Ärkamisest peale oli Kaarna näol muie..... Kuigi uneaeg oli jäänud üürikeseks ei tapnud väsimus vaimu... vastupidi vaim lendles, Kaaren ise aga istus õige vaikselt ja muudkui naeratas.... viimaste päevade laulev liiv ja too vanamees, kellel meri algas värava tagant ja tema liiva rullimise hobi tegid meele soojaks... Ärkad hommikul, võtad kohvitassi ning kõnnid mereäärde ja seal on too habemik mees, mõnusalt viisijuppi vilistades kõnnib ta edasi-tagasi mööda randa enda ees naljakat rulli lükates. Liiv rulli taga on sile ja laulev.... Kui kogu rand enamvähem rullitud kõnnib habemik põlvini merre istub ühele suuremale kivile võtab taskust piibu, topib selle tubakat täis ja popsutab aegajalt lainetele midagi sositades ja kavalalt muheledes.... Kui piibutäis otsas kõnnib ta kaldale, võtab rulli ja suundub tagasi kodu poole... Kaarnast möödudes tervitab ta viisakalt ja ulatab talle šokolaadikompveki.... "Ilusale neiul, suu magusaks," ütleb ta ja läheb vilistades edasi...

Kaaren oleks tahtnud jääda sinna laulva liiva sisse ja neisse hommikutesse igaveseks... Kuid tuli tulla tagasi linna... ja hetkel, nii palju kui ta ka tagasi ei igatsenud, ei kahetsenud ta ka oma linnasolekut põrmugi.... sest need viimased ööd linnas olid olnud samuti lummavad... Kaaren sulges silmad...ja naeratus ta näol võttis nautiva ilme... Tal ei läinud meelest need silmad... need tumedate kulmude all peituvad rohelised säravad silmad... mis nii kummaliselt enda ümbrust kaesid...nood pilgud ja see miimiline vaimukus... Kaaren tundis kuidas puna tõusis palgele...ta
oli lummatud, algusest lõpuni lummatud.... ta tundis kihelust hinges... ta tundis kerget ärevust.... ja ta teadis, mida see kõik tähendab....ta oli otsustanud nautida iga minutit, algusest lõpuni......