Memory from transdisciplinary perspectives: agency, practices, and mediations....
...ma armastan konverentse, paberite krabinaid, inimesi kellele on midagi öelda, kes on ettevalmistunud ja ütlevadki, paanikat staabis, kohvipause, välismaiseid tänusõnu ja naeratusi, tegusaid nägusid, kollast silti, mis ripub kaelas kirjaga staff, ning mis automaatselt sinu näoilmele kõrge asjalikkuse noodi juurde annab ja pisikeste asjade pärastki südamest jooksma, organiseerima, lokaliseerima, lahendama, raputama, tegema, muretsema paneb..


Armastan õõnsust, mis tekib nähes, et miski on sinu väikeste käpakeste osalusel käima lükatud, see miski hingab edasi omasoodu ja ajju jõuab teadmine, et enam maha ei saa, tuleb lõpuni endast parim anda, et libiseks lõpuni sujuvalt......

Armastan seda, et liikmed ja ihu on väsinud, kuid üritusse akumuleerunud energia hoiab püsti ja paneb naeratama.
Armastan liiga vara saabuvaid hommikuid ja hilja lõppevaid õhtuid, ning päevi, mida tuleb viis-kuus korda intensiivsemalt elada kui tavapäraseid.
Armastan täidetud ülesandeid, mis saavad tänudega üleküllatud ja seda kui inimesed panevad tähele, et on neid kes näevad väga vaeva, et see kõik libiseks....
Armastan vestlusi lõunalauas ja lennukaid mõttevahetusi, mis teevad õhu tiineks ja raskesti läbitavaks.....

Armastan ja naudin igat hetke....