ulmaline... selline natuke ulmaline on see mida peetakse minu eluks.... natuke nagu polekski minu oma, natuke nagu keegi teine elaks, natuke nagu keegi teine käituks, teeks rumalusi ja lõbutseks... mina olen vaid keegi, kes vaatab seda meeletuna tunduvat karuselli pealt... mina olen see, kes tunneb väsimust ja kohatist piinlikkust... mina olen see, kes tunneb igatsust ja muigab neil hommikutel mil õhtu on muigama pannud... mina vaatan tagasi ja meenutan, sõnu ja tundmusi, valutab pead... mina olen see, kes pärast üritab analüüsida ja tunneb vajadust selgitada... kuid mind pole kunagi päriselt kohal... ma olen eemal...tagantjärgi olen mina

Võib ju olla et see kõik tuleb ravimitest, et see teebki minu mitte minuks ja minuks...veider on küll... aga vahel ka natuke hea... sest tunne on vaba... tunne on üksik aga vaba... tunne on ükskõiknegi kohati aga vaba... ma siiski suudan naerda... ma siiski suudan tunda... kuigi ma teen seda kõike nihkega... tagant järgi, ette tagajärgi unustades.... need hetked kui ma ei ole mina olen ma hetkes... unustades kogu olemise......

Niimodi kirja panduna tundub see vbl segane, kuid nii nagu ta on minu sees ja ümber on ta natuke naljakas ja harjumatu...hirmutav suurel määral ja võtab energiat... aina tihemini tekib tahtmine minna üksi ja teha üksi... olla üksi, olla võõrastega või üksi... kus saaks olla natuke rohkem ise...kus too mitte mina ei tule välja, kus tol mitte minal pole asu või vahel ka täiesti vastupidi, kus too mittemina saab rahulikult möllata... tundmata üldsegi kunagi mingit kahetsust.....njaaa... eks ta ole.... segane aeg nõuab hulle inimesi