Elu on Seiklus! ütleks ma möödunud päevadele tagasi mõeldes ja klassikute igikestvaid sõnu silmas pidades... Seiklus või üks pagana imelik juhtumiste ahel, mis täna hommikul oma õnneliku lõpu leidis sai alguse tegelikult 21. juunil kui, olles juba toibumas lõpetamise möllust, tuli suunduda pärast tööd kiiresti Eesti Teatrifestivali SA suveüritusele.... suveürituse põhiliseks teemaks oli tutvumine ja jäämurdmine Draama meeskonna ja Athenat töös hoidva meeskonna vahel... jää murdmiseks oli siinkohal valitud taas kõige otsesem tee... ehk siis tasuta õlu ja siider... tehtud... jää murdus ja alkohol murdis ning juttu jagus kauemaks... või noh kella üheni vähemalt siis tuli minna zavoodi, kus oli kauaigatsetud ungarlane... minu ülevoolavad kallistused ja jutud andsid aluse kummalistele küsimustele, mis said vastuseks kiire EI... siis oli taas rahu majas, mängisime shotshot ja jõime edasi.. mida ja miks seda ei suuda minu meel enam meenutada... mingil hetkel aga leidsin ma ennast vist mingist inertsist tulenevalt M-i lauast.... ei nojah... mis seal, ikka harjumuste jõud ja võlu... ja purjus pea, mis juuste kainuse valu eal tundma ei saa... Ripsmete volksatused ja väga kummalised pilgud lauakaaslastelt... muiged mõlemilt poolt ja siis tuli zavoodist lahkuda... millistel asjaoludel täpsemalt ei tea, aga lõpuks leidsime end paadisillalt... jõgi oli udune... ja taevas pilved sinisel taustal ning päikese poolvalgused.... midagi sai räägitud, millestki sai räägitud ja siis sai oldud pikali paadisillal....

Järgmine moment ja samas viimane moment mida tollest õhtust mäletan on see, et kell oli saamas pool seitse ja me keerasime end minu ebamugavlae voodile magama....

Hommik ja tööleminek saabusid mõnevõrra ootamatult.... magajat ju ikka äratada ei raatsinud, seadsin võtmed vaid lauale ja jooksin... kirjadeta, käskudeta....

Tööl valitses uni....mingil hetkel tajusin et mul ei ole sentigi raha ei kusagil... meenus, et kusagil siiski oli kingitus... too kingitus aga osutus olema majas, kus kohal ei ole ühtegi peremeest... lootusetus oli juba täitmas hinge kui selgus, et kusagil on siiski peidus võti... Päev venis teo sammul kuid lõpuks jõudsin ära oodata... helistasin uurimaks olukorda.... vastus oli et uksed on jäetud vallali ja võtmed on mul kodus, sinna kuhu ma nad hommikul jätsin....
Mõte jooksis kinni... mul tõesti ei tuleks mõttessegi võõtrast kohast lahkudes uksed vallali jätta... aga eks inimesi ole muidugi erinevaid... kimusin suitsu.... ja olin hämmingus, siis nägin massut kes ütles et oli just näinud S-i astumas Rapla bussile...

Vatkus... et siis tema sõidab jaanipäevaks raplasse mõtlesin... järgnevalt jõudis aga aju järgi..... Helistasin kiiresti S-le, "Olen teel koju." kostis telefonist, "Jahh, ma keerasin ukse lukku, kas see oli mõttega lahti jäetud?" Mu näole kippus irvitus (Selge... ei noh mõttega ikka, aga hea, et sa ta kinni keerasid....) "Ma olen esmaspäeva hommikul tagasi!"... ütles S rõemsalt lõpetuseks... "Jeii!!!" suutsin ma vaid vastata ja naersin hüsteeriliselt.. ehk siis rahatu ja võtmetu, minikleidiga, pesemata, ulapeal esmaspäevani..... oeh... milline oskuslik kokkusattumine.... Mis seal ikka... ise olen endale kõige suuremaks karistuseks... võtsime massuga mõne siidri ja suundusime kingituse järgi, mis mitme luku taga ja mille realiseerimine osutus võimalikuks alles järgmine päev... teel kohatsime M ja P, üks asi viis teiseni ja nii me endid taas Kassitoomelt leidsimegi, veinide, siidrite, juttude ja naerudega... sealt viis edasi loogiline tee zavoodi, sealt taas korportasiooni ja lõpuks tagasi zavoodi sooja... Sealt korjas mu üles ungarlane ning viis enda juurde... viskas mulle oma punase T-särgi, tegi pai ja juba ma magasingi...hommik saabus jälle ootamatult vara, ungarlane oli muutunud kaisukaruks...
Vaikselt sbides suutsin teda ärkamast hoida tunni.. siis ta tõusis... pani vee tulele ja keetis kohvi....siis me seal istusime laial aknalaual kohvi ja sigarettide ning meeletult sissejuurduvate tšello helidega....isegi üle näo laiali jooksev herpes ei suutnud tol hetkel mind morjendada... sest kõik oli hea....

Tuli aga lahkuda.. Tallinnas ootas Koks ja Juminadal ootas meri... Tee Tallinnasse Jaanilaupäeva lõunal ei olegi väga lühike.... hääletajaid peale minu ja massu rohkelt ning autod rahvast täis... peale 1,5h teeveerel siiski naeratas õnn ning juba 18.20 ja nelja autot leidsin ma end Tallinna Bussijaamast... jooksuga kallistus Koksile ja siis bussile ning Kuusalu teele... noh meie targad tutvusime muidugi kohalike vaatamisväärsustega juba Kiiul... aga ega 5 km käimist pole kunagi ühegi neiu konti murdnud...ning siis tuligi juba vastu auto...Auto viis meid mereäärsesse ja - vaatelisse segasumasuvilasse, kus mehantroonikud ja meri ja laulvad liivad, päike ja suitsusaun.... Seltskond oli väike ja muhe... ning üle hiiglama pika aja sai taas lihtsalt olla... hedoneerida, Koksi riietes ja õlle vinas..... Kella kuue aegu hommikul hakkas tibama vihma... koristasime laua kokku ja keerasime katuseaknaga tuppa magama.... keskpäeval oli äratus... hommikune grill... jalutuskäik ümbruses ja saabunud taipamine, et Tartu enam õhtuks ei jõua....hedonismi eri jätkus... ei ühetgi mõtet vaid avatud kõrvad, naljad ja kandvad pausid...kell pool kuus hommikul saabus taas ootamatult vajadus ärgata... tee äärde deliirselt ja uniselt ning bussile me jõudsimegi... enne kaheksat olime tallinnas.... Lahkumised ja lubadused taaskohtuda... ning keskpäevaks Tartu... Kõne Siimule.. Lause "Jahh ma just hetk tagasi jõudsin!" suutis teha täna mu päeva...