Draama on läbi, elagu Draama!

Ei, ärge saage valesti aru, isiklik traagika jääb, kuid selleaastane eesti teatri festival pani eile õhtul pidulikult Alatskivi lossis oma pillid kokku.... Ilus oli, Eesti Teater tänas ja klaasid kõlisesid ja jooki voolas ojadena.... Märt lubas, et ei helista enam hommikuti ja ainuke lootustandev mõte oli, et homme saab magada nii kaua kui tahtmist...

Kui täna kell kaks pärastlõunal oma silmad lahti lõin oli mõnus väljamaganud tunne küll, aga sees kuidagi tühi olemine... täiesti ogar, kuid oleks tõsiselt tahtnud et oleks mõni vastamata kõne Ivikalt või midagi, et oleks teada, et on midagi vaja teha, Infokuubikusse minna, planke värvida, tekste tõlkida, mida iganes...

....kummalised on need inimesed ikka, teed ja tegutsed kohati hambad risti naeratades, püsid ainult energiajoogi ja väga heal tahtmisel püsti, kuid teed siiski, oled siiski ja naudid, lihtsalt hirmus hea on olla tegutsemises, hirmus hea on teha midagi, lihtsalt selleks, et see tehtud saaks, hirmus hea on olla hetkeks lihtsalt algusest lõpuni vajatud ja korraldada midagi ilusat.....

Ja siis kui lõpuks see kogu sõge hullus viimaks lõpule saab, kui saab kergemalt hingata, ohata südamepõhjast, magada nii keskmiselt luksuslikult 8h ööpäevas ... siis on tühi tunne sees.. ajapikku see muidugi kaob, kõik, mis hetkeks sai hinges üles pekstud setib jälle vaikselt alla, oled tagasi argipäevas ja tollest tehtust jääb märk, mingid lood, mälestused, meenutused, pilgud, jutud, vahejuhtumised ja ka etendused, mida kaetud said... kõik setib vaikselt kultuurkihiks ja oled jälle rahul ja täidetud... aga sinna on veel aega... praegu on veel tühjus ja see naljakas laokilolek... aga eks seegi on väärtus... tuleb nautida... kõige parem arvan ma on seda teha, voodis teki all või vaikselt õlle lastes...