Käisin eile Aki Kaurismäe viimast filmi vaatamas, viimast kui kõige hiljutisemalt kinolinale jõudnut ja viimast kui tema soome triloogia kolmandat osa filmide "Kauas, pilveet karkaavat" ja "Mies vailla menneisyyttä" järel.

Aki oli oma teatud headuses ja mina sain naudelda..... tema filmikeel on jäänud samaks, samamoodi staatiline, samamoodi seisev aeg ja minimalism, keel küll mitte enam nii kirjakeelne, kuid endiselt tunne, et tegemist on kuukulgur-inimestega, mitte inimestega meie ümbert ja teisalt too rõhutatus, et tegemist on just nende väikeste inimestega meie ümber...

Ta mäng endiselt haarab ja vaimustab mind, see on ilus ja puhas.... ta loo keel on selge ja temas on sooja huumorit.... selles filmis leidus viimast küll natuke vähem, film oli sisult märksa süngem kui eelmised, ei olnud õnnelikku ja helget lõppu, helisema ei jäänud lihtsus ja lootus paremale elule..... lõpp oli lihtne, kuid lootusetu, sealjuures märgitult lootusetu.... En minä tähän kuole!.... valus, valusalt lõi, tuli tunnistada kinost välja tulles, valusalt lõi otse sinna lootusetuse närvile..... njaa kniks ja kummardus sellele nauditavale ilusale täpsele hoobile, lilled saadan lava taha....

Enne Kaurismäke näidati kellegi rootsi-eesti-prantsuse lühifilmi projekti, mingit diplomitööd rootsi filmikoolis või miskit sellist, kes see autor täpselt oli või mis kool see oli, polegi oluline minu jaoks... oluline oli film ise... Filmi nimi oli "Vägev Võlur" (kellegi prantslase novelli ainetel tehtud) ja peaosades Egon Nutter ja Maria Klenskaja... Nutter oli vägev Võlur, kes oleks võinud muuta terve maailma heaks ja enda elu toredaks ja vägevaks ja imetabaseks, kui ta oleks vaid tahtnud, aga ta ei tahtnud, sest pole vaja ehmatada ju tavakodanikke, sekkuda saatusesse ja loobuda kohast mis sulle määratud.... Klenskaja oli Vägeva Võluri kuri tädi, kes on tahumatu ihne ja õel ning ta oma rahulolematusega viimaks omamoodi hauda viib... lugu pani taas omal lihtsal viisil mõtlema olulistele lihtsatele asjadele ja oli ilus.... teostus oli vägailus ja film kestis kümme lühikest minutit.... kõik see kokku kindlustas mu lootust, et eesti noored tegijad, olles seotud nii heade asjadega, hakkavad kuhugi jõudma.... ja jumal olgu tänatud selle vähesegi eest.....

....mis puutub muusse, siis ma olen segaduses.... ärevil......hirmunud ja tänulik et on Maasikas....sest võib olla tema teab mida ta teeb... sest mina küll ei tea......