tagasi juurte juurde ... ükspäev tuli üks väikestest varestest minu juurde oma järjekordse Lego leiutisega, muidugi oli seal relvi ja kiirust ja siis seal oli shield ... katsusin varesele tema leiutise märksõnu eestikeeles tagasi kajada ning küsimusi juurde küsida, no nii keelekümbluse mõttes. Korraga aga põrkasin vastu seda shield-i ... kuidas see eesti keeles siis on? Katsusin ajusoppidest konteksti koukida,  et vastet üles leida, ent ei midagi ... ainult paganama kiiver tuli meelde ... oda ja kiiver ... no kuulge, ei saa ju olla et ei mäletagi? mõtlesin omaette, samal ajal ikka varesega Lego leiutisest edasi räägides.  Lõpuks pidin nentima, nii lihtsalt on, ma ei mäleta ... tagasagar muidugi jätkas toimetamist ning paari tunni pärast olin ma selle kilbi lõpuks kusagilt tolmukihi alt üles leidnud, kuid muret see päriselt ära ei lahustanut ... 

Argipäevadel räägin ma kolmes keeles. Töine soome keel tuleb kusagilt alateadvusest, pooli sõnu ma isegi ei mõtle vaid lihtsalt räägin, teist poolt pean otsima ja ning sellest vast kolmandikku ei leia ning pean lauseid ümber sättima, et mõte ikkagi kohale jõuaks. Inglise keel on esimene kodukeel ning teine töökeel. Tuleb suht vurinal, kuigi õigekiri ja hääldus jätavad vahel soovida, suudan ma üldiselt oma mõtte edasi anda, vahel midagi seletades jään hätta ning pean hästi rahulikult laused ja sõnad läbi mõtlema, nagu 3-4 aastane kelle mõte jookseb kiiremini kui keel suus paindub. Varesed räägivad ka inglise keeles ja katsun poole ajast neile eesti keeles vastata, et see põhi mis neil on, ära ei haihtuks ent samas kui tahan et A ka aru taipaks, räägin ka varestega inglise keeles. Naljakas on aga kuidas varestel on kõnepruugis kogu selle suht ilusa inglise keele keskel mingid kindlad väljendid, mis on eesti keeles, sest kuidagi on nad niimoodi kinnistunud. Eesti keelt lisaks loen veel uudistest ning suheldes sõpradega ja perega ... aga tundub, et sellest hakkab väheks jääma ... eesti keel hakkab meelest minema. 

Kaheksa aastat eemal teeb oma töö, vahel ei saa enam aru, mis keeles käib mu sisekõne. Kohati tundub, et argipäeva mõtteid mõtlen inglise keeles sealjuures vahel tõlkides eesti keelde. Kummaline on.
Kuigi keeled on mulle alati huvi pakkunud ning ma olen tervet posu keeli õppinud ning lisaks praegusele kolmele ka saksa keelt enam-vähem rääkinud ning ungari ja hispaania keelt mõiganud, tundub mu pea tegelikult mitte kõige suurem keelelemb olevat ... kuigi tahaks, ei ütleks ma, et mul oleks keelte peale annet. Kolme keele käigus hoidmine sellise peage tundub nõudvat rohkem kui ma seni olen ehk pakkunud.
Nii otsustasingi tagasi juurte juurde tulla ja hakata uuesti emakeeles mürama, vaatab kuidas see läheb.