Ma ei teagi, mis praegu mu nördinud meelt lahutaks, peale hea ja sooja voodi, kus annaks tekk üle pea tõmmata ja piibelehtedeni magada....

Kuigi hommik oli rõõmu päikesepaistest ja ilusaid soove täis, ei suutnud see siiski päästa kogu seda koostöövõimetuse käes vaevlevat päeva...kus kõht jätkab oma ootamatut streiki ja kirjadele vastajad ei vasta kirjade sisule ning tekitavad üleliigset ja ennast topakana tundma panevat lisatööd ja kus endale heana tunduvad mõtted üle lastakse, sest tuju on paha, helistatakse valel ajal ja räägitakse tüütut juttu ning kus tagatipuks tuikab vist suurest kulmukibrutusest pea.....

..no ja siis kokkuvõtteks tõusebki pahameelesegune nördimus ja valus klomp kurku ning tahtmine on kogu oma elu kurele saata, kuhugi oma väiksesse urgu pugeda ja kah igasugusest koostööst, sõbralikkusest ja mõistlikkusest loobudes lihtsalt meelt heita ja käega lüüa...sündides nii uuesti meeletu, hoolimatu, pohhuisimi jüngrina, kellel pilgul pole siin pidet ja kes soojast südamest saab nõia kombel naerda ja üürata et kõik 1 kõik.....või siis lihtsalt ikkagi eelmaintud soojas voodis maikellukesteni magada

Täna on esimene päev siin töökohal kui juba enne poole päeva läbitust sai arvutist töö otsa...täielik ikaldus, isegi juurde küsimine ei mõjund...ikka tühjus...
Kuid suur tühjus ei lase olla ja nii tuligi peale äng...
.....saiiiaaaaaa......aaaarghhhhh...
...ärasöödud saia äng, mis kumas Filosoofi tänava köögilaualt....kuid ka ängil ei lastud kaua olla ja maad võtta, sest ühel äraütlemata ootamatul hetkel vupsas kontori uksest sisse neiu leene isiklikult ja surus mu pihku kaks imemõnusat kommi......

Nüüd söön kommi ja joon teed ja üldse ei ole enam kole, et arvutist töö otsa sai ja sai ära söödi.....

Kui üdini ja südamepõhjani aus olla, siis nüüd aitab küll juba...aitab sellest külmast, lumest, jääst ja paksudest riietes, aitab talvest...kelgutatud on, suusatatud on, uisutatudki on juba mitu korda, lumetuisku on nähtud, karge külm, mis hammustab nina peast on olnud, imeilusaid lumiseid vaateid ka jagunud...nii et palun seltsimehed, lõpetame selle jama ära ja päästame kevade, sooja ja hiirekõrvad valla...

Olen siin paar päeva mõelnud, et mul on päris eriomane anne asju ära unustada, inimesigi ära unustada...ja see kõik toimub lihtsamini kui arvata võiks....nii on olnud palju kalleid ja olulisi, kes on mul meeles miskise kujuna, aga enam mitte minu inimesena, ma küll tean kusagil enda sees, et millised nad on ja vahel suudan genereerida ka mõne ereda hetke meie tutvusest, kuid mitte enamat...ma ei mäleta, mis see oli mis meie vahel oli, mis hetked need olid, mis meid kokku sidusid ja millised olid emotsioonid, ma tean ja mul on meeles, et see pole alati nii olnud, aga enam seda lihtsalt ei ole ja ma ei usu, et mina oleks nii palju muutunud või nemad oleks uuemad...nemad on need samad ja mina olen see sama, vbl natuke vanem vaid...aga see, mis oli, on möödas, olgu ta olnud nii tähtis kui tahes, enam pole....ja ma ei tea, kas peaks kurvastama või hoopis rõõmustama, kui kunagi tänaval kokku juhtudes ei oska enam suurt öelda ega mõelda, kuigi vahel nagu tahaks...jaa ja siis paneb mõtlema, et kas kõigi nende inimestega, kes praegu on minu inimesed võib kunagi olla sama veider...

Einoh ja mis seal muud, kui et kergust tahaks, seda kergust, millest haldjas rääkis, seda head ja kerget, aga kuidas seda teha olles küll paiguti peaagu et hea, aga alati rohkem raske kui kerge ja aina maisusse takerduv.....

ühe tuttava msn-nimes oli täna kuulutus: "Annan ära kasutamata jäänud und."....Tahtsin selle peale enda nimesse lisada repliigi: "Vajan kasutuid nägusid." ...

Armastus oli võtnud kõikuda ja laest kukkus krohvi...alanud oli uus aasta.
Kaaren istus töölaua taga ja oli pisut kimbatuses..tema elu oli muutumises, kõik asjad olid nihkes ja otsisid paremat, kujuga sobivat kohta...Ta peaaegu kuulis oma kõrvus raginat, mida see tekitas. Kaarnale see krempel väga ei meeldinud, see lõi ta vapra linnusüdame hirmu ja ebamugavustunnet täis. Mis sellest, et ta teadis, et see kõik on loomulik, lihtsalt ta oleks tahtnud vist. et see kuidagi valutult juba möödas oleks.

Kaaren oli sulanud paari viimase päevaga tagasi töörütmi, ta tundis, et talle oli see rutiin hetkel vajalik, selleks et hoida mõtted süsteemis ja töövaimu kõrgel, mida omakorda oli vaja selleks, et saaks täidetud eesmärgid. Tal oli plaan ja kuigi see plaan oli mitte just kuigi jätkusuutlik, oli selles oma kindlus. Selle plaani lõpp-punkt oli miskine teadmatu vabadus ja kerguse tunne, ning see toitis Kaarna tahtejõudu, ta tahtis et see teoks sai, iseenda pärast.

Toda teist ei osanud Kaaren aidata, ta oleks tahtnud nii väga anda talle selge ja klaari tunde, kuid niimoodi käest kätte ei saanud seda anda, see oli seotud miskise sisemise tasakaalu ja rahuga, mida Kaaren polnud kunagi osanud kellessegi süstida, pigem vastupidi. Nii ei jäänud muud üle kui vaadata loota ja siis proovida kohanduda tulemiga, kuigi see just liialt välja ei tulnud. Ta polnud kunagi osanud astuda sammu eemale ja siis sammu juurde tagasi, kuigi just nüüd oleks sellest vast kõige suurem abi olnud. Aga mis seal ikka, eks siis tuli see nii läbi teha, nagu ta oskas.
Kaaren tundis, et see kõik oleks kergem, kui nad suutnuks taastada nendes säriseva läheduse spontaansuse, mis kõigi nende muutuste ja hägususte ning planeerimiste ja päevaplaanide keerises ära kaduma kippus.

Maailm oli väljas linnusita karva, nii oli ta ikka kui lumi püsis päeva paar, mille jooksul linn ta ära jõudis määrida.
Kaaren istus sees ja vahtis läbi tuhmi aknaruudu õue...hakkas hämarduma, siit aknast välja vaadates oli pea et alati hämardumas, ei tea kas see oli nii, sest sees oli ere töötegemise valgus või tingitud sellest, et aknaklaasid olid meeleolu tekitavalt hämaraks toonitud..kes teab-kes teab mõtles kaaren, ilma et eriti tegelikult mõelnud oleks. Kaarna pea oli raske, talle tundus et see on tinaraskeid mõtteid täis, mis pead aina enam ja enam norgu - maapinna poole - meelitas.
Ta mõtles korra, et äkki pea peal seismine teeks olemise kergemaks, kuid samal hetkel tabas teda teadmine, et esiteks ta ei oska pea peal seista ja teiseks kui tal see ka välja tuleks oleks tõsiselt kaheldav, kas ta pärast uuesti ka püsti saaks...jaaa, pea peal seismine tuli jätta teiseks korraks.
Kuigi alles oli talve algus tundis Kaaren kuidas ta igatseb kevadet ja selle kergust, mis sulab meele sisse ja varvastesse ning teeb olemise helgeks, ta igatses, sest tinaraskus ja väljas aina hämarduv ilm mõjusid rusuvalt. Nii ilmatuma hea meelega oleks ta sest rusuvusest üle olnud, üle lennanud, ülevale poole tõusnud, kuid ta tiivad ei kandnud. Tiivad ei kandnud, sest nad olid rikkis, et mitte öelda katki. Kaaren mõtles meelega, et nad on rikkis, mitte katki, sest see andis neile teatava instrumentaalsuse, mis tegi sellest mõttest tiba kergema, kuigi ei vähendanud lennuvõimetust. Kaaren oli juba nutnud selle pärast, nüüd ta vaid ohakas vahel..ta lootus ei olnud kadunud, kuid kusagil sees ta tundis, et on väga vähe tõenäoline, et need tiivad teda enam lendama viivad - nad olid algusest peale valesti ehitatud, suure hoolimise, ent rutu ja silmaklappidega ja nii ei saanudki sellest head nahka tulla...Nojah, mis siis...eks siis tuli harjuda, paljud olid ju harjunud, mõtles Kaaren ja püüdis silme ette manada kõik need pingviinid, jaanalinnud ja emud, keda ta kunagi kusagil näinud oli, ei lennanud neist ju ükski.
Tegelikult ta oligi vist juba harjunud, lihtsalt vahel oleks siiski tahtnud veel tiirutada, ennastunustavalt tinast pead kaotades, lihtsalt selleks, et too kergus meeles püsiks ja peas mõtted raskeks ei settiks...

Tööinimese rõõmud...ehk mida kõike kohta hommikutundidel tööle joostes.
Täna oli üle pika-pika aja maas lumekirme ja tundus, et veniv porine sügis hakkab viimaks üles võtma talve tuure ning kuigi mina tundisn sellest suurt rõõmu, ei vaimustatud see vist sugugi kõiki. Nii kohtasin ma Riia mnt-l ülekäigu raja ääres väikest, nii umbes meetrist poissi, kes kõigi märgatavate tunnuste põhjal oli teel kooli. Poisi silmad olid und täis, käed sügavale taskupõhja surutud ja ninaots tudises. Ninaotsast liikusid tudinad üle keha laiali, muutes väikese poisi külmast värisevaks tobuks, mis mus teatava kaastunde äratas, õnneks ma teadsin, et kool on lähemal kui minu kontor, muidu oleksin talle veel mammilikult sooja tee joomise võimalust hakanud välja pakkuma...

Feenoksi taga aga jalutas pisikene pruun taks, eemalt tundus ta päris üksi seal lonkivat, lähemale minnes aga selgus, et väike pruun koer oli pika ja peenikese jalutusrihma otsas, mida hoidis brünett neiu. Neiu jalutas ees, pilku seljataha pööramata, ja taks vänderdas nagu kelk tast mitu meetri tagapool, kord vasakule kaldudes kord paremale püüeldes. Kogu to liikumine joonistas maapinnale käpajälgede ebakorrapärase sinusoidi, mida läbis keskelt saapajälgede pea et vääramatu sirge.

Kohtumajal oli aga täna üks aken lahti ja aknast kostis kolmveerand üheksa aegu, Liivi tänava majani rõkkavat ja rõõmsat sünnipäeva õnnitluslaulu, vähemasti kolmehäälselt... aknani jõudes oli laul vaikinud, kuid sisse kiigates oli näha nelja keskealist naisterahvast, ühel lill käes ja teistel laiad naeratused jutuvadasel näol.

Toome oli valge vaibaga kaetud ja rahulik, justkui uinunud, mõtlesin ma rahulikku valget nautides, kuid siis jõudsin ma ümber ajaloo muuseumi nurga ja minu vaatevälja täitsid valge asemel väikesed neoonoranžid käkid. Need käkid olid veel julgelt alla meetri ning kahes kolonnis kahe pikema musta kogu vahel. kolonnid olid paindunud ümber Baeri ümbritseva aia ja kogu see kamp paistis kaugelt kui hiiglaslik neoonne sajajalgne, kes end Baeri ümber kerra üritab tõmmata.

Njaa ja selajal, kui ma juba tuttavasse roosasse majja hakaksin sisenama, möödus minust noor ema kasikutega, kaksikud on naljakas vankris, kus üks laps oli asetatud vaatega ema poole ja teine vaatega sõidusuunas.

Segadus...nii Kaarna ümber kui tema peas...vastikult vastakad tunded ja teadmatus...abitu teadmatus, kuidas oleks õige edasi. Kaaren ei pidanud ennast rumalaks ja mis puutub inimestesse ning suhetesse nendega, siis oli ta arvanud juba, et hakkab selgima, õppimise keerulisi teid pidi, hakkab selgima kuidas ja mismoodi asjad toimivad. Kuid praegune olukord oli uus...ning miski ei reetnud, et kuidas edasi tuli olla, käituda, mõtelda....tema sisemini intuitsioongi ei liigatand ühegi läbimõeldud variandi puhul karvavõrdki.....
...Kaaren ohkas, ta tahtis, et oleks olnud üks suur ja tark, üks vana ja kogenud, üks, kes oleks aru saanud ja öelnud kuidas asjad tegelikult on, üks, keda oleks võinud usaldada, üks, kelle juhiste järgi oleks saanud käituda, üks, kes oleks teinud pärast pai ja pistnud põske kommi, ise nukralt naeratades....


...jahh aga oli tema, sisemine vastuolu ning variandid võimalikud koos suutmatusega otsustada ning selle kõige kõrval üks teistest vähe tugevam tahe. Tahe joosta eikuhugi maale, see tahe oli tuttav Kaarnale juba kusagilt põhikooli ajast, see oli hirm valesti otsustamise ees, tahe põgeneda elu enda eest, tahe loobuda hetkeks otsustamisõigusest. Sellesamase tahte kõrval aga tunnetas Kaaren selle võimatust, kitsast vastuvaidlematut võimatust, mis tõi mingi otsuse vastuvõtmise või vähemalt suhtumise loomise vajaduse puust ja punaseks värvituna esiplaanile....

..jahh, aga mille põhjal siis otsustada. Kaaren sai aru et miski oli muutunud, ent asi mida ta ei mõistnud oli see, kas see oli loomulik, kas sellega oleks pidanud leppima või oli see kindel märk, et asjad on halvad ning kiiresti tuli teha resoluutseid käike...Kaaren sai aru, et tema pilt ja need teised pildid ei lähe enam niimoodi kokku nagu varem...mustrid olid muutunud ja sellega oli raske leppida, sest tema oli ikka endine, vähemalt enda sees, ta ei teadnud miuke see väljasseisjale paista võiks, kuid kuna keegi kurtma polnud tulnud, siis ei olnud ka tema silmis vastuolu.... Nojaa, aga mis siis ikkagi? Kaaren oli enda arust püüdnud valmistada rõõmu...kuid tulem oli igal korral kuidagi kipakalt vastupidine... see polnud vähendanud tema tahet valmistada rõõmu, kuid see oli valmistanud tuska, see oli valus olnud, see oli haiget teinud ja see oli lõhkunud usaldust, see oli tõmmanud sisemuse iga järgmise korraga aina rohkem kipra, see oli teinud ta omamoosi kurvaks rosinaks ja ta ei teadnud, mis ta edasi oleks pidanud tegema...
Ennast kaitsma? Kooriku ehitama? siis ei oleks sellel kõigel ju enam mõtet, aga mida siis? Edasi elama ja lootma, et kord tuleb aeg kui tema tegemised toovad jälle rõõmu, kui kaua lootma, kuni süda lööb külmaks rauani ja kaob seegi lootus ära või?
Kaaren oli ammu aru saanud, et ta ei tea õiget vastust, kuid ta teadis, et see muudab ta elu, muudab seda põhimõtteliselt ja seeläbi tundus kulli ja kirja viskamine liiga vastutustundetu, kuid kuidas siis?
Kaarnal oleks olnud vaja märki, mingit jumaliku sekkumise sarnast lootuse või lootusetuse märki....et oleks kergem.....jahh seda Kaaren oleks tahtnud küll, et oleks kergem, kuid kas see oli õigustatud, kas üldse oli kunagi mõeldud, et see peaks olema kergem...või pagan, miks see kõik omal nahal tuli läbi teha....kas poleks kergem olnud kellegi teise elatud elu paremini elada....

Kaaren tundis, et ta mõttelõng upub eksistentsialistlikku halamisse ja see häiris...ta soovis, et keegi oleks talle kunagi sirgema selja ja vähem lootust eluteele kaasa pannud...mitte, et ta elu oleks halb olnud, aga lihtsalt...vahel oleks võinud kergemalt pääseda, tutvuste poolest või nii...kuigi vaadates oma perekonda... siis tundus, et tutvused olid jahenenud juba enne tema tulekut....

Pagenemine põgenemise teel... kui sõnu ei suuda ritta seada, sest aina ja aina paneb mõtlema, kuidas tulemust tõlgenda võidaks, siis läbi lõpmatu tüütuse jäävad kirjutamata kõik need päris ja mänguread, mis aina ja aina peas tiirlevad ja väljapääsu otsivad, osati maha rahunevad, unustuse hõlma vajuvad ja minu sisse elamuste-kogemuste-jagamiste settekihti kasvatavad, jäädes sõnadesse valamata... nad lebavad vaikselt, et vahel tormiga saada mu sees laiali pillutud, ei muud....

Mõni aktuaal-neutraalne sõnavulin siiski....
...kähriku naiseks olemise valu tuli täna eneses äratundmises meelde, või mis nüüd valu, avastus et siiski naine ja veel nii palju...naljakas on, et nii võibki tunda, mingi teatava ehmatuse ja vist ka teatava rõõmutundega...näiteks siis kui oled pagenud kuhugi odavasse kõrvalmaailma, mis oma õpiklikus maneeris paljudele talumatult lihtne võib tunduda, ning tajud, et see ei ole sugugi keeruline see sinna uppumine, oma pärismaailma eest varjule pugedes, et saaks vahel kellelegi teisele kaasa elada ja hea ongi, et on nii lihtne ja odav, sest samasusjooni on nii kergem leida ja ennast aina enam tollesse teise maailma siduda....naiselikkuse avalduse puänt saabub nutuga teose lõpuks, sest kuidas võikski teisiti, tegemist on ikkagi pisararebijaga ja ootamatult on ta kätevahelt otsa lõppenud, sind taas oma pärismaailma sülitades...nüüd jääb vaid kerge värin ja taastumine vanade mõtetega, emotsioon, mis on kõrgele roninud, vajub sihikindlat paari päeva jooksul jälle tavatasemele ning kõik jätkub endistviisi...kuni ehk järgmise rõõmsa naiseliku äratundmiseni...

..ja muidu on kahetsusväärselt kurb, rohkem kui keskmiselt õnnetuks tegev, et tiksujad kasside kombel vett pelgavad, sest nii ei saa neid üldse pärast pesumasina pesutsüklis osalemist käima, isegi kui kõik tähepoisid armastusega prooviksid nad üksipulgi lahti võtta, puhastada ja kreemitada, jäävad nad vaiki...nii juhtus minu omaga ning nüüd on maru kaelas punase rihmaga imeilus tiksuja, täitsa vaiki, ei aita isegi omaniku julgustav nimi seljal....

Mul on nüüd jälle oma töö arvut...palun mitte segamini ajada oma tööarvutiga, sest päris minu pole seegi kord just palju...ainult sõnad, virtuaalsed kirjatükid, mõni pilt ja mõni pala muusikat ka....viimasest mõnest tunnen ma juba mitmendat päeva suurt rõemu, kui muidugi välja arvata need hetked, kus peaks nagu mängima aga midagi ei kosta, sest puuduvad õigused....

...aga see selleks, kuna ikkagi on oma töö ja arvut siis saan ka rääkida sellest, et käisime metsas, käisime piiritaga metsas eesti keeli Koiva, läti keeli Gauuda kiirevoolulise jõe serval...oli meeldiv, sügisene oli ka ja õunu sai nii onu käest kui erinevate puude otsast, rongiga sai sõita, ja rohkelt jala käia, rasked kotid seljas....minul just mitte aga teistel, mehisematel küll olid rasked....ma polegi varem vist nõnnamoodi matkanud, päriselt niimoodi, sügisel igatahes mitte....õhtuti tegime lõket ja siis pugesime telkidesse, mina, tähepoiss ja Tom ühte ja ülejäänud teise, kartsin, et saab hirmsasti külmetada, aga üldse ei saanud...teineteise ligidal oli soe....

Loodus oli selle matka ümber ilus, värviline ja natuke räpane, looduslikult räpane.... pisut sai turnida ka üle puutüvede ja purrete, rohkem sai aga mäest üles trampida, seda juba lõpus, kui Siguldasse olime jõudnud...vot siis, kui koju tagasi jõudsime, oli väsinud, kõik meie...siis tegime kodus tule kaminasse ja sõime järgijäänud pajarooga....maitsev oli...ning siis oligi juba uus nädal....


..Nüüd on juba järgmine uus nädal...aga väljas on ikka veel sügis, hulga märja lehe rikkam kui varem aga endistviisi kaunis....mulle vist meeldib et meil on rohkem kui kaks aastaaega.

Kui ma asjadest eriti hästi aru saaksin või neist eriti hästi arvaksin, siis ma ütleksin nii..aga kuna ma ei saa ega arva siis ei ütle.....

..Karlova sügise tunneb ära peamiselt hommikuti kostvast puuhalgude kastiautost kukkumise klobinast.....

vesi...soolane....iik, laine!.... mõtles Kaaren ja tegi paar meeleheitlikku hüpet tahapoole, et mitte kõiki sulgi märjaks saada....tulutult, nagu selgus mõni hetk hiljem kui suur soolane laine tagasi merre vajus, jättes musta adrust roheka varjundiga linnu rannaliivale veepiirile turtsuma, rapsima ja läkastama......

Iseenesest meeldiv, sest vesi oli soe ja hoopis teistsugune kui kodus, kuid sellegipoolest veidi liiga palju ühe vettpelgava tiivulise kohta....Kaaren keksis veepiirist veel viie meetri jagu kaldasse , samal ajal kriitilise pilguga mäslevat merd jälgides ja hinnates võimalikku riski uuesti märjaks saada....lõpuks jäi ta rahule, siit see hirmus stiihia enam puutuma ei ulata...otsustas ta ja eemaldas veetaimed oma sulgedest, raputas end paaril korral, võdistas tiivanukke ning kükitas lõpuks maha.....

Talle meeldis see undav tuul ja talle meeldis see suur hall vesi, talle meeldisid ka need mustad kaljud, mis suurte tardunud lindude moodi vett trotsisi ja talle meeldis et siin lõhnas teistmoodi....kuidagi soojalt ja soolaselt ja räpselt ja üksikult ning hubaselt ühteaegu....see oli ilus, see oli kuidagi ilus ja puhastav, isegi siis kui järgi jäid soolarandid suleotstesse ja väikesed veetaimed üritasid kõiki sammalhabedeks muuta...see puhtus oli lihtsalt teistsugune.... see oli sees, see oli mittevajaliku kadumine, see oli kauguse loodud ükskõiksus, see oli avar horisont ja silmapiirini ulatuv torm, see oli selline puhas, mida sai tekitada ainult suur tormine meri ja mille kaaren oma paikse eluviisiga sisemaal oli pea et ära unustanud.......

Kaaren tõmbas pea rohkem õlgade vahele ja tippis oma väikeste varvastega liiva sisse jälgi, korrapäraseid korrapäratus järgnevuses...ta polnud ammu saanud niimoodi varbaid liigutada ja jälgi tippida, ta polnud ammu oma varbaid näinudki, nii hästi olid nad aina ja aina mitme-setme rõivatüki ja jalavarju sisse peidet.....tal olid omamoodi väga armsad varbad...ja ta imestas et ta seda varem ei teadnud ega polnud kodus kinganinasid puurides selle peale isegi tulnud....

Nainaa...küll oli naljakas mismoodi varbad võisid meelest minna....Kaaren tundis kuidas ta endaga jälle rohkem tuttavaks sai......ta tundis kuidas too suur ja võimas märg ning puhuv tuul teda aina enam ja enam enda sisse surusid.....kuidas ta keha ja aina vähem laokil oli ja kuidas ankurdati selle kõige külge muidu aina kusagile äravalguda püüdev mõte.....Kaaren tundis kuidas temast sai korraga üks ringitippiv märg soolane tervik, kes passib oma varbaid ja rõõmustab natuke ogaruse poole kalduva kurblikrahuloluga..
..nii polnud elul vigagi, isegi mitte pikemas perspektiivis, arvas ta....kuigi teadis ette ja taha küll mis tuleb ja olnud....
..ei, ei ole vigagi, kui suudab nüüd veel natuke olla hetkes, hiljem aga aega leida ja mitte lasta kaduda teadmisel, et kinganinade sees on armsad varbad....

Mõru maik oli Kaarnal suus, ta sülitas enda ette maha...sellest maik paremaks just liialt ei läinud, kuid Kaaren proovis veel korra, siis võttis ta pakist järgmise suitsu ja läitis selle....ütlus, ükski heategu ei jää karistuseta, oli tema silmis viimaste tundide jooksul saanud hoopis uue tähenduse tema kogemuste omailmas...selle seedimine võttis aega, ning kogu sellest jamast väljatulek.....pfff....Kaaren ei tahtnud sellele veel üldse mõtlemagi hakata, kuigi ega palju tegutsemis alternatiive tegelikult polnud....

Sinisilmne ja rumal, liigne agarus, mis nähtavasti siiski juba ogaruseks oli muutunud....tagantjärgi sai ta aru küll, kus tee jalge all libedaks läks, ent ta ei mõistnud, kuidas ta seda vältida ei olnud osanud, kuidas ta seda enne ei märganud....Ta siiralt tahtis ju head, päriselt, et saaks parem kui varem....ja kogu oma tahtmises ja innukuses ei olnud ta osanud näha suurt pilti, irooniline, kogu oma kuueaastase hariduse juures, polnud ta ikkagi osanud näha osa ja tervikut, puid ja selle taga metsa.....Kaarnal tekkis retooriline küsimus, mida kuradit ta üldse oskas?.....pfff...

...üldiselt sai Kaaren aru küll, et nüüd oli vaja lihtsalt see supp korralikult ja kiiresti ära süüa, ning loota parimat, kuid iseloomust tulenevalt pidi ta enne natuke oma lolluse ja ahastuse meres hulpima...varbaga kivikesi toksima, ja kuhugi tallele mõned õpetussõnad märkima....et ehk läheb siis järgmisel korral õnneks.....hetkel ei olnud ta küll sugugi lootusrikas.....kuid too allaneelamist ootav mõrudus pidi ju midagi ravima......

Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud......igatsuslikult ronid toolile, millelt püüab pilk paremini kinni silmapiiri ja hetkeks tükib peale arusaamatus - ei teagi enam kuidas üldse on siia kus ollakse jõutud ja miks ometi.....Nina ette ei näe neil silmakissitusmomentidel enam sugugi, tahaks olla iseendast kenam ja kusagil seal, kus need ühed või teised või kolmandad....elusid päris vast ära ei vahetaks, aga oleks lihtsalt oma eluga ka seal, nende seikluste, inimeste, emotsioonide või teab, mille keskel........
...jahh ja siis heidad pilgu tagasi oma valikutele ja tehtud otsustele ja tuleb korra peale haledus ja nukrus ja nending, et ise, ise oled siia end toonud ja kusagil mujal oleks sellise tegevuskäiguga võimatu olla.......
...njahhh ja siis vajub pea longu ning võib juhtuda, et näed jälle oma kõveraid varbaid või värvilisi sokke ja rõõmustad, natuke kibedalt küll, aga siiski.....järgmiseks ronid toolilt maha, sest mis seal ikka igatseda, kui igasugu asju vajab tegemist ja tooli saaks sihtotstarbelisemaltki kasutada....nohh ja siis võid veel korra või paar õhata ohkamisseguselt ning edasi tammuda/sammuda....ja varsti ei pruugigi enam meeles olla, mis see sellise kummalise tundekeerise sütitas.....

Kaaren rapsis tiibadega, tekitades enda ümber tolmupilve ja endast alla poole lühildase saepuru-saju, siis kallutas ta pead, natuke paremale ja vasakule....kael oli kange, juba kes teab mis ajast...ning haigutas laialt, lastes ununeda, et tal pole tegelikult klapp-lõugasid...siis võdistas ta kergelt tiivnukke ja sättis end paremini konutama.....

...Ta teadis küll et tegelikult puudus aeg, konutamiseks ja haigutamiseks ja vangutamiseks ja muuks, ent ta ei lasknud sel teadmisel end häirida....sest kusagilt tilkus sisse miskine eriliselt stoiline rahu, .justkui oleks tal miskised vaid talle kuuluvad lisatunnid tagavaraks olemas....
justkui oleks ta midagi teada saanud, kuid ise veel ei teadnud seda, ainult tundis....võis olla, et tema alateadvus juba teadis, kuid tema veel mitte....

...ta tundis, et midagi immitses, et kusagil laiutasid juba rahuolu, vabanemise ja äratundmise tilgad, et enam polnud kiiret, sest juba oldi päral.....kuid ei midgi täpsemat...kus, kes, miks???....kurat seda teab, või kas temagi.....igaljuhul sai Kaaren aru, et see miski on õige lähedal, aimduseni adutavalt ligidal.....kuid sinna see aru ka lõppes.... kas nüüd tuleks karjuda, ära joosta, vastu minna, paigal püsida, varjuda või vastupidi end väga nähtvaks teha, seda ta ei teadnud....kuid ta leidis et otstarbekas oleks alustada vähem energiat nõudvate variantide läbiproovimistest näiteks tollest vanast vanast kaslaste jahitrikis - õige vaikselt peale passimisest, kuni saak ise pärale jõuab - jaaa, täitsa mõnus.........suu ka veel lahti ja võis silmagi looja lasta......

Teate Teie, ärge hakake üldse rääkima... et tulite mingit meest otsima, kes Teilt paar hetke tagasi sada eeku piistu pani ja nii lihtsalt sattusite, eksisite juhuslikult meie esikusse, taskulamp käes, öösel kell kolm, ma ei usu Teid ja otse voodist tõusnud palja tilliga tähepoiss ka mitte...me kumbki ei usu vaid peame Teid kinni ja kutsume politsei..... ja isegi kui politsei patrull viibib, ikka ei usu me Teie kergelt viinalõhnalist venekeelset loba rohkem, paneme hoopis riided selga ja ootame õues maja taga, niikaua kui tullakse ja Teiega ilma meieta edasi tegeletakse......nii et, ärge üldse hakake rääkima....

Meil on hiired...nahkhiired, elavad maja seina sees lenduri aknapleki all....öösi nagu hetkel lendavad mööda õue ja laperdavad omi suuremõõdulisi väikseid tiibu....ma loodan et ükspäev tulevad siilid ka, Hurda pargist näiteks...

Mingeid kummalisi teid mööda on Tartusse taas jõudnud kevad... see lootustandev rohejuus, kel taskust tõuseb tuuli ja põue peitund päike.....ilus on, kui silmi ja taipu peaks märkamiseks jaguma..

...too kevad tuli teisiti, teisiti kui kõik nood eelmised, oli küll too vemmeldav veri, mis kohiseb kõrvus ning sunnib sügavalt sisse hingama, sest muidu tunned, et lähed lihtsalt pooleks, jahh oli ka see soojus ja ere päike, mis tekitab tahtmise visata murule ja mõelda mitte millestki, ent miskit nagu oleks puudu, puudu on see huilgav-lõugav meeletu plikatirts, kes tahaks joosta-joosta-joosta hingetuks ja veeta tunde veiniga Toomemäel, kes ajab luusima ja kondama ning naeratama kõigile kel argisus näos, sest ta tunneb, et tema teab paremini....see plika on kusagile end ära peitnud ning see teeb olemise natuke raskeks...teeb vist omajagu virilaks ja vahel pahurakski....kui nüüd järgi mõelda siis ma ei mäleta, millal ma teda viimati kohalolevana märkasin...vbl ongi alati olnud vaid igatsus ta pihta ja jabur hirm, et teda enam äkki ei ole, teda ennast aga päriselt mitte kunagi....omajagu jabur lugu...aga vähemalt sajab väljas kevadist lõhnavat vihma....

Täna näppudel kokku lugedes taipasin, et viimase viie ja poole aasta jooksul kolisin ma üleeile juba 10ndat korda....sedakorda olen ehk vähe kauemaks püsima jäämas siia tarkuse armastaja tänavale, siia kus teha on nii palju, et pähe ei kipu mahtuma, ent kus akendesse paistab pärastlõunane päike ja laed on nii meeldivalt kaugel....veel ei ole päris minu...veel ei ole päris kodu, aga tal on selleks saamise võimalust rohkem kui mujal...jahh täna ülejõele sattudes taipasin ma seda ju küll....meelde tuli veel üht teist ja kolmandatki ja võib olla, et sinna oleks äragi uppunud kui ei oleks olnud kõrval printsessilisi lokke ja kindlat kätt, mis päevast kinni hoidis....

Muidu on aga nii et käed külmetavad ja korstnas sajab vihma, ma tean, sest ma kuulen....

Tahaksin hetkel küsida vaid üht, miks mina...ja palun vastused ilma vastuküsimusteta, sest viimane oleks vaid keerutamine...ja hetkel mind üldse ei huvita keerutamised ja välja vabandamised....ma tean et hetkeline positsioon pole just kiita, võiks suisa öelda, et ebamugav on, aga kui ma vastuse saaks siis oleks lahendus käes ning süda rahul ja võiks ehk teema lõpetadagi.....

Tüdimus on ja väsimus on ja suur tahtmine on lüüa käega, saata kogu see krempel kus kurat ja loobuda....enese hingerahu nimel oma väikese kiivalt egoistliku lähenemisega, sest kes see maksab, kui puudub maksejõulisus ja kui olekski võimalus, kas peaks või sõltub see kõik ikkagi kontekstist....ja ma ei leia, et ma oleks siinkohal ülekohtune....sest minu isiklikust vaatevinklist on kõik hoopis teistpidi....ja punase niidina läbib pead tahtmine lüüa käega...lüüa käega puruks, nii et killud lendavad, välja raamidest ja vormist.......

Pagan, ma olen liiga pehme oma elu jaoks!

Käes!... ei mitte märts, see hakkab läbi saama juba ja mitte ka kevad, sest hetkel õue vaadates tundub et sugugi mitte veel käes...aga igatsus selle teise, selle suure ja inimeste rohke linna järele (mida mõned teised asjatundmatud ei suutnud oma niigi lühikesel tripil sugugi nautida......ja mis peaaegu solvavalt mõjus või õigemini sundis tegema korrektuure oma arvamustes ja mitte linna vaid ikka inimeste kohta)..... aga jahh, ma tean küll kus see tuli, see igatsus siis, ta tuli selle foto pealt mille ma leidsin...kus oli peal kodu, sisehoov....nainainai tädil vastas korterist on kindlasti kõik rõduääred jälle lilli täis topitud ja aknad on lahti, kõigil korraga ja mõnel korda mööda...korteritest tungivad õuele lõhnad, praadimise lõhnad, keetmise lõhnad, ülekeemise helid, televisiooni helid, maugumise helid ja haukumise helid ja pildid pildid köökidest ja elutubadest..... ja alumise juurvilja poe tädi teeb aina kaupluse uksel suitsu ja tänavad on räpased ja haisevad...jahh seal peaks olema juba nii soe, et haisevad üsna hästi prrrr....ja varsti võetakse katus pealt simpla siseõuelt ja veinipeeid on ikka veel odavad....nii-nii odavad ja linnapark haiseb muda järele....niikuinii haiseb ta muda järele.....ja tehakse välijookija varsti on palav......oeh tahaksin korra taas minna ja hingata sisse seda õhku....jalutada ja hingata ja eita pilke ja istuda ning võtta mõni õlu või vein ja veelkord vaadata ja hingata....päris rahulikult, sest kiiret ei ole......