - Vatkus! Oot, kuidas see kõik nüüd siis niimoodi on?

Kaarna elu oli talle endale võõraks jäänud ja ta igatses oma tuttavlikku vana olemist ... igatses, aga kuidagi kipakalt mitte väikese varese arvelt ... väikest varest armastas ta ju ilmselgelt juba ammu piiritult.