Eile ma mõtlesin....
...mõtlesin üle kuradima pika aja (viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas). Mõtlesin asjadest, mis on olnud ja mis on pakkunud naudingut...
Tuli meelde too tunne, mis valdab siis kui oled kellessegi armumas, see rõõm, see muretus, need liblikad su kõhus, see helgus....
...ja siis kevade saabumise eufooria, need õhtused jalutuskäigud uhkes üksinduses mööda iseenda salaradu, need hämarusse jäävad kevadised huligaansused botaanikaaias ja too metsik kõikehõlmav lennukas kevaduljus, mis kaasneb talvemantlite kappipanekuga ja tenniste jalgatõmbamisega....
...ja need pikad kõnetunnid hingesugulastega, mis tekitavad tunde, et sa pole üksi, keegi on kes saab aru, see on õnnis heameel ja rahu, mis poeb sulle pärast neid tunde põue täites südame naeratustega iseendale....
...ning need igiharvad hetked kui oled veendunud, et kõik on võimalik....
Ma tahan neid hetki veel kogeda. Tahan, sest need hetked loovad õnne, nende hetkede pärast tasub elada, mõtlesin ma eile......
Täna ma aga lihtsalt loodan......(viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas)..