Mu ees laual on kuvar, millel voolab veeb ja vilguvad bännerid ning ilmuvad sõnad, mida klõbistan klaveri klahvidel, kuvari taga on kõlar ja kaks kaarti, ühel fragment Klimti maalilt, millel suure kübaraga punapäine naine, teisel pannkoogiköök blondi poisiga, kes parasjagu pannkooki õhust pannile üritab püüda. Mulle väga meeldib too punase peaga naine, ta pilk on pööratud kuhugi alla kõrvale ja tal on paks karvane sall või krae mis katab ta lõua ja poole meelalt punasest suust, ta nina on natuke püsti ja kulmukaared toonitud mustaks, ta on suursugune, ent kuidagi natuke nukker ja õrn, ta on ilus. Ja tollel poisil, sellel teise kaardi peal on rõhutatult heledad juuksed, juba kaugelt on märgata et ta on blond, kuigi kogu pilt on justkui grafiidijoonistus hallides toonides. Kaartide taga on kaks vaasi, ühes viis nartsissi ja teises viis roosi, kollakate kroonlehtedega, mille ääred on punakaltroosa-oranžid...
Laual on veel igasugust pudipadi, üks tühi teetass ja täis kohvitass ja pooleldi tühi veeklaas ning lusikas, lisaks mõned raamatud, ja euroopa teede atlas ja suur maailma atlas, mobiiltelefon ja kalkulaator, paar kausta ja hunnikus pabereid, kleepe linti kahesugust ja auguraud, pastakaid ja kahvel... peale vaadates suursugune seapesa aga kus sa sellega, ma vähemalt enamasti aiman, kus miski on....
Võiks arvata et sellise laua leiab minu kodust, kuid ei, see on minu laud minu töö juurel või õigemini on küll minu töö laua juurel kui nüüd aus olla... aga see selleks... tegelikult tahtsin ma avaldada imestust selle üle et nii segamini laud võib olla ja ongi töölaud.... võib olla peaks ta ühel hetkel ära koristama, oleks kõik ornungis, oleks lihtsam töödki teha.... njahh, võib olla tõesti, kuid niikaua kui töö otseselt konti ei murra on sellest lauast ja temal paiknevast segadusest hoopis meeldivam lihtsalt kirjutada......