õhk õrn, nii kaduv ja nii õrn... sõrmenukid on valged pingutusest... veel jaksab, veel jõuab... veel ei rebene see elu lihtne kangas....

Piiripealolekuis kaob hetkiks tasakaal... kuidas nii... äkitselt tajud, et teisel pool on lõpp... kukkumine... nii õhuke on piir... nii libe on lävi... nii kitsas, mis eraldab.... ja tagasi teed ei ole, mitte meie jaoks vähemalt.....

haarad kätega õhku, ringitad, hoiad kinni hinge, üritad, püsid.... oled ehmatusest ja hirmust kange... nutad peatäie... hingad kergendatult.. unustad ja lippad edasi... sinusoidselt... elamise talumatut kergust unustades, sest muud moodi ei julgekski elada... järgmise korrani....

järgmise hetkeni piiril... nähes kadujaid.. meenutades eesjooksjaid... sinusoidselt....nuttes peatäie, unustades.... kortsutades elu kangast rusikasse ja rusikat lahti tehes vaadeldes, et siiski veel alles.... mina olen veel alles....

Ahastus tõstab pead... aga miks... miks kõik need teised..... miks mina.... miks nemad.... ahastus... ahastus.... ahastus... kurbus... arusaamatus..... unustus.... sellek,s et vahel pead sus tõsta... kõik selleks, et vahel tunda toda rabedust... et vahel mõelda neile kes ümber... kelleta ei saa.... kelleta peab saama... vbl süüdata küünal... vbl juua purju... vbl mitte.... mis just parasjagu parem tundub.... ja hoolita kuidas on muu... ei huvita ei küsita..... eieieieiei.....

ja siis tunda rõõmu? Olemisest? Unustatud talumatust kergusest?

Sellest et ollakse?

Vabandage, et unustan vahel.... vabandage, ma armastan siiski.... mis sest, et hüvasti ei jätnud.... unustasin arvates et veel ei pea.............