ja tuligi kesk detsembrit kohale kevad..... päike paistis sinavas taevas laiutavate pilvelaamade vahel hetketi ja puhus vinge tuul ning ümberringi rohetas kevadiselt.... uskumatu muidugi, aga kuidagi veetlevalt sulnis hetkeks, kui aastaaegadele ja tavapärastele ilmatraditsioonidele ei mõtle.....njaa....

.....muidu surub ja närib hinges.... rahulolematus, teatav viha, nukrus ja abitus... nagu ikka.... jaajaa..... ma tean, et sa tead ja ma ise tean ka, mis see seal närib ja piinab, aga sellest ei ole abi, ma lihtsalt ei oska edasi minna, suudan vaid mõelda põhjuseile ja vahel ka variantidele, kuhu edasi, aga see on ka kõik.... ühesõnaga kõrvalise abita vast ei saa... kõrvalist abi millele vast loota pikemalt saab aga alles tuleval aastal.... niikaua tuleb vastu pidada.... elada neis kevadistes hetkedes ja teha kõik et ei tunneks tolle närimise valu........ muusikas olla ja põgeneda, kuhu vaid saab... peaasi et peitu..... peitu peitu iseenda eest ja seest....