toks-toks-toks.....no kurat, mõtles Kaaren, ent ei loobunud veel......
....toks-toks-toks-toks-toks..
...toks-toks-toks...
...toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks...
....toks-TOKS....
...sittagi raisk, vandus Kaaren viimaks ja andis valutavalt alla......
Kogu teravus oli kadunud.....nokk oli peas pehmeks läinud ja teri ei saanud kätte....
.....mis seal ikka, tuli putru edasi lürpida.....

...Viimasel ajal olen ma palju taas mõelnud, aega on liiga palju käes olnud ja nii on saanud seda sihtotstarbetult äramõtlemisse panustada....siiski vist mitte ainult mõtlemisse, rohkem võib olla isegi meenutamisse, meenutamisse ja mõtlemisse.....ning imestamisse

Kui aus olla, siis ega mu meenutused väga kaugele ei ulatu, põgusalt keskkoolini mitte kaugemasse olnusse...aga ei saa kurta, et oleks vähe mida meenutada, pigem vastupidi, pilt kisub õige pea virr-varriliselt kirjuks ja ei loe nüansse välja või kipub kätte sassi minema...
...kogu too teismelise eas igatsetud elu....ma poleks kunagi midagi sellist oodanud, arvanud, unistanud....nii suur hulk tundeid, nii suur hulk tundeelamuslikke variatsioone.....kurbusest, rõõmust, piinlikkusest ja muust.....nii palju elu ühe inimese jaoks....

Naljakas on iseendaga niimoodi riidu minna, et ühes kehas raske olla, naljakas on, kui raske on tegelikult olla enesekindel, aga samas kui kerge on olla enesekeskne, kuidas mingitel momentidel tuleb pohhui peale, kuidas mõnel hetkel on vaja põdeda nii, et ninast veri väljas, kuidas on elus asju mille puhul pole valetamine mingisugune probleem, kuigi ausus on alati eesmärk olnud, kuidas võib leiduda situatsioone, kus hea olemine ei ole variant, kuidas mõnikord tigedus ei taha sisse ära mahtuda ja kõvaketas tuleb peatada voolu välja lülitamisega, kuidas inimene võib olla niimoodi katki, et hing ongi vaid väikeste üksikute tükkide kuhil.......

Ja need inimesed, need kes tulevad su ellu, kui lihtne on nende külge klammerduda, kuidas nad võivad oma uudsusega meeletult huvitavad tunduda, kuidas nad võivad su hinge minna sellega, et nad ei hooli sust sugugi, kui valel hetkel võid sa kohtuda õigete inimestega, kui õigel hetkel sa võid kohtuda õigete inimestega, kuidas vahel tundub, et selles kõiges peab olema mingisugune seatus....kuidas mõnel hetkel tundub inimeste seatus su elus ülekohtune ja ebaõiglane.....
....kuidas on neid, kes jäävad, vaatamata kõigele, kuidas on neid, kes tulevad ja lähevad kergelt, kuid jätavad maha kordumatud hetked, kui palju on lihtsaid sattumuslikkusi, millest saavad elutähtad tandemid....

Ja kui palju, kui palju võib tähendada füüsiline lähedus, kui palju võib leida lohutust teisest inimesest, kui palju on hetki, kus ei ole muud kui mugavus või muud kui põhjendatult põhjendamata hirm üksinda oleku ees, hirm üksikuks jäämise ees....
Kui hästi võivad ühes paadis istuvad võõrad teineteisest läbi näha, kui palju on ühes paadis istuvaid tuttavaid, sõprugi, kes teineteisenigi ei näe, rääkimata läbinägemisest....

Ma poleks teismelise eas kunagi arvanud, et nii palju ruumi antakse inimeseks kasvamiseks, et lagi ei paista kätte....
Oma naiivsuses ei oleks ma suutnud ettegi kujutada, et on nii palju erinevaid variatsioone tunnetest, mida tunda...ja et tundmine võib olla koormav või vajada leppimist....

Ma poleks kunagi arvanud, et enda lihtne elu võib tagantjärgigi imestama panna, et meenutades võib ühtaegu enda üle muiata, piinlikkust tunda ja tahta mitte unustada......ja kuidas sõnakõlks "ma ei kahetse mitte midagi" peidab enda taga alati kompromissidega kokkulepet.......

Ma ikkagi tihedasti tahaks, et oleks päriselt pärisolemas päris inglid....sellised üdini head ja arukad ja ilusad ja avitavad....sellised, ilma jumalata haldjainglid, kes teavad teed sinna vikerkaare otsa, kust võib lohutusekski kasvõi vaid tuua täitunud unistuste udemeid, sinilinnu või pruuni põrnika lootust toova....kes annavad silmi väikeste asjade märkamiseks ja rõõmustamiseks...kes koputavad õlale ja ütlevad, et vabandage, aga te lähete täiesti vales suunas......keda kõiki võiks kutsuda klaarikateks, sest neid ei ole võimalik varjutada......

Ma nii väga vahel tahaksgi jääda uskuma, et ongi olemas hea headus ning head tegijad....päris pärises

Kaaren tundis ennast räbalasti või suisa räbalana aga ega seal vist suurt erinevust polegi, üks sitt kõik, leidis ta end voodis kerra keerates.... 

...kuidagi tõrges oli olla, täpselt polnud aru saada, et mis valesti oli, ent miski siiski pigem painas kui paitas....vist oli vares valu, harakas haiguse ja must lind muud mured saanud....

Aga "muud mured" on ju see kõige viletsam kompott.....oleks tahtnud lihtsalt valjusti ja valusalt ropendada aga ei saanud, kuuljaid oli, küsimused oleks aga liiast olnud...nagu ikka juhtudel kui isegi veel ei adu päriselt, et miks.....või kui saad aru kusagil oma linnuaju tagasagaras, ent ei suuda artikuleerida.....lihtsalt väga väsitav on siis seletema hakata, et surub, sisse mässitud tunne on, et oled nagu omadega puntras ja ei oska harutama hakata, et väsinud on, et kahtlused on, et kõhklused on, et hirm on ja et kui päris üdini aus olla siis ikkagi päris täpselt ei tea.....et....

Ja omajagu hästi teadis Kaaren, mis talle selle peale öeldaks, ta teadis isegi enda arust seda, mis sellest omas peas mõeldaks, mida tuntaks....ent kogu sellest teadmisest poleks hetkel karvavõrdki kasu olnud, või vähemalt nii tundus.....

Kaaren avas silmad ning passis trotslikult enda ees laiuvat seinalappi, ta sai aru küll, et ta oli loorberitele puhkama jäänud, et juba ammu oleks pidanud tõusma, mitte end aina ja aina uuesti premeerima ja edasi kiitma...jahh juba ammu oli aeg...aeg oli ammu küps....ent tema ei teinud tegemagi, heal meelel oleks ta lihtsalt tahtnud silmad kinni pigistaa ning öelda, et ei ole, sest ei näe.....aga ei tulnud välja....kusagil enda musta kesta sees teadis ta liigagi hästi asjade seisu, seal sees polnud mingisuguseid pehmemaid asjaolusid, seal oli ta nii nagu ta päriselt oli, ilma igasuguste ilustavate trilleriteta. Ta oleks juba ammu pidanud asja kallale asuma, enda tagumiku närtsinud loorberitelt püsti ajama ning pihta hakkama või vähemalt seisukoha võtma....aga miski tema sees hoidis teda tagasi, see miski oli teadmine, et kaotused ei meeldi, et loobumine on omapeajagu võimatu....

....pfff ehk siis kes enda elu ikka keeruliseks ajab kui mitte isekas ise.....

Njaa, kuid ka see teadmine ei aidanud tegelikult ennast vähem räbalalt tunda, otse vastupidi....Kaaren trampis mõttes jalgu.... see ei viinud kuhugi, ent oli sama otstarbekas kui kõik muu, mis pähe tuli, siis sulges ta silmad. 

Ta oli liiga väsinud et mõelda, rääkimata välja mõtlemisest, kaine mõistus magas juba ammu.......või vähemalt nii Kaaren endale lambaid lugedes kordas.......kas ta ka ise uskus, see oli endalegi teadmata....muud mured ei jätnud teadmiseks ruumi vist....

Mina olengi pervert....kole mõelda küll, aga maha salata kah kuidagi enam ei anna.
Olen blogipervert, kes käib ja kiibitseb, neelab ahnelt teiste inimeste sõnu, teiste inimeste elusid....päevagi ei lähe mööda kui ma taas leian end nendelt samadelt lehekülgedelt lootuses, et antakse taas mõni pala, mõni tükike, väike lausekenegi, mida siis järada... kui ei anta lahkun pettunult virtuaalne saba jalgade vahel hädiselt ja otsin uusi ohvreid, sõõme värsket tuttav-võõrast elust.....

Enim meeldivad mulle inimeste blogid, keda ma natuke tean, vahel vähe rohkemgi tuttav olen, kuid kellega mingit pidevamat ja sügavamat tundmist pole antud.....nii hea on mõelda siis, et ahh vot, ahh nii nad siis mõtlevad, et nii siis elavad, et niisiis..vatsiis...poleks arvanudki.....või näed mis uued tuuled....või et vot selline siis on noorem generatsioon.....sedasi siis kasvatakse ja nõnda mõlgutatakse.

Kõrges hinnas on ka kallimate persoonide märked, just nende, kellega muidu räägid harva või kes on kusagil kaugemal ära.....nende siseilma oled võibolla pilke heitnud küll, kuid kuna nad eemal on, või kiirest elavad või kuna ise eemal oled, kuid otsest sidet luua keerulisem, siis on hea kui on vähemalt võimalus nende väikeste käpakestega klahvidele toksitud ridasid lugeda ja kursis olla, kas on hea või halb, kas on miskit huvitavat juhtunud või kummastavat nähtud või muud......

Võõraste inimeste blogirullid mind ei tõmba, pole nagu millegagi seostada, pole nagu huvi, mis ma ikka....kui ilukirjandust tahan, siis loen mõnd head raamatut.....Aga need tuttavate ja kallite blogi.....need teevad ihu imelikuks, need lahutavad igavlevat meelt, need annavad ainest järele mõelda või vahel varrukasse kihistada....nii hea, nii hea, nii hea.....

Eeehm...ei teagi, mida üle nii pika aja võiks või peaks ütlema, kogu minu senise vaikuse saab kokku võtta vast tolle lihtsa ja ammutuntud looga...

Elas kord linnuke, linnuke nagu linnuke ikka, lendas ja laulis, laulis ja lendas...ühel heal päeval lendas tema lauldes kõrgel-kõrgel kuni kogemata liiga kaugele sattus ja ära külmus. Külmununa kukkus ta maapinnale, kenale aasale. Aasal sõi parasjagu lehmakari, nende seas Mustu, eriti tore ja suursugune lehmjas elajas....täitsa märkama tegmata sittus Mustu külmunud linnukesele peale suure lehmakoogi, ise rahulikult ristikut edasi mäludes...linnuke aga sai lehmakoogi all sooja, sulas üloes ja hakkas suurest rõõmust laulma....aasal sattus oma jalutuskäigul olema ka naabri kõuts, kes linnkuese laulu kuulis... mahlakat suutäit aimates, kaevas ta linnkuese ũles ja pistis pintsli...

Lool olevat kolm moraalset tahku:
Alati ei ole sulle peale sittuja sinu vaenlane
Alati ei ole sinu väljakaevaja sinu sõber
Ei tasu laulda, kui on hea ja soe olla!

Just selle viimasega põhjendaks siinkohal oma tasast olekut ja ikaldust....

Aga muidu on nii, et praegune aktuaalne koht on Budapest. Ning niikaua kuni on aktuaalne leiab kilde minu olekutest ja äraolekutest järgnevast: buddhaspests.blogspot.com ...

Seal elavad Brunella ja Edgar.....minu ja tähepoisi nahas või vastupidi....

Lubama ei hakka ka, et siinne päris soiku jääb, sest kes seda eestlaslikku laulukirge ikka lõputuseni taltsutada suudab.....

Kaaren istus pingile, 10 minutit veel bussi tulekuni...pole ullu, õhtu oli kaunis... ta vaatas enda ümber, bussipeatuses oli pühapäevaselt vähe inimesi...need kes olid, olid suvised, puhkajalikud....ilus, ei muud....mõtles ta ja heitis pilgu teisele poole laia vöödilist sõiduteed... sealses peatuses istus üks armunud noorpaar, poiss oli toonud tüdrukule lille ning nüüd nad ootasid, teine-teise ümbert kinni hoides, et sõita koju, peitu pilkude eest.

Miski väike ja terav kihvatas Kaarna hinge, ta pööras pea kõrgele kirikutornile.... Mälestustest voolas lagedale teadmine, et ta oli siin bussipeatuses omal ajal tihti toda kirikutorni vahtinud, tuttav oli ta, kokku ikka õige mitu tundi oli ta siin seda torni passinud, võib ju olla, et suisa päevi, sest tollest bussipeatusest sai kojuviiva masina peale mitu aastat....Rohkem aega oli ta veetnud vbl vaid tolle suure punase kooli juures asuvas bussipeatuses...ning selles kodulähedases rohelises...jaa, nendes oli ta võib olla tõesti rohkem seisnud...kuid too kirkuvaatega paik oli kindlalt kolmandal kohal.....

....Kaarna tuju oli natuke naljakas või ausamalt väljendades oli Kaaren kuidagi naljakalt tujutu...teab mis see nüüd oli, kas pikk rongalend pealinna, mis väsitas, või rummist tekkinud melanhoolia või ikka too vana ootamine, mis tujutuks tegi, kuid naljakas oli küll....sest tujutuses oli hulganisti kõhedust ja midagi helget samas ka...ärev näriv kõhedus konkureeris sissepugenud naiivse helgusega....maailm tundus valulikult kena taas...tundus, et elus on imeilusaid hetki ja väga meeldivaid inimesi, kes aitasid elada ning kauneid paiku, kus on lohutust...ning samas kogu selles toreduses oli olla kuidagi hirmus kõhe....kuidagi külm ja kohatu...jahh just kohatu...

...Tolle äratundmise saateks vurises kohale buss, vaatele enda sisse tõmmati kiiresti kardin ette...Kaaren ei tahtnud rohkem vaadata....tuli astuda bussile!

Meie simunase söögisaali aken on kui üks väärt televiisor....tavaliselt saab sealt väga tõetruud ilmateadet kaeda, kuid vahel on eetris ka muud saated..ükspäev näiteks, näidati jalgpalli, kogu meie rühm sealhulgas rühmajuhid jälgisid mängu kulgu õhinaga...nagu ikka mängis kaks võiskonda, kohalikud noormehed särkidega ja kohalikud särkideta noormehed...muidugi mõista olin mina naiseliku nõrkusega viimaste poolt...kuna mäng aga pikale venis ja võit nägemata, kuigi mänguilu oli palju :)

Eile sai lõunasöögi juurde vaadata loodussaadet - toonekurg jahil....põnev oli... kuid lõppes ootamatult rästiku tabamisega ja toonekure lahkumisega ekraanilt tiibade laperdades...

Kui sporti, ilmateadet või loodusaateid kavas pole on söögisaali televiisori ekraanil imekaunid loodusvaated rapsipõllu, tumeda kuusemetsa viiru ja erivärviliste taevalappidega...sulnis, ei muud...

eeeehm....eeeehm...et siis tuligi ära too kaua oodatud kiri...et ollakse nõus, et lähen, annavad rahagi...nüüd ei oskagi nagu enam selle peale midagi kostagi....vist tuleb minna....eeehm....

vatsiis....

Need uned...need on vahel ikka absoluutselt ülehinnatud....sest tegelikult ei ole üldse naljakas näha väga vastikut suure draamaga lahkuminekut ja sõda unes äärmiselt tõetruude ja asjakohaste märkustega, ning siis leida järgmisel hetkel ennast Väike-Maarja ja Rakke vahelisest koolimajast äratuskella kinni löömas....sellisel hetkel ei saa enam üldse aru, mis on päriselt ja mis on uni...
...natukese aja pärast, kui noored viledega tuppa vajuvad ja võimlema kupatavad on muidugi asi juba hulga klaarim, kuid too liiga tõetruu draama ja sellest tekkinud kahtlused, kihklused, kõhklused lammutavad päeva...noh ja lõpuks saab sõnum saadetud, sest helistada pole ju võimalik, rääkimata kohtumisest...ning siis algab lõputa näiv ootamine.....vastuvõttev telefon lülitatakse sisse eiteamillal...üsna kiiresti hakkab juba muidugi ka enda rumaluse pärast piinlik, kuid sees ju närib.....lõpuks kunagi pärast orienteerumisi ja korraldamisi ja punktide lugemisi ja muud möllu on telefoniekraanil väike ümbrik...rumal muresõnum jõudsid juba tundide eest kohale ja vastuski on ammu tulnud...natuke murelik, natuke pahane, natuke kauge ja kontekstist välja rebitud, natuke hea ja hooliv....hakkab keeruline, tahaks selgitada.....üldse niiiiiii seda ju ei mõeldud...lihtsalt tooo uni....too uni oli nii paha ja tõetruu ja kedagi ei olnud, kes selle ära kallistaks.....pfff....saadetud saab uus sõnum, et lepitada, või saada kinnitust ning algab uus õhtutundide ootus....kibeleva olekuga rinda pistes....

Teate, aga mulle meeldib see põhjamaa suve värk........et taevas püsib hele läbi öö ja on niiiii piirituseni ulatuv.... kõrguse kargus, udu ja muu....jahh meeldib küll, hulga enam kui too lõunas pähe kukkuv tuhande tähega kott...ei noh see on ka tore, kuid mitte kogu aeg... sugugi mitte kogu aeg...sugugi mitte terve suve...jaaa...praegu meeldib see paari tähene heledus...

...aga kui sellest käimasolevast valevast eksiilist metsas rääkida, siis kokku võib selle võtta poeetiliselt et:...ja kohviubadest me teeme teed....nagu laulis eile margus, aga muidu hakkab esimene nädal mööda saama, natuke keeruline on, ei ole veel päris taipama hakanud ja natuke kohatu on ka...kahe vana olija kõrval 25 noort kantseldada pole teab mis pidu...aga üldjoontes ma end päris maha ei kannaks....veel vähemalt mitte...

...jahh ja täna lõi tähepoisi igatsus viimaks palgiga jalad alt, mis pole muidugi liialt ootamatu, kuid ega see asja väga kergemaks tee...samas olen olnud muidu tubli niiii mitu päeva juba, et viimane aeg vahepeal igatsuse mõrumagususes supelda..
..njaa...naljakas on see olemine...ma olen siiani imerahulik olnud, mingi kindlusenatukese ja teatava rõõmuga, selline tunne on hea...naljakalt armunud...

...hmmmm, aga nüüd ma tunnen et kisub imalaks ära, ma parem lähen kaen, kes täna ping-pongis kellele ära teeb...või astun välja tsipakeseks ja vaatan veel seda taevast....jaa...ja homme sõidan korra Rakkesse...just, nii ma teengi, samal ajal muidugi mõeldes...teadagi....miu....

Ei möödu kuudki, kui ma juba....

....või siiski vbl kuu ikkagi möödus, sessiga maadeldes ja lõpuks läbi haiguse alla jäädes, vaheda väitsaga pilvi läbi lõigates ja ikkagi vihmase jaanipäevaga leppides, mõeldes, et nüüd tuleb võtta viimast ja ikkagi tundes, et on puudus ja igatsus jääb kraapima hinge, püüuga puhata meeletult kuni noortega eksiili siirdumisse, kuid lõpuks ikkagi kahetunnise ööune ja 18 tunnise pika päeva järel laagrisse jõudes...

...ehk siis ei miskit uut, omamoodi....plaanid, plaanid, plaanid ja siis see nende teostumatuse rõõm....

Njahh..mis edasi saab ei oska praegu arvata, ei oska ennast kuidagi veel suhestada, aga üks on kindel ees saavad olema põnevad ja kindlasti proovile panevad kolm nädalat...ennustan, et vett ja vilet saab olema... aga mis seal ikka, mis ei tapa, teeb vigaseks.....või kuidagi teisiti.....pfff...ma rohkem kuradeid seinale ei maali....lähen vaatan parem mis toimub või üritan hoopis puhata ehk undki näha.....

Ja ongi käes....minu viimane tööpäev siinses kastis....

Tähepoiss küsis, et kas kurb ei ole natuke ära tulla ja ma olin sunnitud nentima, et ei ole...mul on sellest kohast ja sellest tööst niisuur tüdimus peal, et ei ole sugugi kahju....

Nüüseks olen ma reisikonsultandi tööd teinud 1 aasta ja 8 kuud, see on minu isiklik järjest-töötamise rekord, palju õnne mulle...
Mis ma oskan öelda, täiskohaga võib seda tööd teha, poole kohaga ei ole mõtet...telefoni otsas oli pingelisem, aga ka huvitavam, kastis on igavam kuid kontakt kliendiga on vahetum......
...kuid suures plaanis, pole see päris see töö, mida ma teha tahaksin....ma ei ole nii inimeste inimene ja mulle ei paku huvi kellelegi puhkusepakette soojale maale pähe määrida, ma ei suuda seda tõsiselt võtta.....ei huvita noh......
Tore selle töö juures on olnud toredad kolleegid...pole ammu sellistes kogustes endast nii erinevaid inimesi kohanud, kõik minust teistmoodi, kuid äärmiselt toredad inimesed...ma olen tänulik, et ma nendega koos olen tööd saanud rabada.....neid jääb võib olla hingki pisut igatsema....

Muidu aga on meel eilsete tundemöllude taustal tagasihoidlikult rõõmsameelne, tiritamm ei kasva, kuid mul on siiski siiralt hea meel, et ma siin suvel istuma ei pea ja ühtegi laevapiletit enam müüma ei pea, võin hoopis rahulikult oma kooliasjadega tegeleda ja lastega metsas möllata ja suve nautida...niipalju kui selleks mahti jääb....eks vaatab, mis sügisel saab, kuidas ja kuhu ja miks...vaatab ja näeb....

...Kunagi tuleb kindlasti jälle ka tööle minna....
...kuid sellele ma veel ei mõtle....
...las väike peake tegeleb vahepeal muuga ka....

Tahaks teha elule pai!

Kogu tänane päev on möödunud kuidagi üle noatera...algusest pea et otsani välja..töölejõudmisest lõppedes haldjatantsu pärale jõudmisega, minu virtuaalsesse postkasti......kõik on läinud lõpuks üle ootuste hästi vist, kuid toda minekut on saatnud tugev pinge ja ohutunne, et kõik kisub eriliselt halvasti......ja see on omajagu tüütult kurnav....

Koju jõudes valdas mind juba igaljuhul soov end täisulatuses kandadest juukse, peast eemale jääva, otsani veini uputada...selleks otstarbeks sai muretsetud ka poolteist liitrit veinijooki, hoolimata sealjuures vähimatki pangaarvest... praeguseks hetkeks on saavutatud olek, kus on juba natuke tuim olla.....

Tegelikult tahtsin ma jagada, hirmsal kombel, tahtsin jagada, ent sel hetkel kui selleks sobiv hetk tundus avalduvat....ei olnud enam kellegagi seda teha....mitte vähemalt nii nagu ma oskasin tol hetkel ette kujutada.....ja hetkega jõudis kohale meeletu üksinduse hurmav-hirmutav tundmuslik taju.......vastasin antule eemaletõukava trotslikkusega.....
...meid ei ole olemas, on vaid üksikolelus, põkkumistega....on vaid mina ja seal ümber olev mull...ning loota, et keegi jaksab tunda pidevat huvi, mis toimub mullis või sinus, on liig....sest see on hirmus väsitav ja tähendab sinu oma mulli võtmist vast....ning too pole sugugi võimalik koguaeg, eriti siis kui endas ja oma mullis niigi tundub tegemist olevat, ilma sinutagi.....

Tegelikult ma ei tea, kust on pärit minu ideaal, et saab jagada, et kusagil saab jagada alati.... sest leidub too, kes jaksab tunda huvi, alati.... ja ei lepi sugugi pääseteedega, mis pagemiseks viisakusest ikka jäetakse....
Jahh, ega ma olen äärmusteni isekas ka, mulle tundus, et teiselt poolt ei tahetud sugugi jagada...taheti sulgeda välja...ja olla....ning las olla, olgu.....lihtsalt...aga võib ju olla, et ma tegeliku sootuks mõistmata jätsin....

Ma kusagil sisimas mõistan, et tegelikult ei saa keegi, kunagi kellestki teisest päriselt aru...ma suudan aksepteerida noid paratamatusest paratamatult tekkivaid kohaseid üksinduse tunde hetki, mis ajuti suisa vägisi vägagi nauditavad olla saavad ja vabaduse annavad....
....aga kusagil sisemas on mus naiivne soovitäis ootus, et päriselt, päris ideaalvariandis on võimalik tajumuslik hingeline lähedus ja on võimalik see, et teise hingel väga ei trambita, vaid vaid vahel astutakse kergelt varbale....et natuke vähemalt üritatakse tajuda....et, et, et....ma õigupoolst ei tea, mis see on, mis siia otsa käib....



Veiniost selleks, et tuimestada on täna oma eesmärgi saavutanud.... murele kohta ei antud....on ainult kerged värelused ja nõrgad tuiked kahtluste manuses....ja see on hea, sest nad jäävad küll meelde, kuid hetkel ei tekita katkestusi siduvates läbistuvates liigutustes...panevad vaid mõtlema nii kaua kui silm lõpuks plõksakaga kinni vajub....

Nädalavahetusel pidas minu püha perekond sünnipäevi, sünnipäevi oli kogunenud selleks hetkeks juba kolm, mis kõik pidamata olid jäänud...noh aus olles tegelikult suisa neli aga too viimane oli juba nii paksu unustusehõlma alla vajunud, et meenutuseks sai vaid välja juuritud üks ilusas karbis Jameson, ei muud.... Olemine algas juba varahommikul kui tallinlased kõigi oma kodinatega Taaralinna maabusid ja all korrusel talgute raames tolmutama kukkusid...mina magasin sellel ajal veel küll õndsalt, kuid kuulda sai sellest õhtuni välja.

Kui me Tähepoisiga trepil pahaaimamatult keskpäevast hommikukohvi jõime, tabas minu püha fahmiil, vähendatud kooseisus küll, meid ootamatult selja tagant... paar kohmetut tutvustust ja juba ma olingi kaasatud ürituse ettevalmistuskomitee köögitoimkonda, Tähepoisi suutsime mõneks tunniks siiski säästa ja eksiili saata.......

Pärastlõunal, kui salatid hakitud ja esimesed veinid joodud ning viimane ostlemistiir linnapeal tehtud, hakkas pihta vali grillimine ja pidutsemine tagaaias, ei läinud palju vaja, kui välja said toodud lauluraamatud ja suur katkine pasun...melu jagus, valju laulujoru ja mõne emotsionaalsemagi noodiga tunniks kolmeks vast, siis hakkas vanematel külm ja pool seltskonda puges tuppa peitu, nooremad ja uljamad jäid lihamaialt edasi grillima, sest tuli pajas soojendas õllega päris hästi...

...pärast naabrivalve tõhususe tõestust, paari kiirema jooksusammuga noormeestele, ja elevusega naiste seas, tuli peoperemehel mõte sauna teha... hea mõte oli....saun oli suitsusees grillimisele ilusaks lõpuks...miks pärast sauna, veel ikkagi sellele Jamesonile tuli päkad silma ajad, seda ma ei tea....
...seda kuidas me punkrisse jõudsime, ma veel mäletan, hilisemast tegevistikust on mul kah paar ähmasemat mälupilti, kuid seda, mis tingimustel lõpuks magama jäädi, ma enam küll ei mäleta.....

Hommik oli pehmelt öeldes sinine.... ülestõusmine oli sunnitud ja käis vastu igale mõistuserakule peas....kuid sai siiski suuremate vahejuhtumiteta teostatud, ning eesmärgiks seatud püha perekonna Tallinna poole ärasaatmine toimus tõrgeteta...
Pärastisest tegusast päevast ajalugu vaikib...kleepusime Tähepoisiga minu suure voodi linade vahele. Õhtul küll korra tõusime, kuid ainult selleks, et näljast tigedat ihu vähe kosutada ja massu rongile saata, siis vajusime tagasi....järgmise keskpäevani....

Täna aga olen ma ulakas tujus...tahaks teha, tahaks teha igasugu lollusi ja rumalusi ning huilata pärast laginal.....aga ei saa, ei saa, sest ma olen jälle siin pagana hiinapiina kastis...vastas kellamüüja tibi valges pusas........õnneks, ei ole enam palju kannatada..... ja siis...ja siis ma ütlen, siis saab lollusi kamalutega....

Kaaren tundis, et ta on eksinud....ära eksinud....või lihtsalt eksinud, see vist ei olnudki oluline...detailide täpsus sellises pahameeles oli liigne luksus......Kaaren oli kuri, ta oli niiii kuri, et tahtis mõistuse võtta, kuigi polnud vist midagi enam võtta, ning kurb ja abitu sellest kõigest kokku....Ta oleks tahtnud enesest lihtsalt lahti saada, väikesteks tükkideks rebida ja ära visata....Ta ei tulnud toime, ta ei osanud elada...persse, ta polnud kunagi osanud elada.....kuid tavaliselt ei puudutanud see suuremal määral kellegi teise perset......aga nüüd, oli tekkinud olukord, ilus olukord, manuses võimalus olla õnnelik.... aga ka seda ei osanud Kaaren kasutada..... ja seekord oli võimalus, et keegi teine saab samuti haiget....

Kaaren vihkas ennast sel hetkel aga ta vihkas elu veel rohkem....mille kuradi pärast, olid temale kõik asjad ilma kasutusjuhendita serveeritud....ja nii keerulistes pakendites... ta ei osanud niimoodi ju neid kasutada, ta ei osanud olla, ta ei osanud elada, ta ei osanud olla õnnelik ja mitte teha teistele haiget....ta pea oli täis suuri ja ilusaid mõtteid, kuid need ei läinud selle maailmaga kokku, keegi oli ta valesse kohta saatnud, keegi oli teinud rumalat nalja ja Kaarnal oli endast ning neist, kes tema ümber olid pillutud, hale....

Ta oli valmis andma loobumisvõidu...ärge andke mulle õnne sellistes keerulistes pakendites.....ma ei oska neid avada, ma lõhun nad ära ja teised mu kõrval saavad samuti haiget...sisistas ta läbi pisarate...

...ta tundis kuidas afektiseisund hakkas kergelt järele andma.....ta vappus üle keha ja vajus ulgudes voodile.....kurbuse, viha, haleduse, abituse, uhkuse ja armastuse segune tundelaine voolas tast üle....

....Kaarnal oli häbi....ta oli liiga uhke iseenda käitumise jaoks, see tegi haiget......

Kaaren oleks tahtnud sündida aega, kus ta oleks osanud elada, oleks osanud olla õnnelik...või üldse mitte sündida või anda loobumisvõidu, viimast ei suutnud ta teha, sest armastas ennast selleks liiga palju, lootis liiga palju......ta teadis, et see kõik on idiootne...ta teadis, et see kõik on mõistusevastane, arutu ja iga palve oleks juba liiga palju palutud....kuid kusagil tagasagaras oli lootus, see näotu lootus, mis hoidis elu.....äkki siiski...kord keegi annab andeks....

Motivatsioonitus...tabas äkki painav teadmine mu pead....
...jahh just, täielik motiveeringu puuduolek, millel on tavaks elu irooniamaiguliselt põnevaks teha, sest teatav põletav agoonia tahtmatust vegeteerimisest on ju ometi puhas arooniaplekiline põnevus....
...ma tean küll, mida selle kohta eriti targutajalikult öelda võiks - prioriteetide paigutuslikud äpardused ja kevad...
...kuulen suisa kellegi eriti mainitsevat häält oma peas - Sul on ju prioriteedid paigast ära. Mõtle natuke/hoolega järgi!

Hähh...aga ma ei ole nõus, mitte karvavõrdki, mu prioriteedi on täiesti paiklikud, nad on lihtsalt natuke teisel kohal, kui olukord võib olla mõneti nõuaks....või vähemalt on kusagil msikine terve mõistuse kripeldus, tulevikuaimdus ja kohusetunne segatuna kohukese tundega. Kokku annab see kõik teatava äreva sunduse teadmiseks, et vbl peaks tegema tööd ja olema asjalik, et peaks ja võib ju olla, et suisa lausa peabki pühendama vähe rohkem ennast õppimisele....

...jahh jahh jahh... olen teoorias nõus, aga praktikas, siin kastis, nüüd ja praegu puudub igasugune tahe teha seda pagana tüütut tööd....
...õppida veel võiks, kindlasti mitte siin kastis, kui leiaks natukene pikema aja ja ruumi, milles võimalus sukelduda natuke sügavamale entusiastlikku huvvi, millest sünniks keskendumine. Aga hetkel kirjeldatud ruumilist aega pole või kui on siis vaid hetketi ainult jao poolest killuke, mis tapab oma piiratusega kogu entusiasmi ja tekitab haiglasliku paratamatusega kokkujooksmis- ja allajäämistunnet, mis ei motiveeri, kohe absoluutselt mitte....ta pagendab vaid....

Hähh...ja virisengi...aga ainult praegu ja siin.....sest seal, seal olen ma armunud...ning on ilus...seal on teistsugused mõtted, seal on tahtmine ja motivatsioon olla, seal on hea...ma varsti lähengi siit ära, see lohutab...aga seniajani...seniajani virisen....sest kuidas muidu neid luusivaid tunnid kastis mööduksid...

Kohmetus....äkiline reaksioon, mõnele teravale, tavatule, ootamatule läbinägevale lausele või olukorrale, hetkeks ei oska midagi teha - piinlik on.....vaba olemine saab hetkega üldse enam mitte nii vabaga vahetatud...kogu olemus barrikaadidel kaitsepositsioonis, nagu siil kerra keeratult ja okkad turris...ootamas järgmist sõna, lauset või tegu, et põhjendatult solvuda, rünnata, veelgi suuremasse piinlikkusse langeda ning ennast välja vabandama hakata, maha rahuneda.

...üsna vastik ühesõnaga....kuid millegi pärast praegusel pikemal hetkel sagenenud nähtus minu elus...ma tean küll miks, aga sellegi poolest, ma olen selleks liiga uhke, ma võtan kõike liiga isiklikult ja minu ebakindlus toitub kohmetusest ja on talle parimaks kasvulavaks......

....kohmetus ei sobi mulle..

Eelmisel nädalal oli puhkus..elik puudus kohustus tulla tööpostile, oli hea....

Põgenesime teisipäeval tähepoisi ja koeraga maale... tee oli pikk, aga mis sa hing teed, kui blond neiu, sasipäine poiss ning väike koeraniru ei näe päikselisel teepervel seistes just liialt usaldusväärsed välja...aga meelt ei jõudnud heita, enne võeti peale ja viidi peaaegu Paidesse ja sealt edasi alguses peaaegu Ardusse, hiljem hoopis kaugemale....ja kohal me olimegi...

Saunas, jões, ojas, köögis, roosas toas, sinises toas, sauna peal, peetri majas, kilplaste nõukojas, grilli ääres, õuel, pöönigul, rabas....kahekesi, kolmekesi, mitmekesi.....irmus hea oli olla, keegi helistanud ja kui helistas, siis ei kuulnud, keegi ei tüüdanud, kellelgi ei olnud kiire, ümberringi oli ligi hiiliv suvine olemus, metshaned, mustad tähised ööd, paljad varbad ja pori nende vahel.....

Linna tagasi oli plaan jõuda ehk juba neljapäeval, millest sai reede, mis moondus sujuvalt laupäevaks, pühapäeva peale lõunal leidsimegi end justkui havi käsul Tartust....koer, tähepoiss ja mina...Linna olid vahepeal jõudnud suvi ja rohelus ning puhkuse ots, koos väikese mure kibrutusega kulmude vahel.....

.....