Noorena, tõeliselt noorena või liiga noorena tunnen ma end iga aastaga aina harvem.... ei tea küll millest selline kummaline seotus, aga olemas ta siiski on....

Üleeile aga tundisn ennast tõesti noorena, olin firma jõulupidus... 60 stiili järgi, nagu soovituslikuna välja oli reklaamitud, oli minust saanud musta printsesskleidiga ja hobusesaba ning elvisliku tukaga rockabilly tibi... ma pole varem selline välja näinud... ja mulle meeldis see... ja seal ma olin, noor ja üleslöödud, ning tantsuks mängis disko, halb 80-nendate disko evergreen lugudega, mida minagi tõsi küll, peast tean.... ja siis kõik need naised, kes rohkem või vähem 60 nendate stiilis väljanägevad, seal tantsu vihtumas ja õhtujuhtide flirtimistele ning naljatamistele meelitatult naeratamas ja/või südamest naermas olid..... ei, ma ei ütle, et Tanel Saar või Margo Teder halvad oleks olnud... aga et see kõik sellist siirast rõõmu valmistab.... see oli minule veider, midagi uut... et seda kõik ülemeelikult veiniselt rõõmu valmistab... see hirmutab natuke või kummastab... tundsin end natukene vales kohas, oleks tahtnud rock´n´rolli tantsida ja funnida, mitte 80 diskensi saatel puusa nõksutada.... seda ma saan teha ka maasikas või atlantises, mõnel heal päeval ka Tallinnas...... kuidagi tundus aga, et ülejäänud seda mujal teha ei saa, sest neil on töö ja pere ja vähe aega ja mees ja kompleksid ja kõik see muu rutiin, mis ei lase õhtul diskoteekide särasse sukelduda.... jaa... mina tunnen, et ma ei taha seda teha, sest on võimalus teha palju muud palju toredamat.... mõtlesin ma ja limpsisin imestunult toimuvat jälgides pokaali seest magusat martini aisti.....

.... njah sinna nooruse kogemuse vastukaaluks ütles U täna mind silmitsedes, et mul on murekortsud... jahh on küll, miimika on üks tugevalt ülehinnatud värk, mille tagatipuks kortsud ja muud vaegused.... ise ma muidugi imestan pigem selle üle, et mul veel halle juukseid ei ole... sest tundub ju küll kohati, vaim on nii lõpmatult väsinud ja muresid iga ripsmekarva otsas... tegelikult seda kõike siiski õnneks vaid trööstitumatel hetkedel...
päriselt on ilusaid hetki kaa, täna näiteks nägin karu ja Saadjärve ääres elavat luigepaari ja sain panna pea sülle ja tunda natuke lohutust ja olla natuke armasalt..... jahh neil hetkil on kõik taas hästi ja mured koos kortsudega ununevad täiesti..... kuigi siis nad tulevad taas, vaikselt poevad närides hinge....

ning siis ma taas olengi mures... kõigi nende tavapäraste asjade pärast ja siis natuke nende uute lahkumiste taustal..... ma põen natuke ette, sest tundub, et asjad on läinud nii nagu tavaliselt, traditsiooniliselt ja nüüd ei tea, kas oleks viimane aeg, veel endale lähemale tõmmata või õigemini lähemale pugeda või kaugemale, kiirelt eemale lükata, mõlemad variandid on kuidagi halvad (tsiteerides sellega klassikuid) ning ausalt öeldes tundub viimane suhteliselt teostamatugi.....
Põdemise kõrval olen rõõmus ja nukker ühteaegu, sest ikka on minus mingisugune lootus ja ikkagi on olnud hetki, kus on olnud unustumatult õige ja hea, ning ei ole põhjust kahetseda, milleski hetkegi....... teisalt on mingi reaalsuse aimdus ja kindel teadmine, kuidas asjad tegelikult on......

Muus osas võib öelda, et tulemas on jõulud ja ma olen 24. detsembril terve päeva üksi tööl....... ja et olema on saanud uusi teadmisi ja et mõned päevad on veel antud....... ja mis siis tuleb.... seda näeb järgmine kord