Tundub, et hakkan softiks muutuma, aga mis teha, sellise kassise olemise ja sügisese pühapäeva lõpetuseks ei ole tõesti miskit paremat kui plaaditäis Norah Jonesi ja koduseõunamahl piparmündi tee kõrval. Kogu selle idüllis kriibib aga hinges teadmine, et homme tuleb varakult jubedasse LK-sse tööle ronida. Kriipimise tasakaalustamiseks paitab sees aga mälestus eilsest toredast koosolemisest. Elik osakonna 15 juubileumist (15 aastat institutsionaliseeritud semiootikaõpet Eestis). Seda, miks nad vana püssi monumendist täpsemalt modernsetest juuksesalkudest vee purskama panid, ma täpselt ei mõista, aga muidu olen ma arengutega, mis toimunud, rahul. Jaa, ja too õhtune pidu, see oli segu väljenditest nagu: tantsud tähtedega, vein ja seltskond ning seltsis segasem. Omade suur konsentratsioon ühe päeva vältel oli tänuväärt. Ning keerutused täna Bremeni poole lahkunud nooremkolleeg Petsiga lõpetasid tantsuõhtu täpiga i-l.
Kogu suure elevuse ja hea taustal ei olnud hilisemad kohtumised ungarlase ja buratiinoga enam nii olulised kui võinuks, aga eks mängisid siin teist ja kolmandat viiulit igasugu erinevad arengud erinevatel suundadel, möödunud aegadel. Pealegi, palju sa ikka jõuad ühe päeva jooksul tunda ja rõemustada, eriti kui kell juba viiendat hommikutundi tiksumas on.
Üldised tendentsid aga näitavad, et sügisene melanhoolia on käesolevale aastaajale omaselt täitsa maad võtmas ning jalutuskäikude, kus pilk kollastest lehtedest mustrilisel tänavapinnal ja hing igatsust täis, aeg on käes.
See igatsus on üldse üks kummaline atripuut sügise manustes, sest tihtipeale jääb tema kasutusjuhend hõlmamata ja nii segastub kogu ratsionaal-normaalne olemisviis teadmata aegadeks.
Njahh......
pühapäev, oktoober 07, 2007
reede, oktoober 05, 2007
Eestis on üks ülikool - Tartu Ülikool....
....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....
Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....
Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...
Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...
Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....
Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....
Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!
....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....
Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....
Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...
Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...
Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....
Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....
Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!
pühapäev, september 30, 2007
Käes on kuldne sügis... kuldne vananaiste sügis, päikesepaiste ja keskmisest soojemate hommikutega, rääkimata päevadest ja öödest...
Neljapäeval tuli kährik, ühelt poolt, pärast rasket tööpäeva, kummikommid ja mureäraviijad tikunukud taskus.
Kui palju aega oli möödas viimasest kohtumisest.Kui palju rääkimata lugusid ja jagamata emotsioone....
Kõik algas tomatisupist ja jutuvadast.... mille järgnes peet looduskauni supikatla serval kookospähkli ja sõpradega.... hea oli, nii imehea oli näha ja kuulda ja hingata sama õhku....Lõpuks nagu ikka sai võitu öine jahedus.... Zavood kutsus oma headuses..... rahvast oli palju, tuttavaid nägusid nende seas rohkem kui üks. Õhtu sujus nagu vanasti, naljatledes, suitsu kimudes, vaikselt pättidele kohaselt oma jooki juues ning lõpuks põhikooli klassiõhtuse muusika saatel tantsides.... Oli saabunud teadmine, et hommikusest koolist ei tule miskit... kuid tuleva päeva töö, tahtis siiski oma ja hirmutas koju magama.
Järgmiseks päevaks andsin kähriku Tartu rüppe. Õhtuks oli alles nälg....hedoneerimine Vana Tallinna, ploomimahla ja kõige paremate söögiliste hõrgutistega, milleks pelmeenid ja soolalõhe, võis alata... tee leidis meieni ka Leeneline omailm natuke nukker... millaski saabus öömajaline, kes varakult enese oli suutnud ebakainesse olekusse organiseerida ja vajus ukselt kollasele diivanile alkoholileos magama.... Nende jalad, kes ei maganud ega lahkunud koju, viisid lõpetuseks taas sinna, kus ikka käidud....juba teist õhtut järjest....
Tundus nagu poleks inimesed vahepeal koju läinudki, ikka need samased näod ja teod, noogutused ja kallistused, lisaks kallis vana tuttav, kes korra jälle tartumail ja kellegi sõber tikker ning pikad jutud..... jalgpalli laua äärde pidama jäädes oli juba selge vist, kuhu õhtu rihib... Kähr lahkus kodu poole, kaasa antud lubadusega, et helistan kui all ukse taga olen (vaatan siin veel natuke neid mänge ja mängijaid)..... Mänge jagus, kuid lõpuks sai väsimus võitu, keerasin veel sigareti ja hakkasingi vaikselt minema, ootamatult-oodatult sama sammu koos tuld pakkunud väljamaalasega... väraval anti otsustus jälle minu teha... pärast lühikest mõttepausi, tundus klaas vett siiski piisavalt ahvatlev et helistada ja paluda sisselaskmist... klaasile veele lisaks anti meelelahutust ja lõpuks vajuti magama, nagu ikka üheskoos ja ilma sokkideta.... sünnipäeva hommik sai alguse kell kaks, kui helises mu telefoni alarm, tuletades meelde, et ükski vastutulemine ei jää karistamata ja seekordne karm trahv oli vabal päeval siiski tööle minek.... lahkumine oli kiire ja valutu... kodust läbi tormaeldes oli tunne pisut siiski süüdlaslik, kas siis nii kõlbab?... Kuid naerul ja puhanud näos köögilaua taga lahustusid kõik vabandavad pilgud..... Töö oli omamoodi hirmus nagu ikka...kähr aga sai veeta kvaliteetaega, nendega, kes nukrad....
Tagasi koju jõudes kihvatas kiivus mu hinge ja kui oli viimane aeg lahkuda jõudmaks sünnipäeva peole, suutis isiklik suutmatus, kitsas hing ja nüri meel mind välja vihastada....leevendust pakkus sangria, koos analüüsivate lausete ja silmailu pakkuva hämaruses kollase Toomega.... Peole jõudsime hiljem, kui tantsupõrand ikka veel tühi oli.... see viga sai parandatud hetkega..... Nii hea, nii hea, nii hea oli... muusika vallutas hinge ja hetkega oli kõik lihtsalt ülimalt gruuvi ja tiksuvalt muhe... soul voolas ojana hinge ja funk liigutas kõiki ihuliikmeid sujuva tantsu suunas. Ei häirinud miski, isegi mitte puuduv tähelepanu ega vähene hulk inimesi... ma olin ju ometi läinud tantsima ja õnne soovima, ei muud...
Kell kolm pandi pillid kotti - külalisplaadikeerutaja jussi alias Mr. Burns, polnud kunagi käinud zavoodis ja see viga tuli parandada.....pika vinna ja erinevate sisenemistega, lõpuks kõik eelmainitud paika jõudsimegi.... Meie tegime kährikuga kiire kohvi, väikese pernod´jääga ja otsustasime koduste pelmarite kasuks... jätsime viisakalt maha jäävate purjus pidulistega hüvasti ja tuierdasime pelmeenide maitse neele kõditamas kodu.... varahommikune rämpstoit ei vedanud meid alt ja oli seegikord oma headuses..... algav päev, mis järgnes pärast und jäkus lihtsalt olles, magusalt nautides..... ning vaikselt argirütmi sulades....
Hea oli, hirmus hea oli näha ja kuulda, tantsida ja olla nagu varemaltki, tundmata vahepeal kätevahelt jooksnud liiva krudisemist suhtlemisrataste vahel..... kõik oli sama hea kui alati.....
Neljapäeval tuli kährik, ühelt poolt, pärast rasket tööpäeva, kummikommid ja mureäraviijad tikunukud taskus.
Kui palju aega oli möödas viimasest kohtumisest.Kui palju rääkimata lugusid ja jagamata emotsioone....
Kõik algas tomatisupist ja jutuvadast.... mille järgnes peet looduskauni supikatla serval kookospähkli ja sõpradega.... hea oli, nii imehea oli näha ja kuulda ja hingata sama õhku....Lõpuks nagu ikka sai võitu öine jahedus.... Zavood kutsus oma headuses..... rahvast oli palju, tuttavaid nägusid nende seas rohkem kui üks. Õhtu sujus nagu vanasti, naljatledes, suitsu kimudes, vaikselt pättidele kohaselt oma jooki juues ning lõpuks põhikooli klassiõhtuse muusika saatel tantsides.... Oli saabunud teadmine, et hommikusest koolist ei tule miskit... kuid tuleva päeva töö, tahtis siiski oma ja hirmutas koju magama.
Järgmiseks päevaks andsin kähriku Tartu rüppe. Õhtuks oli alles nälg....hedoneerimine Vana Tallinna, ploomimahla ja kõige paremate söögiliste hõrgutistega, milleks pelmeenid ja soolalõhe, võis alata... tee leidis meieni ka Leeneline omailm natuke nukker... millaski saabus öömajaline, kes varakult enese oli suutnud ebakainesse olekusse organiseerida ja vajus ukselt kollasele diivanile alkoholileos magama.... Nende jalad, kes ei maganud ega lahkunud koju, viisid lõpetuseks taas sinna, kus ikka käidud....juba teist õhtut järjest....
Tundus nagu poleks inimesed vahepeal koju läinudki, ikka need samased näod ja teod, noogutused ja kallistused, lisaks kallis vana tuttav, kes korra jälle tartumail ja kellegi sõber tikker ning pikad jutud..... jalgpalli laua äärde pidama jäädes oli juba selge vist, kuhu õhtu rihib... Kähr lahkus kodu poole, kaasa antud lubadusega, et helistan kui all ukse taga olen (vaatan siin veel natuke neid mänge ja mängijaid)..... Mänge jagus, kuid lõpuks sai väsimus võitu, keerasin veel sigareti ja hakkasingi vaikselt minema, ootamatult-oodatult sama sammu koos tuld pakkunud väljamaalasega... väraval anti otsustus jälle minu teha... pärast lühikest mõttepausi, tundus klaas vett siiski piisavalt ahvatlev et helistada ja paluda sisselaskmist... klaasile veele lisaks anti meelelahutust ja lõpuks vajuti magama, nagu ikka üheskoos ja ilma sokkideta.... sünnipäeva hommik sai alguse kell kaks, kui helises mu telefoni alarm, tuletades meelde, et ükski vastutulemine ei jää karistamata ja seekordne karm trahv oli vabal päeval siiski tööle minek.... lahkumine oli kiire ja valutu... kodust läbi tormaeldes oli tunne pisut siiski süüdlaslik, kas siis nii kõlbab?... Kuid naerul ja puhanud näos köögilaua taga lahustusid kõik vabandavad pilgud..... Töö oli omamoodi hirmus nagu ikka...kähr aga sai veeta kvaliteetaega, nendega, kes nukrad....
Tagasi koju jõudes kihvatas kiivus mu hinge ja kui oli viimane aeg lahkuda jõudmaks sünnipäeva peole, suutis isiklik suutmatus, kitsas hing ja nüri meel mind välja vihastada....leevendust pakkus sangria, koos analüüsivate lausete ja silmailu pakkuva hämaruses kollase Toomega.... Peole jõudsime hiljem, kui tantsupõrand ikka veel tühi oli.... see viga sai parandatud hetkega..... Nii hea, nii hea, nii hea oli... muusika vallutas hinge ja hetkega oli kõik lihtsalt ülimalt gruuvi ja tiksuvalt muhe... soul voolas ojana hinge ja funk liigutas kõiki ihuliikmeid sujuva tantsu suunas. Ei häirinud miski, isegi mitte puuduv tähelepanu ega vähene hulk inimesi... ma olin ju ometi läinud tantsima ja õnne soovima, ei muud...
Kell kolm pandi pillid kotti - külalisplaadikeerutaja jussi alias Mr. Burns, polnud kunagi käinud zavoodis ja see viga tuli parandada.....pika vinna ja erinevate sisenemistega, lõpuks kõik eelmainitud paika jõudsimegi.... Meie tegime kährikuga kiire kohvi, väikese pernod´jääga ja otsustasime koduste pelmarite kasuks... jätsime viisakalt maha jäävate purjus pidulistega hüvasti ja tuierdasime pelmeenide maitse neele kõditamas kodu.... varahommikune rämpstoit ei vedanud meid alt ja oli seegikord oma headuses..... algav päev, mis järgnes pärast und jäkus lihtsalt olles, magusalt nautides..... ning vaikselt argirütmi sulades....
Hea oli, hirmus hea oli näha ja kuulda, tantsida ja olla nagu varemaltki, tundmata vahepeal kätevahelt jooksnud liiva krudisemist suhtlemisrataste vahel..... kõik oli sama hea kui alati.....
reede, september 28, 2007
moosi ja teed või kooki ja moosi.....
...antud hetkel kooki ja moosi, teed võib lisada või mitte lisada vastavalt oma vabale valikule.
Täna on viimane päev ametlikult tööl olla siin, kus ma nüüdseks enam-vähem täpselt aasta olen tööd tegemas käinud.... see aasta on siin ilus olnud, sest tegelikult ei saa keegi eitada, et siit on imeline vaade.... punased katused, kolletavad puud, mis jäävad ajapikku raagu ning siis hiirekõrvul taas lehtivad, pimedad ööd talvel ja soojad äikest ning võbelusi täis ööd suvel... oi kõik see on kuidagi nii südantsoojendav hetkel....
No rääkimata neist inimestest minu ümber, kes teevad oma tööd pühendumusega, kellega sai siin alguses koos lollid oldud ja ajapikku proffessionaalse kretinisimini jõutud (noh vähemalt mõnes küsimuses:). Ega endiselt ei tea veel sugugi kõike ja oskuseid oleks vaja kogu aeg timmida ja juurde õppida....
...njaaa.... kummaline on see elu.... sest olgugi, et ma olen laisk ja lohakas olnud nagu sassi kass kohati, on mind siiski siin hoitud ja on mul siin hea olnud.... hehhh...No ma tean küll et virinat on olnud ja stressi on olnud ja igasugu asju on olnud... aga tore on ka olnud... ja täna kui nad tulid kolme punase õie ja koogiga, võttis ikka kohmetuks küll... ei osanud a-d ega o-d kosta.....
Tahaksin kuidagi selle hetke ära märkida... tahaksin kuidagi et suudaksin sest kõigest rohkem rõõmu tunda, teha tööd ja rõõmutseda selle üle.....jahh ma luban, et ükskord see nii saabki olema, aga enne, enne veel on vaja natuke elada elukoolis ja õppida ülikoolis.....ja leida see koht, see oma koht kus olla...
...antud hetkel kooki ja moosi, teed võib lisada või mitte lisada vastavalt oma vabale valikule.
Täna on viimane päev ametlikult tööl olla siin, kus ma nüüdseks enam-vähem täpselt aasta olen tööd tegemas käinud.... see aasta on siin ilus olnud, sest tegelikult ei saa keegi eitada, et siit on imeline vaade.... punased katused, kolletavad puud, mis jäävad ajapikku raagu ning siis hiirekõrvul taas lehtivad, pimedad ööd talvel ja soojad äikest ning võbelusi täis ööd suvel... oi kõik see on kuidagi nii südantsoojendav hetkel....
No rääkimata neist inimestest minu ümber, kes teevad oma tööd pühendumusega, kellega sai siin alguses koos lollid oldud ja ajapikku proffessionaalse kretinisimini jõutud (noh vähemalt mõnes küsimuses:). Ega endiselt ei tea veel sugugi kõike ja oskuseid oleks vaja kogu aeg timmida ja juurde õppida....
...njaaa.... kummaline on see elu.... sest olgugi, et ma olen laisk ja lohakas olnud nagu sassi kass kohati, on mind siiski siin hoitud ja on mul siin hea olnud.... hehhh...No ma tean küll et virinat on olnud ja stressi on olnud ja igasugu asju on olnud... aga tore on ka olnud... ja täna kui nad tulid kolme punase õie ja koogiga, võttis ikka kohmetuks küll... ei osanud a-d ega o-d kosta.....
Tahaksin kuidagi selle hetke ära märkida... tahaksin kuidagi et suudaksin sest kõigest rohkem rõõmu tunda, teha tööd ja rõõmutseda selle üle.....jahh ma luban, et ükskord see nii saabki olema, aga enne, enne veel on vaja natuke elada elukoolis ja õppida ülikoolis.....ja leida see koht, see oma koht kus olla...
teisipäev, september 25, 2007
Nähh (nördinud ent koaalapilguliselt kerglase maiguga)....olin ma juba jõudnud isekeskis tuulde uriseda, kui hakkas juhtuma kummalisi asju... ühtäkitselt avastasin end kodu ukselt, ilma võtmeteta...... Iroonia mõtlesin ma, naersin natuke, otsisin trepil istudes läbi veelkordselt kõik taskud..... irooniline iroonia mõtlesin ma Lissule helistada püüdes ja teda mitte kätte saades...... Ja juba järgmine hetk ei suutnud ma ennast tagasi hoida, see lihtsalt oli kõik nii naeruväärselt kokku klappinud ja pealegi, ma ju teadsin, kes polnud veel magama jäänud......
Sõnumile vastati automaatselt ja pool tundi hiljem ma ennast veiniklaasist mahla joomas ja arvutist Monkey Dusti vaatamast avastasingi..... ise irvitasin omaette.... see nägi kõik välja nagu mingi eriti haige konspiratsioon, minu kavandatud ja minu vastu töötav korraga....
Uni oli, valik nii magada aga oli vale... ei tasu tütarlapselt küsida, kus ta magada tahab.... sest see pole tavaliselt sugugi korrellatsioonis unevajadusega.....
Hommiku poole ööd, kui millegi pärast taas/ikka ei magatud küsis seljapööranu, et kas võtmed jäid tõesti koju.... naersin... naersin nii nagu ma terve õhtu olin naernud... endalegi uskumatuna tunduvalt olin sunnitud tunnistama.... Võtmed jäid tõesti koju!
Sõnumile vastati automaatselt ja pool tundi hiljem ma ennast veiniklaasist mahla joomas ja arvutist Monkey Dusti vaatamast avastasingi..... ise irvitasin omaette.... see nägi kõik välja nagu mingi eriti haige konspiratsioon, minu kavandatud ja minu vastu töötav korraga....
Uni oli, valik nii magada aga oli vale... ei tasu tütarlapselt küsida, kus ta magada tahab.... sest see pole tavaliselt sugugi korrellatsioonis unevajadusega.....
Hommiku poole ööd, kui millegi pärast taas/ikka ei magatud küsis seljapööranu, et kas võtmed jäid tõesti koju.... naersin... naersin nii nagu ma terve õhtu olin naernud... endalegi uskumatuna tunduvalt olin sunnitud tunnistama.... Võtmed jäid tõesti koju!
pühapäev, september 23, 2007
Kaaren heitis pilgu kollaste lehtede sekka tänavaveerel, astus murule, korjas külmetavate sõrmedega paar läikivat kastanimuna ning toppis need koos käega taskusse.
Ta hingas sügavalt sisse ja tundis kuidas kollane sügisõhk, mis oli külmast kange ja päikesest herk tungis ta suitsetaja kopsudesse.......
Mõnussss.... algusest lõpuni imehea. Oli nädalavahetus, kõik ümber oli nii imetabaselt rahulik.... Kaarnale tundus, et too sügis, mis muudkui oli tulnud ja tulnud ja tulnud, oli viimaks kogu oma värvide kupatusega lihtsalt sisse sadanud.... ja just sadanud, sest viimase nädala vältel polnud õues miskit suurt muud olnud kui üks konstantne sadu.....
Täna polnud aga sajust lõhnagi, päike mängles puulatvades ja kogu olemine oli pärastlõunaseid poolvalgusi täis. Kaaren otsis taskust sigareti, süütas selle ja lõi pea kuklasse, et sinakat taevast näha. Viimase nädala sündmused jooksid ta mõtteist läbi ja muie tuli huulile.... Ta silmad särasid, ta oli vaimustuses, ta oli rahul.... kogu kaadervärgiga..... see oligi just nii pidanud kõik minema, plaanimatult, spontaanselt, kirglikult....
Kaaren tundis, kuidas sügisene külm oli tema hedonistliku poole unest äratanud.
Ta tundis, kuidas miski muu, peale naudingute, ei läinud korda. Too kibe valu, mis kunagi ammu hinges pesa ehitas oli kadunud.... alles oli vaid mõrumõnu ja need hetked, mis meelest ei läinud.
Naudingud, mitte püsivad väärtused, hetkeline olemine - siin, nüüd ja praegu, sest homme on see kõik läbi.... hommikused hämmeldused ja rahuldunud naeratus näol, üksi voodisse pugedes huulile tulevad oiged, kogu too krempel....
Kaaren tõesti nautis toda mööduvat hetkelist elu. Need olid tema hetked, need olid tema pühendumuseta hetked, need olid need, mida oli vaja, sest kõigeks muuks oli liiga hilja või liiga vara... ta teadis, mida ta tahab.
Ta tahtis hedoneerida...... ja tal oli plaan seda teha, seni kuni ta midagi muud tahtma hakkab.....
Jalad sahisesid lehtedes ja lehti oli palju kollaseid, punaseid, oranže, kirjuid.... Puhus tuul..... Kaaren naeris, tõmbas krae kõrgele ja lükkas käed sügavamale taskutesse, pihus kastanimuna.... sile, sügisene, hetkeline olemus......
Ta hingas sügavalt sisse ja tundis kuidas kollane sügisõhk, mis oli külmast kange ja päikesest herk tungis ta suitsetaja kopsudesse.......
Mõnussss.... algusest lõpuni imehea. Oli nädalavahetus, kõik ümber oli nii imetabaselt rahulik.... Kaarnale tundus, et too sügis, mis muudkui oli tulnud ja tulnud ja tulnud, oli viimaks kogu oma värvide kupatusega lihtsalt sisse sadanud.... ja just sadanud, sest viimase nädala vältel polnud õues miskit suurt muud olnud kui üks konstantne sadu.....
Täna polnud aga sajust lõhnagi, päike mängles puulatvades ja kogu olemine oli pärastlõunaseid poolvalgusi täis. Kaaren otsis taskust sigareti, süütas selle ja lõi pea kuklasse, et sinakat taevast näha. Viimase nädala sündmused jooksid ta mõtteist läbi ja muie tuli huulile.... Ta silmad särasid, ta oli vaimustuses, ta oli rahul.... kogu kaadervärgiga..... see oligi just nii pidanud kõik minema, plaanimatult, spontaanselt, kirglikult....
Kaaren tundis, kuidas sügisene külm oli tema hedonistliku poole unest äratanud.
Ta tundis, kuidas miski muu, peale naudingute, ei läinud korda. Too kibe valu, mis kunagi ammu hinges pesa ehitas oli kadunud.... alles oli vaid mõrumõnu ja need hetked, mis meelest ei läinud.
Naudingud, mitte püsivad väärtused, hetkeline olemine - siin, nüüd ja praegu, sest homme on see kõik läbi.... hommikused hämmeldused ja rahuldunud naeratus näol, üksi voodisse pugedes huulile tulevad oiged, kogu too krempel....
Kaaren tõesti nautis toda mööduvat hetkelist elu. Need olid tema hetked, need olid tema pühendumuseta hetked, need olid need, mida oli vaja, sest kõigeks muuks oli liiga hilja või liiga vara... ta teadis, mida ta tahab.
Ta tahtis hedoneerida...... ja tal oli plaan seda teha, seni kuni ta midagi muud tahtma hakkab.....
Jalad sahisesid lehtedes ja lehti oli palju kollaseid, punaseid, oranže, kirjuid.... Puhus tuul..... Kaaren naeris, tõmbas krae kõrgele ja lükkas käed sügavamale taskutesse, pihus kastanimuna.... sile, sügisene, hetkeline olemus......
laupäev, september 22, 2007
Eile oli tore....
Tore oli, et ma siiski jõudsin doktoriseminari, kuigi uni ja nupuvõte olid rasked vastased, keda pärastlõunal ärgates võita....tore oli, et tuli külla vana hea Nelli, keda polnud juba kaua näinud ja kõik jutud olid rääkimata....tore, et ühines ka Ammon, kellest on ülesügise saanud kuldsete kätega mees ja kelle ma lõppkokkuvõttes, kui asi nii edasi läheb, lõpuks ära pean võtma... tore, et tuli ka M, sest seltsis segasem.....
Tore, et oli gini ja toonikut ja pärast koht kuhu minna.....
Tore oli tantsupidus kohtas nii palju tuttavaid ammuseid ja rõõmsaid nägusid.....Tore oli näha Tallinnasse põgenenud Mariinat ja jõuda lõpuks sinna kuhu jalad ikka jõuavad...
Tore oli, et oli ungarlane ja kõik need teised.....
Tore oli, et sai jääda kauemaks suletud uste taha, suitsetada, tantsida unustusse laudadel ja tantsupõrandal, süüa keedupelmeene ja rahulikult ulguda....
Tore, et saadi aru ja sai lahkuda hommikul, kui koristaja jõudis ja väljas oli juba tõusev päike...
Tore oli jälgida väikese härrasmehe tuigerdavat sammu kodu poole ja jõuda läbi hommikuse linna koju magama.....
Tore oli, et ma siiski jõudsin doktoriseminari, kuigi uni ja nupuvõte olid rasked vastased, keda pärastlõunal ärgates võita....tore oli, et tuli külla vana hea Nelli, keda polnud juba kaua näinud ja kõik jutud olid rääkimata....tore, et ühines ka Ammon, kellest on ülesügise saanud kuldsete kätega mees ja kelle ma lõppkokkuvõttes, kui asi nii edasi läheb, lõpuks ära pean võtma... tore, et tuli ka M, sest seltsis segasem.....
Tore, et oli gini ja toonikut ja pärast koht kuhu minna.....
Tore oli tantsupidus kohtas nii palju tuttavaid ammuseid ja rõõmsaid nägusid.....Tore oli näha Tallinnasse põgenenud Mariinat ja jõuda lõpuks sinna kuhu jalad ikka jõuavad...
Tore oli, et oli ungarlane ja kõik need teised.....
Tore oli, et sai jääda kauemaks suletud uste taha, suitsetada, tantsida unustusse laudadel ja tantsupõrandal, süüa keedupelmeene ja rahulikult ulguda....
Tore, et saadi aru ja sai lahkuda hommikul, kui koristaja jõudis ja väljas oli juba tõusev päike...
Tore oli jälgida väikese härrasmehe tuigerdavat sammu kodu poole ja jõuda läbi hommikuse linna koju magama.....
kolmapäev, september 19, 2007
Hakkasin mina minema Tallinna.... võtsin hoogu juba pühapäeva öösel tööl olles ja mõldes, et kellega millal ja kus võiks kokku saada ja mida kõike ma ära jõuan teha enne kolmapäevast koolitust...
Esmaspäeval lõunal pärast töö-ööd ja ungari keelt, tundsin, et päris kohe veel Tallinna minna ei saa tuleb natuke magada ka.... suures unes olles helistas massuke ja ütles, et kus sa hull nüüd ikka vastu ööd lähed, ma tulen Tartu just... maga ja siis õhtul näeme...
Olgu, magasin ja siis hakkasin massut oodates teist säärist kuduma... kui säärisest paar rida veel teha oli jäänud mõtlesin, et vbl oleks ikkagi pidanud minema Tallinna... nohh, aga mis seal ikka, lähen hoopis magama ja hommikul kohe ikkagi pealinna poole... nojaa, kohe pärast mõtte lõpuni kulgemist helistas massu.... ei mingit magamist, kange tass kohvi, jutuajamine ja siis korraks vaid põige Zavvi, et vaatab, kas on mõni tuttav nägu...
Tuttav oli, sedakorda väikesekasvuline härrasmees, nagu ta ennast ise hiljem kirjeldas, elik põhjanaaber, kes kord läbi kellegi tuttavaks olime saanud, istusime natuke ja hakkasimegi koju minema....kell võis siis olla kolm...
Kell pool viis otsustas korteriperemees/ härrasmees väikesekasvuline, et ta on täitsa näljane ja hakkas kokkama.... no vot siis.... söök oli pasta con kaste... ja maitses varahommikuses sügises väga hea...
Järgmine hommik oli kella kolme aegu pärastlõunal, kui silmad lahti lõin.... massuke oli lahkunud varahommikul ukse kaudu ja madis natuke hilisemal hommikul (vist) akna kaudu ja oligi juba pärastlõuna....
Küll on hea, et kohe magama sai mindud ja juba hommikul nagu viimati plaanitud Tallinnas olin, mõtlesin ma Wernerist kohvi haarates ja rampsi poole jalutades... helistasin Leenele, kes oli kunagi uneajal mulle helistanud, lubasin olla tal masseeritav kunagi ja nüüd haarati sõnasabast... lippasin koju, pesin puhtaks ja juba olingi leenekese poole teel....
Tiibeti mashaaz on tore asi, kõigepealt üle keha õliga kokku, siis soojendus ja liigeste mudimine ja siis kõige lõpuks lihaste mudimine.... väga mõnusad kaks ja pool tundi ühesõnaga, seltskonna kvaliteedist rääkimata....
No ma lähen homme hommikul siis otse koolitusele, mõtlesin mina, veel pärast mudimistki kui sooja jooki läksime jooma.... siis hakkas vihma sadama ja kodus oli leene auto tagaistmel sõites juba kell 1... panin kella äratama ja.....
Järgmine hetk kui silmad avasin oli kell 11, koolituseni oli pool tundi ja 187km... vandusin omaette, tundsin kuidas pea valutab lõhkuda, tegin paar kõnet ja magasin edasi.....
Nii palju siis Tallinnast ja sinna minekust....ju siis polnud vaja
Esmaspäeval lõunal pärast töö-ööd ja ungari keelt, tundsin, et päris kohe veel Tallinna minna ei saa tuleb natuke magada ka.... suures unes olles helistas massuke ja ütles, et kus sa hull nüüd ikka vastu ööd lähed, ma tulen Tartu just... maga ja siis õhtul näeme...
Olgu, magasin ja siis hakkasin massut oodates teist säärist kuduma... kui säärisest paar rida veel teha oli jäänud mõtlesin, et vbl oleks ikkagi pidanud minema Tallinna... nohh, aga mis seal ikka, lähen hoopis magama ja hommikul kohe ikkagi pealinna poole... nojaa, kohe pärast mõtte lõpuni kulgemist helistas massu.... ei mingit magamist, kange tass kohvi, jutuajamine ja siis korraks vaid põige Zavvi, et vaatab, kas on mõni tuttav nägu...
Tuttav oli, sedakorda väikesekasvuline härrasmees, nagu ta ennast ise hiljem kirjeldas, elik põhjanaaber, kes kord läbi kellegi tuttavaks olime saanud, istusime natuke ja hakkasimegi koju minema....kell võis siis olla kolm...
Kell pool viis otsustas korteriperemees/ härrasmees väikesekasvuline, et ta on täitsa näljane ja hakkas kokkama.... no vot siis.... söök oli pasta con kaste... ja maitses varahommikuses sügises väga hea...
Järgmine hommik oli kella kolme aegu pärastlõunal, kui silmad lahti lõin.... massuke oli lahkunud varahommikul ukse kaudu ja madis natuke hilisemal hommikul (vist) akna kaudu ja oligi juba pärastlõuna....
Küll on hea, et kohe magama sai mindud ja juba hommikul nagu viimati plaanitud Tallinnas olin, mõtlesin ma Wernerist kohvi haarates ja rampsi poole jalutades... helistasin Leenele, kes oli kunagi uneajal mulle helistanud, lubasin olla tal masseeritav kunagi ja nüüd haarati sõnasabast... lippasin koju, pesin puhtaks ja juba olingi leenekese poole teel....
Tiibeti mashaaz on tore asi, kõigepealt üle keha õliga kokku, siis soojendus ja liigeste mudimine ja siis kõige lõpuks lihaste mudimine.... väga mõnusad kaks ja pool tundi ühesõnaga, seltskonna kvaliteedist rääkimata....
No ma lähen homme hommikul siis otse koolitusele, mõtlesin mina, veel pärast mudimistki kui sooja jooki läksime jooma.... siis hakkas vihma sadama ja kodus oli leene auto tagaistmel sõites juba kell 1... panin kella äratama ja.....
Järgmine hetk kui silmad avasin oli kell 11, koolituseni oli pool tundi ja 187km... vandusin omaette, tundsin kuidas pea valutab lõhkuda, tegin paar kõnet ja magasin edasi.....
Nii palju siis Tallinnast ja sinna minekust....ju siis polnud vaja
esmaspäev, september 17, 2007
Olen kolme käega poolt, kui mul see kolmas kusagil olemas peaks olema...
Türa tõesti ja emotsioonid sakivad ja ...... ahhjaa... raudnaelane ise niisama olemine oleks üle prahi...
Surun Teie kätt Ullamariina ja olen nõus....
Lisaks tunnistan ausalt, et tabasin end täna mõttelt, mis oli välja arvutamas, kaua ma juba krooniliselt-lakooniliselt suitsetamisega tegelen... vastuseks sain enam-vähem aasta, noh natuke vähem, sest närvimustusest igapäevaseks kimujaks sain ma siiskin alles pärast A-ga lahukminekut, draamat, kismat ja traagikat.... Aasta on küllalt pikka aeg arvan ma, arvestades veel seda, et teades oma enne seda kehtinud hooajalist koniimemist, siis võiks üldistavalt siiski tunnistada, et suitsetanud olen ma ikka juba keskmiselta aastat kaks...... aga pole, muret andsin endla veel vähemalt aasta... mööndusega et vahepeal ei tohi sel juhul rasedaks jääda ega mingit suurt haigust külge saada....
....üldiselt on mul aga tunne, et minu keha tahab mulle midagi öelda.... mida täpselt, ei ole veel selgunud, kuid too veider lööve minu näol, mis kuidagi paraneda ei taha on siiski selge märk... kui vaid aru saaks, mis on designaat või denotaat...
... ja veelkord, olen nõus, emotsioonid on ülehinnatud ja teevad lõpuks inimese väsinuks... mina isiklikult olen väga väsinud juba ja tunnen end kõigele lisaks kohutavalt vanana, ja ma olen peaaegu kindel, et selles kõiges on salajaselt süüdi too pagana emo värk....
...kõik need südamesse võtud, mis tegelikult suhu võtmiseks ja allaneelamiseks mõeldud olnud ja kõik need põdemised ja traagikad ja draamad, põkkumised, kiindumised hoolimised, pühendumised.....oeh, mul tuleb ahastus peale lihtsalt sellele kõigele mõeldes.....
...samas muidugi on mul hetkeks tunne, et hetkel on lootus, et hakkan kuhugi jõudma, äkitselt on tekkinud miskine veider suund, mingi point ja idee, kui nüüd veel aega oleks selles suunas minna oleks kõik korras, aga....
...no nagu ikka... vaja ju siia-sinna ringi vahtida, kiinduda ja lollusi teha, ning pea laiali otsas hoopis mujale vahtida.....et jumala eest mitte õiges suunas sihi järgi vaikselt mõnusale eneseteostusele ja -leidmisele lähemale ronida.... hirmu suured silmad siin vist jälle mängus...... oeh see ajab pea valutama, see hirm ja põskkoopa põletik ja kogu värk... aga mis seal ikka, ma teen ühe sigareti ja keeran parem diivanile kerra.... hommikune vahetus saabub juba vähem kui viie tunni pärast....
Türa tõesti ja emotsioonid sakivad ja ...... ahhjaa... raudnaelane ise niisama olemine oleks üle prahi...
Surun Teie kätt Ullamariina ja olen nõus....
Lisaks tunnistan ausalt, et tabasin end täna mõttelt, mis oli välja arvutamas, kaua ma juba krooniliselt-lakooniliselt suitsetamisega tegelen... vastuseks sain enam-vähem aasta, noh natuke vähem, sest närvimustusest igapäevaseks kimujaks sain ma siiskin alles pärast A-ga lahukminekut, draamat, kismat ja traagikat.... Aasta on küllalt pikka aeg arvan ma, arvestades veel seda, et teades oma enne seda kehtinud hooajalist koniimemist, siis võiks üldistavalt siiski tunnistada, et suitsetanud olen ma ikka juba keskmiselta aastat kaks...... aga pole, muret andsin endla veel vähemalt aasta... mööndusega et vahepeal ei tohi sel juhul rasedaks jääda ega mingit suurt haigust külge saada....
....üldiselt on mul aga tunne, et minu keha tahab mulle midagi öelda.... mida täpselt, ei ole veel selgunud, kuid too veider lööve minu näol, mis kuidagi paraneda ei taha on siiski selge märk... kui vaid aru saaks, mis on designaat või denotaat...
... ja veelkord, olen nõus, emotsioonid on ülehinnatud ja teevad lõpuks inimese väsinuks... mina isiklikult olen väga väsinud juba ja tunnen end kõigele lisaks kohutavalt vanana, ja ma olen peaaegu kindel, et selles kõiges on salajaselt süüdi too pagana emo värk....
...kõik need südamesse võtud, mis tegelikult suhu võtmiseks ja allaneelamiseks mõeldud olnud ja kõik need põdemised ja traagikad ja draamad, põkkumised, kiindumised hoolimised, pühendumised.....oeh, mul tuleb ahastus peale lihtsalt sellele kõigele mõeldes.....
...samas muidugi on mul hetkeks tunne, et hetkel on lootus, et hakkan kuhugi jõudma, äkitselt on tekkinud miskine veider suund, mingi point ja idee, kui nüüd veel aega oleks selles suunas minna oleks kõik korras, aga....
...no nagu ikka... vaja ju siia-sinna ringi vahtida, kiinduda ja lollusi teha, ning pea laiali otsas hoopis mujale vahtida.....et jumala eest mitte õiges suunas sihi järgi vaikselt mõnusale eneseteostusele ja -leidmisele lähemale ronida.... hirmu suured silmad siin vist jälle mängus...... oeh see ajab pea valutama, see hirm ja põskkoopa põletik ja kogu värk... aga mis seal ikka, ma teen ühe sigareti ja keeran parem diivanile kerra.... hommikune vahetus saabub juba vähem kui viie tunni pärast....
reede, september 14, 2007
Tahaks lennata.......hingata tahaks kaa, aega aega jääb kuidagi väheks.... vbl täna õhtul annab hetkeks hingata... jahh, hea plaan, hea plaan.....
Eile käisin haiget ungarlast vaatamas, jalg valutas teisel ja tuli viina juua, arst oli käskinud, mis ma selle peale ikka oskasin vastata, jõin puhtast viisakusest puhast viina...
....siis võttis ungarlane mu aga ette, rääkis kuidas asjad tegelikult on ja keelas põdemise, puhtast viisakusest ma siis lubasin kohe vähem põdeda..... pärast viinapitse tuli see suisa täitsa edukalt välja...
....rääkisime veel ühest ja teisest, mingil hetkel tõi aga ungarlane külmkapist enda tehtud baklažaanikreemi ja saia, siis kana ja värsked kartulid ja saigi viina peale kõht täis....
...mingil hetkel jäi ungarlane õige vaikseks, hetke pärast aga kostis nohin minu kõrvalt.....ungarlane oli magama jäänud.... näed siis mõtlesin mina, asja ette läinud õhtu, joodad sõbra valu unustavasse joobesse ja lased tal siis rahulikult maga jääda, et teda oma äraminemisega mitte häirida jäin ise ka magama...
Eile käisin haiget ungarlast vaatamas, jalg valutas teisel ja tuli viina juua, arst oli käskinud, mis ma selle peale ikka oskasin vastata, jõin puhtast viisakusest puhast viina...
....siis võttis ungarlane mu aga ette, rääkis kuidas asjad tegelikult on ja keelas põdemise, puhtast viisakusest ma siis lubasin kohe vähem põdeda..... pärast viinapitse tuli see suisa täitsa edukalt välja...
....rääkisime veel ühest ja teisest, mingil hetkel tõi aga ungarlane külmkapist enda tehtud baklažaanikreemi ja saia, siis kana ja värsked kartulid ja saigi viina peale kõht täis....
...mingil hetkel jäi ungarlane õige vaikseks, hetke pärast aga kostis nohin minu kõrvalt.....ungarlane oli magama jäänud.... näed siis mõtlesin mina, asja ette läinud õhtu, joodad sõbra valu unustavasse joobesse ja lased tal siis rahulikult maga jääda, et teda oma äraminemisega mitte häirida jäin ise ka magama...
kolmapäev, september 12, 2007
Kik in der Kok... elik Kunstiliste Nikufilmide festival... korraldajaks seekord toredad ja head sõbrad.... sai siis isegi ära väisatud, sest teades tegijaid, oli teada et midagi labast ja halba see olla ei saa, pealegi tuleb omade tegemistele ikka kaasa elada ja toetada, tore kui noored teevad toredaid asju.... Olude sunnil jõudsin siiski alles teiseks/viimaseks päevaks... ja üheks seansiks... aga tundisin mõnu, täitsa huvitav oli, näidati 90.-date keskel tehtud kummalist porni.... midagi kummaliselt tuttavlikku ja häirivat oli neis filmides, polnud algusest lõpuni pihkupeksmise küte, see oli miskine naljakas segu, seksuaalsest äratundumisest, naljakast sisutühjusest ja sisulisusest ja teatud erutusega laetud detailidest, kokku sai sellest tõesti mingi ebatavaline kunstilisus kui seda nii nimetada tohib, nikkumise ja filmimise kõrval...... njaa, kuigi tuleb nentida, et erootika sobib mulle paremini... mingi keelatud maa teema on erutavam, kui lihtsalt tahakeeramine...... lisaks oli üks väga kummaline äratundumine, mingi filmi ajal nimelt tuli meelde üks voodipartner, kellega just taolist pornofilmidest nähtud stiili sai harrastatud... selline pingeta füüsiline rahuldamine, ilma tunneteta, vaid sellise iha ja instinktide ja erogeensete piirkondade pealt füüsilise naudingu pakkumine..... njah.... külmavärinad jooksid üle selja...
Festivalile oli peale minu veel teisigi ühiseid ja vähem ühiseid sõpru kohale tulnud, sai üks sünnipäevgi ära peetud ja tantsitud ja blond poiss sai samuti nähtud, täitsa igatsesin teda näha...
kaaslaseks läbi õhtu oli sedakorda pikajuukseline kauanägemata hing... igatsus temagi nägemise järele oli painanud juba mõnda aega... ei lõbus oli... kuni korraga läks jälle käest ära, korraga oli jälle hirm ja samas hirmus hea olla ja siis olid katused, valgused, tuled, käed, inimlik lähedus, mingisugused laused ja segamini tundemöll.... minuga pole ammu keegi armas olnud.... liiga kaua vist, sest hirm ja segadus võtsid mingil hetkel maad, lohutust pakkus alkohol ja kehasse tungiv mõnu... korraga esitati küsimus, mis tegi julmalt kainemaks kogu olemise, vastust teati tegelikult juba isegi, piisas pilgust.... ja siiski jätkati... hommikuks oli kõigest alles vaid janu, kerge kohmetus ja segadus ning sisemine heaolu ning teatav näriv olemus, mille tekitas selgusetuks jäänud motiiv....
Festivalile oli peale minu veel teisigi ühiseid ja vähem ühiseid sõpru kohale tulnud, sai üks sünnipäevgi ära peetud ja tantsitud ja blond poiss sai samuti nähtud, täitsa igatsesin teda näha...
kaaslaseks läbi õhtu oli sedakorda pikajuukseline kauanägemata hing... igatsus temagi nägemise järele oli painanud juba mõnda aega... ei lõbus oli... kuni korraga läks jälle käest ära, korraga oli jälle hirm ja samas hirmus hea olla ja siis olid katused, valgused, tuled, käed, inimlik lähedus, mingisugused laused ja segamini tundemöll.... minuga pole ammu keegi armas olnud.... liiga kaua vist, sest hirm ja segadus võtsid mingil hetkel maad, lohutust pakkus alkohol ja kehasse tungiv mõnu... korraga esitati küsimus, mis tegi julmalt kainemaks kogu olemise, vastust teati tegelikult juba isegi, piisas pilgust.... ja siiski jätkati... hommikuks oli kõigest alles vaid janu, kerge kohmetus ja segadus ning sisemine heaolu ning teatav näriv olemus, mille tekitas selgusetuks jäänud motiiv....
pühapäev, september 09, 2007
Draama on läbi, elagu Draama!
Ei, ärge saage valesti aru, isiklik traagika jääb, kuid selleaastane eesti teatri festival pani eile õhtul pidulikult Alatskivi lossis oma pillid kokku.... Ilus oli, Eesti Teater tänas ja klaasid kõlisesid ja jooki voolas ojadena.... Märt lubas, et ei helista enam hommikuti ja ainuke lootustandev mõte oli, et homme saab magada nii kaua kui tahtmist...
Kui täna kell kaks pärastlõunal oma silmad lahti lõin oli mõnus väljamaganud tunne küll, aga sees kuidagi tühi olemine... täiesti ogar, kuid oleks tõsiselt tahtnud et oleks mõni vastamata kõne Ivikalt või midagi, et oleks teada, et on midagi vaja teha, Infokuubikusse minna, planke värvida, tekste tõlkida, mida iganes...
....kummalised on need inimesed ikka, teed ja tegutsed kohati hambad risti naeratades, püsid ainult energiajoogi ja väga heal tahtmisel püsti, kuid teed siiski, oled siiski ja naudid, lihtsalt hirmus hea on olla tegutsemises, hirmus hea on teha midagi, lihtsalt selleks, et see tehtud saaks, hirmus hea on olla hetkeks lihtsalt algusest lõpuni vajatud ja korraldada midagi ilusat.....
Ja siis kui lõpuks see kogu sõge hullus viimaks lõpule saab, kui saab kergemalt hingata, ohata südamepõhjast, magada nii keskmiselt luksuslikult 8h ööpäevas ... siis on tühi tunne sees.. ajapikku see muidugi kaob, kõik, mis hetkeks sai hinges üles pekstud setib jälle vaikselt alla, oled tagasi argipäevas ja tollest tehtust jääb märk, mingid lood, mälestused, meenutused, pilgud, jutud, vahejuhtumised ja ka etendused, mida kaetud said... kõik setib vaikselt kultuurkihiks ja oled jälle rahul ja täidetud... aga sinna on veel aega... praegu on veel tühjus ja see naljakas laokilolek... aga eks seegi on väärtus... tuleb nautida... kõige parem arvan ma on seda teha, voodis teki all või vaikselt õlle lastes...
Ei, ärge saage valesti aru, isiklik traagika jääb, kuid selleaastane eesti teatri festival pani eile õhtul pidulikult Alatskivi lossis oma pillid kokku.... Ilus oli, Eesti Teater tänas ja klaasid kõlisesid ja jooki voolas ojadena.... Märt lubas, et ei helista enam hommikuti ja ainuke lootustandev mõte oli, et homme saab magada nii kaua kui tahtmist...
Kui täna kell kaks pärastlõunal oma silmad lahti lõin oli mõnus väljamaganud tunne küll, aga sees kuidagi tühi olemine... täiesti ogar, kuid oleks tõsiselt tahtnud et oleks mõni vastamata kõne Ivikalt või midagi, et oleks teada, et on midagi vaja teha, Infokuubikusse minna, planke värvida, tekste tõlkida, mida iganes...
....kummalised on need inimesed ikka, teed ja tegutsed kohati hambad risti naeratades, püsid ainult energiajoogi ja väga heal tahtmisel püsti, kuid teed siiski, oled siiski ja naudid, lihtsalt hirmus hea on olla tegutsemises, hirmus hea on teha midagi, lihtsalt selleks, et see tehtud saaks, hirmus hea on olla hetkeks lihtsalt algusest lõpuni vajatud ja korraldada midagi ilusat.....
Ja siis kui lõpuks see kogu sõge hullus viimaks lõpule saab, kui saab kergemalt hingata, ohata südamepõhjast, magada nii keskmiselt luksuslikult 8h ööpäevas ... siis on tühi tunne sees.. ajapikku see muidugi kaob, kõik, mis hetkeks sai hinges üles pekstud setib jälle vaikselt alla, oled tagasi argipäevas ja tollest tehtust jääb märk, mingid lood, mälestused, meenutused, pilgud, jutud, vahejuhtumised ja ka etendused, mida kaetud said... kõik setib vaikselt kultuurkihiks ja oled jälle rahul ja täidetud... aga sinna on veel aega... praegu on veel tühjus ja see naljakas laokilolek... aga eks seegi on väärtus... tuleb nautida... kõige parem arvan ma on seda teha, voodis teki all või vaikselt õlle lastes...
esmaspäev, september 03, 2007
Imetlus... mis muutub kergelt kihvatavaks kadeduse torkeks ja siis helgib imetlusena edasi... et vahel tahaks olla iseendast kenam... olla lihtsalt keegi teine, nii hetkeks, viivuks...
No ja siis tahaks olla keegi, kellel ei ole põskkoopa põletikku ja väga valusat loputuskuuri üleelamust...ja siis vahel tahaks olla selline nagu nad seal täna hommikul olid, vaprad ja ilusad 20. korrusel, tegemas tõsiste nägudega tõsist tööd...
Nojahh... ja vahel on täitsa hea olla magistrantuuri vana kala, kes ei saagi linnakaarti ja rebase kotti, mis on ülepea kuhjuvat infopahna täis...saab olla vaba tahtega draama timurlane ja libistada vaikselt Tere Kool jooki kui tahtmine peaks olema või peale tulema... ning kellel on kool alles neljapäeval.....
No ja siis tahaks olla keegi, kellel ei ole põskkoopa põletikku ja väga valusat loputuskuuri üleelamust...ja siis vahel tahaks olla selline nagu nad seal täna hommikul olid, vaprad ja ilusad 20. korrusel, tegemas tõsiste nägudega tõsist tööd...
Nojahh... ja vahel on täitsa hea olla magistrantuuri vana kala, kes ei saagi linnakaarti ja rebase kotti, mis on ülepea kuhjuvat infopahna täis...saab olla vaba tahtega draama timurlane ja libistada vaikselt Tere Kool jooki kui tahtmine peaks olema või peale tulema... ning kellel on kool alles neljapäeval.....
laupäev, september 01, 2007
Tarkus tarviline vara... elik head tarkusepäeva ja tarkust tarvis!
Võib lugeda ka kui sügis käes, sügis käes, kui silmas pidada kõiki jütse ja mütse ja muid naljakaid termineid, mida kasutakse alg-, põhi- ja keskkooli all kannatajate kohta....
Kooli lähenemist on märgata minugi silmade all, kodubaar on aina enam ja enam tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid täis ja mees Paraguaist on pannud playlisti jälle oma lemmikplaadid... mis minus kui vanas olijas kerget õõvastust ja raskemat nostalgiat tekitab...
Muidu algab täna ka suur teatripidu, mis minu nädalaks ajaks energiajookide ja jooksumaratonide ning kultuurilainele rakendab ja kui ma nädala pärast veel adekvaatsusele suudan kandideerida, siis on läinud üle ootuste hästi...
...Üldiselt ma aga ei kurda, üht teist on öelda küll, aga küllap jõuab... praegu võib vabalt mattuda erinevatesse tegutsemisliinidesse ja mitte üldse välja teha kõigest muust, küllap muretseda ja otsustada jõuab, sest ahvatlevaid ettepanekuid on, kuid enne tuleb kõik unistuslik ja mõeldamatu ümbrusest annulleerida... ja ma arvan, et seda annab kõike organiseerida....kuigi millegi pärast tundub, et üks tark mees taskus kuluks hädasti marjaks ära, keegi, kes ütleks, mis, miks ja kuidas... sest ise nagu päris hästi alati ei oska....
Võib lugeda ka kui sügis käes, sügis käes, kui silmas pidada kõiki jütse ja mütse ja muid naljakaid termineid, mida kasutakse alg-, põhi- ja keskkooli all kannatajate kohta....
Kooli lähenemist on märgata minugi silmade all, kodubaar on aina enam ja enam tuttavaid ja vähem tuttavaid nägusid täis ja mees Paraguaist on pannud playlisti jälle oma lemmikplaadid... mis minus kui vanas olijas kerget õõvastust ja raskemat nostalgiat tekitab...
Muidu algab täna ka suur teatripidu, mis minu nädalaks ajaks energiajookide ja jooksumaratonide ning kultuurilainele rakendab ja kui ma nädala pärast veel adekvaatsusele suudan kandideerida, siis on läinud üle ootuste hästi...
...Üldiselt ma aga ei kurda, üht teist on öelda küll, aga küllap jõuab... praegu võib vabalt mattuda erinevatesse tegutsemisliinidesse ja mitte üldse välja teha kõigest muust, küllap muretseda ja otsustada jõuab, sest ahvatlevaid ettepanekuid on, kuid enne tuleb kõik unistuslik ja mõeldamatu ümbrusest annulleerida... ja ma arvan, et seda annab kõike organiseerida....kuigi millegi pärast tundub, et üks tark mees taskus kuluks hädasti marjaks ära, keegi, kes ütleks, mis, miks ja kuidas... sest ise nagu päris hästi alati ei oska....
kolmapäev, august 29, 2007
Emo, sinust ongi see laul,
väike, kuid lihtne see viis.
Emo, sinu nimi on....
Ära sa minema mine.
Kaaren irvitas, need olid tänase päeva read, ei ole midagi öelda...Ta tänas sisimas toda huligaani, kes need sõnad pastakaotsaga siia laua sisse oli kraapinud.... Kaaren tõstis pilgu lauaplaadilt ja vaatas kaugemal seisvaid mehi, kes asjatasid mängulaua taga... silmanurgas läigatas miski, kuid Kaaren surus hambad huulde ja naeratas mõrult... ei olnud mõtet... lihtsalt ei olnud mõtet, praegu mitte..... Ta tiivanukid valutasid, külmaks oli läinud väga ootamatult...vinge sügis oli kohale lennanud ja rohkem polnudki suvel miskit öelda...
Nöök värk, mõtles Kaaren.... ta oleks heal meelel tõmmanud teki üle pea ja maganud kevadeni... mitte kuidagi ei viitsinud tegeleda nende paganama argiste probleemidega, mis korraga kuidagi olid kaela kukkunud... ei saa, ei taha, ei või....lihtsalt vastik-vastik-vastik....kurku tõusis klomp.... Kaarnal oli endast kahju ja ta ei kannatanud seda, ta tundis kuidas see haledus ta mõistust oli võtmas... ja kõik need lohutavad sõnad, kõik need pilgud ja paitused... pähh, need olid kõik kuidagi valed... nad keegi ei saanud aru Kaarna isiklikust kriisist sellest meeletust traagikast ja draamast, mis ta sees möllas..... ta ise ka ei saanud aru, aga ta tundis seda enda sees väga ehedalt...
Viimasel ajal oli vastu võetud otsuseid, õigeid, teadis Kaaren päris kindlalt, need otsused aga ei lasknudki elul hernena veereda, ei klappinud kokku, ei jooksnud lahti pääsenud sukasilmana, vaid takerdusid muudkui ja tekitas olukordi, kus tuli aina uuesti ja uuesti otsustada, aina ümber vaadata ja mõelda, otsida ning klappima panna... ning see kõik väsitas liialt... elu tundus liiga raske elamiseks... Kaaren oleks meelsasti lihtsalt konutanud kusagil, hästi vaikselt, et ei jääks elule silma, et ei peaks mingeid uusi otsusi vastu võtma, ei peaks organiseerima ja haarama võimalustest....oeh... konutanud oleks küll, tiivad silme ette tõmmatuna valutavate nukkidega...aga selle asemel ta hoopis naeratas kogu oma tahtejõudu mängu pannes ja lasi end lohutada....
väike, kuid lihtne see viis.
Emo, sinu nimi on....
Ära sa minema mine.
Kaaren irvitas, need olid tänase päeva read, ei ole midagi öelda...Ta tänas sisimas toda huligaani, kes need sõnad pastakaotsaga siia laua sisse oli kraapinud.... Kaaren tõstis pilgu lauaplaadilt ja vaatas kaugemal seisvaid mehi, kes asjatasid mängulaua taga... silmanurgas läigatas miski, kuid Kaaren surus hambad huulde ja naeratas mõrult... ei olnud mõtet... lihtsalt ei olnud mõtet, praegu mitte..... Ta tiivanukid valutasid, külmaks oli läinud väga ootamatult...vinge sügis oli kohale lennanud ja rohkem polnudki suvel miskit öelda...
Nöök värk, mõtles Kaaren.... ta oleks heal meelel tõmmanud teki üle pea ja maganud kevadeni... mitte kuidagi ei viitsinud tegeleda nende paganama argiste probleemidega, mis korraga kuidagi olid kaela kukkunud... ei saa, ei taha, ei või....lihtsalt vastik-vastik-vastik....kurku tõusis klomp.... Kaarnal oli endast kahju ja ta ei kannatanud seda, ta tundis kuidas see haledus ta mõistust oli võtmas... ja kõik need lohutavad sõnad, kõik need pilgud ja paitused... pähh, need olid kõik kuidagi valed... nad keegi ei saanud aru Kaarna isiklikust kriisist sellest meeletust traagikast ja draamast, mis ta sees möllas..... ta ise ka ei saanud aru, aga ta tundis seda enda sees väga ehedalt...
Viimasel ajal oli vastu võetud otsuseid, õigeid, teadis Kaaren päris kindlalt, need otsused aga ei lasknudki elul hernena veereda, ei klappinud kokku, ei jooksnud lahti pääsenud sukasilmana, vaid takerdusid muudkui ja tekitas olukordi, kus tuli aina uuesti ja uuesti otsustada, aina ümber vaadata ja mõelda, otsida ning klappima panna... ning see kõik väsitas liialt... elu tundus liiga raske elamiseks... Kaaren oleks meelsasti lihtsalt konutanud kusagil, hästi vaikselt, et ei jääks elule silma, et ei peaks mingeid uusi otsusi vastu võtma, ei peaks organiseerima ja haarama võimalustest....oeh... konutanud oleks küll, tiivad silme ette tõmmatuna valutavate nukkidega...aga selle asemel ta hoopis naeratas kogu oma tahtejõudu mängu pannes ja lasi end lohutada....
neljapäev, august 23, 2007
Tartusse jõudes ja suurte sõõmudega sealset õhku kopsudesse tõmmates oli paugupealt selge... sügist kõik see ilm juba täis... Kraadiklaas oli ohu märke hakanud andma juba küll Poolas, kus Slovakkia 20 kraadi (mis veel Egeris oli olnud üle 30) vahetus 16 vastu, kuid ega ju kraadiklaasi saa alati uskuda, ennegi suve halba suusailma Eesti moodi nähtud. Too õhk aga ei lasknud hetkekski kahelda, suvi oli asjad kohvrisse pakkinud ja vargsi ukse poole hakanud liikuma, et peatselt viimasest praost välja lipsata ja seitsme tuule poole minekit teha...
Njaa... aga ei ole kurb, sugugi mitte ei ole kurb... kuidagi hea lohutav on hoopiski..ei teagi kohe miks, aga tundub et suve on juba olnud ka... mina pole teda just kõige adekvaatsemalt Eestimaal tunda saanud, sest kontor seadis oma seinte ja tööaegadega mõningased piirid, kuid nüüd tolle kahenädalase eemalviibimisega saab suvise palava, päikese, äikese ja vihma lahtri ette/taha küll linnukese panna, nähtud, tehtud, kogetud....
Kui aga nüüd veel natuke tollel bussiga hulkumisel peatuda, siis rääkida oleks ju küll, aga kogu reisi ümber jutustada pole mõtet, sest selline retroaktiivne jutustus saaks, mida samamoodi nagu unenägu, pärast igasugu üleskirjutust/väljaräägitust, raske muudmoodi meenutada oleks.... aga katkendeid, postmodernistlike ja ajatuid ju võib
....Buss oli alguses hall, tumehall ja sees istus meid kaheksa, kõik omamoodi imelikud, naljakad ja toredad, sõit läks lahti, siis kui meie kähriguga olime jõudnud end juba kergelt purjakile juua... noojaa... pikale õhtule oli järgnenud meeleoluküllane hommik...
.... Lätti jõudsime pimedas ja suvalise tankla asfaldikonarustega või nagu Tanel neid ilusti nimetas auksidega, tutvusin ma kohe igaksjuhuks lähemalt..... tulemuseks verine põlv ja käed ning valutav õlg, uulitsaplikade värk......
...Pärt on suurepärane rallisõitja ka pimedatel Poola teedel bussi roolis istudes ja Maarja on veel suurepärasem kaardilugeja, sest ära eksida meil sel korral veel ei õnnestunudki...... esimese ekslemise võttis enda peale Jaan, kes otsustas esimesel varahommikul põhjalikumalt tutvuda Varssavi ees ja järellinnade ning magalarajoonidega... kultuuriuurija jaoks tänuväärne ettevõtmine, kaheksale unisele bussireisijale igavikuna tunduv, ent rõõmu mitte veel rikkuv heitlus....
...Krakovis naeratas meile remondiõnn, millest Jaan pikalt juba varem pajatas, ning meie armas neljarattaline, mis sai pargitud kesklinna serva, osutus äkitselt kasutuskõlbmatuks - kõik kohad on imelikult õli täis, ka jahutusvedeliku kast....hmmm.....orgunn-orgunn-orgunn, ning juba järgmisel hommikul pärast ööd mugavas pensioni voodis, olidki meie käsutuses kaks uhiuut musta poola numbrimärgiga Opelit, kotid pagasiruumi ja minekit.... Poola maffia Slovakkia teedel oli järgmine pilt mida mäletan, mäed ümberringi, imehea muusika tulemas Pärdi jupilt, mis ühendatud salapäraselt automakiga ja lennukas teelolek, lühike kohvijoomis- ja ostlemispeatus Slovakkia põhjapiiri ääres ning siis juba öine kämpimine Slovakkia lõunapiiril. Mmmmmmm... milline märja telgi kopitusaroom....
.... Budapestis oli palav, Saarel oli samuti palav ning inimesi oli palju, väga palju ja aina suurenev hulk paljusust.... sellegi poolest leidisme küllalt valutult koha kuhu oma telgid üles seada...kohaks sai, hollandlaste küljealune ja ning ühe toreda makaronimasinateparandajast ungarlase vahetu lähedus, tagumise telkla keskel, suure puu, mille külge oli riputatud Keenia või Kongo vms salapärase riigi plagu, all....
....Budapest oli nagu ma teda olin mäletanud, suur, väärikas ja raskelt hingav ning palavuses inimesi higistavate tänavatega... selline enneolematu vabaduse tunne tuli peale kekslinna metroost maa alt tänavale sai, kui oleks natuke rohkem jõudu olnud, oleks jooksnud ja huilanud, õnneks ei olnud ning piirduda tuli vaid lollaka irvega...
Nende seitsme päeva vältel, mis festivalil sai oldud, sai Budapesti korduvalt külastatud, ning kõik tähtsam, mis soovitud nähtud-tehtud, mulle endiselt meeldib see linn... olin ma sunnitud nentima....
....Chemical Brothersist olin ma enne Szigetit ainult nime kuulnud, noh kindlasti olin ka nende muusikat kuulnud, kuid teadvustamata, et see on Keemiliste vendade looming....nende kontsert aga pealaval oli vägagi muljeltavaldav, parem kui päev varem esinenud Manu Chao ja järgmisel päeval üles astunud Sinead O´Connor... need visuaalid, mis jooksid, see sugessiivne visuaal mõjus pärast väikest kiviveeretamist mantrana, nahk väreles ja mõneks hetkeks suutsin isegi unustada kõik need küünarnukid, põlved, õlad, seljad, rinnad, mis vastu mu külgi selga ja rindu hõõrdusid... jaa.... muljetavaldav... selle lumma alt sai vabanetud alles jääkülma dushi all, mis kujunes meie õhtuseks või vahel ka hommikuseks telklarituaaliks, nagu ka telgi otsimine pimedas telklas, kus sadu ja sadu telke, ning pimedus milles ei näe ei vaiasid, pingutusnööre, maas vedelevaid arbuusikoori, sokke, värvilisi plagusid, panne, rätikuid, kõrgeid puusid, rääkimata sõrme suhu pistmisest..... muidugi pärast seda, kui Pärt ostis Jaani mahitusel päikesepatareidega aialaterna ja meie telkide vahele sättis, paranes asi oluliselt, mis sest, et pimedas oli seda sama vähe näha kui neid eelmainitud maasse surutud vaiiugi....
....Tegelikult oli Sineadi ka tore vaadata ja kuulata, temas on mingit ürgset häälejõudu, ja am ei pea silmas seda ürgset joodeldamise jõudu vaid hääle kõla ja tämbri massiivi, mis vahel tundub mägesid liigutavat......tantsujõudu sai ka näha, teatri- ja tantsutelgis, kus me kährikuga nii mõnelgi õhtul viivuks viibisime. Mulle meeldib, kui inimesed valitsevad oma keha ja teevad seda mõtestatult ja mulle meeldib, kui koreograaf, suudab liikuma panna korraga kuus inimest, nende varjud, valguse ja arvutigraafika ning video, nii et see kogu su tähelepanu ja imetluse halvab... aga eks japsid ole üldse toredad ja häid asju teevad nad seetõttu, et nad lihtsalt on neile palju lähemal, kui meie pikad õhtumaalased...
...Ühel õhtul, rääkis aga Tanel, kellest sai mingil arutul kombel Madis, Marta, Toomas ja Tõnis ning kelle nimi muutus vastavalt hüüdja enese paremale äranägemisele... mitu toredat õhtujuttu..... Tema tühi paat oli selleks ajaks juba käibefraasiks saanud.
Jutud juhatas sisse kõigepealt ühe toreda arvutimängu ümberjutustus, kus põhirõhk oli meeliköitvatel audioefektidele, mida Toomas alati oli valmis kordama.
Jutud olid aga elust enesest, esimene rääkis Marta vanaema aiamaast, mis rääma on jäänud, teine jutt oli kilpkonnast, kes kord talle oli kuulunud ja ära surnud, puänt lool oli selles, et keegi ei teadnud millal ta täpselt suri, aga arvatvasti tugevalt enne seda, kui tema surnuks olekut tähele pandi... Kolmas lugu oli aga südantsoojendav jutustus varesepojast ja väikesest Tanelist, kes pani varesepoja keldrisse kinni, viimase tervise huvides, sest väike Tanel oli täitsa kindel, et selliste väikeste jalgadega pole ju varesepoeg võimeline suurte kurjade kasside eest ära jooksma...
.....Szigeti muusikaline pool oli valdavalt elektroonile, või vähemalt see osa mida mina kuulma sattusin ja mis kuidagi ka mõjus... jaa eriti meeldis mulle Žadar ning Goldie sett, aga Jazzi telgis oli ka väga toredaid tegijaid, kes suutsid viia unustusse oma muusikaga, ning !!! lihtsalt rokkis, kohe algusest lõpuni...oeh... liiga palju muusikat.... liiga palju head muusikat, ühel ajal ja ühes kohas, konsentratsioon nii kange, et lõpuks olid tuim tükk, ei osanud enam midagi arvata ega teha....
...Pärast mingit aega sai misantroopia must võitu, sest lihtsalt inimeste tihedus, oli veel hulga kõrgem kui muusika tihedus ja ei olnud paika kuhu pageda, et olla, natukenegi omaette, kõik kohad olid inimesi täis ja nii umbes 1 km pikkuse riba läbimiseks kulus 1/2 tundi või rohkemgi ja kogu aeg tallus keegi varbail või astus kannule.... Vastik-vastik-vastik-vastik, eriti kui sattus pikemalt sadama ning saar muutus mudamülkaks...jahh lõpuks ma ei suutnudki enam välja kannatada... ja põgenesin!
....Sõit Budapestist Pécsi võtab tunne Ungarimaad rongiga 4 tundi, ma nautis sellest iga minutit. Vagun, kus ma istusin, oli täis ungari vanainimesi, kes tundusid nii veidrad ja armsad... ma muudkui vaatasin suu ammuli ja uudistasin..... Lõpuks kui kohale jõudsin ja perroonil Akosit nägin sain aru kui väsinud ma olen ja kui pikk sõit on olnud.
....Akos oli tore nagu alati, need kaks päeva mis ma temaga veetsin ei pidanud ma kordagi peaaegu ise midagi tegema, kõik tehti ära ja sellise sujuvusega, et ma nautisin iga hetke. Pécsi nautis ma ka, kõik hetked, mis ma seal viibisin, ma tunnen, et see linn on kodune, mõnus, natuke seisev, palav ja kodune.... Zoli ja Agiga järve ääres käik oli nagu jutuke ungari keele õpikus.... Zoli juures käimine oli aga nagu paradiisi aeda sattumine, päikeseloojang ja viinamarjaistandus, jooksmas mäeveeru külge mööda alla, vaikne rahulik külake, veinikelder, mandlipuu ja pähklipõõsas ja valmivad ploomid ning kõrge kreekapähkel keset aeda..... imetlus....
....Balatonboglarisse oli Pécsist veel neli tundi tunne ungarimaad rongaga, aga lõpuks ma sinna jõudsin... teised juba ootasid, istusime aga oma uude sinisesse bussi (Budapestis vahetusid meie Poola maffia autod ühel hetkel jälle bussi vastu, mis Tallinnast teele oli saadetud) ja kimasime Egeri poole.....
...Eger oli imeilus väike ja maistsvate veinidega.....natuke riiakas oli ta ka... aga vbl oli lihtsalt aeg liiga pikaks veninud....
...Tagasituleks oli rutuline natuke üle ööpäeva ja olimegi kodus... sõitu täitmas jutud, vaiksed meenutused, Jaani hüüatus: "Sina, Piret, ära ohi seal!" ei lähe mul vist nii pea meelest, nagu ka nood veidrad mõtted ja vaiksed sõnad, mida sai blondi poisiga, kellel oli pokaal, vahetatud.... jahh naljakas... kuidas issanda loomaaed on suur ja üht bussi mahub palju erinevaid naljakaid inimesi.....
Njaa... aga ei ole kurb, sugugi mitte ei ole kurb... kuidagi hea lohutav on hoopiski..ei teagi kohe miks, aga tundub et suve on juba olnud ka... mina pole teda just kõige adekvaatsemalt Eestimaal tunda saanud, sest kontor seadis oma seinte ja tööaegadega mõningased piirid, kuid nüüd tolle kahenädalase eemalviibimisega saab suvise palava, päikese, äikese ja vihma lahtri ette/taha küll linnukese panna, nähtud, tehtud, kogetud....
Kui aga nüüd veel natuke tollel bussiga hulkumisel peatuda, siis rääkida oleks ju küll, aga kogu reisi ümber jutustada pole mõtet, sest selline retroaktiivne jutustus saaks, mida samamoodi nagu unenägu, pärast igasugu üleskirjutust/väljaräägitust, raske muudmoodi meenutada oleks.... aga katkendeid, postmodernistlike ja ajatuid ju võib
....Buss oli alguses hall, tumehall ja sees istus meid kaheksa, kõik omamoodi imelikud, naljakad ja toredad, sõit läks lahti, siis kui meie kähriguga olime jõudnud end juba kergelt purjakile juua... noojaa... pikale õhtule oli järgnenud meeleoluküllane hommik...
.... Lätti jõudsime pimedas ja suvalise tankla asfaldikonarustega või nagu Tanel neid ilusti nimetas auksidega, tutvusin ma kohe igaksjuhuks lähemalt..... tulemuseks verine põlv ja käed ning valutav õlg, uulitsaplikade värk......
...Pärt on suurepärane rallisõitja ka pimedatel Poola teedel bussi roolis istudes ja Maarja on veel suurepärasem kaardilugeja, sest ära eksida meil sel korral veel ei õnnestunudki...... esimese ekslemise võttis enda peale Jaan, kes otsustas esimesel varahommikul põhjalikumalt tutvuda Varssavi ees ja järellinnade ning magalarajoonidega... kultuuriuurija jaoks tänuväärne ettevõtmine, kaheksale unisele bussireisijale igavikuna tunduv, ent rõõmu mitte veel rikkuv heitlus....
...Krakovis naeratas meile remondiõnn, millest Jaan pikalt juba varem pajatas, ning meie armas neljarattaline, mis sai pargitud kesklinna serva, osutus äkitselt kasutuskõlbmatuks - kõik kohad on imelikult õli täis, ka jahutusvedeliku kast....hmmm.....orgunn-orgunn-orgunn, ning juba järgmisel hommikul pärast ööd mugavas pensioni voodis, olidki meie käsutuses kaks uhiuut musta poola numbrimärgiga Opelit, kotid pagasiruumi ja minekit.... Poola maffia Slovakkia teedel oli järgmine pilt mida mäletan, mäed ümberringi, imehea muusika tulemas Pärdi jupilt, mis ühendatud salapäraselt automakiga ja lennukas teelolek, lühike kohvijoomis- ja ostlemispeatus Slovakkia põhjapiiri ääres ning siis juba öine kämpimine Slovakkia lõunapiiril. Mmmmmmm... milline märja telgi kopitusaroom....
.... Budapestis oli palav, Saarel oli samuti palav ning inimesi oli palju, väga palju ja aina suurenev hulk paljusust.... sellegi poolest leidisme küllalt valutult koha kuhu oma telgid üles seada...kohaks sai, hollandlaste küljealune ja ning ühe toreda makaronimasinateparandajast ungarlase vahetu lähedus, tagumise telkla keskel, suure puu, mille külge oli riputatud Keenia või Kongo vms salapärase riigi plagu, all....
....Budapest oli nagu ma teda olin mäletanud, suur, väärikas ja raskelt hingav ning palavuses inimesi higistavate tänavatega... selline enneolematu vabaduse tunne tuli peale kekslinna metroost maa alt tänavale sai, kui oleks natuke rohkem jõudu olnud, oleks jooksnud ja huilanud, õnneks ei olnud ning piirduda tuli vaid lollaka irvega...
Nende seitsme päeva vältel, mis festivalil sai oldud, sai Budapesti korduvalt külastatud, ning kõik tähtsam, mis soovitud nähtud-tehtud, mulle endiselt meeldib see linn... olin ma sunnitud nentima....
....Chemical Brothersist olin ma enne Szigetit ainult nime kuulnud, noh kindlasti olin ka nende muusikat kuulnud, kuid teadvustamata, et see on Keemiliste vendade looming....nende kontsert aga pealaval oli vägagi muljeltavaldav, parem kui päev varem esinenud Manu Chao ja järgmisel päeval üles astunud Sinead O´Connor... need visuaalid, mis jooksid, see sugessiivne visuaal mõjus pärast väikest kiviveeretamist mantrana, nahk väreles ja mõneks hetkeks suutsin isegi unustada kõik need küünarnukid, põlved, õlad, seljad, rinnad, mis vastu mu külgi selga ja rindu hõõrdusid... jaa.... muljetavaldav... selle lumma alt sai vabanetud alles jääkülma dushi all, mis kujunes meie õhtuseks või vahel ka hommikuseks telklarituaaliks, nagu ka telgi otsimine pimedas telklas, kus sadu ja sadu telke, ning pimedus milles ei näe ei vaiasid, pingutusnööre, maas vedelevaid arbuusikoori, sokke, värvilisi plagusid, panne, rätikuid, kõrgeid puusid, rääkimata sõrme suhu pistmisest..... muidugi pärast seda, kui Pärt ostis Jaani mahitusel päikesepatareidega aialaterna ja meie telkide vahele sättis, paranes asi oluliselt, mis sest, et pimedas oli seda sama vähe näha kui neid eelmainitud maasse surutud vaiiugi....
....Tegelikult oli Sineadi ka tore vaadata ja kuulata, temas on mingit ürgset häälejõudu, ja am ei pea silmas seda ürgset joodeldamise jõudu vaid hääle kõla ja tämbri massiivi, mis vahel tundub mägesid liigutavat......tantsujõudu sai ka näha, teatri- ja tantsutelgis, kus me kährikuga nii mõnelgi õhtul viivuks viibisime. Mulle meeldib, kui inimesed valitsevad oma keha ja teevad seda mõtestatult ja mulle meeldib, kui koreograaf, suudab liikuma panna korraga kuus inimest, nende varjud, valguse ja arvutigraafika ning video, nii et see kogu su tähelepanu ja imetluse halvab... aga eks japsid ole üldse toredad ja häid asju teevad nad seetõttu, et nad lihtsalt on neile palju lähemal, kui meie pikad õhtumaalased...
...Ühel õhtul, rääkis aga Tanel, kellest sai mingil arutul kombel Madis, Marta, Toomas ja Tõnis ning kelle nimi muutus vastavalt hüüdja enese paremale äranägemisele... mitu toredat õhtujuttu..... Tema tühi paat oli selleks ajaks juba käibefraasiks saanud.
Jutud juhatas sisse kõigepealt ühe toreda arvutimängu ümberjutustus, kus põhirõhk oli meeliköitvatel audioefektidele, mida Toomas alati oli valmis kordama.
Jutud olid aga elust enesest, esimene rääkis Marta vanaema aiamaast, mis rääma on jäänud, teine jutt oli kilpkonnast, kes kord talle oli kuulunud ja ära surnud, puänt lool oli selles, et keegi ei teadnud millal ta täpselt suri, aga arvatvasti tugevalt enne seda, kui tema surnuks olekut tähele pandi... Kolmas lugu oli aga südantsoojendav jutustus varesepojast ja väikesest Tanelist, kes pani varesepoja keldrisse kinni, viimase tervise huvides, sest väike Tanel oli täitsa kindel, et selliste väikeste jalgadega pole ju varesepoeg võimeline suurte kurjade kasside eest ära jooksma...
.....Szigeti muusikaline pool oli valdavalt elektroonile, või vähemalt see osa mida mina kuulma sattusin ja mis kuidagi ka mõjus... jaa eriti meeldis mulle Žadar ning Goldie sett, aga Jazzi telgis oli ka väga toredaid tegijaid, kes suutsid viia unustusse oma muusikaga, ning !!! lihtsalt rokkis, kohe algusest lõpuni...oeh... liiga palju muusikat.... liiga palju head muusikat, ühel ajal ja ühes kohas, konsentratsioon nii kange, et lõpuks olid tuim tükk, ei osanud enam midagi arvata ega teha....
...Pärast mingit aega sai misantroopia must võitu, sest lihtsalt inimeste tihedus, oli veel hulga kõrgem kui muusika tihedus ja ei olnud paika kuhu pageda, et olla, natukenegi omaette, kõik kohad olid inimesi täis ja nii umbes 1 km pikkuse riba läbimiseks kulus 1/2 tundi või rohkemgi ja kogu aeg tallus keegi varbail või astus kannule.... Vastik-vastik-vastik-vastik, eriti kui sattus pikemalt sadama ning saar muutus mudamülkaks...jahh lõpuks ma ei suutnudki enam välja kannatada... ja põgenesin!
....Sõit Budapestist Pécsi võtab tunne Ungarimaad rongiga 4 tundi, ma nautis sellest iga minutit. Vagun, kus ma istusin, oli täis ungari vanainimesi, kes tundusid nii veidrad ja armsad... ma muudkui vaatasin suu ammuli ja uudistasin..... Lõpuks kui kohale jõudsin ja perroonil Akosit nägin sain aru kui väsinud ma olen ja kui pikk sõit on olnud.
....Akos oli tore nagu alati, need kaks päeva mis ma temaga veetsin ei pidanud ma kordagi peaaegu ise midagi tegema, kõik tehti ära ja sellise sujuvusega, et ma nautisin iga hetke. Pécsi nautis ma ka, kõik hetked, mis ma seal viibisin, ma tunnen, et see linn on kodune, mõnus, natuke seisev, palav ja kodune.... Zoli ja Agiga järve ääres käik oli nagu jutuke ungari keele õpikus.... Zoli juures käimine oli aga nagu paradiisi aeda sattumine, päikeseloojang ja viinamarjaistandus, jooksmas mäeveeru külge mööda alla, vaikne rahulik külake, veinikelder, mandlipuu ja pähklipõõsas ja valmivad ploomid ning kõrge kreekapähkel keset aeda..... imetlus....
....Balatonboglarisse oli Pécsist veel neli tundi tunne ungarimaad rongaga, aga lõpuks ma sinna jõudsin... teised juba ootasid, istusime aga oma uude sinisesse bussi (Budapestis vahetusid meie Poola maffia autod ühel hetkel jälle bussi vastu, mis Tallinnast teele oli saadetud) ja kimasime Egeri poole.....
...Eger oli imeilus väike ja maistsvate veinidega.....natuke riiakas oli ta ka... aga vbl oli lihtsalt aeg liiga pikaks veninud....
...Tagasituleks oli rutuline natuke üle ööpäeva ja olimegi kodus... sõitu täitmas jutud, vaiksed meenutused, Jaani hüüatus: "Sina, Piret, ära ohi seal!" ei lähe mul vist nii pea meelest, nagu ka nood veidrad mõtted ja vaiksed sõnad, mida sai blondi poisiga, kellel oli pokaal, vahetatud.... jahh naljakas... kuidas issanda loomaaed on suur ja üht bussi mahub palju erinevaid naljakaid inimesi.....
esmaspäev, juuli 30, 2007
Mõnikord....mõnikord...algab puhkus....
Täna on mõnikord, pärast väga intensiivset kaheksat tundi tööl, saabus vabadus... kõik need reisikindlustused, laevapiletid, passiandmed USA lennubronnidesse, minekud Madagaskarile kuue inimesega jäid maha... maha kontorisse, kuhu mul pole lähiajaal plaaniski jalga tõsta vähemalt mitu nädalat... noh kaks vähemalt...
Päris kummaline taibata, kui siiber mul kõigest sellest antud hetkeks on ja kui innukalt ma täna otsi kokku tõmbasin... kõike seda parema tuleviku ja toredama oleku nimel....hmmm... hea... hea oli ikkagi sealt lahkuda kell üks öösel ja lihtsalt olla... ilma mitte midagi korraldamta oma sõpradega, oma heade ja natuke nukrate sõpradega, keda piinavad magamata ööd ja elu mõttetus....
Päris naljakad olid purjus ungarlase sõnad... ta ütles, midagi mida teame nii tema kui mina, kuid millest me kunagi ei räägi, vbl on see kõik liiga selge vbl lihtsalt ei taha asju ära sõnuda ega seinale maalida, sest siis nad saavad tõeliseks... täna ta aga oli lihtsalt purjus ja ei suutnud mõruda naljatamiseta... endalegi arusaamatult sattus ta sinna keelatud maale... mina naeratasin ja võtsin seda kõik naljana, sest just seda see ka ju oli... väikese imepisikese nükkega....elu on hernena veerev heleroosa lilleline põrsas ja homsest..... homsest olen mina taas teel......oeh.....mmmmm...mmmmm....mmm......
Võtke siis vabalt sest üks hetk olen ma taas tagasi, kogu oma armastusväärses hiilguses (:
Täna on mõnikord, pärast väga intensiivset kaheksat tundi tööl, saabus vabadus... kõik need reisikindlustused, laevapiletid, passiandmed USA lennubronnidesse, minekud Madagaskarile kuue inimesega jäid maha... maha kontorisse, kuhu mul pole lähiajaal plaaniski jalga tõsta vähemalt mitu nädalat... noh kaks vähemalt...
Päris kummaline taibata, kui siiber mul kõigest sellest antud hetkeks on ja kui innukalt ma täna otsi kokku tõmbasin... kõike seda parema tuleviku ja toredama oleku nimel....hmmm... hea... hea oli ikkagi sealt lahkuda kell üks öösel ja lihtsalt olla... ilma mitte midagi korraldamta oma sõpradega, oma heade ja natuke nukrate sõpradega, keda piinavad magamata ööd ja elu mõttetus....
Päris naljakad olid purjus ungarlase sõnad... ta ütles, midagi mida teame nii tema kui mina, kuid millest me kunagi ei räägi, vbl on see kõik liiga selge vbl lihtsalt ei taha asju ära sõnuda ega seinale maalida, sest siis nad saavad tõeliseks... täna ta aga oli lihtsalt purjus ja ei suutnud mõruda naljatamiseta... endalegi arusaamatult sattus ta sinna keelatud maale... mina naeratasin ja võtsin seda kõik naljana, sest just seda see ka ju oli... väikese imepisikese nükkega....elu on hernena veerev heleroosa lilleline põrsas ja homsest..... homsest olen mina taas teel......oeh.....mmmmm...mmmmm....mmm......
Võtke siis vabalt sest üks hetk olen ma taas tagasi, kogu oma armastusväärses hiilguses (:
õnnejärelpõgendus.... (:
Milline kentsakalt kõlav mõte.... ja ega suurt mingeid muid mõtteid polegi....
Kerin end vaikselt maha folgi möllust ja talletan kõiki neid naere ja nalju.... pilke ja inimesi, muuuusikast mööda saamata ega tahtmatagi saada.... kõik jäägu, mis nelja päeva jooksul kõrvusse voolas... sest hea oli, väga hea oli... ja ära tüüdata ei jõudnudki... jalaaa-labaad sai villi tantsitud ja villid sai lõhki trambitud ja käidud sai ja Karksi oli kohal ja tudula oma roosa beebide saali ning kõva ent koduselt kägiseva põrandaga.... kõhulihased sai valju naeruga valusaks ja märjaks sai vihma ja järveveest ja ööö telgiski oli olemas ilma iluunedeta..... mmmmmmmm..... ja muidugi nood topofiili gurmee paigad turg ja lossimäed ja Pauluse kiriku ümbrus....... ning muidugi too seltskond.... kurja!!! Ei saa mitte vaiki olla ilma nendeta.....ja ei tahagi.... njaa.....
Istun siin meelestan kõik ära vaikselt maha kerides ja masinast tulevaid folgilt omandatud helisid üle kuulatades...... väljas aga sajab... laialt jämedat sõbralikku vihma....hea..aeh
Milline kentsakalt kõlav mõte.... ja ega suurt mingeid muid mõtteid polegi....
Kerin end vaikselt maha folgi möllust ja talletan kõiki neid naere ja nalju.... pilke ja inimesi, muuuusikast mööda saamata ega tahtmatagi saada.... kõik jäägu, mis nelja päeva jooksul kõrvusse voolas... sest hea oli, väga hea oli... ja ära tüüdata ei jõudnudki... jalaaa-labaad sai villi tantsitud ja villid sai lõhki trambitud ja käidud sai ja Karksi oli kohal ja tudula oma roosa beebide saali ning kõva ent koduselt kägiseva põrandaga.... kõhulihased sai valju naeruga valusaks ja märjaks sai vihma ja järveveest ja ööö telgiski oli olemas ilma iluunedeta..... mmmmmmmm..... ja muidugi nood topofiili gurmee paigad turg ja lossimäed ja Pauluse kiriku ümbrus....... ning muidugi too seltskond.... kurja!!! Ei saa mitte vaiki olla ilma nendeta.....ja ei tahagi.... njaa.....
Istun siin meelestan kõik ära vaikselt maha kerides ja masinast tulevaid folgilt omandatud helisid üle kuulatades...... väljas aga sajab... laialt jämedat sõbralikku vihma....hea..aeh
neljapäev, juuli 26, 2007
Näe... ja istubki seal maas... mitte midagi tehes... nagu muru... võta vaid muruniiduk ja sõida üle kui närvidele käib või liiga kõrgeks kasvab... Sellise ilmaga aga ei mõtle ka kõige hulljulgem aednik muruniitmisele... esiteks, mis tast sitast ikka niita sellise märjaga, niikuinii paindub vaid masina alla, ja esimese kuivaga tõuseb tuhast veel kõrgemaks, kui varemalt mäletatud, teiseks kes meist tahaks surra vesise lühise läbi, mis võib tekkida märjas elektrilise niidukiga tõmmeldes.... njaa... aga miks ta ikkagi istub siis seal nagu muru.... aga eks tuleb vist anda atra seada, suruda vaikselt hambad mulda ning kaeda kuidas kasvab Muru!
esmaspäev, juuli 23, 2007
Asjatan, muudkui asjatan mingite asjade kallal ja endal on eluuni silmis... magama peaks minema, aga ei saa ju... palka makstakse ju ülevalolemise eest....
...njah...
Aga septembrist algab taas kõik otsast pihta...täna tuli selle kohta kinnitus... võtsid mu taas enda kaitsva tiiva alla nii et.... koolipink, loengud, Tiigi maja audikad, garanteeritud akadeemiline olemine... oeh.... mõnusss... ootan juba huviga....peas on tekkimas ka üks väikene plaani kah, et mis, kus ja miks... väikene ambitsioon on tekkimas... millest veel ajalugu vaikib ja valjul häälel rääkida ei saa...hingatagi veel päris ei julge sellele kõigele mõeldes, nii õhkõrn on ta...
...nagu ka too liblikas mu kõhus, kes vahel oma tiibu proovib ja lendleb....ning muige näole toob...ammu pole midagi sellist tundnud... ammu pole niimoodi olla saanud... ja nii ma vaikselt naudin ja loodan et veel natuke antakse aega nautida...ja samas enam ei muretse, annan aega ja võtan aega ja vaatan natuke pead kõverdades, mis sellest kõigest kord saab....
Ükspäev märkasin muide, et Mina olen tagasi saabumas... natuke võtab see küll hinge kartuses värisema, kuid samas on hirmus hea olla jälle iga päevaga natuke rohkem Mina ise... natuke vana ja natuke vanem ja samas nii uus...nii võõras ja õõvastavalt tuttav...
...peaasi et kõik taas käest ei läheks, et suudaksin mitte ära unustada toda kuut puhkuse kuud ning saada endast võitu seal kus vaja...
Uusi asju on ümber veelgi ning juba varsti võib mind leida Kastani tänavalt, helerohelisest tänavapoolsest toast, kus suur reheahi (poeetiliselt väljendades), suur voodi, riidekapp ja riiul raamatute jaoks... tuppa paistab õhtune päike ja korrus on teine.... kui ma peo kord selle puhul peaksin korraldama, siis teadke, te olete palutud (: tulge aga soola ja leiva ja heade soovidega...
Dumdumdum... ja ees, ees ootab ju veel mõni vaba päev ja Viljandi ja siis puhkus ja vinge trip sinna kus Magyari maa....Lätist saab suitsu ja Lucky Dogi, Leedust tseppeliine ja poola kohvi, ning Poolast halba asfaldit, õunu ja õunakesi ning Krakowit vorsti või vorstita ja siis ongi juba peaaegu.... saarelise elu aeg.....mmmm... I will rock my socks off!
Dumdumdum... aga ma nüüd asjatan natuke veel....miumiumau
...njah...
Aga septembrist algab taas kõik otsast pihta...täna tuli selle kohta kinnitus... võtsid mu taas enda kaitsva tiiva alla nii et.... koolipink, loengud, Tiigi maja audikad, garanteeritud akadeemiline olemine... oeh.... mõnusss... ootan juba huviga....peas on tekkimas ka üks väikene plaani kah, et mis, kus ja miks... väikene ambitsioon on tekkimas... millest veel ajalugu vaikib ja valjul häälel rääkida ei saa...hingatagi veel päris ei julge sellele kõigele mõeldes, nii õhkõrn on ta...
...nagu ka too liblikas mu kõhus, kes vahel oma tiibu proovib ja lendleb....ning muige näole toob...ammu pole midagi sellist tundnud... ammu pole niimoodi olla saanud... ja nii ma vaikselt naudin ja loodan et veel natuke antakse aega nautida...ja samas enam ei muretse, annan aega ja võtan aega ja vaatan natuke pead kõverdades, mis sellest kõigest kord saab....
Ükspäev märkasin muide, et Mina olen tagasi saabumas... natuke võtab see küll hinge kartuses värisema, kuid samas on hirmus hea olla jälle iga päevaga natuke rohkem Mina ise... natuke vana ja natuke vanem ja samas nii uus...nii võõras ja õõvastavalt tuttav...
...peaasi et kõik taas käest ei läheks, et suudaksin mitte ära unustada toda kuut puhkuse kuud ning saada endast võitu seal kus vaja...
Uusi asju on ümber veelgi ning juba varsti võib mind leida Kastani tänavalt, helerohelisest tänavapoolsest toast, kus suur reheahi (poeetiliselt väljendades), suur voodi, riidekapp ja riiul raamatute jaoks... tuppa paistab õhtune päike ja korrus on teine.... kui ma peo kord selle puhul peaksin korraldama, siis teadke, te olete palutud (: tulge aga soola ja leiva ja heade soovidega...
Dumdumdum... ja ees, ees ootab ju veel mõni vaba päev ja Viljandi ja siis puhkus ja vinge trip sinna kus Magyari maa....Lätist saab suitsu ja Lucky Dogi, Leedust tseppeliine ja poola kohvi, ning Poolast halba asfaldit, õunu ja õunakesi ning Krakowit vorsti või vorstita ja siis ongi juba peaaegu.... saarelise elu aeg.....mmmm... I will rock my socks off!
Dumdumdum... aga ma nüüd asjatan natuke veel....miumiumau
kolmapäev, juuli 18, 2007
Lollide kool, lollide pool..
Mõtles Kaaren ja oleks heal meelel tahtnud sellele idioodile oma kõrval jalaga hella kohta virutada....õnneks lahkus viimane kiirelt, pealegi oli Kaaren liiga üllatunud viimasest repliigist, et nii kiirelt reageerida....
Täiesti uskumatu mees!!... Sa võid tulla, kui sa paki paberosse ostad.... Kust tekkis selline valearusaam, et temaga keegi üldse kuhugi tulla tahab... see et käitutakse viisakalt ei tähenda sugugi seda et ollakse unustanud.... see on lihtsalt viisakas ennast säästev käitumine...
See repliik oli olnud solvav, ent samas oli selge, et asi ei olnud Kaarnas... hälvikute puhul lihtsalt ei ole parata... kui sa suhtled puudega inimesega siis sa ju ei süüdista teda, selles et ta näiteks normaalselt käia ei oska, samamoodi oli tolle mehega... lihtsalt socially challengest... and big time...tuleb mõistvalt suhtuda, puue nagu iga teinegi.... mõtles Kaaren, raputas õudusega pead ja otsis üles tolle, kelle pärast ta oli siia urkasse taaskord tulnud ja kelle ta viimaks oli üles leidnud....
Kaaren pani siidri lauale ja võttis istet, ta vaatas neid tumedaid kulme ja tundis kuidas rõõm üle ta keha levis... Tulemine polnud asjata...Suu tumedate kulmude all rääkis midagi vaikselt ja Kaaren kuulas... see oli puhas nauding... vahepeal ütles ta midagi sekka, kuid üldiselt nautis ta kuulmist ja kuulamist, vahepeal noogutades ja imetlusega naeratades.... Talle meeldis too teine.... talle tõesti meeldis too vastas istuv teine.....oeh....
Ja juttu jätkus... jätkus hommikuni... ei seganud see, et sulgeti urgas ja tuli minna sinna kus ka suitsetamise keelu ajal öösel suitsetada tohib ja kohvi juua saab, ei seganud see, et algas tööpäev ja lõpuks oli juba hilja lahkuda, seegi ei seganud, et kell lõi uue päeva tunde juba keskpäevaks, see vaid ajas välja uut kohta otsima, kus istuda ja olla... koht leidus kiiresti ja sai edasi istutud... vesteldes, kuulates rääkides, imetledes, naeratades, nalja tehes, naerdes, nautides....Saabus õhtu, õues läks jahedaks ja jälle viisid jalad sinna samasse urkasse, kus alles hommikutundidel lahkutud sai... ikka veel vesteldi ja joodi õlle...
Siis aga jäi Kaaren magama, suitsu tehes, ukse taha.... on viimane aeg lahkuda mõtles Kaaren ja mõistis järgmisel hetkel, et too viimane aeg oli juba ümber saanud... lahkuda oli võimatu... õnneks leidus too teine, tumedate kulmudega.... Kaarnale kutsuti takso ja viimane viis ta koju... enne lahkumist kallistati põgusalt ja küsiti number.... teadmata, kas seda kunagi ka kasutatakse.... oli Kaaren rõõmus.... Ta oli olnud au nautida toda imeimelist teist järjest üle 24 tunni ja seda nii platooniliselt et kananahk tuli peale.....
Kaaren tundis et ta on armunud!
Mõtles Kaaren ja oleks heal meelel tahtnud sellele idioodile oma kõrval jalaga hella kohta virutada....õnneks lahkus viimane kiirelt, pealegi oli Kaaren liiga üllatunud viimasest repliigist, et nii kiirelt reageerida....
Täiesti uskumatu mees!!... Sa võid tulla, kui sa paki paberosse ostad.... Kust tekkis selline valearusaam, et temaga keegi üldse kuhugi tulla tahab... see et käitutakse viisakalt ei tähenda sugugi seda et ollakse unustanud.... see on lihtsalt viisakas ennast säästev käitumine...
See repliik oli olnud solvav, ent samas oli selge, et asi ei olnud Kaarnas... hälvikute puhul lihtsalt ei ole parata... kui sa suhtled puudega inimesega siis sa ju ei süüdista teda, selles et ta näiteks normaalselt käia ei oska, samamoodi oli tolle mehega... lihtsalt socially challengest... and big time...tuleb mõistvalt suhtuda, puue nagu iga teinegi.... mõtles Kaaren, raputas õudusega pead ja otsis üles tolle, kelle pärast ta oli siia urkasse taaskord tulnud ja kelle ta viimaks oli üles leidnud....
Kaaren pani siidri lauale ja võttis istet, ta vaatas neid tumedaid kulme ja tundis kuidas rõõm üle ta keha levis... Tulemine polnud asjata...Suu tumedate kulmude all rääkis midagi vaikselt ja Kaaren kuulas... see oli puhas nauding... vahepeal ütles ta midagi sekka, kuid üldiselt nautis ta kuulmist ja kuulamist, vahepeal noogutades ja imetlusega naeratades.... Talle meeldis too teine.... talle tõesti meeldis too vastas istuv teine.....oeh....
Ja juttu jätkus... jätkus hommikuni... ei seganud see, et sulgeti urgas ja tuli minna sinna kus ka suitsetamise keelu ajal öösel suitsetada tohib ja kohvi juua saab, ei seganud see, et algas tööpäev ja lõpuks oli juba hilja lahkuda, seegi ei seganud, et kell lõi uue päeva tunde juba keskpäevaks, see vaid ajas välja uut kohta otsima, kus istuda ja olla... koht leidus kiiresti ja sai edasi istutud... vesteldes, kuulates rääkides, imetledes, naeratades, nalja tehes, naerdes, nautides....Saabus õhtu, õues läks jahedaks ja jälle viisid jalad sinna samasse urkasse, kus alles hommikutundidel lahkutud sai... ikka veel vesteldi ja joodi õlle...
Siis aga jäi Kaaren magama, suitsu tehes, ukse taha.... on viimane aeg lahkuda mõtles Kaaren ja mõistis järgmisel hetkel, et too viimane aeg oli juba ümber saanud... lahkuda oli võimatu... õnneks leidus too teine, tumedate kulmudega.... Kaarnale kutsuti takso ja viimane viis ta koju... enne lahkumist kallistati põgusalt ja küsiti number.... teadmata, kas seda kunagi ka kasutatakse.... oli Kaaren rõõmus.... Ta oli olnud au nautida toda imeimelist teist järjest üle 24 tunni ja seda nii platooniliselt et kananahk tuli peale.....
Kaaren tundis et ta on armunud!
Täna kui ma lõpuks mitu tundi pärast keskpäeva koduuksest välja sain, et enne hambaarsti juurde suundumist juua üks kohv massuga helises mu telefon... Helistas minu hambaarst isiklikult ja küsis et ega ma ei ole unustanud, et täna kell neli peaks me kohtuma, ütlesin et unustanud ei ole.. tore, netis ta kerge pettumsusega ja küsis siis et ega ma hoopis neljapäeval ei taha vastuvõtule tulla, et täna nii ilus ilm ja äkki ma tahan midagi muud teha kui hambaarsti toolis istuda.... Nägu kiskus muigele ja ma olin vägagi nõus neljapäeval minema... Arst on ikkagi ka inimene... pealegi oli hirmus tore massuga suppi süüa ja kohvi juua ja siidrit libistada... ja teel rongijaama saime kokku veel mariliisi ja väikese Looga... kui massu rongaga minema põrutas jalutasime veel Loo ja Mariliisiga tükk aega ringi.... mul lihtsalt on nõrkus väikeste eluimede vastu....
laupäev, juuli 14, 2007
13. ja reede... mida kenamat suudaks üks inimlaps ette kujutada....
Mina ammu enam ei suuda....
Eile nad laulsid... Jaani kirkus... pugesid sisse nagu paaril korral varemgi, aga seda ma eile minnes ju enam ei mäletanud.... ronisime kõige ette, külje peale, võtsime toolid ja vajusime vargsi kuulatama, varsti kogunes meie ümber teisigi lähemale hiilijaid.... ja siis me lihtsalt olime... hetkeks jäi aeg seisma ja vaim riietati lahti.... soolased pisarad jooksid mööda põski alla ja kukkusid avarasse dekolteesse... nii hea oli olla ja näha, et nähakse, kuulda, et teatakse... tunda, et ollakse.... see on just selline hetk, peale mida, sa tunned et oled natuke jälle rohkem sina ise... mängitud sai just sellele mida niisama ei märkagi, mis muidu sageli peitu jääb...samas on teada, et koguaeg selline olla ei võigi, sest tava olemises tundub see kohtlane ja inimesed, kes aru ei saa, teevad tahtmatult oma arusaamatusega haiget....
Kui laul läbi sai mässisin vaimu uuesti hoolega sisse... piisaku sellest, kui mina tean ja mäletan.... jalad viisid üle mäe päikesevalgustes helklevatest puutüvedest mööda, sinna kus on teistmoodi hingamine.... jalutasime mööda erinevaid lugusid, neid teineteisele jutustades... lõpuks ostsime pudeli palmset ja istusime trepile.... tõmbasime ploomiaroomiseid plärusid ja unistasime igatsedes ning hingates teistsugust õhku....
Korraga seal istudes jõudis teadmine, et mu hinge on taas pugenud too unelev igatsus.... kuigi päris naljakas on igatseda millegi järgi, mida mul kunagi pole olnud.... kellegi järgi keda mul pole kunagi au olnud suuremat tunda.... ja samas muudab see igatsuse mängumaa palju mitmekesisemaks, sest ainuke pide, mis on, on mälestus neist silmadest tumedate kulmude all
Mina ammu enam ei suuda....
Eile nad laulsid... Jaani kirkus... pugesid sisse nagu paaril korral varemgi, aga seda ma eile minnes ju enam ei mäletanud.... ronisime kõige ette, külje peale, võtsime toolid ja vajusime vargsi kuulatama, varsti kogunes meie ümber teisigi lähemale hiilijaid.... ja siis me lihtsalt olime... hetkeks jäi aeg seisma ja vaim riietati lahti.... soolased pisarad jooksid mööda põski alla ja kukkusid avarasse dekolteesse... nii hea oli olla ja näha, et nähakse, kuulda, et teatakse... tunda, et ollakse.... see on just selline hetk, peale mida, sa tunned et oled natuke jälle rohkem sina ise... mängitud sai just sellele mida niisama ei märkagi, mis muidu sageli peitu jääb...samas on teada, et koguaeg selline olla ei võigi, sest tava olemises tundub see kohtlane ja inimesed, kes aru ei saa, teevad tahtmatult oma arusaamatusega haiget....
Kui laul läbi sai mässisin vaimu uuesti hoolega sisse... piisaku sellest, kui mina tean ja mäletan.... jalad viisid üle mäe päikesevalgustes helklevatest puutüvedest mööda, sinna kus on teistmoodi hingamine.... jalutasime mööda erinevaid lugusid, neid teineteisele jutustades... lõpuks ostsime pudeli palmset ja istusime trepile.... tõmbasime ploomiaroomiseid plärusid ja unistasime igatsedes ning hingates teistsugust õhku....
Korraga seal istudes jõudis teadmine, et mu hinge on taas pugenud too unelev igatsus.... kuigi päris naljakas on igatseda millegi järgi, mida mul kunagi pole olnud.... kellegi järgi keda mul pole kunagi au olnud suuremat tunda.... ja samas muudab see igatsuse mängumaa palju mitmekesisemaks, sest ainuke pide, mis on, on mälestus neist silmadest tumedate kulmude all
neljapäev, juuli 12, 2007
Time of chaaaaa - aaannnnn - ggggeeeees!
Oeh... ma olen poolteist tundi kauem kui ametlikult tarvis tööl istunud... lihtsalt nii palju on tegemist... igasugu arveid vaja teha ja laekumisi kontrollida ja siis sättida ja putitada ja aidata ja susserdada.... nojah... nagu ikka puhkuste perioodil reisikonsultandi nahas....
Eile aga käisin Maasikaga hüvasti jätmas.... mina ütlesin, et ma enam ei taha ja tema ütles, et pole rohkem vaja ka.... nii on lõppemas minu veikene kuus kuud kestnud eksperiment, ressursside juurde vool väikestest valgetest tablettidest on sedakorda läbi....Maasikas ütles, et kui nüüd midagi täielikult ära kukub, siis võin ma tagasi tulla, aga septembrist peaksin niikuinii uue Maasika otsima, sest vana sõidab ära ja hakkab mõneks ajaks välkkariks.... seda oli kuulda muide irmus kahju... sest praegune Maasikas on tore, kohe väga tore... aga ma loodan selle peale, et äkki ei ole nüüd mõnda aega enam Maasikaid sellisel kujul vaja...
Kui nüüd aga vaadata kokkuvõtvalt tagasi lisaresurssidele, siis julgen arvata et ilma nendeta oleks mul sel aastal lõpetamata jäänud, selline meeletu keskendumisvõime ja tööind ei ole mulle kuigi loomupärased... olen küll võimekas, kuid ainult siis kui kõik muu on suurepäraseimas korras ja sedasi ma päris täpselt ei kirjeldaks oma elu viimases mais...
Kaheotsaga asi on olnud aga minu hea alkoholi taluvus, mis viinud mind nii mõnelgi korral kurjale teele ja ülitarbimisse ning hommikusse piinlikkusse.... samas ma arvan et lollusi tuleb teha ja tore, et nad sedakorda tehtud on..... ülejäänud asjade kohta ma veel midagi öelda ei julge... ma natuke pean istuma ja seedima... soovitavalt samal ajal mitte tööd rügades... see aga saab võimalikuks.... kui üldse, siis kunagi tulevikus...
Oeh... ma olen poolteist tundi kauem kui ametlikult tarvis tööl istunud... lihtsalt nii palju on tegemist... igasugu arveid vaja teha ja laekumisi kontrollida ja siis sättida ja putitada ja aidata ja susserdada.... nojah... nagu ikka puhkuste perioodil reisikonsultandi nahas....
Eile aga käisin Maasikaga hüvasti jätmas.... mina ütlesin, et ma enam ei taha ja tema ütles, et pole rohkem vaja ka.... nii on lõppemas minu veikene kuus kuud kestnud eksperiment, ressursside juurde vool väikestest valgetest tablettidest on sedakorda läbi....Maasikas ütles, et kui nüüd midagi täielikult ära kukub, siis võin ma tagasi tulla, aga septembrist peaksin niikuinii uue Maasika otsima, sest vana sõidab ära ja hakkab mõneks ajaks välkkariks.... seda oli kuulda muide irmus kahju... sest praegune Maasikas on tore, kohe väga tore... aga ma loodan selle peale, et äkki ei ole nüüd mõnda aega enam Maasikaid sellisel kujul vaja...
Kui nüüd aga vaadata kokkuvõtvalt tagasi lisaresurssidele, siis julgen arvata et ilma nendeta oleks mul sel aastal lõpetamata jäänud, selline meeletu keskendumisvõime ja tööind ei ole mulle kuigi loomupärased... olen küll võimekas, kuid ainult siis kui kõik muu on suurepäraseimas korras ja sedasi ma päris täpselt ei kirjeldaks oma elu viimases mais...
Kaheotsaga asi on olnud aga minu hea alkoholi taluvus, mis viinud mind nii mõnelgi korral kurjale teele ja ülitarbimisse ning hommikusse piinlikkusse.... samas ma arvan et lollusi tuleb teha ja tore, et nad sedakorda tehtud on..... ülejäänud asjade kohta ma veel midagi öelda ei julge... ma natuke pean istuma ja seedima... soovitavalt samal ajal mitte tööd rügades... see aga saab võimalikuks.... kui üldse, siis kunagi tulevikus...
pühapäev, juuli 08, 2007
Vaik(elu) seitsme veinipudeliga... too kirjeldaks minu tänast hommikut kõige adekvaatsemalt ja muidugi mõista oli tegu tühjade pudelitega...
Njahh... mälestused eilsest on kuidagi kahtlase võitu... hommikul ei jaksanud ma midagi teha, isegi ära ostetud piletid ei suutnud mind veenda minema Kilingi-Nõmme avarustesse ilusat muusikat kuulama.... selle asemel tõmbasin teki üle pea ja magasin edukalt kuni tunniste pausidega kella kaheksani õhtul... siis otsisin üles haldja, temaga poldud ammu räägitud, võtsime kohvi ja jagasime, siis läksime võtsime prantsusehõngulises kohvikus veini ja siis leidsin ma end juba zavoodist teise veini, haldja ning antoni ja tõnniga...
Vein sai otsa ja mina olevat käitunud halvasti alates õlu raiskamisest ja vee pritsimisest lõpetades vana hea M-i meelitamisega ja piinamisega läbi idiootliku jutu, suhtlusest kunnusega ma üldse ei räägi..... no jaa siis... jumalteab küll miks ja milla oli vaja veel tähelepanu ja kui seda ei tulnud, siis tuli härdus..... vaesed väikesed, kes mind üritasid lohutada... nad veel pole õppinud, et purjus Vaik on jäärapäine ja lohutamatu... kõik suutsin minema ajada lõpuks, vaid üks ei läinud...
No ja ausalt öeldes ega mul oli kasvatajat vaja ka sel hetkel... anton vaatas mind murelikult ja rääkis pikalt ja veenis veel pikemalt ning lõpuks me tema juures teed jõimegi... kõige muu kõrvale ja alustuseks... hommik saabus ootamatu peavaluga... nagu iga hommik ja paistes silmadega nagu vahel juhtub ning pärast mäluvärskendusi kõrval lamaja poolt jõudis ajju teadmine.... midagi peab muutuma... mulle ei meeldi purjus mina... ja veel vähem meeldib mulle see, et kusagilt kaob mälu ja kusagilt tuleb piiritus..... siis vestlesime veel natuke asjadest.... antonit on tore kuulata, tema elu on roosa põrsas ja isegi kui see väga ei veena... on teda irmus lõbus selles teadmises jälgida...selles kõiges on kuidagi midagi väga intrigeerivat, selle kuulamine ja vaatamine oli täis mänguilu jälgimise naudingut
Pealelõunal kunagi tuli antonile kõne ja 4 minuti pärast pidi saabuma suhe...too väike blond reetja... Antonit see suuremat ei häirinud, näole ilmus veidike närhviline naeratus, kuid selle taga puudus igasugune süütunne või plindris olek... selles oli pigem heameelt tuleja ja heameelt mineja üle ja adrenaliin, mille tekitab kiire ümberorienteerumine....
Mind visati elegantse liigutuse ja naeratusega uksest välja.... teel linna poole, tänavanurgal nägingi väikest kuju liikumas ukse poole kust ma olin just väljunud.... njahh... ma ei saa sellest just väga hästi aru aga mind läbis heameel, et mina olin seekord see, kes väljus sealt kus oli vaikelu seitsme veinipudeliga ja palju kesiseid maale tuulest viidud puudest....
Koju jõudes vajusin voodisse... soigusin natuke omaette ja magasin end kaineks....
Njahh... mälestused eilsest on kuidagi kahtlase võitu... hommikul ei jaksanud ma midagi teha, isegi ära ostetud piletid ei suutnud mind veenda minema Kilingi-Nõmme avarustesse ilusat muusikat kuulama.... selle asemel tõmbasin teki üle pea ja magasin edukalt kuni tunniste pausidega kella kaheksani õhtul... siis otsisin üles haldja, temaga poldud ammu räägitud, võtsime kohvi ja jagasime, siis läksime võtsime prantsusehõngulises kohvikus veini ja siis leidsin ma end juba zavoodist teise veini, haldja ning antoni ja tõnniga...
Vein sai otsa ja mina olevat käitunud halvasti alates õlu raiskamisest ja vee pritsimisest lõpetades vana hea M-i meelitamisega ja piinamisega läbi idiootliku jutu, suhtlusest kunnusega ma üldse ei räägi..... no jaa siis... jumalteab küll miks ja milla oli vaja veel tähelepanu ja kui seda ei tulnud, siis tuli härdus..... vaesed väikesed, kes mind üritasid lohutada... nad veel pole õppinud, et purjus Vaik on jäärapäine ja lohutamatu... kõik suutsin minema ajada lõpuks, vaid üks ei läinud...
No ja ausalt öeldes ega mul oli kasvatajat vaja ka sel hetkel... anton vaatas mind murelikult ja rääkis pikalt ja veenis veel pikemalt ning lõpuks me tema juures teed jõimegi... kõige muu kõrvale ja alustuseks... hommik saabus ootamatu peavaluga... nagu iga hommik ja paistes silmadega nagu vahel juhtub ning pärast mäluvärskendusi kõrval lamaja poolt jõudis ajju teadmine.... midagi peab muutuma... mulle ei meeldi purjus mina... ja veel vähem meeldib mulle see, et kusagilt kaob mälu ja kusagilt tuleb piiritus..... siis vestlesime veel natuke asjadest.... antonit on tore kuulata, tema elu on roosa põrsas ja isegi kui see väga ei veena... on teda irmus lõbus selles teadmises jälgida...selles kõiges on kuidagi midagi väga intrigeerivat, selle kuulamine ja vaatamine oli täis mänguilu jälgimise naudingut
Pealelõunal kunagi tuli antonile kõne ja 4 minuti pärast pidi saabuma suhe...too väike blond reetja... Antonit see suuremat ei häirinud, näole ilmus veidike närhviline naeratus, kuid selle taga puudus igasugune süütunne või plindris olek... selles oli pigem heameelt tuleja ja heameelt mineja üle ja adrenaliin, mille tekitab kiire ümberorienteerumine....
Mind visati elegantse liigutuse ja naeratusega uksest välja.... teel linna poole, tänavanurgal nägingi väikest kuju liikumas ukse poole kust ma olin just väljunud.... njahh... ma ei saa sellest just väga hästi aru aga mind läbis heameel, et mina olin seekord see, kes väljus sealt kus oli vaikelu seitsme veinipudeliga ja palju kesiseid maale tuulest viidud puudest....
Koju jõudes vajusin voodisse... soigusin natuke omaette ja magasin end kaineks....
neljapäev, juuli 05, 2007
iiik....
Et siis juba õige mitmendat hommikut tööl sellise olemisega mida leidlikumad meist kirjeldaks kui eluline pohmelus... alkoholijääknähtude ja vähese uneaja oivaline mikstuur.... ja igal hommikul ma luban endale, et täna läheb teisiti, et lähen kohe peale tööd koju magama....noh ja siis helistab akos või tõnu või leian ma ise, et üks kohv ei tee paha ja järgmine samm on kella kolme aegu öös, kui leian end taas, sealt kus alati, rohkem või vähem purjus, rohkem või vähem veidraid tegusid tegemas ja inimesi nägemas.... süütan suitsu nelja tikuga ja ohkan... otsin oma telefoni ja sean hommikuks äratuse, hiljemalt keskpäeval tuleb ärgata, et siis voodist otse tööle minna....siis võtan veel ühe joogi ja olelen edasi...
Hommikune ärkamine on üldjuhul vaevarikas ja põnev... mälumäng pole kunagi minu tugevam külg olnud....ohkan taas ja vean end voodist välja heidan pilgu peeglisse... silmad ja nina alles, järelikult võib minna küll.... ja uksest väljas ma olengi... vaevaliselt jalga jala ette seades leiangi end lõpuks jälle siin neetud laua taga...
Ohkan....tean ju ise ka täpselt miks see kõik...aga ikkagi tahaks magada ja ikkagi kipub peale lubadus, ettäna mitte.... ja siis tuleb meelde... täna õhtul on Liisi ja grill kursakatega....
Neetud!!!
Et siis juba õige mitmendat hommikut tööl sellise olemisega mida leidlikumad meist kirjeldaks kui eluline pohmelus... alkoholijääknähtude ja vähese uneaja oivaline mikstuur.... ja igal hommikul ma luban endale, et täna läheb teisiti, et lähen kohe peale tööd koju magama....noh ja siis helistab akos või tõnu või leian ma ise, et üks kohv ei tee paha ja järgmine samm on kella kolme aegu öös, kui leian end taas, sealt kus alati, rohkem või vähem purjus, rohkem või vähem veidraid tegusid tegemas ja inimesi nägemas.... süütan suitsu nelja tikuga ja ohkan... otsin oma telefoni ja sean hommikuks äratuse, hiljemalt keskpäeval tuleb ärgata, et siis voodist otse tööle minna....siis võtan veel ühe joogi ja olelen edasi...
Hommikune ärkamine on üldjuhul vaevarikas ja põnev... mälumäng pole kunagi minu tugevam külg olnud....ohkan taas ja vean end voodist välja heidan pilgu peeglisse... silmad ja nina alles, järelikult võib minna küll.... ja uksest väljas ma olengi... vaevaliselt jalga jala ette seades leiangi end lõpuks jälle siin neetud laua taga...
Ohkan....tean ju ise ka täpselt miks see kõik...aga ikkagi tahaks magada ja ikkagi kipub peale lubadus, ettäna mitte.... ja siis tuleb meelde... täna õhtul on Liisi ja grill kursakatega....
Neetud!!!
esmaspäev, juuli 02, 2007
Laulupidu ja vibukütt... rahvuslus-rahvuslus-rahvuslus ja küünarnuki tunne... jeesus, kuidas ma vahel selliseid hetki naudin...
Eile lauluväljakule jõudes jooksis judin üle selja, selline mass, ma pole siin kunagi sellisel suurel hulgal inimesi näinud... ei ühtegi rohelist lappi, igal pool vaid inimesed, inimesed, inimesed... ja šašlõkipannidelt tõusev kärssava rasva lõhn ning hall suitsuvine....
Oeh ja siis hakkasid laulma poiste- ja noormeeste koorid... pagan... karvad kehal tõusid püsti, tibutagi tuli ihule... assamait, võimas.....
Ühendkooride ajal, kui kõlas Palve, tõusid kõik inimesed püsti....lobin vaibus... oli laul ja isamaalik võimsus.... tekkis hirmuäratav karja tunne, selline mutri ja ühtsuse tunne ühteaaegu õõvastav ja vaimustav....
Kui pidu lõpuks läbi ja Ülve juurde sai jalutatud vajus vaim ära, liiga palju emotsioone ja inimesi... see kõik oli väga võimas kuid sama palju ka väsitav...aju jooksis kinni ja õhtul bussijaama minnes valitses täielik otsustusvõimetus, kas umbne täistuubitud buss või õnnemäng kell 23.00 teeääres...
Seiklusjanu minu sees viisi ikkagi minikleidis neiu teeäärde... peale võttis mees, kes esialgsete andmete kohaselt pidi sõitma Koseni, siis aga otsustas ta ümber ja lubas mu Mäoni viia... lõpuks kui olime natuke raha klappinud ja benbsiini ostnud viis ta mu Tartusse ära, tunnistades, et tegelikult oli ta teel koju Tallinnasse ja mind hääletamas märganud, kuna tal oli halb päev otsustas ta miniseelikus neidu aidata, äkki teeb tuju paremaks... Kuna aga mina nii meeldivaks kaaslaseks osutusin siis ei raatsinud ta mind sugugi enam autolt maha lasta ja viis Tartusse ära... ise tagasi Tallinna poole sõitu alustades kuuldus veel hüüatus: "Sa oled ilus! Sa meeldid mulle!" Naeratasin vastuseks ja lippasin minema... Sõit oli olnud tore, hea vene rockmuusika ja mehe vibuküti lood, vibudest ja safaritest ja elufilosoofilised arutlused, aga vaatamata kõigel olin ma väsinud kui laip.. magama oli ainus mõte... enne aga veel üks kosutav kohv ja mõtisklused päeva üle...
...krhmm...selliste päevade nimel ma elan... selliste juhtide pärast ma hääletan...
Eile lauluväljakule jõudes jooksis judin üle selja, selline mass, ma pole siin kunagi sellisel suurel hulgal inimesi näinud... ei ühtegi rohelist lappi, igal pool vaid inimesed, inimesed, inimesed... ja šašlõkipannidelt tõusev kärssava rasva lõhn ning hall suitsuvine....
Oeh ja siis hakkasid laulma poiste- ja noormeeste koorid... pagan... karvad kehal tõusid püsti, tibutagi tuli ihule... assamait, võimas.....
Ühendkooride ajal, kui kõlas Palve, tõusid kõik inimesed püsti....lobin vaibus... oli laul ja isamaalik võimsus.... tekkis hirmuäratav karja tunne, selline mutri ja ühtsuse tunne ühteaaegu õõvastav ja vaimustav....
Kui pidu lõpuks läbi ja Ülve juurde sai jalutatud vajus vaim ära, liiga palju emotsioone ja inimesi... see kõik oli väga võimas kuid sama palju ka väsitav...aju jooksis kinni ja õhtul bussijaama minnes valitses täielik otsustusvõimetus, kas umbne täistuubitud buss või õnnemäng kell 23.00 teeääres...
Seiklusjanu minu sees viisi ikkagi minikleidis neiu teeäärde... peale võttis mees, kes esialgsete andmete kohaselt pidi sõitma Koseni, siis aga otsustas ta ümber ja lubas mu Mäoni viia... lõpuks kui olime natuke raha klappinud ja benbsiini ostnud viis ta mu Tartusse ära, tunnistades, et tegelikult oli ta teel koju Tallinnasse ja mind hääletamas märganud, kuna tal oli halb päev otsustas ta miniseelikus neidu aidata, äkki teeb tuju paremaks... Kuna aga mina nii meeldivaks kaaslaseks osutusin siis ei raatsinud ta mind sugugi enam autolt maha lasta ja viis Tartusse ära... ise tagasi Tallinna poole sõitu alustades kuuldus veel hüüatus: "Sa oled ilus! Sa meeldid mulle!" Naeratasin vastuseks ja lippasin minema... Sõit oli olnud tore, hea vene rockmuusika ja mehe vibuküti lood, vibudest ja safaritest ja elufilosoofilised arutlused, aga vaatamata kõigel olin ma väsinud kui laip.. magama oli ainus mõte... enne aga veel üks kosutav kohv ja mõtisklused päeva üle...
...krhmm...selliste päevade nimel ma elan... selliste juhtide pärast ma hääletan...
reede, juuni 29, 2007
Ärkamisest peale oli Kaarna näol muie..... Kuigi uneaeg oli jäänud üürikeseks ei tapnud väsimus vaimu... vastupidi vaim lendles, Kaaren ise aga istus õige vaikselt ja muudkui naeratas.... viimaste päevade laulev liiv ja too vanamees, kellel meri algas värava tagant ja tema liiva rullimise hobi tegid meele soojaks... Ärkad hommikul, võtad kohvitassi ning kõnnid mereäärde ja seal on too habemik mees, mõnusalt viisijuppi vilistades kõnnib ta edasi-tagasi mööda randa enda ees naljakat rulli lükates. Liiv rulli taga on sile ja laulev.... Kui kogu rand enamvähem rullitud kõnnib habemik põlvini merre istub ühele suuremale kivile võtab taskust piibu, topib selle tubakat täis ja popsutab aegajalt lainetele midagi sositades ja kavalalt muheledes.... Kui piibutäis otsas kõnnib ta kaldale, võtab rulli ja suundub tagasi kodu poole... Kaarnast möödudes tervitab ta viisakalt ja ulatab talle šokolaadikompveki.... "Ilusale neiul, suu magusaks," ütleb ta ja läheb vilistades edasi...
Kaaren oleks tahtnud jääda sinna laulva liiva sisse ja neisse hommikutesse igaveseks... Kuid tuli tulla tagasi linna... ja hetkel, nii palju kui ta ka tagasi ei igatsenud, ei kahetsenud ta ka oma linnasolekut põrmugi.... sest need viimased ööd linnas olid olnud samuti lummavad... Kaaren sulges silmad...ja naeratus ta näol võttis nautiva ilme... Tal ei läinud meelest need silmad... need tumedate kulmude all peituvad rohelised säravad silmad... mis nii kummaliselt enda ümbrust kaesid...nood pilgud ja see miimiline vaimukus... Kaaren tundis kuidas puna tõusis palgele...ta
oli lummatud, algusest lõpuni lummatud.... ta tundis kihelust hinges... ta tundis kerget ärevust.... ja ta teadis, mida see kõik tähendab....ta oli otsustanud nautida iga minutit, algusest lõpuni......
Kaaren oleks tahtnud jääda sinna laulva liiva sisse ja neisse hommikutesse igaveseks... Kuid tuli tulla tagasi linna... ja hetkel, nii palju kui ta ka tagasi ei igatsenud, ei kahetsenud ta ka oma linnasolekut põrmugi.... sest need viimased ööd linnas olid olnud samuti lummavad... Kaaren sulges silmad...ja naeratus ta näol võttis nautiva ilme... Tal ei läinud meelest need silmad... need tumedate kulmude all peituvad rohelised säravad silmad... mis nii kummaliselt enda ümbrust kaesid...nood pilgud ja see miimiline vaimukus... Kaaren tundis kuidas puna tõusis palgele...ta
oli lummatud, algusest lõpuni lummatud.... ta tundis kihelust hinges... ta tundis kerget ärevust.... ja ta teadis, mida see kõik tähendab....ta oli otsustanud nautida iga minutit, algusest lõpuni......
neljapäev, juuni 28, 2007
Heatahtlikult... olen kaks viimast päeva sisustanud magamisega ja siis veel magamisega, koristamisega ja veel koristamisega ja söögitegemisega ning siis muidugi söömisega....
Õhtud on olnud rahulikud ja möödunud minu teises kodus, inimesi silmitsedes, kohvi juues ja kommi süües... ning siis kui aeg lahkuda on teele sattunud kummalisi inimesi ja tee veninud kuidagi pikaks...
Nii haarasime eile Johnny Deppi eest kaasa väga purjus Ringo... Kähri vana tuttava, kes oli nii purjus nii purjus... kallistas ja embas ning seletas, et ta on nii purjus nii purjus... otsustasime teda natuke kodule lähemale aidata võtsime kahe-vahele ja jalutasime Annelinna suunas.. teele jäi muidugi statikas, kust tuli võtta süüa ja juua ja istuda siis teeäärde maha ja nautida öist söömaaeg... nagu alati on maha istumine hoopis kergem kui püsti tõusmine, nii kaduski aeg teeserval istudes teineteise õlanajal logeledes ja juttu rääkides...
Üleeile aga sai mu sabast Rüütli tänaval Vanemuise teatri kunstnik, kes ammu juba on silma jäänud ja kelle puhkus oli just alanud ja kellel Jaanipäev pikaks oli veninud... nii pikaks et purjus pea enam suurt midagi ei taibanud ja uni keset tänavat peale tulemas oli... mina leidsin, et ei ole vaja kopsupõletikuga oma puhkust sisustada, uurisin kus noormees elab ja lubasin natuke saata... noh lõpetasime me kasiinos kainenemiseks kohvi juues ja rääkides maalimisest ja värvidest ja varjenditest ja muust... lahkudes lubasime kohtuda teinekordki... ikka kodus, kus mujal......
Õhtud on olnud rahulikud ja möödunud minu teises kodus, inimesi silmitsedes, kohvi juues ja kommi süües... ning siis kui aeg lahkuda on teele sattunud kummalisi inimesi ja tee veninud kuidagi pikaks...
Nii haarasime eile Johnny Deppi eest kaasa väga purjus Ringo... Kähri vana tuttava, kes oli nii purjus nii purjus... kallistas ja embas ning seletas, et ta on nii purjus nii purjus... otsustasime teda natuke kodule lähemale aidata võtsime kahe-vahele ja jalutasime Annelinna suunas.. teele jäi muidugi statikas, kust tuli võtta süüa ja juua ja istuda siis teeäärde maha ja nautida öist söömaaeg... nagu alati on maha istumine hoopis kergem kui püsti tõusmine, nii kaduski aeg teeserval istudes teineteise õlanajal logeledes ja juttu rääkides...
Üleeile aga sai mu sabast Rüütli tänaval Vanemuise teatri kunstnik, kes ammu juba on silma jäänud ja kelle puhkus oli just alanud ja kellel Jaanipäev pikaks oli veninud... nii pikaks et purjus pea enam suurt midagi ei taibanud ja uni keset tänavat peale tulemas oli... mina leidsin, et ei ole vaja kopsupõletikuga oma puhkust sisustada, uurisin kus noormees elab ja lubasin natuke saata... noh lõpetasime me kasiinos kainenemiseks kohvi juues ja rääkides maalimisest ja värvidest ja varjenditest ja muust... lahkudes lubasime kohtuda teinekordki... ikka kodus, kus mujal......
teisipäev, juuni 26, 2007
Elu on Seiklus! ütleks ma möödunud päevadele tagasi mõeldes ja klassikute igikestvaid sõnu silmas pidades... Seiklus või üks pagana imelik juhtumiste ahel, mis täna hommikul oma õnneliku lõpu leidis sai alguse tegelikult 21. juunil kui, olles juba toibumas lõpetamise möllust, tuli suunduda pärast tööd kiiresti Eesti Teatrifestivali SA suveüritusele.... suveürituse põhiliseks teemaks oli tutvumine ja jäämurdmine Draama meeskonna ja Athenat töös hoidva meeskonna vahel... jää murdmiseks oli siinkohal valitud taas kõige otsesem tee... ehk siis tasuta õlu ja siider... tehtud... jää murdus ja alkohol murdis ning juttu jagus kauemaks... või noh kella üheni vähemalt siis tuli minna zavoodi, kus oli kauaigatsetud ungarlane... minu ülevoolavad kallistused ja jutud andsid aluse kummalistele küsimustele, mis said vastuseks kiire EI... siis oli taas rahu majas, mängisime shotshot ja jõime edasi.. mida ja miks seda ei suuda minu meel enam meenutada... mingil hetkel aga leidsin ma ennast vist mingist inertsist tulenevalt M-i lauast.... ei nojah... mis seal, ikka harjumuste jõud ja võlu... ja purjus pea, mis juuste kainuse valu eal tundma ei saa... Ripsmete volksatused ja väga kummalised pilgud lauakaaslastelt... muiged mõlemilt poolt ja siis tuli zavoodist lahkuda... millistel asjaoludel täpsemalt ei tea, aga lõpuks leidsime end paadisillalt... jõgi oli udune... ja taevas pilved sinisel taustal ning päikese poolvalgused.... midagi sai räägitud, millestki sai räägitud ja siis sai oldud pikali paadisillal....
Järgmine moment ja samas viimane moment mida tollest õhtust mäletan on see, et kell oli saamas pool seitse ja me keerasime end minu ebamugavlae voodile magama....
Hommik ja tööleminek saabusid mõnevõrra ootamatult.... magajat ju ikka äratada ei raatsinud, seadsin võtmed vaid lauale ja jooksin... kirjadeta, käskudeta....
Tööl valitses uni....mingil hetkel tajusin et mul ei ole sentigi raha ei kusagil... meenus, et kusagil siiski oli kingitus... too kingitus aga osutus olema majas, kus kohal ei ole ühtegi peremeest... lootusetus oli juba täitmas hinge kui selgus, et kusagil on siiski peidus võti... Päev venis teo sammul kuid lõpuks jõudsin ära oodata... helistasin uurimaks olukorda.... vastus oli et uksed on jäetud vallali ja võtmed on mul kodus, sinna kuhu ma nad hommikul jätsin....
Mõte jooksis kinni... mul tõesti ei tuleks mõttessegi võõtrast kohast lahkudes uksed vallali jätta... aga eks inimesi ole muidugi erinevaid... kimusin suitsu.... ja olin hämmingus, siis nägin massut kes ütles et oli just näinud S-i astumas Rapla bussile...
Vatkus... et siis tema sõidab jaanipäevaks raplasse mõtlesin... järgnevalt jõudis aga aju järgi..... Helistasin kiiresti S-le, "Olen teel koju." kostis telefonist, "Jahh, ma keerasin ukse lukku, kas see oli mõttega lahti jäetud?" Mu näole kippus irvitus (Selge... ei noh mõttega ikka, aga hea, et sa ta kinni keerasid....) "Ma olen esmaspäeva hommikul tagasi!"... ütles S rõemsalt lõpetuseks... "Jeii!!!" suutsin ma vaid vastata ja naersin hüsteeriliselt.. ehk siis rahatu ja võtmetu, minikleidiga, pesemata, ulapeal esmaspäevani..... oeh... milline oskuslik kokkusattumine.... Mis seal ikka... ise olen endale kõige suuremaks karistuseks... võtsime massuga mõne siidri ja suundusime kingituse järgi, mis mitme luku taga ja mille realiseerimine osutus võimalikuks alles järgmine päev... teel kohatsime M ja P, üks asi viis teiseni ja nii me endid taas Kassitoomelt leidsimegi, veinide, siidrite, juttude ja naerudega... sealt viis edasi loogiline tee zavoodi, sealt taas korportasiooni ja lõpuks tagasi zavoodi sooja... Sealt korjas mu üles ungarlane ning viis enda juurde... viskas mulle oma punase T-särgi, tegi pai ja juba ma magasingi...hommik saabus jälle ootamatult vara, ungarlane oli muutunud kaisukaruks...
Vaikselt sbides suutsin teda ärkamast hoida tunni.. siis ta tõusis... pani vee tulele ja keetis kohvi....siis me seal istusime laial aknalaual kohvi ja sigarettide ning meeletult sissejuurduvate tšello helidega....isegi üle näo laiali jooksev herpes ei suutnud tol hetkel mind morjendada... sest kõik oli hea....
Tuli aga lahkuda.. Tallinnas ootas Koks ja Juminadal ootas meri... Tee Tallinnasse Jaanilaupäeva lõunal ei olegi väga lühike.... hääletajaid peale minu ja massu rohkelt ning autod rahvast täis... peale 1,5h teeveerel siiski naeratas õnn ning juba 18.20 ja nelja autot leidsin ma end Tallinna Bussijaamast... jooksuga kallistus Koksile ja siis bussile ning Kuusalu teele... noh meie targad tutvusime muidugi kohalike vaatamisväärsustega juba Kiiul... aga ega 5 km käimist pole kunagi ühegi neiu konti murdnud...ning siis tuligi juba vastu auto...Auto viis meid mereäärsesse ja - vaatelisse segasumasuvilasse, kus mehantroonikud ja meri ja laulvad liivad, päike ja suitsusaun.... Seltskond oli väike ja muhe... ning üle hiiglama pika aja sai taas lihtsalt olla... hedoneerida, Koksi riietes ja õlle vinas..... Kella kuue aegu hommikul hakkas tibama vihma... koristasime laua kokku ja keerasime katuseaknaga tuppa magama.... keskpäeval oli äratus... hommikune grill... jalutuskäik ümbruses ja saabunud taipamine, et Tartu enam õhtuks ei jõua....hedonismi eri jätkus... ei ühetgi mõtet vaid avatud kõrvad, naljad ja kandvad pausid...kell pool kuus hommikul saabus taas ootamatult vajadus ärgata... tee äärde deliirselt ja uniselt ning bussile me jõudsimegi... enne kaheksat olime tallinnas.... Lahkumised ja lubadused taaskohtuda... ning keskpäevaks Tartu... Kõne Siimule.. Lause "Jahh ma just hetk tagasi jõudsin!" suutis teha täna mu päeva...
Järgmine moment ja samas viimane moment mida tollest õhtust mäletan on see, et kell oli saamas pool seitse ja me keerasime end minu ebamugavlae voodile magama....
Hommik ja tööleminek saabusid mõnevõrra ootamatult.... magajat ju ikka äratada ei raatsinud, seadsin võtmed vaid lauale ja jooksin... kirjadeta, käskudeta....
Tööl valitses uni....mingil hetkel tajusin et mul ei ole sentigi raha ei kusagil... meenus, et kusagil siiski oli kingitus... too kingitus aga osutus olema majas, kus kohal ei ole ühtegi peremeest... lootusetus oli juba täitmas hinge kui selgus, et kusagil on siiski peidus võti... Päev venis teo sammul kuid lõpuks jõudsin ära oodata... helistasin uurimaks olukorda.... vastus oli et uksed on jäetud vallali ja võtmed on mul kodus, sinna kuhu ma nad hommikul jätsin....
Mõte jooksis kinni... mul tõesti ei tuleks mõttessegi võõtrast kohast lahkudes uksed vallali jätta... aga eks inimesi ole muidugi erinevaid... kimusin suitsu.... ja olin hämmingus, siis nägin massut kes ütles et oli just näinud S-i astumas Rapla bussile...
Vatkus... et siis tema sõidab jaanipäevaks raplasse mõtlesin... järgnevalt jõudis aga aju järgi..... Helistasin kiiresti S-le, "Olen teel koju." kostis telefonist, "Jahh, ma keerasin ukse lukku, kas see oli mõttega lahti jäetud?" Mu näole kippus irvitus (Selge... ei noh mõttega ikka, aga hea, et sa ta kinni keerasid....) "Ma olen esmaspäeva hommikul tagasi!"... ütles S rõemsalt lõpetuseks... "Jeii!!!" suutsin ma vaid vastata ja naersin hüsteeriliselt.. ehk siis rahatu ja võtmetu, minikleidiga, pesemata, ulapeal esmaspäevani..... oeh... milline oskuslik kokkusattumine.... Mis seal ikka... ise olen endale kõige suuremaks karistuseks... võtsime massuga mõne siidri ja suundusime kingituse järgi, mis mitme luku taga ja mille realiseerimine osutus võimalikuks alles järgmine päev... teel kohatsime M ja P, üks asi viis teiseni ja nii me endid taas Kassitoomelt leidsimegi, veinide, siidrite, juttude ja naerudega... sealt viis edasi loogiline tee zavoodi, sealt taas korportasiooni ja lõpuks tagasi zavoodi sooja... Sealt korjas mu üles ungarlane ning viis enda juurde... viskas mulle oma punase T-särgi, tegi pai ja juba ma magasingi...hommik saabus jälle ootamatult vara, ungarlane oli muutunud kaisukaruks...
Vaikselt sbides suutsin teda ärkamast hoida tunni.. siis ta tõusis... pani vee tulele ja keetis kohvi....siis me seal istusime laial aknalaual kohvi ja sigarettide ning meeletult sissejuurduvate tšello helidega....isegi üle näo laiali jooksev herpes ei suutnud tol hetkel mind morjendada... sest kõik oli hea....
Tuli aga lahkuda.. Tallinnas ootas Koks ja Juminadal ootas meri... Tee Tallinnasse Jaanilaupäeva lõunal ei olegi väga lühike.... hääletajaid peale minu ja massu rohkelt ning autod rahvast täis... peale 1,5h teeveerel siiski naeratas õnn ning juba 18.20 ja nelja autot leidsin ma end Tallinna Bussijaamast... jooksuga kallistus Koksile ja siis bussile ning Kuusalu teele... noh meie targad tutvusime muidugi kohalike vaatamisväärsustega juba Kiiul... aga ega 5 km käimist pole kunagi ühegi neiu konti murdnud...ning siis tuligi juba vastu auto...Auto viis meid mereäärsesse ja - vaatelisse segasumasuvilasse, kus mehantroonikud ja meri ja laulvad liivad, päike ja suitsusaun.... Seltskond oli väike ja muhe... ning üle hiiglama pika aja sai taas lihtsalt olla... hedoneerida, Koksi riietes ja õlle vinas..... Kella kuue aegu hommikul hakkas tibama vihma... koristasime laua kokku ja keerasime katuseaknaga tuppa magama.... keskpäeval oli äratus... hommikune grill... jalutuskäik ümbruses ja saabunud taipamine, et Tartu enam õhtuks ei jõua....hedonismi eri jätkus... ei ühetgi mõtet vaid avatud kõrvad, naljad ja kandvad pausid...kell pool kuus hommikul saabus taas ootamatult vajadus ärgata... tee äärde deliirselt ja uniselt ning bussile me jõudsimegi... enne kaheksat olime tallinnas.... Lahkumised ja lubadused taaskohtuda... ning keskpäevaks Tartu... Kõne Siimule.. Lause "Jahh ma just hetk tagasi jõudsin!" suutis teha täna mu päeva...
neljapäev, juuni 21, 2007
Gaudeamus igitur....et siis enam ei olegi üliõpilane, üliõpilaspileti võtsid ära, ülikooli raamatukogus enam teoseid välja laenutada ei saa ja õisis registreeriti korraldus ning avalikul aktusel ulatati kätte akadeemiline õiend... ma küll täpselt ei mõista, mida nad õieti õiendavad... kõik peaks ju korras olema, raamatud rampsis omas riiulis, õppekava täiesmahus täidetud, sealjuures edukalt... ja nemad ei ole ikka rahul ja annavad aktusel õiendi....
Aga aktus oli pidulik... aulasse sisseastudes oli esimene, keda silm nägi uhkust tundev ja naeratusega tervitav Peeter Torop... sisse lõi värin, Toropi pilk ütles kõik ja meie nentisime, et ilma temata me siin ei oleks... siis istusime, kuulasime ja vaatasime... kuidagi kummaline oli kuulda, kuidas kõik rääkisid lõppudest ja algustest ja suletud ja avatud ustest ja verstapostidest....ma ei kavatse ju siit kuhugi minna... tiksus peas ja samal ajal imbus teadvusesse teadmine, et üks etapp on siiski läbitud....
Kui nimi välja hüüti võttis jalad värisema....Bakalaureuse diplom semiootikas ja kulturoloogias Vaik Kristinile....käepigistus rektori asetäitjalt, naeratus ja vaevumärgatav, kuid südamest tänulik noogutus Peeter Toropile, allkiri, lill ja tagasi oma toolile....
Pärast oli perekond, palju kreemjaid roose...imeilusaid, lõhnavaid, kaaskannataja õnnitlused punaste roosidega, kallistused, pildid, vanematega, õdedega, kähriku ja kaaskannatajaga, kursaga, noh või vähemalt lõpetajatega.... Järgnevalt šampa maasikatega, grill, rahulik olek perega... õunapuudeall aias... Õde tehtud maasika charlott, kenad meened ja juba tuligi tuisata.... Lõunakeskus ja Rotalia, võtmed Nellile, ise poodi ja siis lauda katma, tulid õppejõud ja lõpetajad, võeti sõna, joodi veini, moodustati semioringe... hea oli omadega.... Edasi linnapeale, ajakirjanike peole tantsima, kõik väsimus, mis endas sai välja vääneldud... silmarõõmuks ja -iluks endale ja teistele... sigaretid, sõnad... kokteilid... suudlused.... Courtney Love.... punane siidist ülikond ja meeldiv seltskond..... õhtu lõppes poolvalgustes Emajõe ääres kiigel... ning siis tuli minna omletti tegema..
Botaanikaaia taga oli maja kõverate treppide, koridoridega, väike korter väikese köögiga, kus ka dush ja päikese kuivatet tomatid, munad ja juust... omlett missugune, juurde punane vein ja jutt... seksist... elust.... inimestest, saatmas pilgud, sigaretiving... erutus, väsimus... ajalt varastatud suudlused... komplimendid, inimlik lähedus.... kogemus....tunne et on hea.....
Hommik saabus liiga kiiresti... pärat keskpäeva tuli lahkuda... kojujõudmata.....
Aga aktus oli pidulik... aulasse sisseastudes oli esimene, keda silm nägi uhkust tundev ja naeratusega tervitav Peeter Torop... sisse lõi värin, Toropi pilk ütles kõik ja meie nentisime, et ilma temata me siin ei oleks... siis istusime, kuulasime ja vaatasime... kuidagi kummaline oli kuulda, kuidas kõik rääkisid lõppudest ja algustest ja suletud ja avatud ustest ja verstapostidest....ma ei kavatse ju siit kuhugi minna... tiksus peas ja samal ajal imbus teadvusesse teadmine, et üks etapp on siiski läbitud....
Kui nimi välja hüüti võttis jalad värisema....Bakalaureuse diplom semiootikas ja kulturoloogias Vaik Kristinile....käepigistus rektori asetäitjalt, naeratus ja vaevumärgatav, kuid südamest tänulik noogutus Peeter Toropile, allkiri, lill ja tagasi oma toolile....
Pärast oli perekond, palju kreemjaid roose...imeilusaid, lõhnavaid, kaaskannataja õnnitlused punaste roosidega, kallistused, pildid, vanematega, õdedega, kähriku ja kaaskannatajaga, kursaga, noh või vähemalt lõpetajatega.... Järgnevalt šampa maasikatega, grill, rahulik olek perega... õunapuudeall aias... Õde tehtud maasika charlott, kenad meened ja juba tuligi tuisata.... Lõunakeskus ja Rotalia, võtmed Nellile, ise poodi ja siis lauda katma, tulid õppejõud ja lõpetajad, võeti sõna, joodi veini, moodustati semioringe... hea oli omadega.... Edasi linnapeale, ajakirjanike peole tantsima, kõik väsimus, mis endas sai välja vääneldud... silmarõõmuks ja -iluks endale ja teistele... sigaretid, sõnad... kokteilid... suudlused.... Courtney Love.... punane siidist ülikond ja meeldiv seltskond..... õhtu lõppes poolvalgustes Emajõe ääres kiigel... ning siis tuli minna omletti tegema..
Botaanikaaia taga oli maja kõverate treppide, koridoridega, väike korter väikese köögiga, kus ka dush ja päikese kuivatet tomatid, munad ja juust... omlett missugune, juurde punane vein ja jutt... seksist... elust.... inimestest, saatmas pilgud, sigaretiving... erutus, väsimus... ajalt varastatud suudlused... komplimendid, inimlik lähedus.... kogemus....tunne et on hea.....
Hommik saabus liiga kiiresti... pärat keskpäeva tuli lahkuda... kojujõudmata.....
pühapäev, juuni 17, 2007
laupäev, juuni 16, 2007
Leedutüdruk.... täna öösel nägin ma unes Jurgitat. Jurgitaga tutvusin ma Jyväskyläs, julgen öelda, et ta oli üks mu parimaid sõpru seal Janosi ja essential Kadride tandemi kõrval... Talle meeldis öelda iga asja peale joo või tohoh....ta oli välkaritest ainuke kellega ma sain soome keeles rääkida, muidugi polnud ta mitte vahetusüliõpilane aga praktikant, kes tulnud Jyväskylä Ylikooli muuseumisse keelt praktiseerima. Viimati kui ma temast kuulsin oli ta astunud Jyväskylä ülikooli ajakirjandusosakonda ja oma eluga rahul.
Jurgita on säilinud mu mälestustes kui Naiselikkus läbiva suurtähega, mis aga oma tagasihoidlikkuses saab siiski märgitud vaid elegantse suure algustähega. Ta on mul meeles kui kaunis malbe ja leebe, tagasihoidlik ja põhimõtetega neiu, selline keda tänapäeva tänavail niisama lihtsalt ei kohtagi. Kohati tundus, nagu ta poleks sugugi meie ajast vaid kusagilt peente kommetega tagasihoidlike mõisapreilide ajastust, kes käivad haldjate kombel mööda lilleaasa, loevad luuletusi ja punuvad salamisi unistades rukkililledest pärga....Ma kujutaks teda ette mõnes romaanis... Puškini Tatjana rollis näiteks.....
Teda meenutades tuleb koheselt meelde tema naeratus ja perenaiselikult korrastatud tuba, kus me vahel jõime teed ja sõime küpsiseid... Ta voodil oli sinine päevatekk ja seintel paar üksikut kaunist pilti, kunagi polnud ta toas miski lohakil ja musta kandilist madalat lauda, millel polnud tolmukübetki, kattis nelinurkne väike linik ning kaks küünalt..... Usun, et vanaduses oleks ta suurepärane inglise daam, kes päevast-päeva kell viis võtab välja oma imeilusad hiina portselanist tassid, tõstab kapist lauale kandiku peenelt sätitud küpsistega ja ootab sõbrannat külla... Kui sõbranna tuleb, mitte kunagi hiljaks jäädes, joovad nad väike sõrm taevasse suunatult teed, räägivad ilmast ja inimestest naeratavad vaikselt ja naeravad, ent ometi mitte kunagi valjult ning pärast kahte tundi, ent mitte kunagi hiljem, lahkub hea kombe kohaselt sõbranna, Jurgita peseb tassid, seab nad oma imekaunisse nikerdustega kappi ja jätkab päevaseid toimetusi..
Minu kohta ütles Jurgita alati, et ma olen hirmus naljakas ja kui ma vahel sattusin muresid kurtma siis ta ütles kaastundlikult voi-voi. Ise ma ennast väga naljakaks ei peagi, kuid tema suutsin ma oma olekuga alati naerma panna, nii et naerulohukesed ta põsil välja tulid...
Kummaline on niimoodi tagasi mõelda... meil ei olnud tookord midagi muud ühist peale selle et me olime välkarid Jyväskyläs ja võtsime koos soomekeele loenguid... ja samas said meist väga head sõbrad....ma läheksin hea meelega talle kord külla, istuksin tema kodanlikku elutuppa ja jooksin tassikese teed... külakostiks viiksin ma talle enda tehtud küpsiseid ja Jevgeni Onegini soomekeelse variandi.
Jurgita on säilinud mu mälestustes kui Naiselikkus läbiva suurtähega, mis aga oma tagasihoidlikkuses saab siiski märgitud vaid elegantse suure algustähega. Ta on mul meeles kui kaunis malbe ja leebe, tagasihoidlik ja põhimõtetega neiu, selline keda tänapäeva tänavail niisama lihtsalt ei kohtagi. Kohati tundus, nagu ta poleks sugugi meie ajast vaid kusagilt peente kommetega tagasihoidlike mõisapreilide ajastust, kes käivad haldjate kombel mööda lilleaasa, loevad luuletusi ja punuvad salamisi unistades rukkililledest pärga....Ma kujutaks teda ette mõnes romaanis... Puškini Tatjana rollis näiteks.....
Teda meenutades tuleb koheselt meelde tema naeratus ja perenaiselikult korrastatud tuba, kus me vahel jõime teed ja sõime küpsiseid... Ta voodil oli sinine päevatekk ja seintel paar üksikut kaunist pilti, kunagi polnud ta toas miski lohakil ja musta kandilist madalat lauda, millel polnud tolmukübetki, kattis nelinurkne väike linik ning kaks küünalt..... Usun, et vanaduses oleks ta suurepärane inglise daam, kes päevast-päeva kell viis võtab välja oma imeilusad hiina portselanist tassid, tõstab kapist lauale kandiku peenelt sätitud küpsistega ja ootab sõbrannat külla... Kui sõbranna tuleb, mitte kunagi hiljaks jäädes, joovad nad väike sõrm taevasse suunatult teed, räägivad ilmast ja inimestest naeratavad vaikselt ja naeravad, ent ometi mitte kunagi valjult ning pärast kahte tundi, ent mitte kunagi hiljem, lahkub hea kombe kohaselt sõbranna, Jurgita peseb tassid, seab nad oma imekaunisse nikerdustega kappi ja jätkab päevaseid toimetusi..
Minu kohta ütles Jurgita alati, et ma olen hirmus naljakas ja kui ma vahel sattusin muresid kurtma siis ta ütles kaastundlikult voi-voi. Ise ma ennast väga naljakaks ei peagi, kuid tema suutsin ma oma olekuga alati naerma panna, nii et naerulohukesed ta põsil välja tulid...
Kummaline on niimoodi tagasi mõelda... meil ei olnud tookord midagi muud ühist peale selle et me olime välkarid Jyväskyläs ja võtsime koos soomekeele loenguid... ja samas said meist väga head sõbrad....ma läheksin hea meelega talle kord külla, istuksin tema kodanlikku elutuppa ja jooksin tassikese teed... külakostiks viiksin ma talle enda tehtud küpsiseid ja Jevgeni Onegini soomekeelse variandi.
Mary fucking sunshine.... mõtles Kaaren.........liiga lääge, liiga kidin-kädin-sädin, liiga lai naeratus ja nii tühjad silmad... või oli see ainult kadedus, mis Kaarent näris.... ei saanud ju olla tõsi, et inimene ongi selline üdini hea, kogu oma olemuselt, malbe, leebe ja imeilus.... oeh... see kõik ajas Kaarnale hirmujudinad peale.... Tema ise oli juba pikemat aega tume pahailma lind ja teataval määral rahul oma staatusega...piisas ju juba sellest, et päike paistis, sinna juurde polnud vaja teisiturgutavalt pidevalt lõkerdada ja särada.... pealegi, mis sa siin ikka särad, kui seljale on põlenud kolmnurkne kleidi dekoltee, mis ajab nahka ja on hirmus valus ja krooniliseks tikkuv põletik jälle antibiootikume sööma sunnib ja alkoholi lubatavat kogus piiratud nullini ning pidevalt lämbes kontoris tuleb istuda... puhas tüütus.... algusest lõpuni....
Ainult kangemaid sigarette võib sellepeale osta.... ja loota et hakkab midagi juhtuma, midagi ilusat, toredat, meeliülendavat, kena.... sest õhus oli seda juba kõike tunda, kusagilt tükkis ninna juba mõnda aega too äreva vabaduse ja suveööde meeletuse hõng....
Ainult kangemaid sigarette võib sellepeale osta.... ja loota et hakkab midagi juhtuma, midagi ilusat, toredat, meeliülendavat, kena.... sest õhus oli seda juba kõike tunda, kusagilt tükkis ninna juba mõnda aega too äreva vabaduse ja suveööde meeletuse hõng....
neljapäev, juuni 14, 2007
Lummastusekummastus... eile oli tüütu päev, väsimus, tabletid, palavikuline uni, paha tuju, torin, virin ja porisevad kliendid...ja siis lõppes tööpäev...
Siis oli sigaretiving... kaks Naisehakatist kohvikus, teineteisele silmi vaatamas, rääkimas vaikselt, peaaegu sosinal asjadest, mis kaua peidus olnud, soolased pisarad hetketi voolamas ja olemise kergus kohati leevendamas tuju talumatust, magus jäätis ja kange kohvijook kosutamas keha.... olid õunad, mis nii läbipaistvad, et paistis südamik, oli jõgi, mille vesi oli tehtud katki, olid külmunud põldmarjad ja vesine soojus, mis külmunud varbaid soendas.....olid kaks tüdrukut... teineteisele lohutuseks, tänades vaikides teise olemasolu eest... oli enda sees vastu võetud otsustusi ja asju mida võis lõpuks settinuks lugeda.....elusad hetked olid!
Siis oli sigaretiving... kaks Naisehakatist kohvikus, teineteisele silmi vaatamas, rääkimas vaikselt, peaaegu sosinal asjadest, mis kaua peidus olnud, soolased pisarad hetketi voolamas ja olemise kergus kohati leevendamas tuju talumatust, magus jäätis ja kange kohvijook kosutamas keha.... olid õunad, mis nii läbipaistvad, et paistis südamik, oli jõgi, mille vesi oli tehtud katki, olid külmunud põldmarjad ja vesine soojus, mis külmunud varbaid soendas.....olid kaks tüdrukut... teineteisele lohutuseks, tänades vaikides teise olemasolu eest... oli enda sees vastu võetud otsustusi ja asju mida võis lõpuks settinuks lugeda.....elusad hetked olid!
reede, juuni 08, 2007
Eile ütles Maasikas, et ma emotsen... et kõik see praegune paha ja kuri tuju ei ole enam mitte seotud patoloogilise kurvameelsusega vaid on hoopis ego kaitse... Koduseks ülesandeks jäi need egot püsti hoidvad põhimõtted, mida kaitsen välja uurida ja paberile panna...
....see jutt ei lohutanud sugugi ja kabinetist lahkudes liialt kergem ei olnud... krt, rsk...nutt tuli hoopis peale.....urrr...urrrr...urrr.... Muidugi mõista on M-l taas õigus... emo mis emo, pole teha... ja vot olengi!!!!....nähh tegelikult ei taha ju... aga vbl ta lihtsalt vihjas, et ma peaksin stiili vahetama.... aga mulle ei meeldi ju mustad juuksed, sirged tukad ja tumedad silmalainerid, pea, mis surutud õlgade vahele ja tühiselt trendikas pilk...nähh see pole ju üldse mina, Maasikas olgu ise emo kui tahab...mina lohisen lihtsalt elul pärast pingelangust sabas ja üritan Muhvi sõnade järgi käituda ja tubli olla.....aga kukub see välja kõik kuidagi veidralt...
...hirmus tahtmine on kõik otsad kokku sõlmida, betooni kasta ja sajatuste saatel jõkke lennutada.... miski väga ei piina, aga sama on asju, mida ei mõista... lihtsalt ei saa aru ja kripeldab hinges....tjah... ja täna saatis Ulvi kirja et nad viskavad mu ülikoolist välja kuna mul on õppekava täies mahus edukalt täidetud... ei teagi, kas peaks rõemustama või kurvastama, vist ikka rõemustama.....Maasikas küll tundis heameelt mu üle.. ja ütles, et puhaku ma nüüd... ma siis läksin tööle ja viskasin jalad puhkamiseks lauale... kolm minutit hiljem tuli kõne ja juba ma orgunnisin kellelegi mingeid lennureisipakkumisi, jalad jälle ilusti laua all....MOTT... tööl olles ei olegi nii lihtne puhata....ega koduski olles pole lihtne puhata, sest kogu aeg tuleb midagi ette, inimesi tuleb ette ja aega jääb väheks ja siis ma olen muudkui väsinud ja kuri...ja lähen riidu muudkui...
...just nii juhtus üleeile kalli sõbraga Zavoodis... tema tegi nõmeda nalja ja mina solvusin, karistuseks keeldusin ütlemast millega ta mind solvas... ahh kui aru ei saa, siis on ju ise topeltnõme!... selle peale solvus tema ja kõndis minema... ma vihkan, kui inimesed hea tüli juurest minema kõnnivad... vihastasin ja marssisin jalgu trampides ja omaette tigedalt porisedes ja pisaraid pühkides koju... lõppes see kõik öise sõnumineerimisega, märjaks nutetud patjade ja lõpuks hommikuks telefonilt loetud sõnumiga, mis kõik ära lepitas.... sest kuidas sa saad kellegagi tülis olla kui ta nii nummisid sõnumeid saadab... eks hommik ole ikka õhtust targem omajagu ka, vabandasin siis minagi ja loodan peatselt taas kohtuda.....
Ja väljas õitsevad valged kibuvitsad ning jasmiinid... imeline varasuvi.....
....see jutt ei lohutanud sugugi ja kabinetist lahkudes liialt kergem ei olnud... krt, rsk...nutt tuli hoopis peale.....urrr...urrrr...urrr.... Muidugi mõista on M-l taas õigus... emo mis emo, pole teha... ja vot olengi!!!!....nähh tegelikult ei taha ju... aga vbl ta lihtsalt vihjas, et ma peaksin stiili vahetama.... aga mulle ei meeldi ju mustad juuksed, sirged tukad ja tumedad silmalainerid, pea, mis surutud õlgade vahele ja tühiselt trendikas pilk...nähh see pole ju üldse mina, Maasikas olgu ise emo kui tahab...mina lohisen lihtsalt elul pärast pingelangust sabas ja üritan Muhvi sõnade järgi käituda ja tubli olla.....aga kukub see välja kõik kuidagi veidralt...
...hirmus tahtmine on kõik otsad kokku sõlmida, betooni kasta ja sajatuste saatel jõkke lennutada.... miski väga ei piina, aga sama on asju, mida ei mõista... lihtsalt ei saa aru ja kripeldab hinges....tjah... ja täna saatis Ulvi kirja et nad viskavad mu ülikoolist välja kuna mul on õppekava täies mahus edukalt täidetud... ei teagi, kas peaks rõemustama või kurvastama, vist ikka rõemustama.....Maasikas küll tundis heameelt mu üle.. ja ütles, et puhaku ma nüüd... ma siis läksin tööle ja viskasin jalad puhkamiseks lauale... kolm minutit hiljem tuli kõne ja juba ma orgunnisin kellelegi mingeid lennureisipakkumisi, jalad jälle ilusti laua all....MOTT... tööl olles ei olegi nii lihtne puhata....ega koduski olles pole lihtne puhata, sest kogu aeg tuleb midagi ette, inimesi tuleb ette ja aega jääb väheks ja siis ma olen muudkui väsinud ja kuri...ja lähen riidu muudkui...
...just nii juhtus üleeile kalli sõbraga Zavoodis... tema tegi nõmeda nalja ja mina solvusin, karistuseks keeldusin ütlemast millega ta mind solvas... ahh kui aru ei saa, siis on ju ise topeltnõme!... selle peale solvus tema ja kõndis minema... ma vihkan, kui inimesed hea tüli juurest minema kõnnivad... vihastasin ja marssisin jalgu trampides ja omaette tigedalt porisedes ja pisaraid pühkides koju... lõppes see kõik öise sõnumineerimisega, märjaks nutetud patjade ja lõpuks hommikuks telefonilt loetud sõnumiga, mis kõik ära lepitas.... sest kuidas sa saad kellegagi tülis olla kui ta nii nummisid sõnumeid saadab... eks hommik ole ikka õhtust targem omajagu ka, vabandasin siis minagi ja loodan peatselt taas kohtuda.....
Ja väljas õitsevad valged kibuvitsad ning jasmiinid... imeline varasuvi.....
kolmapäev, juuni 06, 2007
Su Woodstock on läbi, Hipi!.... ütles täna puuma ja naeris oma naeru, mille ma tunneks ära ka aegade alguses...
See lause tekitas hirmu.... jube, kui see nii peaks tõesti olema... ma keeldun uskumast...nii on hoopis lihtsam, lihtsalt selle pärast...
Njah...nüüd on üks asi läbi küll, kuid mitte sugugi kogu Woodstock!!... Lihtsalt nüüd tuleb võtta käsile need asjad, mis kõik seniks ootele olin seadnud.... jahh tuleb veel siluda, on veel lõpetamata asju, on veel kõike seda, mille pärast on väikesed magusad maiused hommikuti...
Naljakas, kuidas asju saab ootele panna ja kuidas asjad iseenesest taas pinnale tõusevad... ning endaga tegelemist deklareerivad... kuidas tulevad tagasi kõik need tunded ja mõtted, mida mõelnud pole... naljakas kuidas ikka jäävad mingid vaated, möödub aega või mitte...
Eile nägin ja sain aru, et ikkagi too käitumine veel ei veena, veel on pilgus seda mis on avaldamata ja mille ma olen ära teeninud, olgu hea või halb... tuleb välja nõuda, aga kuidas, seda korrigeerib veal aeg... ma võtan seekord selleks kõigeks aega, sest ma tahan lahendust... sedakorda lahendust mitte ootele panekut... so, adios!
Aga täna, täna oli kursus ja kursuse diskursus... peaaegu nagu vanasti ja suu venis kahele poole kõrvuni....
See lause tekitas hirmu.... jube, kui see nii peaks tõesti olema... ma keeldun uskumast...nii on hoopis lihtsam, lihtsalt selle pärast...
Njah...nüüd on üks asi läbi küll, kuid mitte sugugi kogu Woodstock!!... Lihtsalt nüüd tuleb võtta käsile need asjad, mis kõik seniks ootele olin seadnud.... jahh tuleb veel siluda, on veel lõpetamata asju, on veel kõike seda, mille pärast on väikesed magusad maiused hommikuti...
Naljakas, kuidas asju saab ootele panna ja kuidas asjad iseenesest taas pinnale tõusevad... ning endaga tegelemist deklareerivad... kuidas tulevad tagasi kõik need tunded ja mõtted, mida mõelnud pole... naljakas kuidas ikka jäävad mingid vaated, möödub aega või mitte...
Eile nägin ja sain aru, et ikkagi too käitumine veel ei veena, veel on pilgus seda mis on avaldamata ja mille ma olen ära teeninud, olgu hea või halb... tuleb välja nõuda, aga kuidas, seda korrigeerib veal aeg... ma võtan seekord selleks kõigeks aega, sest ma tahan lahendust... sedakorda lahendust mitte ootele panekut... so, adios!
Aga täna, täna oli kursus ja kursuse diskursus... peaaegu nagu vanasti ja suu venis kahele poole kõrvuni....
esmaspäev, juuni 04, 2007
Ära anda semiootik....
.... sest jälle on üks üle... elik kaitstud.... hinne Suurepärane!
Mis me sellest järeldame - mina järeldan seda, et ma olen jälle lõhkise küna ees ja jätkuvalt ei tea mida teha, et mul on pagana hea meel tehtu üle, et mu pea valutab, et ma olen joonud praeguseks juba päris palju väga head veini ja natuke vähem vähem head veini, et ükski riie ei taha stresssöömise tagajärjel selga minna, et mu ema valutab juba südant, mis tütrele lõpetamiseks selga tuleb osta, et mina isiklikult keeldun sellele veel mõtlemast ja ei kavatse osta ühtegi uut hilpu, et kõik küsivad kuidas mul läks ja soovivad vähem või rohkemsüdamlikult õnne, et on natuke tühi ja natuke täis tunne ja et täna võib minna varani....
.... sest jälle on üks üle... elik kaitstud.... hinne Suurepärane!
Mis me sellest järeldame - mina järeldan seda, et ma olen jälle lõhkise küna ees ja jätkuvalt ei tea mida teha, et mul on pagana hea meel tehtu üle, et mu pea valutab, et ma olen joonud praeguseks juba päris palju väga head veini ja natuke vähem vähem head veini, et ükski riie ei taha stresssöömise tagajärjel selga minna, et mu ema valutab juba südant, mis tütrele lõpetamiseks selga tuleb osta, et mina isiklikult keeldun sellele veel mõtlemast ja ei kavatse osta ühtegi uut hilpu, et kõik küsivad kuidas mul läks ja soovivad vähem või rohkemsüdamlikult õnne, et on natuke tühi ja natuke täis tunne ja et täna võib minna varani....
neljapäev, mai 31, 2007
tahaks taas viriseda....vinguda ja kurta....viuviuviu.... ei ärge saage valesti aru, kõik on hästi.... lihtsalt.... hing on liiga herk.....ilu on ümber palju ja ei oska iseendaga midagi peale hakata... pooleksminemise tunne on.... vaimne väsimus....pinge... ja plaanid, mis ei lähe nii nagu mina tahan...urrurrurr...suhteliselt sürr ühesõnaga ja ei midagi uut teiste sõnadega....
tahaksin pihlapuu rüppe või lõhnavasse sirelipõõsasse....tahaksin, et ei peaks istuma siin ja ootama, ootama ja lootma, et vastus ikkagi tuleb....
Tänase päeva muusika on aga HabanaBluesi soudtrack, mida mul ei ole, ent mis mul peas kõlab....
tahaksin pihlapuu rüppe või lõhnavasse sirelipõõsasse....tahaksin, et ei peaks istuma siin ja ootama, ootama ja lootma, et vastus ikkagi tuleb....
Tänase päeva muusika on aga HabanaBluesi soudtrack, mida mul ei ole, ent mis mul peas kõlab....
kolmapäev, mai 30, 2007
Viimasel ajal on ilm olnud palav ja kleepuv, vihmane on ka olnud ja pikset leidunud...
Minu mõtted on samamoodi kleepuvad ja palavad....
Pinge on tõmmanud kogu keha ja mõtted nii hellaks, et maailmataju on kuidagi valus....
Kõik on võimendunud, herk on olla....ja hetkiti minus tärkav märkaja...saab hetkiti märkidest aru...
.... olen olnud liiga sallimatu, olen olnud liiga ahne, tahtnud haarata enda kanda ka seda, mis sugugi ei kuulu mulle.... saan aru, ja püüan.... astun sammu tagasi.... jätan teile ruumi ja ei võta teie elu oma elu pähe....püüan... ja ei ole enam kuri... natuke äikeseline, palav ja kleepuv, aga enam mitte kuri.....natuke teie ja palju enda pärast.....
Minu mõtted on samamoodi kleepuvad ja palavad....
Pinge on tõmmanud kogu keha ja mõtted nii hellaks, et maailmataju on kuidagi valus....
Kõik on võimendunud, herk on olla....ja hetkiti minus tärkav märkaja...saab hetkiti märkidest aru...
.... olen olnud liiga sallimatu, olen olnud liiga ahne, tahtnud haarata enda kanda ka seda, mis sugugi ei kuulu mulle.... saan aru, ja püüan.... astun sammu tagasi.... jätan teile ruumi ja ei võta teie elu oma elu pähe....püüan... ja ei ole enam kuri... natuke äikeseline, palav ja kleepuv, aga enam mitte kuri.....natuke teie ja palju enda pärast.....
esmaspäev, mai 28, 2007
Kaaren vaatas punast joont kontrollaknas....judin jooksis üle ta selja, käed värisesid... sügav hingetõmme ja kergendusohe... Hetkeks oli tal suisa hirm olnud...
Tegelikult oli see kõik olnud vähem kui lihtsalt tõenäoline, see oli olnud suisa väga ebatõenäoline.... aga.....
Meelerahu oli ka midagi väärt otsustas Kaaren ja toetas selja vastu toolileeni... jahh meelerahu oli kulda midagi väärt... eriti pärast viimast korda kui tal oli iiveldus tekkinud.....
Krhm.... Kaaren vaatas aknast välja, sadas vihma ja ootamatult oli saabunud hommik... viimasel ajal oli viimane eriti salakavalalt ligi hiilinud, enne kui Kaaren teda märkas ja kiiruga voodisse ronis...
Kaaren vaatas helendavat ekraani... süda ikka veel tagus... küll on see väike inimene ikka õrn, nii kerge oli minna katki ja ootamatult lihtne oli teha katki...jaa...ja ikkagi ta ei saanud aru, kuidas mõned said olla nii katki et muutusid mustaks auguks, mis teisi endasse imesid ja välja sülitasid, pärast ära lõhkumist....
Ta ise ei olnud ennast ka kunagi üdini heaks inimeseks pidanud, liiga isekas selleks, liiga uhke selleks, liiga edev selleks... ühesõnaga lendav nurgelisus mis ootab tõeksaamist... noh vähemalt niikaua kui tal olid olnud tiivad.... Kaaren tundis kerget torget seljas, või oli see süda... ahh, kes enam aru saab... nüüdseks ringi uitav nurgelisus, kes ootas tõeks saamist, kuid vaatamata sellele ei saanud ta aru, kuidas ei tahetud/suudetud näha kõrvavõrdki iseenda seest välja.... miks??... pagan ise sellised karjaloomad, algusest lõpuni, kuid endast kaugemale ei näe, minu naba on minu maailm, ja ikka tuleb pidevalt enda õuel asuvasse kaevu kuseda.....uskumatu lollus ja kiivas küündimatus.... milline mõttetus.... arusaamatu
Igasugune tolerantsus sulas Kaarnast....
Minu valu on kõige suurem...
Ja teie olete selles süüdi...
Noh, vbl ei ole ka...
Aga, ma ikkagi käitun nii nagu oleksite...
sest elu ongi algusest lõpuni ebaõiglane...
pealegi on minul ükskõik...
teist kõigist igatahes...
noh tegelikult endast ka...
ma ei saa sellest lihtsalt päris täpselt veel aru...
ma igatahes olen kõige ilusam ja targem..
ja kõik, kes seda ei usu....
võivad põrgu kerida!
Ja kõik, kes seda usuvad... võivad põhimõtteliselt sama teha..
sest ega ma tegelikult ma enam ei oska Teid näha...
ega ma ammu ei usu....
minu maailm sai ära lõhutud juba ammu...
ma olen kohatu...
ma olen elupõletaja...
ma suhtun teisse nagu ma tahan et te minusse suhtuksite,
sest siis....siis oleks mul lõpuks õigus kogu see krempel põrgu saata...
ma ei tunne ammu enam mingit huvi...
see on ainult häbitu kibestumus...
ma ei suuda ammu enam teid tunda
sest mul on teist kõigist juba ettekujutus olemas....
ärge hakake üldse püüdma, ma palun...
see oleks hale, sest ma ei saa taganeda oma ainuõigest arvamusest
sest muidu võiks maailm veel kord kunagi elatav tunduda...
ja see oleks ju liig, sest ma olen ta ammu elamisväärituks tunnistanud...
liiga lihtne on elada oma väikeses kibestunud elus,
et väljatulemiseks pole ammu enam motivatsiooni..
ega tegelikult pole jõudu ka...
noh vbl oleks aga....
lihtsam on olla lihtsam...
pealegi see tähelepanu kõditab meeldivalt mu enesehinnagut,
mida ammu pluss poolel olemas ei ole,
nagu austust iseenda vastu...
see suri välja eile aasta eest...
ta viis ta endaga nagu kõik muugi....
aga mis siin ikka... ma olen rahul...
tuviks pole mõtet muutuda...
hoopis lihtsam on olla mõttetu idioot!
Kaaren luges veelkord õhku kirjutatud sõnu... ta sai sellest suurpäraselt aru... ja ainuke mis ta tunda suutis oli haledus... tal hakkas selle peale piinlik... seda oli piinlik jälgida....inimesed olid nii õrnad....
Ta tahtis koni üle rõdupiirde alla murule visata... aga see, ei olnud tema moodi, talgi oli mõni totakas põhimõte ja ta toppis koni karpi aknalaual....
Kuhu aga teha küll katkiste inimeste varjupaik?... et ei oleks piinlik....
Tegelikult oli see kõik olnud vähem kui lihtsalt tõenäoline, see oli olnud suisa väga ebatõenäoline.... aga.....
Meelerahu oli ka midagi väärt otsustas Kaaren ja toetas selja vastu toolileeni... jahh meelerahu oli kulda midagi väärt... eriti pärast viimast korda kui tal oli iiveldus tekkinud.....
Krhm.... Kaaren vaatas aknast välja, sadas vihma ja ootamatult oli saabunud hommik... viimasel ajal oli viimane eriti salakavalalt ligi hiilinud, enne kui Kaaren teda märkas ja kiiruga voodisse ronis...
Kaaren vaatas helendavat ekraani... süda ikka veel tagus... küll on see väike inimene ikka õrn, nii kerge oli minna katki ja ootamatult lihtne oli teha katki...jaa...ja ikkagi ta ei saanud aru, kuidas mõned said olla nii katki et muutusid mustaks auguks, mis teisi endasse imesid ja välja sülitasid, pärast ära lõhkumist....
Ta ise ei olnud ennast ka kunagi üdini heaks inimeseks pidanud, liiga isekas selleks, liiga uhke selleks, liiga edev selleks... ühesõnaga lendav nurgelisus mis ootab tõeksaamist... noh vähemalt niikaua kui tal olid olnud tiivad.... Kaaren tundis kerget torget seljas, või oli see süda... ahh, kes enam aru saab... nüüdseks ringi uitav nurgelisus, kes ootas tõeks saamist, kuid vaatamata sellele ei saanud ta aru, kuidas ei tahetud/suudetud näha kõrvavõrdki iseenda seest välja.... miks??... pagan ise sellised karjaloomad, algusest lõpuni, kuid endast kaugemale ei näe, minu naba on minu maailm, ja ikka tuleb pidevalt enda õuel asuvasse kaevu kuseda.....uskumatu lollus ja kiivas küündimatus.... milline mõttetus.... arusaamatu
Igasugune tolerantsus sulas Kaarnast....
Minu valu on kõige suurem...
Ja teie olete selles süüdi...
Noh, vbl ei ole ka...
Aga, ma ikkagi käitun nii nagu oleksite...
sest elu ongi algusest lõpuni ebaõiglane...
pealegi on minul ükskõik...
teist kõigist igatahes...
noh tegelikult endast ka...
ma ei saa sellest lihtsalt päris täpselt veel aru...
ma igatahes olen kõige ilusam ja targem..
ja kõik, kes seda ei usu....
võivad põrgu kerida!
Ja kõik, kes seda usuvad... võivad põhimõtteliselt sama teha..
sest ega ma tegelikult ma enam ei oska Teid näha...
ega ma ammu ei usu....
minu maailm sai ära lõhutud juba ammu...
ma olen kohatu...
ma olen elupõletaja...
ma suhtun teisse nagu ma tahan et te minusse suhtuksite,
sest siis....siis oleks mul lõpuks õigus kogu see krempel põrgu saata...
ma ei tunne ammu enam mingit huvi...
see on ainult häbitu kibestumus...
ma ei suuda ammu enam teid tunda
sest mul on teist kõigist juba ettekujutus olemas....
ärge hakake üldse püüdma, ma palun...
see oleks hale, sest ma ei saa taganeda oma ainuõigest arvamusest
sest muidu võiks maailm veel kord kunagi elatav tunduda...
ja see oleks ju liig, sest ma olen ta ammu elamisväärituks tunnistanud...
liiga lihtne on elada oma väikeses kibestunud elus,
et väljatulemiseks pole ammu enam motivatsiooni..
ega tegelikult pole jõudu ka...
noh vbl oleks aga....
lihtsam on olla lihtsam...
pealegi see tähelepanu kõditab meeldivalt mu enesehinnagut,
mida ammu pluss poolel olemas ei ole,
nagu austust iseenda vastu...
see suri välja eile aasta eest...
ta viis ta endaga nagu kõik muugi....
aga mis siin ikka... ma olen rahul...
tuviks pole mõtet muutuda...
hoopis lihtsam on olla mõttetu idioot!
Kaaren luges veelkord õhku kirjutatud sõnu... ta sai sellest suurpäraselt aru... ja ainuke mis ta tunda suutis oli haledus... tal hakkas selle peale piinlik... seda oli piinlik jälgida....inimesed olid nii õrnad....
Ta tahtis koni üle rõdupiirde alla murule visata... aga see, ei olnud tema moodi, talgi oli mõni totakas põhimõte ja ta toppis koni karpi aknalaual....
Kuhu aga teha küll katkiste inimeste varjupaik?... et ei oleks piinlik....
pühapäev, mai 27, 2007
Tühi.... täiesti tühi.... rohkem ei taha, ei saa, ei või...öäk...
Kokku on hetkeks 66 lehekülge kehva arutlust, teooriat ja selle rakendamist, iseenda vaimuvaeseid mõtteid ja mõttetusi, sisse ja välja juhatamisi, kasutatud kirjanduse loetelu ja kõike muud... ja üldse ei taha rohkem sõnagi kirjutada ega isegi mitte sõnagi lugeda.... lihtsalt nii meeletult kõrini on... väsimus on ka... aga ma olen siiski kindel et see pole sugugi veel kõik, et tuleb veel... lugeda, kirjutada, kohendada ja parandada... väkkar... aga praegu praegu võib vist magada.... vähemalt hommikuni....
Kokku on hetkeks 66 lehekülge kehva arutlust, teooriat ja selle rakendamist, iseenda vaimuvaeseid mõtteid ja mõttetusi, sisse ja välja juhatamisi, kasutatud kirjanduse loetelu ja kõike muud... ja üldse ei taha rohkem sõnagi kirjutada ega isegi mitte sõnagi lugeda.... lihtsalt nii meeletult kõrini on... väsimus on ka... aga ma olen siiski kindel et see pole sugugi veel kõik, et tuleb veel... lugeda, kirjutada, kohendada ja parandada... väkkar... aga praegu praegu võib vist magada.... vähemalt hommikuni....
reede, mai 25, 2007
laupäev, mai 19, 2007
elu veidrus paneb mind veel jätkuvalt kummastama..... iga päev peaaegu korra uuesti, kuidas see KÕIK on võimalik....samaaegsel ja eraldi....
Kuidas on nii et toitumishäired on kerged tekkima ja samas kuidas vahel võib tunduda maailma parim asi keefiiriga tatrapuder või zavoodi pelmeenid... kuidas suve hommikuti laulavad linnud... kuidas enne läheb valgeks kui sa magama oled jõudnud minna, kuidas on inimesi, kes jäävad alati tuttavateks ja neid kes lähevad sulle korda esimesest hetkest kuni lõpuni.... vaatamata sellele missugune on sinu suhe nendega....kuidas sa tunned rõemu, sellest kui keegi läheb koju enne lõppu, kuidas, sõbrad on need kes suudavad alati taluda su kohtlast olekut, kuidas päike läeb looja, kuidas on vahel piinlik, kuidas vahel on tahtmine hoolida ja vahel haarab tahe lüüa käega kõigele ja kõigile, kuidas vahel toob kelmika naeratuse huulile pilk, mis mõeldud teisele ja kuidas vahel ongi tunne, et tahaks saada palju ilusaid lapsi ja soovitavalt esimesena tütre..... kuidas voolab kõik see, mis on sinus, vahel välja, kuidas kirjade kirjutamine võib tunduda konti murdvana, selle metafoorilises tähenduses....
jahh ja kuidas... on vahel tunne, et sõnu ei jätku, selleks mis öelda on....
Kuidas on nii et toitumishäired on kerged tekkima ja samas kuidas vahel võib tunduda maailma parim asi keefiiriga tatrapuder või zavoodi pelmeenid... kuidas suve hommikuti laulavad linnud... kuidas enne läheb valgeks kui sa magama oled jõudnud minna, kuidas on inimesi, kes jäävad alati tuttavateks ja neid kes lähevad sulle korda esimesest hetkest kuni lõpuni.... vaatamata sellele missugune on sinu suhe nendega....kuidas sa tunned rõemu, sellest kui keegi läheb koju enne lõppu, kuidas, sõbrad on need kes suudavad alati taluda su kohtlast olekut, kuidas päike läeb looja, kuidas on vahel piinlik, kuidas vahel on tahtmine hoolida ja vahel haarab tahe lüüa käega kõigele ja kõigile, kuidas vahel toob kelmika naeratuse huulile pilk, mis mõeldud teisele ja kuidas vahel ongi tunne, et tahaks saada palju ilusaid lapsi ja soovitavalt esimesena tütre..... kuidas voolab kõik see, mis on sinus, vahel välja, kuidas kirjade kirjutamine võib tunduda konti murdvana, selle metafoorilises tähenduses....
jahh ja kuidas... on vahel tunne, et sõnu ei jätku, selleks mis öelda on....
kolmapäev, mai 16, 2007
Täna hommikul ärkasin kell kaheksa telefoni äratuse peale...minuti jooksul sai laiskus minust võitu ja loobumine loengust teoks... väljas sadas vihma ja teki all oli lihtsalt imetlusväärselt mõnus. Tõmbasin rõduukse veidi enam vallali ja keerasin end teki sisse kerra.... ma vahel suisa armastan neid vihmaseid hommikuid.... järgmine kord avasin silmad peale suuremat kärgatust õues... pikne käristas ja klaasid klirisesid hirmunult... selle kevade esimene tõeline äike... kell oli õnnelikult saanud 11... laiskus ja nautleja minus oli seegi kord tugevam ja trenni jäi samuti minemata....sellise imelise kõuemürina ajal oleks suisa patt olnud ju sängist teki alt välja ronida... Õuest rändas sisse värsket kevadist meeleolu ja lihtsalt oligi hea olla.. oma pesas oma kodus oma tartus oma mõtete ja kevadega... sirutus... ringutus...silmad lahti, silmad kinni... tekk üle pea, varbad teki alt välja... pea teki alt välja, varbad teki all.... igatmoodi lihtsalt mõnus.... viimaks kella poole ühe aeg oli äike lahkunud ja saabus otsus end üles ajada. Kuid vaid hetkeks, selleks et käivitada oma undav läperdis ja ronida tagasi nautima hommikust muusikat... hedonismi eri otsustasin ma, kui rõdul mõne aja pärast suitsu kimusin.... sellised hetked, omas uhkes üksinduses, naudeldes....
pühapäev, mai 13, 2007
ja nii need päevad läevad....mõtles Kaaren....
Juba oli käes mai....ootamatult, vägagi ootamatult....aga vbl oli ootamatu ainult see, et vein oli otsa saanud..... Pagan, ei teagi kohe....
Hetked olid viimasel ajal kõik kerges veini leotises ja nii oli too tühja pudeli vaatepilt kuidagi nukker ja tegi kohmetuks...Kas oleks aeg ehk lõpetada?? küsis Kaaren endalt... vaid retooriline küsimus, vabandas ta hetk hiljem....ja avanes järgmine pudel....
Kaaren täitis pokaali ja jõi sõõmu... meeldiv... joovastavalt meeldiv, ei ole midagi halba öelda...
Joovastavaid hetki oli viimastesse päevadesse palju saanud, kas või too ülikoolilinna keskel katusei8d mööda käik, millele eelnes viin ja kommid mäenõlval ja tants ....jahhh... saatjaks sai selleks õhtuks täiesti ootamatult võlur, edev, mustas, klaasitatud pilgu ja pehme häälega....täiesti ootamatu sattumus... täiesti mitte Kaarna kategooria, ent seda huvitavam....vaheldus....
Ja too ära looduses käik...mida saatis taevas, mis kevaditi siinmail nii ilmekaks muutub, ning mida väiksel saarel järvesees sauna ees sai pikalt vaadeldud... kus sadas vihma ja oli luigepaar... ning saun.... sai puhtaks mõtted ja ihu.....paljas ihu ja soojus ja vihm ja puitlaudis, kus sai pikali olles taevasse passida...sai küll puhtaks....päris puhtaks sai...
Jahh...ja nood sõbrad....Kaaren võttis veel lonksu veini...nood tema puntras tantsivad sõbrad...kuulavad ja kuulatavad... heaniihea
Juba oli käes mai....ootamatult, vägagi ootamatult....aga vbl oli ootamatu ainult see, et vein oli otsa saanud..... Pagan, ei teagi kohe....
Hetked olid viimasel ajal kõik kerges veini leotises ja nii oli too tühja pudeli vaatepilt kuidagi nukker ja tegi kohmetuks...Kas oleks aeg ehk lõpetada?? küsis Kaaren endalt... vaid retooriline küsimus, vabandas ta hetk hiljem....ja avanes järgmine pudel....
Kaaren täitis pokaali ja jõi sõõmu... meeldiv... joovastavalt meeldiv, ei ole midagi halba öelda...
Joovastavaid hetki oli viimastesse päevadesse palju saanud, kas või too ülikoolilinna keskel katusei8d mööda käik, millele eelnes viin ja kommid mäenõlval ja tants ....jahhh... saatjaks sai selleks õhtuks täiesti ootamatult võlur, edev, mustas, klaasitatud pilgu ja pehme häälega....täiesti ootamatu sattumus... täiesti mitte Kaarna kategooria, ent seda huvitavam....vaheldus....
Ja too ära looduses käik...mida saatis taevas, mis kevaditi siinmail nii ilmekaks muutub, ning mida väiksel saarel järvesees sauna ees sai pikalt vaadeldud... kus sadas vihma ja oli luigepaar... ning saun.... sai puhtaks mõtted ja ihu.....paljas ihu ja soojus ja vihm ja puitlaudis, kus sai pikali olles taevasse passida...sai küll puhtaks....päris puhtaks sai...
Jahh...ja nood sõbrad....Kaaren võttis veel lonksu veini...nood tema puntras tantsivad sõbrad...kuulavad ja kuulatavad... heaniihea
neljapäev, mai 10, 2007
Afektiline labiilagressioon.... ütles M...
Jahh... vbl tõesti oli Kaaren nõus...korraks oli küll natuke labiilne tunne... aga ainult korraks...
Njaa....ei suutnud taas oma impulsiivsust tagasi hoida... jälle läks käest... pagan!!! Ta peaaegu oleks end halvasti tundnud...
...kuid siis tuli selge mõistus tagasi..kusagil oli siiski ületatud piir, hea maitse piir... kusagil polnud see enam naljakas, kusagil oli talle liiga tugevalt pähe astutud...Kaaren ei olnud see kellele oleksid meeldinud avalikud skandaalid.....
Aga kui aus olla, siis sellele oli ta kord juba mõelnud, tal ei olnud küll see plaanis olnud, kuid ta oli sellele mõelnud... sest vahel... vahel suutis too teine olla nii kuratlikult vastik.... olgu... Kaaren sai aru, et vbl ta eileöine käitumine oli kergelt võik, kuid...too oli olnud liiast... ja ta lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida... eriti kui tekkis nii ahvatlev võimalus...
Istu ja valva mu kohta ja õllesid!....ma lähen teen paar kiiremat tantsusammu...
Mis mõttes?! Kaaren ei olnud kellegi hall hiir, koer ega lõbutüdruk....
Olgu, ta sai aru, et vbl oli kõik ainult, et teda ennast püüti kaitsta... jaaa see oleks küll rüütellikult kena plaan, aga juba eos rumal....
Selline käitumine ei olnud aksepteeritav.... pealegi selle eripreemia oli too ülbik auga juba varem välja teeninud, ja isegi seda tunnistanud... igasugune respekti puudumine... igasugune, selle võtan kaasa.... ma olen emotsioonitu.. milline rumal jutt.....kelleks teda peeti... kelleks teda ometi peeti...
Kaaren mõtles hetke... talle tuli meelde too reavunud pilk... ja see, kuidas tol hetkel see sugugi ei huvitanud... Ta sai ühelt poolt aru miks see kõik... aga kaua võib, see polnud piisav õigustus, Kaaren ei olnud teps mitte süüdi, et elu oli ülbikule peksa andnud!....
Pealegi..... Kaarnat oli kasvatatud halvasti... juba lapsena oli õpetatud astuma välja kui keegi liiga teeb või ebaõiglane on.. kui keegi lööb, löö vastu!.... Need sõnad olid juba lapsepõlvest kaasa antud....ja kui keegi väljendab nii selgest oma..."mina olen MEES ja mul on pohhui.... ning mõttetult nõme võin olla millal ja kellega iganes" suhtumist.... siis mõelgu korra veel...
omasugustega vaid on sellise mängu mängimine lubatud....tiibateta Kaarnad jätke mängust välja... ja lihtsalt öelge, kui nad teile ei meeldi...nad lähevad ära ja ei tülita...rääkimata õlleraiskamisest!
Jahh... vbl tõesti oli Kaaren nõus...korraks oli küll natuke labiilne tunne... aga ainult korraks...
Njaa....ei suutnud taas oma impulsiivsust tagasi hoida... jälle läks käest... pagan!!! Ta peaaegu oleks end halvasti tundnud...
...kuid siis tuli selge mõistus tagasi..kusagil oli siiski ületatud piir, hea maitse piir... kusagil polnud see enam naljakas, kusagil oli talle liiga tugevalt pähe astutud...Kaaren ei olnud see kellele oleksid meeldinud avalikud skandaalid.....
Aga kui aus olla, siis sellele oli ta kord juba mõelnud, tal ei olnud küll see plaanis olnud, kuid ta oli sellele mõelnud... sest vahel... vahel suutis too teine olla nii kuratlikult vastik.... olgu... Kaaren sai aru, et vbl ta eileöine käitumine oli kergelt võik, kuid...too oli olnud liiast... ja ta lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida... eriti kui tekkis nii ahvatlev võimalus...
Istu ja valva mu kohta ja õllesid!....ma lähen teen paar kiiremat tantsusammu...
Mis mõttes?! Kaaren ei olnud kellegi hall hiir, koer ega lõbutüdruk....
Olgu, ta sai aru, et vbl oli kõik ainult, et teda ennast püüti kaitsta... jaaa see oleks küll rüütellikult kena plaan, aga juba eos rumal....
Selline käitumine ei olnud aksepteeritav.... pealegi selle eripreemia oli too ülbik auga juba varem välja teeninud, ja isegi seda tunnistanud... igasugune respekti puudumine... igasugune, selle võtan kaasa.... ma olen emotsioonitu.. milline rumal jutt.....kelleks teda peeti... kelleks teda ometi peeti...
Kaaren mõtles hetke... talle tuli meelde too reavunud pilk... ja see, kuidas tol hetkel see sugugi ei huvitanud... Ta sai ühelt poolt aru miks see kõik... aga kaua võib, see polnud piisav õigustus, Kaaren ei olnud teps mitte süüdi, et elu oli ülbikule peksa andnud!....
Pealegi..... Kaarnat oli kasvatatud halvasti... juba lapsena oli õpetatud astuma välja kui keegi liiga teeb või ebaõiglane on.. kui keegi lööb, löö vastu!.... Need sõnad olid juba lapsepõlvest kaasa antud....ja kui keegi väljendab nii selgest oma..."mina olen MEES ja mul on pohhui.... ning mõttetult nõme võin olla millal ja kellega iganes" suhtumist.... siis mõelgu korra veel...
omasugustega vaid on sellise mängu mängimine lubatud....tiibateta Kaarnad jätke mängust välja... ja lihtsalt öelge, kui nad teile ei meeldi...nad lähevad ära ja ei tülita...rääkimata õlleraiskamisest!
esmaspäev, mai 07, 2007
Kaaren pistis suhu tükikese tumepimedat shokolaadi ja sulges silmad.... ta armastas seda magusat mõrudust oma keelel... see oli lihtsalt nii mõnus... siis hammustas ta shokolaadi tüki pooleks talle oli närimine alati palju suuremat naudingut pakkunud kui lutsimine... eriti shokolaadi puhul....siis tuli neelatus....
Kaaren avas silmad.. talle meeldis naudingu hetkil silmi sulgeda... nüüd ta vaatas aga taas helendavat ekraani... njah valmis, oli ta tahtmatult või tahtlikult väänatud nentima... see lähetamata kiri, mis end juba kuud rohkem kui kaks oli kirjutanud, oli viimaks valmis saanud... Kaaren sulges faili ja vaatas kiirelt descktopi tapeeti... seal oli vikerkaar... just selline nagu ta oli olnud mõned päevad tagasi seal paneelmajade vahel kaubanduskeskuse kohal... kui sadas tihedat tihedat kevadist vihma ja kaugelt taamalt paistis päike.... nii ere oli too vikerkaar olnud.. ja see kohuke mida ta oli söönud oli ses vihmas eriliselt hästi maitsenud... Kaaren taipas et ta mõtles söögist... paganama naiselikud parameetrid... pagan....ta püüdis meenutada veel toda vikerkaart....njah ja toda noormeest, kellega tal oli plaan tookord joosta sinna, kust see kogu värviline krempel tundus alguse saavat... oli teine tulnud nii morni näoga linna poolt pilk kinganinadel ning siis märganud kaarnat kes parasjagu kohuke käes keset teed seisis ja kuhugi kaugustesse kaes... temagi oli märganud seepeale vikerkaart ja muianud... kaaren oli samuti muianud.. ning siis olid nad üheaegselt viibanud pea ja pilguga vikerkaare alguse poole.... njah kaaren teadis küll mis neil mõlemil peas oli sel hetkel... läbi lompide ehitusmarketi taha sinna kust algas vikerkaar.... aga tal oli kohuke pooleli ja tiivad märjad.... nii ta vaid muigas veel ja lahks selga keerates... jahhh... tookord polnud ka too kiri valmis olnud.. poleks olnud võimalust joosta kuhugi....
Kaaren mõtles hetke punapäisele haldjale kellega ta just täna oli rääkinud nii pikalt... kuidas haldjas oli aru saanud ja kuidas haldjas teadis nagu tema isegi... et see kõik ei mänginud välja... et uppujat ei saa päästa kui uppuja ise seda väga ei taha... ja too uppuja keda kaaren oli seiranud... tegelikult üldse ei uppunud, see oli lihtsalt silmapete olnud ja veel vähem soovis ta kaarna poolt tüüdatud saada... see et ta katki oli ei tähendanud ju veel et ta uppumas oli....jahh kaaren sai aru küll...Too viimane jooks üle kaare oli nii mõnedki asjad selgeks toonud....ning nüüd oli ka too kiri, lähetamata kuid kirjutatud saanud....
Kaaren sügas räsituid ja valutavaid tiivanukke ning kallutas pead ja manas ette uksekoputi pilgu..... oli aeg...
Kaaren avas silmad.. talle meeldis naudingu hetkil silmi sulgeda... nüüd ta vaatas aga taas helendavat ekraani... njah valmis, oli ta tahtmatult või tahtlikult väänatud nentima... see lähetamata kiri, mis end juba kuud rohkem kui kaks oli kirjutanud, oli viimaks valmis saanud... Kaaren sulges faili ja vaatas kiirelt descktopi tapeeti... seal oli vikerkaar... just selline nagu ta oli olnud mõned päevad tagasi seal paneelmajade vahel kaubanduskeskuse kohal... kui sadas tihedat tihedat kevadist vihma ja kaugelt taamalt paistis päike.... nii ere oli too vikerkaar olnud.. ja see kohuke mida ta oli söönud oli ses vihmas eriliselt hästi maitsenud... Kaaren taipas et ta mõtles söögist... paganama naiselikud parameetrid... pagan....ta püüdis meenutada veel toda vikerkaart....njah ja toda noormeest, kellega tal oli plaan tookord joosta sinna, kust see kogu värviline krempel tundus alguse saavat... oli teine tulnud nii morni näoga linna poolt pilk kinganinadel ning siis märganud kaarnat kes parasjagu kohuke käes keset teed seisis ja kuhugi kaugustesse kaes... temagi oli märganud seepeale vikerkaart ja muianud... kaaren oli samuti muianud.. ning siis olid nad üheaegselt viibanud pea ja pilguga vikerkaare alguse poole.... njah kaaren teadis küll mis neil mõlemil peas oli sel hetkel... läbi lompide ehitusmarketi taha sinna kust algas vikerkaar.... aga tal oli kohuke pooleli ja tiivad märjad.... nii ta vaid muigas veel ja lahks selga keerates... jahhh... tookord polnud ka too kiri valmis olnud.. poleks olnud võimalust joosta kuhugi....
Kaaren mõtles hetke punapäisele haldjale kellega ta just täna oli rääkinud nii pikalt... kuidas haldjas oli aru saanud ja kuidas haldjas teadis nagu tema isegi... et see kõik ei mänginud välja... et uppujat ei saa päästa kui uppuja ise seda väga ei taha... ja too uppuja keda kaaren oli seiranud... tegelikult üldse ei uppunud, see oli lihtsalt silmapete olnud ja veel vähem soovis ta kaarna poolt tüüdatud saada... see et ta katki oli ei tähendanud ju veel et ta uppumas oli....jahh kaaren sai aru küll...Too viimane jooks üle kaare oli nii mõnedki asjad selgeks toonud....ning nüüd oli ka too kiri, lähetamata kuid kirjutatud saanud....
Kaaren sügas räsituid ja valutavaid tiivanukke ning kallutas pead ja manas ette uksekoputi pilgu..... oli aeg...
kolmapäev, mai 02, 2007
Volber... mulle on alati meeldinud... elav tuli, väike kummaline animalism, miskine valguse võit, läbi nõidusliku pimeduse... midagi salapärast midagi natuke maagilis-müstilist....njahh või mulle vähemalt meeldiks nii mõelda....
Seekordne volber oli teisest diskursusest, kuhu kuulusid kallid veinid, seelikud, mukitud näod, naiselikkus, üleüldine teatav ülevus... ja kõik oli tore, mulle meeldis, ammu polnud saanud end niimoodi üles lüüa ja kaunis olla...vähemalt enda võimaluste piires, sest tegemist on ikkagi minuga, midagi üdini sulnist siit tulla ei saa, alati jäävad miskised ruikaid ja riukad külge, mida ära ei silu...väikesed kuradikese sarved, mida maha viilida ei anna... noh aga pm siiski ilus hea ja naiselik.. veini joov ja jäätist sööv olemus... sõbranjetamine... kena... meeldiv ebakainus... esimesse korporatsiooni astudes ja teatav lõbujanu.... kõik väljavaated õhtu edenemisele olid meeliülendavad...
...ja siis (nagu kõigis neis ilusates lugudes)....sattusin situatsiooni, ebameeldivasse sellisesse ja leidsin end ühel hetkel vastu seina surutuna ühe lugupeetud korporatsiooni välisukse vahetus läheduses sisemisel poolel... suruja oli tundmatu uksest sisenenud meesolend, kes arvas et ma väga tahan temaga suudelda ja tunda tema käsi oma kehal kleidi all ja pükstes... delikaatsetest selgitustest ei piisanud...abitus...nõrk... järgnes mõte, tobe kuidagi, kui ma karjuma pean hakkama...kusagilt imbus läbi miskine mälestuse jäänuk, et see on juba kord niimoodi olnud, kusagil pimedas külmas tänavas aastaid tagasi... mõistus üritas pilti eirata, krt ma ei ole enam see laps ju, ja ma ei ole oma lolluses pimedas kõrvaltänavas... ma olen olen kenade värviliste mütsidega meesterahvaste vahetusläheduses....mille kuradi pärast mul on siis täpselt see sama tunne nagu seal tänavas... ja mille pärast need kuradi plekistmõõkadega auäärt härrad ei võta midagi ette..... Järgnes karjatus, vali löök vastu säärt ja metskassi pilk, mis ründajat veidral kombel ehmatas.... Jooksuga uksest välja külma öösse... veres adrenaliin ja peatus lähedal asuva maja taga... süda läks pahaks ja sees keeras hetkega kohutavalt, oksendus lähedasse prügikasti...silmis viha ja pisarad... kuhugi inimeste sekka ütles miski peas... jooksuga sinna, kus peaks olema mõni tuttav nägu...
Kimusin suitsuruumis suitsu suitsu järel... jalutasin väljas, seletasin kokkuvõtvalt mis juhtus... ei midagi tõsist kõik on korras, vastik vahejuhtum vaid, sisendasin teistele ja endale.... ebameeldiv kainus oli kohal...miskine jälkus oli aga sees... too mälestuse, abituse jälkus, mis pani ajuti pisarad voolama.... rahunesin ja kirjutasin kogu oma härduse ja ülereageeringu naiselike parameetrite arvele... istusin taas suitsuruumis kui tuli noorhärra P ja tekkis võimalus minna koju...pääsemine.... Kellegi seltskond, kellegi kodu ja soe voodi... unustus, kiire ja imeline... kolme tunni pärast oli vaid väike värin veel möödunust sees... keerasin endale kindlamalt teki ümber ja surusin end P keha vastu....tänulikkus ja soojus voolas mööda keha ning uni võttis maad...
Seekordne volber oli teisest diskursusest, kuhu kuulusid kallid veinid, seelikud, mukitud näod, naiselikkus, üleüldine teatav ülevus... ja kõik oli tore, mulle meeldis, ammu polnud saanud end niimoodi üles lüüa ja kaunis olla...vähemalt enda võimaluste piires, sest tegemist on ikkagi minuga, midagi üdini sulnist siit tulla ei saa, alati jäävad miskised ruikaid ja riukad külge, mida ära ei silu...väikesed kuradikese sarved, mida maha viilida ei anna... noh aga pm siiski ilus hea ja naiselik.. veini joov ja jäätist sööv olemus... sõbranjetamine... kena... meeldiv ebakainus... esimesse korporatsiooni astudes ja teatav lõbujanu.... kõik väljavaated õhtu edenemisele olid meeliülendavad...
...ja siis (nagu kõigis neis ilusates lugudes)....sattusin situatsiooni, ebameeldivasse sellisesse ja leidsin end ühel hetkel vastu seina surutuna ühe lugupeetud korporatsiooni välisukse vahetus läheduses sisemisel poolel... suruja oli tundmatu uksest sisenenud meesolend, kes arvas et ma väga tahan temaga suudelda ja tunda tema käsi oma kehal kleidi all ja pükstes... delikaatsetest selgitustest ei piisanud...abitus...nõrk... järgnes mõte, tobe kuidagi, kui ma karjuma pean hakkama...kusagilt imbus läbi miskine mälestuse jäänuk, et see on juba kord niimoodi olnud, kusagil pimedas külmas tänavas aastaid tagasi... mõistus üritas pilti eirata, krt ma ei ole enam see laps ju, ja ma ei ole oma lolluses pimedas kõrvaltänavas... ma olen olen kenade värviliste mütsidega meesterahvaste vahetusläheduses....mille kuradi pärast mul on siis täpselt see sama tunne nagu seal tänavas... ja mille pärast need kuradi plekistmõõkadega auäärt härrad ei võta midagi ette..... Järgnes karjatus, vali löök vastu säärt ja metskassi pilk, mis ründajat veidral kombel ehmatas.... Jooksuga uksest välja külma öösse... veres adrenaliin ja peatus lähedal asuva maja taga... süda läks pahaks ja sees keeras hetkega kohutavalt, oksendus lähedasse prügikasti...silmis viha ja pisarad... kuhugi inimeste sekka ütles miski peas... jooksuga sinna, kus peaks olema mõni tuttav nägu...
Kimusin suitsuruumis suitsu suitsu järel... jalutasin väljas, seletasin kokkuvõtvalt mis juhtus... ei midagi tõsist kõik on korras, vastik vahejuhtum vaid, sisendasin teistele ja endale.... ebameeldiv kainus oli kohal...miskine jälkus oli aga sees... too mälestuse, abituse jälkus, mis pani ajuti pisarad voolama.... rahunesin ja kirjutasin kogu oma härduse ja ülereageeringu naiselike parameetrite arvele... istusin taas suitsuruumis kui tuli noorhärra P ja tekkis võimalus minna koju...pääsemine.... Kellegi seltskond, kellegi kodu ja soe voodi... unustus, kiire ja imeline... kolme tunni pärast oli vaid väike värin veel möödunust sees... keerasin endale kindlamalt teki ümber ja surusin end P keha vastu....tänulikkus ja soojus voolas mööda keha ning uni võttis maad...
Tellimine:
Postitused (Atom)