Sõnad... nad võiksid olla vähe püsivamad ja vähe staatilisemad ning õige pisut aeglasemad... mitte nagu varblased... mõttetud, siia-sinna ja peamiselt eest ära keksivad..... tahaks suuta neid püüda ja tagasi võtta, nagu poleks olnudki.... sama teeks mõtetegagi.... kaotaks või hävitaks nad ära.... nagu poleks kunagi olnudki... ei oleks kunagi mõelnudki.... kaduv kunst, kaduvad mõtted... isemoodi iseloomad..
Jahh ma valingi seekord vist neid, kes teevad sõnade ja mõtete unustamise teatud asjaoludele kohustuslikuks ning korraldavad sõnade tõkestusprogramme... niisuguseid, kus sõnad, mis suust väljuvad on kõigepealt kaks päeva ootel ja alles siis sõuavad aeglaselt õhku mööda minema... vahpeal aga saab neid uuesti ära süüa ja muundada ja moondada.
Selle puhul on muidugi oht, et sõnad hakkavad omavahel paarduma ja poolduma ning oma elu elama, kuid omajagu teevad nad seda nüüdki... ehk et igaljuhul tuleb olla ettevaatlik ja väga pinksalt jälgida mida ütled, mida valjult mõtled, mida kirja paned.. ning mida need sõnad väljasaades õigupoolest edasi teevad.