Leedutüdruk.... täna öösel nägin ma unes Jurgitat. Jurgitaga tutvusin ma Jyväskyläs, julgen öelda, et ta oli üks mu parimaid sõpru seal Janosi ja essential Kadride tandemi kõrval... Talle meeldis öelda iga asja peale joo või tohoh....ta oli välkaritest ainuke kellega ma sain soome keeles rääkida, muidugi polnud ta mitte vahetusüliõpilane aga praktikant, kes tulnud Jyväskylä Ylikooli muuseumisse keelt praktiseerima. Viimati kui ma temast kuulsin oli ta astunud Jyväskylä ülikooli ajakirjandusosakonda ja oma eluga rahul.

Jurgita on säilinud mu mälestustes kui Naiselikkus läbiva suurtähega, mis aga oma tagasihoidlikkuses saab siiski märgitud vaid elegantse suure algustähega. Ta on mul meeles kui kaunis malbe ja leebe, tagasihoidlik ja põhimõtetega neiu, selline keda tänapäeva tänavail niisama lihtsalt ei kohtagi. Kohati tundus, nagu ta poleks sugugi meie ajast vaid kusagilt peente kommetega tagasihoidlike mõisapreilide ajastust, kes käivad haldjate kombel mööda lilleaasa, loevad luuletusi ja punuvad salamisi unistades rukkililledest pärga....Ma kujutaks teda ette mõnes romaanis... Puškini Tatjana rollis näiteks.....

Teda meenutades tuleb koheselt meelde tema naeratus ja perenaiselikult korrastatud tuba, kus me vahel jõime teed ja sõime küpsiseid... Ta voodil oli sinine päevatekk ja seintel paar üksikut kaunist pilti, kunagi polnud ta toas miski lohakil ja musta kandilist madalat lauda, millel polnud tolmukübetki, kattis nelinurkne väike linik ning kaks küünalt..... Usun, et vanaduses oleks ta suurepärane inglise daam, kes päevast-päeva kell viis võtab välja oma imeilusad hiina portselanist tassid, tõstab kapist lauale kandiku peenelt sätitud küpsistega ja ootab sõbrannat külla... Kui sõbranna tuleb, mitte kunagi hiljaks jäädes, joovad nad väike sõrm taevasse suunatult teed, räägivad ilmast ja inimestest naeratavad vaikselt ja naeravad, ent ometi mitte kunagi valjult ning pärast kahte tundi, ent mitte kunagi hiljem, lahkub hea kombe kohaselt sõbranna, Jurgita peseb tassid, seab nad oma imekaunisse nikerdustega kappi ja jätkab päevaseid toimetusi..
Minu kohta ütles Jurgita alati, et ma olen hirmus naljakas ja kui ma vahel sattusin muresid kurtma siis ta ütles kaastundlikult voi-voi. Ise ma ennast väga naljakaks ei peagi, kuid tema suutsin ma oma olekuga alati naerma panna, nii et naerulohukesed ta põsil välja tulid...

Kummaline on niimoodi tagasi mõelda... meil ei olnud tookord midagi muud ühist peale selle et me olime välkarid Jyväskyläs ja võtsime koos soomekeele loenguid... ja samas said meist väga head sõbrad....ma läheksin hea meelega talle kord külla, istuksin tema kodanlikku elutuppa ja jooksin tassikese teed... külakostiks viiksin ma talle enda tehtud küpsiseid ja Jevgeni Onegini soomekeelse variandi.