Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud......igatsuslikult ronid toolile, millelt püüab pilk paremini kinni silmapiiri ja hetkeks tükib peale arusaamatus - ei teagi enam kuidas üldse on siia kus ollakse jõutud ja miks ometi.....Nina ette ei näe neil silmakissitusmomentidel enam sugugi, tahaks olla iseendast kenam ja kusagil seal, kus need ühed või teised või kolmandad....elusid päris vast ära ei vahetaks, aga oleks lihtsalt oma eluga ka seal, nende seikluste, inimeste, emotsioonide või teab, mille keskel........
...jahh ja siis heidad pilgu tagasi oma valikutele ja tehtud otsustele ja tuleb korra peale haledus ja nukrus ja nending, et ise, ise oled siia end toonud ja kusagil mujal oleks sellise tegevuskäiguga võimatu olla.......
...njahhh ja siis vajub pea longu ning võib juhtuda, et näed jälle oma kõveraid varbaid või värvilisi sokke ja rõõmustad, natuke kibedalt küll, aga siiski.....järgmiseks ronid toolilt maha, sest mis seal ikka igatseda, kui igasugu asju vajab tegemist ja tooli saaks sihtotstarbelisemaltki kasutada....nohh ja siis võid veel korra või paar õhata ohkamisseguselt ning edasi tammuda/sammuda....ja varsti ei pruugigi enam meeles olla, mis see sellise kummalise tundekeerise sütitas.....