Elu on veider olin ma täna hommikul taas sunnitud tõdema.... nii palju küsimusi ja iga päev muutuvad vastakad teadmised asjade seisu kohta.....ei saagi aru, et kust need kõik tulevad ja kuidas see ümber- ja üle-arusaamine toimub ja kuidas täpselt kõik lõpuks ikka paika loksub.

Istusin hommikul üksi seal suure aknaga toas, vaatasin aknast lumiseid teid ja puid, kuulasin koduselt nukrat Alenderit ja tundsin kuidas sees oli ärevane rahu.... kõik saab korda, ütles tunne sees, kõik ON korras...
....enam ei ole tarvis küsida miks, enam ei ole tarvis muretseda ega pole aegagi.... kõik laheneb ja hargneb ja sulab käest... ja pärale on jõudnud teadmine.... et kõik pidigi nii olema, kõik oli ja on õigesti, sest see ei olnud eksitus, seda lihtsalt oli väga vaja... ja et kõik läks lõpuks nii nagu pidi.....

Ma ei tea, mis saab edasi, aga ma tean, et seda, mis mul on, ei saa miski ega keegi mult enam võtta ega muuta, see on juba söövind minusse, see on juba olemas.

Ja ma olen õnnelik, et on nii... ma tunnen ennast päratult rikkamana, ma tunnen et on hoolimine, on hea, ei olegi vaja rääkida enam, on erismoodi sõber, on midagi jagatut, mida ei saa ära võtta.... on miski, mis jääb..... muietesse, pilkudesse, lausutud ja lausumata sõnadesse, kirjadesse, kokkusaamistesse ja nende ära jäämistesse, mälestustesse, ruumidesse, oskustesse, maalidesse, lauludesse, teadmistesse kuidas asjad tegelikult on .... kahe vahele.....