Nähh (nördinud ent koaalapilguliselt kerglase maiguga)....olin ma juba jõudnud isekeskis tuulde uriseda, kui hakkas juhtuma kummalisi asju... ühtäkitselt avastasin end kodu ukselt, ilma võtmeteta...... Iroonia mõtlesin ma, naersin natuke, otsisin trepil istudes läbi veelkordselt kõik taskud..... irooniline iroonia mõtlesin ma Lissule helistada püüdes ja teda mitte kätte saades...... Ja juba järgmine hetk ei suutnud ma ennast tagasi hoida, see lihtsalt oli kõik nii naeruväärselt kokku klappinud ja pealegi, ma ju teadsin, kes polnud veel magama jäänud......

Sõnumile vastati automaatselt ja pool tundi hiljem ma ennast veiniklaasist mahla joomas ja arvutist Monkey Dusti vaatamast avastasingi..... ise irvitasin omaette.... see nägi kõik välja nagu mingi eriti haige konspiratsioon, minu kavandatud ja minu vastu töötav korraga....

Uni oli, valik nii magada aga oli vale... ei tasu tütarlapselt küsida, kus ta magada tahab.... sest see pole tavaliselt sugugi korrellatsioonis unevajadusega.....

Hommiku poole ööd, kui millegi pärast taas/ikka ei magatud küsis seljapööranu, et kas võtmed jäid tõesti koju.... naersin... naersin nii nagu ma terve õhtu olin naernud... endalegi uskumatuna tunduvalt olin sunnitud tunnistama.... Võtmed jäid tõesti koju!