Ja ta tuli... lõpuks peale pikka pusimist ja manamist filipiinidelt toodud kookoshelvestega, kondentspiima ja valge mustikalise šokolaadiga... korraga oligi aknatagune täis lendlevat valget, ei olnud ülemine naaber kookoshelvestega, oli lumi...lumilumilumi.... helevalge ja tihe, natuke tuisuline lumi..... ja suu venis kahelt poolt kõrvuni....

Hetkeks oli kõik täiuslik, küünal, suur suur aken, sealt sisse kumav tänavalgus, laternapostid, kirikutorn , kattumas valge lumise olemisega ja sisemine soojus, hingamine ja südamelöögid pea all, magus rahu.... tahtsin nii väga sukelduda sellesse hetke ja viibida seal igavesti, suruda oma pikad sõrmed tema süvastruktuuridesse ja mitte kunagi sellest hetkest lahti lasta... Aga hetkil on paha komme olla ja jääda hetkeliseks ning mida täiuslikum, seda ebapüsivam, seda viivulisem......et ära ei harjuks vist... ja nii oligi ühel hetkel otsas see hetk... ja tuli lahkuda, kuigi üldse poleks tahtnud... tuli lahkuda, sest taheti nii, pidi nii, ning vastuvaidlemine või vääriti mõistmine oli väljaspool võimalikkust..... Tunded sees olid sümpaatselt ambivalentsed (tsiteerides klassikuid).... teadsin mida peab ja teadsin miks peab kuid siiski tundus see hetkeks ületamatult raske....

Õues aga sadas lund, sadas näole, juustele ja hallile mantlile.... ja silmapilguks suutsin ma sellest mitterõõmu tunda ning siis järgmisel viivul naeratada läbi helbete ja lasta hetkil kaduda käest, söövitada end mällu ja kaduda käest..... nii et jäi ainult lumi ja jäljed lumel.....ja mina