kolmapäev, juuni 22, 2005
esmaspäev, juuni 20, 2005
Täna saigi otsa, viimased koolitegemised said tehtud ja selleks korraks on jälle selle Ülikooli värgiga jokk ja ees ootab suur suvi, ja aeg on puhata....puhata ja mängida.....kõigepealt mängime keksu!
Kõrvus kumiseb laul School is out, mida ma täna vist kümekond korda olen kuulanud, tegelt tahaks jubedalt jooki teha, aga teised raiped kõik kirjutavad oma viimseid kirjatükke ja ei tule kodust üldse väljagi ja üksi on kah kuidagi tülgastav juua...
Maarja saatis mulle laulu On the Road again...ma juba ootan millal saab teele, kuhugi ära kaugemale....varsti saabki, tuleb ainult jaanipäev ära oodata....
Mässasin täna õlikatega jälle...täiesti mõttetu kui annet pole antud ei tohiks tahtmist ka anda....aga samas on nii hea, tuba kõik tärpeka ja õlikate haisu täis ja pool vaipa rohelise-punase kirjuks mökerdatud....
Lepa mainis et täna pidi täiskuu olema....
Kõrvus kumiseb laul School is out, mida ma täna vist kümekond korda olen kuulanud, tegelt tahaks jubedalt jooki teha, aga teised raiped kõik kirjutavad oma viimseid kirjatükke ja ei tule kodust üldse väljagi ja üksi on kah kuidagi tülgastav juua...
Maarja saatis mulle laulu On the Road again...ma juba ootan millal saab teele, kuhugi ära kaugemale....varsti saabki, tuleb ainult jaanipäev ära oodata....
Mässasin täna õlikatega jälle...täiesti mõttetu kui annet pole antud ei tohiks tahtmist ka anda....aga samas on nii hea, tuba kõik tärpeka ja õlikate haisu täis ja pool vaipa rohelise-punase kirjuks mökerdatud....
Lepa mainis et täna pidi täiskuu olema....
esmaspäev, juuni 13, 2005
Seisukohta pole...istuda ka ei saa ja jalad on arusaamatuses ringi kolamisest villis... ma ei oska midagi teha, ei kusagilt seisukohta võtta... kui juhtub et otsustan midagi ära, siis eemaldab keegi mu lühinägelikud prillid või keerab mu maailmapildi lihtsalt tagurpidi, mis enne oli tagurlikult süsimust paistab valge ja see mis vabastavalt helevalge on äkitselt räpaselt mustaks tõmbunud ning kõik hallid toonid on äkitselt roosa-rohelise kirjud....... aga mida peaks siis tegema? Ootama? Härjal sarvist haarama ja pikali väänama? Nutma? Mida, no palun öelge mida, sest jalad on valusad ja selgust tahaks, seisukohta aga pole, on vaid maasikad ja istudes jäävad neist plekid mu punastele pükstele.
kolmapäev, mai 18, 2005
Miks tundub mõtete sõnaline realiseerumine vahel nii ohtlik?
Miks ei julge panna mõtteid tumedate ridadena heledale paberile, kuigi nad välja nõuavad ja sisemusse ära ei taha mahtuda ning sind lämmatama kipuvad. Sina muudkui mõtled ja üritad mõtteid kokku pakkida, et nad võimalikult vähe ruumi võtaksid, keerad neid rulli ja püüad neist õhku välja pressida. Lõpuks oled ikkagi pungil ja vilgub plahvatusohtu märkiv tuluke, mõistus on selle aja peale ammu faithal errori teinud ja kõrvad pea alla pannud või ära sõitnud. Kuid hirm lihtsalt liiga suur, surud hambad risti, ei võta kirjapulka kättegi ja vaikid, sest muidu jooksevad mõtted su juurest ära, või saavad tõeluseks või mis veel hullem ei saa tõeluseks või keegi naerab nad välja või muutuvad need suured ja olulised mõtted äkki mõttetuteks, banaalseteks ja rumalateks kui välja saavad.
Misiganes, kõik halb, mis juhtuda võiks, tundub on rohkem kui tõenäoline...Viimaks aga annad sa siiski alla või õigem oleks öelda annad sa välja....mõtted rulluvad lahti ja vormuvad seosetuks sõnadejadaks või arusaamatuks karjeks inimkihaval tänaval või tuhandeks tähemärgiks virtuaalsel valgel. Järgneb hetkeline kaos, keegi ei tea mis teha, siin nad nüüd on, kõik korraga päevavalgel oskamata ise endaga midagi peale hakata, ajapikku leiavad nad koha kellegi kõrvades, silmades, peas ja tunnetes või jäävad tänavasillutisele paremaid päevi ootama...Sina oled aga tühi ja red bulli joomata tekivad tiivad, oled lühikest aega tiivastega lenin ja vabadus hinges karjumas tiirutad ringi..siis teeb mõistus restardi või tuleb oma kolme kodinaga koju tagasi.
Vaatad nõutult ringi ja vaatad, mis toimunud on. Arvutad kokku kahjud ja loed üle saadud boonused ja oledki alguses.......kui mitte tsüklis...
Miks ei julge panna mõtteid tumedate ridadena heledale paberile, kuigi nad välja nõuavad ja sisemusse ära ei taha mahtuda ning sind lämmatama kipuvad. Sina muudkui mõtled ja üritad mõtteid kokku pakkida, et nad võimalikult vähe ruumi võtaksid, keerad neid rulli ja püüad neist õhku välja pressida. Lõpuks oled ikkagi pungil ja vilgub plahvatusohtu märkiv tuluke, mõistus on selle aja peale ammu faithal errori teinud ja kõrvad pea alla pannud või ära sõitnud. Kuid hirm lihtsalt liiga suur, surud hambad risti, ei võta kirjapulka kättegi ja vaikid, sest muidu jooksevad mõtted su juurest ära, või saavad tõeluseks või mis veel hullem ei saa tõeluseks või keegi naerab nad välja või muutuvad need suured ja olulised mõtted äkki mõttetuteks, banaalseteks ja rumalateks kui välja saavad.
Misiganes, kõik halb, mis juhtuda võiks, tundub on rohkem kui tõenäoline...Viimaks aga annad sa siiski alla või õigem oleks öelda annad sa välja....mõtted rulluvad lahti ja vormuvad seosetuks sõnadejadaks või arusaamatuks karjeks inimkihaval tänaval või tuhandeks tähemärgiks virtuaalsel valgel. Järgneb hetkeline kaos, keegi ei tea mis teha, siin nad nüüd on, kõik korraga päevavalgel oskamata ise endaga midagi peale hakata, ajapikku leiavad nad koha kellegi kõrvades, silmades, peas ja tunnetes või jäävad tänavasillutisele paremaid päevi ootama...Sina oled aga tühi ja red bulli joomata tekivad tiivad, oled lühikest aega tiivastega lenin ja vabadus hinges karjumas tiirutad ringi..siis teeb mõistus restardi või tuleb oma kolme kodinaga koju tagasi.
Vaatad nõutult ringi ja vaatad, mis toimunud on. Arvutad kokku kahjud ja loed üle saadud boonused ja oledki alguses.......kui mitte tsüklis...
pühapäev, mai 08, 2005
Need hetked kui elu tundub kehva absurdina.....
...on viimasel ajal kuidagi harvaks jäänud, kuid samas kui üks selline hetk kord tuleb, siis annab ta end tunda kogu oma imalas suursugususes ja hiilguses......Ilus, lihtsalt ilus, rohkem kirjeldavaid omadussõnu ei tule meeldegi....silmad on pisaraid täis ja samas ei suuda naeru tagasi hoida.....Mida veel? Kuhu edasi?..... See ei saa ju võimalik olla, aga vaata kuidas tahad...ON!
Lihtsalt imelollakaid asju juhtub, täiesti juhuslikult jookseb kõik okastraati ja keerab end sõlme, täiesti paranormaalsed asjad leiavad aset ja sina ise oled nagu väikelaps vaatad ja imestad.....ei saa aru, kuidas kõik nii läheb nagu läheb, ei taipa, et midagi valesti tehakse......
Siis korraga istud maha ja nutad peatäie ning taipad paistes silmi nühkides, et mõttetult valatud sai see vesi, sul pole ju selle absurdiga ühtegi seost, asjad lihtsalt on nii.... kummastav kergendus poeb hinge ja samal hetkel tabad, et kahjuks oled sina ikkagi see, kes seda idiootsürri suppi kahe suupoolega järgmised päevad jahvatab.....jälle ajab nutma.... aga lihtsam on kõik kurele saata, üks pläru teha ja magama keerata....
Ega supp varblane pole, et eest ära lendab ja absurd ei mädane ega hallita ka....
...on viimasel ajal kuidagi harvaks jäänud, kuid samas kui üks selline hetk kord tuleb, siis annab ta end tunda kogu oma imalas suursugususes ja hiilguses......Ilus, lihtsalt ilus, rohkem kirjeldavaid omadussõnu ei tule meeldegi....silmad on pisaraid täis ja samas ei suuda naeru tagasi hoida.....Mida veel? Kuhu edasi?..... See ei saa ju võimalik olla, aga vaata kuidas tahad...ON!
Lihtsalt imelollakaid asju juhtub, täiesti juhuslikult jookseb kõik okastraati ja keerab end sõlme, täiesti paranormaalsed asjad leiavad aset ja sina ise oled nagu väikelaps vaatad ja imestad.....ei saa aru, kuidas kõik nii läheb nagu läheb, ei taipa, et midagi valesti tehakse......
Siis korraga istud maha ja nutad peatäie ning taipad paistes silmi nühkides, et mõttetult valatud sai see vesi, sul pole ju selle absurdiga ühtegi seost, asjad lihtsalt on nii.... kummastav kergendus poeb hinge ja samal hetkel tabad, et kahjuks oled sina ikkagi see, kes seda idiootsürri suppi kahe suupoolega järgmised päevad jahvatab.....jälle ajab nutma.... aga lihtsam on kõik kurele saata, üks pläru teha ja magama keerata....
Ega supp varblane pole, et eest ära lendab ja absurd ei mädane ega hallita ka....
pühapäev, mai 01, 2005
30. aprill....või juba 01. mai 2005...
...absint põleb sinise leegiga, suhkrutükk selle sees säriseb justkui oleks sattunud kuuma päikese kätte....keegi rääkis, et sinine leek olevat kõige soojem---mina ei tea sellest midagi...ta jälle tantsib Heikiga.....Emajõel sõuab leek, kollakas-oranž, eriliselt ilus leek :), ja meie.... eks seda näis homme, mida meie teeme....praegu oleme siin, mina kellegi suurte mustade kinnastega, Liis kaameraga ja maarja, maarja ise, natuke purjus aga endiselt alles....s kem tõ seitshas???
...absint põleb sinise leegiga, suhkrutükk selle sees säriseb justkui oleks sattunud kuuma päikese kätte....keegi rääkis, et sinine leek olevat kõige soojem---mina ei tea sellest midagi...ta jälle tantsib Heikiga.....Emajõel sõuab leek, kollakas-oranž, eriliselt ilus leek :), ja meie.... eks seda näis homme, mida meie teeme....praegu oleme siin, mina kellegi suurte mustade kinnastega, Liis kaameraga ja maarja, maarja ise, natuke purjus aga endiselt alles....s kem tõ seitshas???
reede, aprill 29, 2005
Korraga....
....lendas ümaranurgaline trapets vastu pead ja ma lamasin oimetuna tänavasillutisel. tänavasillutis oli laotud kollases-punase ruudulistest kummikommi klopidest ja kleepus mu külge, sest päike va sinder oli pistnud juba mitu liivakellatäit liiva.....trapets lebas mu kõrval, ma ei suutnud ennast liigutada, kuid ta toibus kiiresti, juba mõne minuti pärast oli ta end ühele ümarale nurgale püsti saanud, raputas end ning kappas siis ise midagi sisisedes edasi!! M
ina lebasin vaid, vahepeal kontrollisin kleepuva käega pulssi, too oli alles, pisut pehme, aga alles... vaatasin ümmargusse päikseketasse ja hingasin sügavalt sisse, tundsin kuidas kummikommi plöga üha enam mu juustesse ja riietesse imbub......hingasin veelkord ning lasin siis hingel minna.....Hinge lendas tiibade laperdades lähimale elektritraadile ja jäi vihast turtsudes rippuma.....mina ei suutnud end ikka liigutada, vaatasin mööda sõudvat tolmutombulist punakat pilve ja tundsin mõnu....ega siis iga päev elult sellist inspireerivat obadust ei saa...
....lendas ümaranurgaline trapets vastu pead ja ma lamasin oimetuna tänavasillutisel. tänavasillutis oli laotud kollases-punase ruudulistest kummikommi klopidest ja kleepus mu külge, sest päike va sinder oli pistnud juba mitu liivakellatäit liiva.....trapets lebas mu kõrval, ma ei suutnud ennast liigutada, kuid ta toibus kiiresti, juba mõne minuti pärast oli ta end ühele ümarale nurgale püsti saanud, raputas end ning kappas siis ise midagi sisisedes edasi!! M
ina lebasin vaid, vahepeal kontrollisin kleepuva käega pulssi, too oli alles, pisut pehme, aga alles... vaatasin ümmargusse päikseketasse ja hingasin sügavalt sisse, tundsin kuidas kummikommi plöga üha enam mu juustesse ja riietesse imbub......hingasin veelkord ning lasin siis hingel minna.....Hinge lendas tiibade laperdades lähimale elektritraadile ja jäi vihast turtsudes rippuma.....mina ei suutnud end ikka liigutada, vaatasin mööda sõudvat tolmutombulist punakat pilve ja tundsin mõnu....ega siis iga päev elult sellist inspireerivat obadust ei saa...
reede, aprill 22, 2005
teisipäev, aprill 12, 2005
saatis täna mulle sõbranna lingi, sellise http://www.couo.ru/school/lermontov/354/compositions/skuchno.htm ....See oli rusikas silmaauku...luuletus (eestikeelne aadressil http://www.ylejoe.parnu.ee/~taimi/luuletused.html ), Lermotovi oma, mis ütles korraga peaaegu kõik ja see millest vaikis, seda poleks mõtetki öelda....
pühapäev, aprill 03, 2005
reede, aprill 01, 2005
Inimesed rokivad...
...kohe tõe ja täiega
...vahel mõtled, küll, et see maailm, kus ma elan on haige või idiootlik ja tekib tahes-tahtmata küsimus, mis selle kõige mõte on või kas sellel üldse mõte on...siis aga, täielikust tühjusest või vastupidi rahvamurrust, murrab läbi keegi ja rebib su kogu oma olemuse ja tegevusega jalust...ja seal sa siis istud, väike ja mõttetu või suur ja mõttekas, saamata aru, mis sind tabas, segaduses ja oskamata midagi teha...istud minut või paar ja mängid oma jalgealuse kadumise hetke mõttes uuesti kord või kaks läbi.....ning puhked naerma, irvitad nagu jaksad, siis palud inimesel, kes su jalust rabas, end püsti aidata, klopid tagumiku teetolmust puhtaks, patsutad avitajat, ise meeleheitlikult muiet maha surudes või siis vastupidi avalikult näkku irvitades, sõbramehelikult õlale ja astud, pomisedes enda ette :"Hea nali!" või midagi muud säärast, rutakalt edasi, ise mõeldes tõesti, et ei ole võimalik.....ei saa ju olla nii loll ja lapselik, ei saa teha selliseid asju, mida too just tegi, see ei ole võimalik, asjad ei käi nii ja selliseid totakusi lihtsalt ei lastaks juhtuda, sest, see maailm nii haige kui tahes ja see elu nii mõttetu kui tahes, selliseid idioote nagu too oli, ei saaks lihtsalt päriselt sündida....
"Hea nali!" kordad endale ja ruttad edasi, mõtlemata enam varem pead vaevanud eksistentsialistlikuid muremõtteid......
Kallid inimesed, tänud!!
Tänan, teid ja teie andekust idioote mängida..teil tuleb see tõesti suurepäraselt välja!!
Minu respekt...
...kohe tõe ja täiega
...vahel mõtled, küll, et see maailm, kus ma elan on haige või idiootlik ja tekib tahes-tahtmata küsimus, mis selle kõige mõte on või kas sellel üldse mõte on...siis aga, täielikust tühjusest või vastupidi rahvamurrust, murrab läbi keegi ja rebib su kogu oma olemuse ja tegevusega jalust...ja seal sa siis istud, väike ja mõttetu või suur ja mõttekas, saamata aru, mis sind tabas, segaduses ja oskamata midagi teha...istud minut või paar ja mängid oma jalgealuse kadumise hetke mõttes uuesti kord või kaks läbi.....ning puhked naerma, irvitad nagu jaksad, siis palud inimesel, kes su jalust rabas, end püsti aidata, klopid tagumiku teetolmust puhtaks, patsutad avitajat, ise meeleheitlikult muiet maha surudes või siis vastupidi avalikult näkku irvitades, sõbramehelikult õlale ja astud, pomisedes enda ette :"Hea nali!" või midagi muud säärast, rutakalt edasi, ise mõeldes tõesti, et ei ole võimalik.....ei saa ju olla nii loll ja lapselik, ei saa teha selliseid asju, mida too just tegi, see ei ole võimalik, asjad ei käi nii ja selliseid totakusi lihtsalt ei lastaks juhtuda, sest, see maailm nii haige kui tahes ja see elu nii mõttetu kui tahes, selliseid idioote nagu too oli, ei saaks lihtsalt päriselt sündida....
"Hea nali!" kordad endale ja ruttad edasi, mõtlemata enam varem pead vaevanud eksistentsialistlikuid muremõtteid......
Kallid inimesed, tänud!!
Tänan, teid ja teie andekust idioote mängida..teil tuleb see tõesti suurepäraselt välja!!
Minu respekt...
pühapäev, märts 20, 2005
Kas teate uudist lapsed?
....grrr...grrr...eile algas kevad...prrrr...kriuks-priuks.....Juhan jäigi makki kinni. Paras talle, tal olidki valed andmed, kevad algas täna, mitte eile....täna, päris ametlikult kell 14.33, siin oli külma ca -4 kraadi celsiust ja vingus kole tuul....
Tiu-tiu, see aasta tuleb kevad teisiti...ütleb luulerida ja tal raipel on õigus nagu alati...tuligi teisiti, ma küll ei mäleta liialt, kuidas ta eelmised korrad tulnud või läinud on aga, ma olen absoluutses veendumuses, et see aasta tuli ta teisiti. Sel aastal oli ta tulek täis meeletut ootusärevust ja lootust, ta tulek oli pidulik, juba hommikust peale oli ärevus hinges ja kusagil ajusopis peitus teadmine, et kohe hakkab midagi erilist juhtuma....Juhtuski, kevad tuli, soojas kasukas, vinget tuult mängeldes trotsides, seelik ümber jalgade laperdamas ja käed sügavaile taskuisse surutuna, ta tuli punapõsksena ja naeratus näol mööda tänavat libistades ja lustakalt kiljatades kui taskaal kippus käest kaduma....Ta lilleline kott oli pungil lootust, rõõmu ja muretust.....Ta tuli ja suudles mind laubale ning lubas, et suveks sulab lumi ära............
....grrr...grrr...eile algas kevad...prrrr...kriuks-priuks.....Juhan jäigi makki kinni. Paras talle, tal olidki valed andmed, kevad algas täna, mitte eile....täna, päris ametlikult kell 14.33, siin oli külma ca -4 kraadi celsiust ja vingus kole tuul....
Tiu-tiu, see aasta tuleb kevad teisiti...ütleb luulerida ja tal raipel on õigus nagu alati...tuligi teisiti, ma küll ei mäleta liialt, kuidas ta eelmised korrad tulnud või läinud on aga, ma olen absoluutses veendumuses, et see aasta tuli ta teisiti. Sel aastal oli ta tulek täis meeletut ootusärevust ja lootust, ta tulek oli pidulik, juba hommikust peale oli ärevus hinges ja kusagil ajusopis peitus teadmine, et kohe hakkab midagi erilist juhtuma....Juhtuski, kevad tuli, soojas kasukas, vinget tuult mängeldes trotsides, seelik ümber jalgade laperdamas ja käed sügavaile taskuisse surutuna, ta tuli punapõsksena ja naeratus näol mööda tänavat libistades ja lustakalt kiljatades kui taskaal kippus käest kaduma....Ta lilleline kott oli pungil lootust, rõõmu ja muretust.....Ta tuli ja suudles mind laubale ning lubas, et suveks sulab lumi ära............
reede, märts 11, 2005
Eile ma mõtlesin....
...mõtlesin üle kuradima pika aja (viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas). Mõtlesin asjadest, mis on olnud ja mis on pakkunud naudingut...
Tuli meelde too tunne, mis valdab siis kui oled kellessegi armumas, see rõõm, see muretus, need liblikad su kõhus, see helgus....
...ja siis kevade saabumise eufooria, need õhtused jalutuskäigud uhkes üksinduses mööda iseenda salaradu, need hämarusse jäävad kevadised huligaansused botaanikaaias ja too metsik kõikehõlmav lennukas kevaduljus, mis kaasneb talvemantlite kappipanekuga ja tenniste jalgatõmbamisega....
...ja need pikad kõnetunnid hingesugulastega, mis tekitavad tunde, et sa pole üksi, keegi on kes saab aru, see on õnnis heameel ja rahu, mis poeb sulle pärast neid tunde põue täites südame naeratustega iseendale....
...ning need igiharvad hetked kui oled veendunud, et kõik on võimalik....
Ma tahan neid hetki veel kogeda. Tahan, sest need hetked loovad õnne, nende hetkede pärast tasub elada, mõtlesin ma eile......
Täna ma aga lihtsalt loodan......(viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas)..
...mõtlesin üle kuradima pika aja (viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas). Mõtlesin asjadest, mis on olnud ja mis on pakkunud naudingut...
Tuli meelde too tunne, mis valdab siis kui oled kellessegi armumas, see rõõm, see muretus, need liblikad su kõhus, see helgus....
...ja siis kevade saabumise eufooria, need õhtused jalutuskäigud uhkes üksinduses mööda iseenda salaradu, need hämarusse jäävad kevadised huligaansused botaanikaaias ja too metsik kõikehõlmav lennukas kevaduljus, mis kaasneb talvemantlite kappipanekuga ja tenniste jalgatõmbamisega....
...ja need pikad kõnetunnid hingesugulastega, mis tekitavad tunde, et sa pole üksi, keegi on kes saab aru, see on õnnis heameel ja rahu, mis poeb sulle pärast neid tunde põue täites südame naeratustega iseendale....
...ning need igiharvad hetked kui oled veendunud, et kõik on võimalik....
Ma tahan neid hetki veel kogeda. Tahan, sest need hetked loovad õnne, nende hetkede pärast tasub elada, mõtlesin ma eile......
Täna ma aga lihtsalt loodan......(viimasel ajal pole mõttetöö liialt trendikas)..
neljapäev, märts 03, 2005
pühapäev, veebruar 20, 2005
Rahvas räägib....
...et naiste eluiga on kõrgem, kuna nad nutavad rohkem. Nutmine olla kasulik, kuna selle käigus maandatakse pingeid ja nutetakse välja igasugu tülikad soolad. Rääkijad kasutavad minu jaoks küllalt veenvaid toone ja argumente, ma kardan, et sel jutul võib tõepõhi all olla....
Hirm tuleb peale, äkki võib nii ka surematuks saada???...Kui võib, siis on küll kuri karjas, vaadates oma viimase kuue kuu nutmistatistikat, meenutades neid kordi, kui hommikul on kuivatatud pisaratesse uppunud kõrvu ja üritatud paistes silmi turgutada, kui on võetud lehtede viisi peavalutablette ja nuusatud täis tuhanded salvrätikuid, kui hommikul on hõõrutud silmanurkadest pisaraist kuivanud soola, võib kindel olla, et astun seitsmepenikoorma saapad jalas surematuse poole...iseenesest poleks see ju paha, kui igavene elu ja nutmine meeldiks, kuid mulle, kes ma pole kunagi kavatsenudki väga kõrge eani siin jõlkuda ja kellele nutmine pole sugugi meelistegevuseks, tekitab see kõik säherdust ääretut õõvastust...
Mis siis peale hakata? Lõpetada nutmine? Hea plaan, tõsiselt hea plaan, minu prioriteetide esireas juba viimased viis kuud, kuid suhteliselt kasutult, lohutan ennast, et on selline faas ja läheb üle ja tegelikult pole ju pisukeses nutmises midagi imelikku, veidral kombel aga ei lohutu ja faas ei paista lõppevat. Äkki aitaks suhtumise muutmine, enese kokkuvõtmine? Võib olla aitaks, aga kui iga nädal ennast korra või kaks kokku võtta, siis kaob sellest tegevusest paari kuuga kuidagi lust, enam ei taha, tüütuks on muutunud, ei viitsi enam ja mis kõige hullem, enam ei veena ennast...Aga, mida krdit siis teha, et pääseda surmatusest? Kõige lihtsam vist on sellesse mitte uskuda, sisendada, et selline asi on võimatu või loota, et kõik need valuvaigistid tekitavad piisavalt kahju korvates sellega kõik hea, mida tekitab nutmine...
...et naiste eluiga on kõrgem, kuna nad nutavad rohkem. Nutmine olla kasulik, kuna selle käigus maandatakse pingeid ja nutetakse välja igasugu tülikad soolad. Rääkijad kasutavad minu jaoks küllalt veenvaid toone ja argumente, ma kardan, et sel jutul võib tõepõhi all olla....
Hirm tuleb peale, äkki võib nii ka surematuks saada???...Kui võib, siis on küll kuri karjas, vaadates oma viimase kuue kuu nutmistatistikat, meenutades neid kordi, kui hommikul on kuivatatud pisaratesse uppunud kõrvu ja üritatud paistes silmi turgutada, kui on võetud lehtede viisi peavalutablette ja nuusatud täis tuhanded salvrätikuid, kui hommikul on hõõrutud silmanurkadest pisaraist kuivanud soola, võib kindel olla, et astun seitsmepenikoorma saapad jalas surematuse poole...iseenesest poleks see ju paha, kui igavene elu ja nutmine meeldiks, kuid mulle, kes ma pole kunagi kavatsenudki väga kõrge eani siin jõlkuda ja kellele nutmine pole sugugi meelistegevuseks, tekitab see kõik säherdust ääretut õõvastust...
Mis siis peale hakata? Lõpetada nutmine? Hea plaan, tõsiselt hea plaan, minu prioriteetide esireas juba viimased viis kuud, kuid suhteliselt kasutult, lohutan ennast, et on selline faas ja läheb üle ja tegelikult pole ju pisukeses nutmises midagi imelikku, veidral kombel aga ei lohutu ja faas ei paista lõppevat. Äkki aitaks suhtumise muutmine, enese kokkuvõtmine? Võib olla aitaks, aga kui iga nädal ennast korra või kaks kokku võtta, siis kaob sellest tegevusest paari kuuga kuidagi lust, enam ei taha, tüütuks on muutunud, ei viitsi enam ja mis kõige hullem, enam ei veena ennast...Aga, mida krdit siis teha, et pääseda surmatusest? Kõige lihtsam vist on sellesse mitte uskuda, sisendada, et selline asi on võimatu või loota, et kõik need valuvaigistid tekitavad piisavalt kahju korvates sellega kõik hea, mida tekitab nutmine...
reede, jaanuar 21, 2005
Mina ja Sina
Sina tulid mu ellu ja see sai päikest täis. Päike oli keset morni sügist äkitselt nii ere, et ma kõrvetasin end selle käes peesitades ära. Nahk oli varasemast liiapaberiga hõõrumisest hell ja nii tuli põletus kergelt.....Peale põletuse sain veel ka piste pähe. See oli valutu piste, korraga lihtsalt oli pea ainult Sind täis. Ma ei tea kas Sa said aru, aga ma armusin Sinusse. See ei olnud armumine esimesest silmapilgust, see oli vabalangemine peale mõningast pimeduses kobamist.
Sa olid esimene, kes tõesti hoolis, esimene, kes kuulas, esimene, kellega oli olla hea. Mina olin aga juba katki, pisut puruks ja paranemine läks aeglaselt. Ja tihti ma nutsin, nutsin, sest oli nii võrratult hea ja ma kardsin et see saab otsa, nutsin, sest pidasin seda kõike uneks ega tahtnud ärgata, nutsin, sest vanad haavad tegid haiget. Sind tegi mu nutmine kurvaks, Sa ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Sa arvasid, et sina mõjud mulle halvasti, kuigi tegelikult oli kõik vastupidi, poleks olnud Sinu halle silmi, kuhu uppuda ja kallistusi oleks ma ammu mõistuse kaotanud. Aga võib olla oli see juba enne sinu tulekut kadunud......
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et armastan Sind! See mõte ehmatas, ma teadsin, et Sina hoolid minust ja pead mind kalliks, aga armastusest polnud Sa rääkinud ja põhjusega vist...kuid mina ei saanud enam midagi teha, sest mõte kinnistus päeva-päevalt, see oli armastus...ja koos sellega kasvas ebakindlus, mingisugune meeletu ebakindlus, selle suhtes mis on ja mis saab edasi....kogu aeg oli tarvis kinnitust, et hoolitakse, kogu aeg oli tarvis tähelepanu...Sina ei saanud sellest aru, sina mõtlesid, et teed mulle liiga...EI, EI teinud liiga, asi oli minus.....tuli õppida ennast aitama!!
Sina tulid mu ellu ja see sai päikest täis. Päike oli keset morni sügist äkitselt nii ere, et ma kõrvetasin end selle käes peesitades ära. Nahk oli varasemast liiapaberiga hõõrumisest hell ja nii tuli põletus kergelt.....Peale põletuse sain veel ka piste pähe. See oli valutu piste, korraga lihtsalt oli pea ainult Sind täis. Ma ei tea kas Sa said aru, aga ma armusin Sinusse. See ei olnud armumine esimesest silmapilgust, see oli vabalangemine peale mõningast pimeduses kobamist.
Sa olid esimene, kes tõesti hoolis, esimene, kes kuulas, esimene, kellega oli olla hea. Mina olin aga juba katki, pisut puruks ja paranemine läks aeglaselt. Ja tihti ma nutsin, nutsin, sest oli nii võrratult hea ja ma kardsin et see saab otsa, nutsin, sest pidasin seda kõike uneks ega tahtnud ärgata, nutsin, sest vanad haavad tegid haiget. Sind tegi mu nutmine kurvaks, Sa ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Sa arvasid, et sina mõjud mulle halvasti, kuigi tegelikult oli kõik vastupidi, poleks olnud Sinu halle silmi, kuhu uppuda ja kallistusi oleks ma ammu mõistuse kaotanud. Aga võib olla oli see juba enne sinu tulekut kadunud......
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et armastan Sind! See mõte ehmatas, ma teadsin, et Sina hoolid minust ja pead mind kalliks, aga armastusest polnud Sa rääkinud ja põhjusega vist...kuid mina ei saanud enam midagi teha, sest mõte kinnistus päeva-päevalt, see oli armastus...ja koos sellega kasvas ebakindlus, mingisugune meeletu ebakindlus, selle suhtes mis on ja mis saab edasi....kogu aeg oli tarvis kinnitust, et hoolitakse, kogu aeg oli tarvis tähelepanu...Sina ei saanud sellest aru, sina mõtlesid, et teed mulle liiga...EI, EI teinud liiga, asi oli minus.....tuli õppida ennast aitama!!
neljapäev, jaanuar 13, 2005
Kasehalud?
Kas need põlevad siis kaua? Kui kaua siis? Ahsoo, pole iseenesest paha, kuid.....noh, kuidagi kahtlane värk..ma pole selliste naljadega harjunud, ma pole eluilmaski selle peale tulnud, et võiks kasehalge tulle susata..! Mis sa sest puust ikka piinad ja kuidas sa ta veel pärast tulle pistad, see on ju kuidagi nagu maaslamaja jalaga löömine......ei-ei mina sellest ikka aru ei saa...need tänapäeva ajad ja kombed....hingetuld kütetakse ikke juba iidsetest aegadest armastuse, ilusate sõnade ja huvitavate juhtumistega...noh vahel saladuskatte varjus ka viha ja pisaratega, kuid seda teevad vaid vähesed õnnetud...kasehalgudega hingetule hoidmisest kuulen ma ikka esimest korda, mis sel kasel meie hingega pistmist peaks olema......etei-ei.....ei mina sellistest asjadest aru ei taipa.....
Kas need põlevad siis kaua? Kui kaua siis? Ahsoo, pole iseenesest paha, kuid.....noh, kuidagi kahtlane värk..ma pole selliste naljadega harjunud, ma pole eluilmaski selle peale tulnud, et võiks kasehalge tulle susata..! Mis sa sest puust ikka piinad ja kuidas sa ta veel pärast tulle pistad, see on ju kuidagi nagu maaslamaja jalaga löömine......ei-ei mina sellest ikka aru ei saa...need tänapäeva ajad ja kombed....hingetuld kütetakse ikke juba iidsetest aegadest armastuse, ilusate sõnade ja huvitavate juhtumistega...noh vahel saladuskatte varjus ka viha ja pisaratega, kuid seda teevad vaid vähesed õnnetud...kasehalgudega hingetule hoidmisest kuulen ma ikka esimest korda, mis sel kasel meie hingega pistmist peaks olema......etei-ei.....ei mina sellistest asjadest aru ei taipa.....
esmaspäev, jaanuar 10, 2005
Inimesed kardavad...
...alalõpmata midagi kedagi kuskil millegipärast.
Neil on HIRM
hiljaks jääda
ära minna
valjult rääkida
alla kukkuda
üksi olla
pimedas viibida
välja minna
otsustada
põrandaid pesta
koju tulla
redeli alt läbi minna
tuld süüdata
ära uppuda
koeri paitada
posti saada
ämblikuid kohata
peksa saada
õigust nõuda
paha olla
ajalehti lugeda
puu otsa ronida
riideid määrida
jäätist süüa
haigeks jääda
metsas käia
koolis olla
lolliks jääda
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
mitte eksisteerida
...alalõpmata midagi kedagi kuskil millegipärast.
Neil on HIRM
hiljaks jääda
ära minna
valjult rääkida
alla kukkuda
üksi olla
pimedas viibida
välja minna
otsustada
põrandaid pesta
koju tulla
redeli alt läbi minna
tuld süüdata
ära uppuda
koeri paitada
posti saada
ämblikuid kohata
peksa saada
õigust nõuda
paha olla
ajalehti lugeda
puu otsa ronida
riideid määrida
jäätist süüa
haigeks jääda
metsas käia
koolis olla
lolliks jääda
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
mitte eksisteerida
laupäev, jaanuar 08, 2005
Oled sa näinud...
...vastu klaasi lendavaid linde?
Mina ei ole, kuid vahel tunnen, et olen üks neist, kuulen suisa omaenese tiibade rapsi ja tajun vastu klaasi põrkumise valu ning arusaamatust - miks nii....
Vahel aga tunnen et lennata ei suudagi, kuigi tahaksin......
Tavaliselt ma lendamisele ei mõtle, kardan kõrgust ja seetõttu lendamine hirmutab mind, see-eest tahaksin hoopis, et oleks keegi, kes õhtul mu pead paitaks ja mu und valvaks ja enne mind magama ei jääks....
...vastu klaasi lendavaid linde?
Mina ei ole, kuid vahel tunnen, et olen üks neist, kuulen suisa omaenese tiibade rapsi ja tajun vastu klaasi põrkumise valu ning arusaamatust - miks nii....
Vahel aga tunnen et lennata ei suudagi, kuigi tahaksin......
Tavaliselt ma lendamisele ei mõtle, kardan kõrgust ja seetõttu lendamine hirmutab mind, see-eest tahaksin hoopis, et oleks keegi, kes õhtul mu pead paitaks ja mu und valvaks ja enne mind magama ei jääks....
kolmapäev, jaanuar 05, 2005
Tema ja Mina
Ma nägin teda tihti, ta oli saanud mulle endalegi ootamatult mu sõbraks, ta oli tore, ta rääkis ja kuulas ja mõnikord tõi süüa....ta sõi hästi, seetõttu oli tore kui ta süüa tõi... Vahel kutsus ta endale külla, enamuse ajast ma läksin, sest ka tema juures oli tore, ta kodu oli huvitav, täis huvitavaid asju ja tema juures oli alati midagi huvitavat teha, ainult vahel ma loobusin ta külastamisest, sest tal külas olemine nõudis alati teatavat energiat. Energiat aga mul tihti ei ole..ma olen natuke katki ja energia voolab minust välja poole kiiremini kui teistest...ma olen sellega harjunud, teised mõnikord ei ole. Ma võin julgelt öelda, ta meeldib mulle, tal on kena välimus ja meeldivalt mahe hääl, tema rääkimise kuulamine pakuks kõigile naudingut. Kord aga ma mõistsin, et iga kord kui ta rääkis, rääkis ta ühte ja seda sama juttu, ta jutustas kogu aeg sedasama lugu elamise-olemise talumatust kergusest, murtud südamest ja halvast bussiliiklusest. Alguses tundus see jutt illusoorselt erinev, kuid mida aeg edasi seda ühetoonilisemaks ja sarnasemaks iga tema uus jutt vanemaga muutus. Lõpuks ma lõpetasin kuulamise, kuulasin küll ja nägu oli ka et kuulan ning aru saan, eks ma sain ja saan praegugi veel aru, sest ma olin teda kuulanud algusest kuni hilisemani üsna tähelepanelikult, kuid nägu ainult oli selline nagu kuulaks. Igakord kui ma teda nägin ja kuulmise näoga kuulsin tahtsin ma surra, kuid sina pidid homme linna saabuma ja lubasid läbi astuda......
Ma nägin teda tihti, ta oli saanud mulle endalegi ootamatult mu sõbraks, ta oli tore, ta rääkis ja kuulas ja mõnikord tõi süüa....ta sõi hästi, seetõttu oli tore kui ta süüa tõi... Vahel kutsus ta endale külla, enamuse ajast ma läksin, sest ka tema juures oli tore, ta kodu oli huvitav, täis huvitavaid asju ja tema juures oli alati midagi huvitavat teha, ainult vahel ma loobusin ta külastamisest, sest tal külas olemine nõudis alati teatavat energiat. Energiat aga mul tihti ei ole..ma olen natuke katki ja energia voolab minust välja poole kiiremini kui teistest...ma olen sellega harjunud, teised mõnikord ei ole. Ma võin julgelt öelda, ta meeldib mulle, tal on kena välimus ja meeldivalt mahe hääl, tema rääkimise kuulamine pakuks kõigile naudingut. Kord aga ma mõistsin, et iga kord kui ta rääkis, rääkis ta ühte ja seda sama juttu, ta jutustas kogu aeg sedasama lugu elamise-olemise talumatust kergusest, murtud südamest ja halvast bussiliiklusest. Alguses tundus see jutt illusoorselt erinev, kuid mida aeg edasi seda ühetoonilisemaks ja sarnasemaks iga tema uus jutt vanemaga muutus. Lõpuks ma lõpetasin kuulamise, kuulasin küll ja nägu oli ka et kuulan ning aru saan, eks ma sain ja saan praegugi veel aru, sest ma olin teda kuulanud algusest kuni hilisemani üsna tähelepanelikult, kuid nägu ainult oli selline nagu kuulaks. Igakord kui ma teda nägin ja kuulmise näoga kuulsin tahtsin ma surra, kuid sina pidid homme linna saabuma ja lubasid läbi astuda......
Tellimine:
Postitused (Atom)