Kell on 5.17 ja kõik on jätkuvalt rahulik.... no ja millegi pärast ma ei imesta, kellel peaks tulema tahtmine kesk novembrikuu pühapäevast ööd, mingit lennuki või laevapiletit tellida või puhkusepaketti Phuketisse broneerida.....inimestel on muudki oma novmbrikuiste mustade öödega peale hakata.... näiteks magada kellegi soojas kaisus ja näha imeliselt värvilisi hobeseunesid..... njah... see muidugi teeb mulle ühelt poolt rõõmu, kuid teisepoolt närib mind kadeduse ja tülpimuse uss... heal meelel paneksin minagi oma pea kellegi rinnale ja magaksin magusalt nurrudes....no tegelikult võiksin ju praegugi proovida ja pea Marina rinnale toetada ja siis oma kontoritoolis magada... kuigi kahtlustan, et see vist väga ei toimiks, sest Marina tahaks ju ka kohe siis magada ja seda ei saa lubada... kui on kord siis olgu kord... keegi peab ju ometi valvel olema, juhuks kui tekib mõni ootamatu äkiline olukord, tekib mõni mõte eesti inimese peas novembriöös, näiteks tekib mõnel väikesel eestlasel mõte, äärmiselt aktiivne kihuline mõte, et just nüüd peab ta hankima endale oma boonuspunktide eest ratastega reisikohveri või võtmepaela....sel hetkel ja juhul on ju minu kohus talle seda kihutäitmist võimaldada, nii et minu magamine lõug mariina rinnal on lubamatu... mitte ainult mariina poolt keelatud, vaid ka tolle kihumõtte ja hea klienditeeninduse tavade tõttu lihtsalt mõeldamatu...

... naisteajakirjad milled kolleeg eelmisest vahetusest igavuse peletamiseks jättis, said läbiloetud kella poole viieks, referaat Heideggeri keelest potsatas õppejõu virtuaalsesse postkasti juba kella kahe aegu, pöffi piletid sai ostetud poole nelja aegu ja päring articsporti saadetud kell viis.... Siinkohal ma pean mainima, et eesti naisteajakirjad ei ole sugugi nii halvad, igavuse peletamiseks saab nad suisa kaanest kaaneni läbi lugeda, Cosmo puhul tekib küll vahepeal küsimus, kas midagi paremat teha pole ja pilk rändab arvutiekraanile vanu emaile lugema, kuid varsti saab ajakiri ikkagi läbi loetud... ning Trend, too üllatas mind suisa positiivselt, oli hetki kus oli siiralt huvitav ja lohutav... ning oli hetki, kus mu sisekõneline mina sees juubeldades ja elutööks kiirelt puksi hakkas vorpima, sest seal oli ju kirjas kõik mis teha on vaja.... õnnevalem ja stressimaandamisevalem ja kõik muu ilus ja ennekõike kasulik....

Teed on praeguseks ära joodud poolteist pooleliitrist kruusitäit, ei ole paha, ei ole sugugi paha....olen täiesti graafikus....

ja ööl veel potentsiaali on....vbl saab veel mõne kirja kirjutada või netist midagi eluliselt tähtist otsida ja asjalik olla, sest lõppeks on töö lõpuni jäänud vaid 2,5 tundi.... ja kõik on endiselt kontrolli all ja rahulik... nii et võimalusi veel on.....