Ma vahel kohe ei mõista!
Milline vastupandamatu lollus, ignorantsus ja kitsarinnalisus vahel lämmatava lainena üle pea kokku lööb. Milline naermajav naiivsus ja kergemeelsus. Mõnikord küll tundub, et asi hakkab juba paranema, et ilmuvad esimesed rahunemise ilmingud ja vananemise tagasipööramatud märgid, kuid siis juba sel samal ilmumise hetkel need kaovad, justkui viirastus ja minu ees on jälle hunnik mõttetuid sõnu ja idiootseid mõtteid, mida katab paks kord suutmatus, suutmatus õppida oma vigadest, suutmatus usaldada sisetunnet, mis suure enamuse ajast hädast ja viletsusest päästma peaks. Ei saa muidugi salata, mõned lennukad ideed on ikka ka ja tark tihti juhmimaid ärapettev silmavaade, kuid see ei kaalu üles seda kõike jama, seda pahna, seda ebavajalikku pallasti, mida ma iga päev endast leian.