Mulle meeldib naeratada... naeratada annab päris mitut moodi... sügiseti saab käia maha vaadates ringi, niimoodi lõnkuvalt, uutes tennarites, mis on läbiligunenud ja siis lõnkuda läbi lehehunnikute... vaikselt tõmbub siis üks suunurk ülespoole ja muie veab end näole... silmad löövad särama ja puna tõuseb palgele... pärast mööda tühja tänavat edasi lõnkudes saab muigest naeratus ja samm muutub häbematult kepsakaks...

Vahel kakaod juues, saab aga magusat jooki alla neelates suruda huuled kokku meelaks mmmmmm....ks ja siis naeratada läbi selle mmm.... ja kakao maitse... sest nii hea on olla...

Päris omaette naeratus on see naeratus, mis tuleb huulile ja hinge, kui kuuled toredaid asju... kuidas kellelgi läheb hästi ja kuidas kusagil on tore.... siis tuleb naeratus kõigepealt sisse koos kujutlusega, sellest kui hea on hea ja siis juba naeratadki.... avalalt ja oma kujutlusele mõeldes ja seda edasi arendades...

Naeratuse toob näole ka kui märkad et ümber on ilus ja siis kui sisse tuleb millestki rahu, selline kõike haarav rõõmus rahu..... njaaa... naeratada mulle meeldib... see teeb ilusaks!

Ükspäev tuli meelde teismelise aeg, kui oli 16-17 aastat turjal ja hinges tärkas meeletu igatsus-ootus saada suureks. Ootus, et kui oled suur, tuleb keegi ja on suur lõppematu armastus, et tuleb miski teadmine ja on selgus, et pole muud teha kui võtta jalad kõhualt ja elada, elada oma elu vinge lõpuni...

Nüüd, mitmed aastad hiljem on juba üsna selge, et kõik ei olegi nii lihtne, ent hinge ärevana hoidev igatsuski pole kuhugi kadunud, ikka tahaks kõike võitvat selgust ja armastust, silmaklappe, mis laseks näha vaid ühte teed ja võimalust... ja teeks elu elamise lihtsaks... tahaks endiselt, et oleks teadmine, kuhu tuleb minna ja mida tuleb teha ja kes on too õige, keda usaldada ja armastada....

..... nukralt naljakas on et nende aastatega pole midagi muud muutunud peale selle, et ma pole enam teismeline... ei, võibolla siiski on! Ma olen märgatavalt voolujoonelisem, noid nurki, mis ütlesid vahel nii kindlalt must või valge või tahtsid kindlalt vaid parimat ja ootustele vastavamat, noid nurki on elu maha viilinud... nüüd sobib sageli ka see, mis on enam-vähem ja vahel peale pikka vaatamist võib mustast hallgi saada ja tõde pole enam... on vaid erinevad vaatekohad ja kontekstid ja dikursused ja ideoloogia ja...hedonism

Too voolujoonelisus annab võimaluse eluga kaasa minna, endast mööda voolata lasta ja vähem murduda... aga elukvaliteet? Ma tõesti ei oska öelda, sest võrdlemiseks võimalust justkui pole, mälu on lühike, ja eneseõigustusmehhanism töötab perfektselt...
...nurgelise vaiguna oli kindlasti iselooma rohkem, selg oli sirgem, aga nurgetu vaiguna on pea kuidagi raskem ja teatav teadmine paneb muigama, nagu saaks elust paremini aru, nagu oleks elukogemust.... nagu oleks ajaga nurkade asemele, sisse soppe tekkinud....

Kuid miks siis ikka toosama igatsus selguse ja näilisegi tasakaalu järgi... miks on eksinu tunne ja pingsalt silmapiiril viitasid otsib pilk ja murekurd laubal kulmude vahel.... Miks see kõik, kui on teadmine, et ega suuremat vahet pole, kas viidad on või ei ole, juhuslikult ekseldes on ikka alati suurem võimalus auku kukkuda, kus võimalik end hästipaigutatud puzzletükina tunda... Lihtsalt tüütuse mõttes?

kiire on! Koguaeg on kiire, tuleb teha, tuleb teha palju palju asju, tuleb olla, olla siin ja siis seal ja siis kusagil mujal ja siis tuleb oodata, valmis olles taas jooksma, pileteid müüma või kontrollima, plakateid riputama, aitama, vihmas, päikeses, tuules...

Hea on olla vajalik. Hea on olla kiires. Vähemalt senikaua kui jaksab, senikaua, kui see aitab mitte mõelda ja samas jätab aega mõelda, senikaua kui keegi liiga ei tee, senikaua kuni on hea.

Kiires kiirelt ja intensiivselt kultuuri ammutada võib ka, aga see väsitab, aga on hea, ainult et kiirelt tuleb teha ja intesiivselt.
Kultuuri konsentratsioon on tõusnud laeni ja samas on liiga kiire, et seda nautida, või nautida saab, aga ainult väga ruttu ja see on väsitav. Kultuuri on korraga liiga palju. Imestusväärne, harva on kultuuri liiga palju... aga vbl on lihtsalt aega liiga vähe ja kultuuri piisavalt, ei tea, ei ole aega mõelda, kiire on!

Tegelikult on õhus tunda sügist... sügist on kuulda rohutirtsude õhtustes saagimistes, see pole too vali oksasaagimine rütmiline ja poognaga nagu Horvaatia puudelatvadelt kostis, vaid selline vaikust rikkuv ja mahlakalt sügiseste ploomide maitse moodi märkiv salapärane pirin...
sügist on õitsevates floksides ja aina sumedamaks ja sumedamaks tõmbuvates öödes... tasahilju on märgata sügise hiilivaid samme looduse värvides ning hommikustes tuultes on ta juba samuti....

Sügis ongi selline hiiliv aastaaeg, mis tuleb ja tuleb, õige vaikselt, natukesehaaval igalepoole...
tunned natuke õhus ja näed pisut värvides...
Kuni korraga, ootamatult üllatades, on ta kohal....
ta on tolles vihmas, tolles mis on külm ja mis enam ei kasvata, vaid peseb puhtaks ja lammutab,
mis ei jäta õhku enda järel värskeks, vaid muudab kõik niiskeks ja natukene rõskeks...
kui too vihm juba tuleb, on viimane aeg suvega hüvasti jätta,
käia oma viimased suvised käigud või pakkida asjad ja temaga kaasa minna...

Mina ei lähe seekord suvega kaasa... ma pakin viimase hoopis kohvrisse ja panen kuhugi kindlasse kohta...
ahju otsa või kapi taha...
ning astun sügises edasi, mine tea, mis juhtuma hakkab...

Omamoodi on väga raskel suvel minna lasta, ilmatuma kahju on...
... aga vist peab, seekord vähemalt...
... või eks näis kuis läeb...

Praegu on veel ju suvi, isegi siis kui tegelikult õhus juba sügist on, ei ole veel vihma
..võib veel nautida...naudiskleda... naudelda

Klaar.... kõik on hetkega hetkeks kõik selge... kõik on vähemal või rohkemal määral paigas ja kõik, mis üritab seda kõigutada võib persse minna, sest hetkel tean mina kõige paremini, mida ma teha tahan ja kuhu ma lähiajal jõuda võiks, ning millega ma soostun ning millega mitte...

Mina tean ja teie kõik ülejäänud, kes te midagi arvate võite oma arvamused endale jätta, lihtsalt ei huvita..
.. taoline selgus on ehmatav ja segane samaaegselt... aga samas nii oodatud ja püüeldud eesmärk... tahtmine on käised üles käärida ja kinni haarata sest hetkest... ja neist mõtetest...

Aga kõigepealt... on aeg koju minna (tsiteerides siinkohal klassikuid ;)

Ähm....
...mis kus ja milleks tuleb pakkida, mida veel oleks vaja mis võiks kergema koti nimel maha jätta, ja mida omme poest veel enne teeleasumist osta... nii-nii-nii palju küsimusi...
..... kõik vastuseta veel... kuid mis sellest, sest... I´m almost on the Road again!

Kummastav....
...tõepoolest kummastav on see elu...eile samalajal parandasin trükivigu oma seminaritöös, oponent oli neid üle 2 A4 välja toonud, njaaa... düsklahv... aga kõik hea, mis hästi lõppeb... vist.

Igatahes sai seminar kaitstud ja kaelast ära.. igavesti meeldibv vaheldus, sest jutt oli ammu otsa saamas, mõtetest ja isust akadeemiline olla rääkimata...

Ja eile kui pärast Liisiga Kassitoomel istusin, oli olla hea, natuke veider kuid sassi juues ja rohelust ning sinist taevast kõrgel ülal kaedes siiski hea... ja siis tulin tulema.... sest tuli tulla...

Nüüd on kõik lahti ees, veider, nädala aja pärast olen ma juba Veneetsias ja õhtul kui kõik hästi läheb siis Viljandimaal... ja samal ajal, on nii veider nii veider nii veider.. ma tunnen, et laguneb, elu mureneb mu ümber ja ei tea kuhu poole peaks hoidma, ning mis siis lõpuks edasi saab... kahju on nagu ühelt poolt, ei tahaks lahti lasta mõnedest asjadest ja arusaamadest ja mõtetest ja tunnetest... aga ... ei jää vist muud üle... sest kõigil aj kõigel on oma elu ja see mis minul nende teistega on... see on vaid põkkumine, vahel kahetsusväärselt lühike ainult....

Mulle meeldivad markeeritud lõpud... mida selgemalt markeeritud seda parem... eriti just minu oma elu puudutavad lõpud võiksid olla selgelt ja minu enda poolt - otse loomulikult - markeeritud..... enda parema äranägemise järgi....

eriliselt meeldib mulle lõppe füüsiliselt markeerida... tõmmat joon alla või veel parem kriipsutada lõpp selgelt ja rasvaselt üle.... et oleks aru saada - siit läheb piir!

Kõige kergem on lõpp ära märgistada paberil, mida materiaalsem, seda parem, sellepärast kannangi palju oma elust paberile üle, saab kohe markeerida... siit algas ja siia lõppes, ja nüüd las vajuda mälestuste hõlma.... nii ei jää midagi segaseks ja kõik mis tuleb järgi, tuleb siis juba pärast lõppu.... uus algus tuleb pärast markeeritud lõppu...

On üks koht, kus meri võtab maad, võtab maad kolmelt poolt, võtab rannas lamavaid kive ja pilliroogu ja kui sina sinna satud võtab sinu ka.. ja kus tuul jooksutab merejäneseid, puhub kiharaid sirgeks, toob mere lõhna ninna, ning ulub pööningul.

See koht vallutab kõik meeled ja annab vabaduse.
Vabaduse olla kõik, kes sa oled ja minna, kuhu sa iganes tahad ja uskuda, mida iganes su hing ihkab..
Lisaks uhub maad võttev meri ja ulguv tuul ses paigas sust välja kõik saasta, laotab su ette laiali ja uputab seejärel kõik... meel saab puhtaks...ja mõtted hajuvad
Seal pole kunagi vaikust, kuid müra puudub sealt ka, seal on alati hääli ja inimesi ja loomi... ja meri võtab seal maad....

Selle paiga leiad sa ka kaardilt nime alt Pärispea ps., ning hea õnnekorral võid sa sinna ka sattuda....

....

...näiteks kui Leene sind kutsub...

Kui hõõguvaid süsasid näpuga torgid, saad kõrvetada..... üsna kindel ja läbiproovitud variant... tead ja liialt tihti näppe süsadele ei suska, noh või ainult vahel harva suure joobe ja jaanipäeva puhul..
Kuid miks siis on ikkagi vaja hõõguvaid inimsuhteid torkida ja nügida ja surkida... samamoodi on valus, samamoodi on ära proovitud, kuid ikka teed, uuesti ja uuesti... ja siis pärast nurgas haavulakkudes võid endale pisaraid pühkides öelda, et ma ju teadsin seda, kuid kes ei riski, see šampust ei joo...
...jaa ahvatluse jõud, igatsuse jõud ja üksinduse jõud.... ning milline meeletu ihalus ja kihk selle kõigega kaasneb, milline imeline hasart... ja mis siis sellest, et pärast on valus, mis siis sellest ,et pärast on piinlik ja valus.... selle kõigele sa ei mõtle, sest silmis on vaid see hasartmänguri jackpot.... see üks suur võimalus mitmest võimatust.... ilus tulevik... armastus, igavene... ööd kellegi kaisus, hoolimine ja ümmardamine... kirg... silme ees on vaid see suur õhupall, mis kõrguste poole lendleb ja sina jooksed ja jooksed ja jooksed, sest äkki siiski jõuad sa järgi.... ja jooksed ja jooksed ja jooksed.. ning ühel hetkel oledki nõgesepuhmas siruli, põlve vastu juurikat veriseks löönud ja igaltpoolt valutavana...
too üks öö või too imeilus äraütlemine või mängleva flirdiga tehtud suhtluse lõpp või see igavesti piinav piinlik pilk, mis ütles hetkega kõik.... Ei ... hetkega vaid nõgesed ja ei ühtegi õhupalli...
... tüütu, nii tüütu värk.

Ma lähen siit roheluses, soe päike sees ja rõõmus melu ümberringi....Ma lähen siit jäätistsöövate laste vahelt läbi pugedes.....ma lähen siit targemana ja ilusamana....... teadjana, raske kohver käes ja reisikott seljas....

Ma tulin siia hoopis teistmoodi...Hoopis teiste mõtete ja teadmistega.....ma olin hoopis teine..

Kuid nutuvõre oli ka siis mu suu ümber....

kerge ja vaba on olla... tahaks huilata, joosta ja veega pritsida.... soe on ja miski ei peata mind, olen vaba, viimaks ometi olen vaba.... Vaba et põleda kõrge ja kirglikult ägeda leegiga, vaba et tunda, vaba et olla õnnelik, vaba et põleda tuhaks ja lennelda tuuletiivul su kinganinadele puhkama... kuniks elul on antud veel olla vabana!!

He kutsuvat minua hiljaudeksi. Se on aika ironista, koska niitä hetkiä on aika vähen, milloin mä olen täysin hiljaa. Mä teen aina jonkinlaisia ääniä, kun mä en ole puhumassa (ja usein minä olen) niin minä nauran tai hymisen jotain itsekseen, jäljittelen kissaa tai jotain muuta sellaista. Välillä minusta tuntuu, että mä en osakaan olla hiljaa, koska minun itsekseen ajattelukin tekee meteliä.
Silti toisinaan, minä todella nautin vaiti oloaa. Vaikka eilen, kuin mentiin parin kaverin kanssa kaupungista metsään teltan kanssa yöksi ja tehtiin tulta, niin oli ihana katsoa, miten halot paloivat ja tähdet tuikkivat ja olla samalla ihan-ihan vaiti. Mutta ei sittenkään ollut täysin hiljaista tuuli humisi metsässä ja halot räisköivät tulessa ja jossain kaukana koirat haukkoi ja metsä kaikkui vastaan. Se oli ihana, niin kotoisaa ja miellyttävä ja ei sittenkään hiljaista.
Mä en pitä liian hiljaisista paikosta, ehkkä siksi juuri teen myös aina jonkinlaisia ääniä. Minä pelkään hiljaisuutta, se kauhistuttaa minua. Pelkään sitä koska täysin hiljaa on vaan tyhjyys, tyhjyys merkitsee sitä että ei ole enää mitään ja kun ei ole enää mitään, niin kaikki on merkityksetön ja jos millä ei ole enää merkitystä, niin elämä on ohi, tai sen pitäisi olla ohi, mutta jostakin syystä ei sittenkään ole.
Samalla on tyhjyydessä kaikki ja täysi hiljauskin muuttuu ajan kuluen kauheaksi meteleksi, jossa on kaikki äänet ja juuri tuo hijausuuden tyhjyys ja karjuva meteli minua pelottaa, koska se on loppu.....
...mutta silti he kutsuvat minua hijaudeksi ja välillä minä mietin, että ehkä se on niin, koska minäkin olen tyhjyys.....

Saamatuna tunnen end!
Väga saamtuna... minu pagas ja sinu pagas ja minu pagas sinu pagasi poolt hõõrutud konnasilmal ja sinna juurde veel mu isekus, mis ei lase näha enesest kaugemale ja ebakindlus, mis ei lase võtta haaret , kõik pudeneb kätevahelt.... Ja siis veel see tugev tunne, see armastus, mis teeb vahel haiget, täiesti kogemata tavaliselt ja mis teeb inimesed nii haavatavaks ja õrnaks... krt kuidas kogu selle krempliga toime tulla....
... kuidas ahh?

Manuaal taas puudu....

... ja tulemus kah käes, jälle olen olnud pime ja näinud ainult ennast, jälle olen teinud haiget... ja need kel valus, tahavad lahkuda... ma ei süüdista, saan aru kuid samas ei taha minna lasta,

"Palun-palun-palun... anna andeks!" sosistan vaikselt ja kükitan vaikselt maha, tahaks olla mannatera suurune, ma tean ju et ma suudan teha paremini, olla heam, mitte teha haiget, ma ju tean, kui vaid natuke toibun, natuke aega antakse, natuke toetatakse... ma ju tean ennast ja natuke ka sind ja ma tean, et armastan ja pean kalliks toda killukest õrna suhet, mille peal me pagasid ja meie...

... "Ärge võtke seda veel mult ära!!"

ma pole andnud endast veel kõike....

Tantsida...
ma väga väga tahtsin tantsida täna...
või hõljuda
või lennelda
või vibreerida kellegi käte vahel selle muusika saatel, mida mängis ilusmees Vaigla oma voolujoonelisel pastellkollasel kitarrel...
... nii väga tahtsin tantsida,
tunda seda põksuva südame tunnet ja liikumist kehas...
kellegi juhtivaid käsi ja pilke,
kõike seda tahtsin...
aga leppisin kuulmisega ja muusika enesest läbivoolamisega ja läbi muusika voolamisega.... see oli ka hea ja meelde tuli nii palju,
igast imelikud mu elust läbivoolanud inimesed ja tunded....
ja peale tuli igatsus... tahtmine ise ka voolata.

....Koju tulles surusin käed taskupõhjadesse ja sammusin pilk maas,
mingi väikekodanlik osa minust tundis piinlikkust
ja sõnad,
kõik nad kustusid huulil...

õhus oli sadava vihma lõhna ja piisku
ja varbad olid paari minutiga kuivast vabad....
ühika juurde jõudes oleksin tahtnud edasi sammuda, kuid ka selle tahtmise lämmatasin millegi pärast juba eos...
tahtmisi tappa, on vahel nii lihtne...
või on nende suremine lihtsalt kerge tulema, ma ei tea....

... täna surid nad igaljuhul kõik välja.

.. jazzis....

Ole naljakas!
Naerata kelmikalt!
Ole kummaline!
Ära tee must nagu väljagi!
Ole viisakas!
Rõõmusta!
Ole teistsugune!
Ole tähelepanelik!
Ütle ootamatuid asju!
Tee mulle mittekomplimente!
Pane mind oma aususega kohmetuma!
Ole ise kohmetunud!
Vaata mulle silma!
Ära imetle mind!
Ole huvitatud mu tegemistest!
Räägi pikkade ja segaste lausetega, mis sisaldavad mõtteid mida ma juba poolelt sõnalt taipan!
Küsi küsimusi!

Tee seda kõike, ole seda kõike ja ma olen põlen nagu säraküünal su käes, ma põlen tahtmisest sind uurida surkida, katsuda, tirida tõmmata ja lahata... tahan sust teada kõike, tahan teada mida sa tahad, millest sa hoolid, mida sa arvad, kes sa oled, mis sust saab, keda sa armastad, kuidas sind armastatakse, mida sa sööd, kellega sa suhtled, kuidas saada sind endale, mis teeb sind nii ihaldusväärseks ja huvitavaks....... sa meeldid mulle, ära vea mind alt.....
..... Sa meeldid mulle

kord ma tulen, selleks et jääda. Seniajani aga, otsin ma ja hulgun, vaadates ringi... sest tuleb ju veenduda, just see on see koht, kuhu peab jääma, ja see on, see õige hetk, millal tulla.
Või äkki hoopiski, tulen istun ühel üsnagi suvaliselt tavalisel hetkel te kõrvale, lihtsalt jalga puhkama, ja siis enam ei lähegi ära, sest istuda on hea ja seltskond on hea ja on nagu juba käidud kah.

Jah, aga märgata tuleb ikkagi, märgata märki, äratunda paik või/ja aeg... kuhu ja millal jääda.

Jahh, aga kui äkki jäävad märgid märkamatuks? Või ei tunne märki ära?

...Keeruline.... kui mõtlema hakata... aga muretseda tegelikult vist ei maksa, sest on ju teadmine, et veel ei ole aeg ja veel ja ole ka sellist paika, küll tuleb aeg ja küll märkab märki..... ikkagi peaaegu proffesionaalse märgimärkajaga peaks tegemist olema......

Talle, kes ta teab, et oodatakse ja tullakse vastu

"Vabandage, noorhärra, kas te ootate kedagi?" küsis kollakaskuldsete lokkidega tüdruk. "Jah, mulle lubati siia rongi saabumise ajaks vastu tulla. Kus sa teadsid?" "Sul on nii ootavalt otsiv nägu peas. Noh ma loodan, et ta tuleb pea, see sinu vastutulija. Siin on õhtuti peaaegu võimatu liigelda, sest ühitransport käib nii kehvasti... kindlasti ta hilineb selle tõttu. Kui tohib, siis ma ootaks siin koos sinuga? Seal teisel pool on mingisugused kahtlased tüübid, ajavad külmajudinad peale." "Jah, muidugi. Tule istu." Tüdruk tuli lähemale ja istuski poisi kõrvale, pilk ekslemas perroonil seisvate inimeste, kaugemal paistva jalakäijate silla ning vagunite vahel. "Kas sa otsid kedagi?" küsis poiss pärast hetke vaikuses. "Jahh. Ma pidin ühele siia vastu tulema, aga ma unustasin ära millised rongiga ta tuleb. Ma mäletan vaid seda, et ta pidi tulema täna kesköö paiku või natuke enne seda. Või oli jutt keskpäevast. Oi, ma olen viimasel ajal nii hajameelne, ei ikka keskööst oli jutt... noh igaljuhul siin teda veel pole. Nii et ju ta veel tuleb."
Tüdruk tõmbas oma jaki hõlmad koomale ja bareti sügavamale pähe. Nihkus siis poisile lähemale ja lõi pea kuklasse. "Külmaks kisub," pomises ta. Järgmisel hetkel sirutas ta käe taeva poole ning osutas kaugele silmapiiri kohale taevasse ja hüüatas peaaegu vaevukuuldavalt:"Vaata, kui ilus on kuu!" Poiss, kes oli silmitsenud tüdruku paljaid sääri ja sandaalidest paistvaid triibulis varvassokke ja mõelnud miks neiu keset lund niimoodi ringi käib, vaatas tüdruku näidatud suunas. Ja, oli tõesti ilus kuu, kollane ja kuldne ühteaaegu, ja raudteerööpad mis kaugusesse kulgesid peegeldasid tema sära. Ja tüdruku juuksedki peegeldasid seda sära, või peegeldas kuu hoopis nende sära, sellest polnudki aru saada.
Poiss tundis kuidas neiu veel rohkem tema poole liikus. Ta oli peaagu poisil süles juba. Oli tunda, kuidas ta õhkas sooja ja lõhnas päikesepaiste ja õunaõiete järgi. Poiss ei julgenud liigutada, ta hingas vaid väga sügavalt korra ja heitis vargsi pilgu üle tüdruku õla ega ometi too, kes vastu pidi tulema, veel tulemas pole.
Tütarlaps oli mõttesse süüvinud, ta pilk eksles endiselt perrooni ja taksopeatuse, ning jalakäijate silla vahet. Ta oli kellelegi vastu tulnud, kuid ta ei mäletanud millise rongiga viimane pidi tulema ning praeguseks ei suutnud ta enam meenutada, kellele ta oli vastu tulnud....Ometi ta teadis kindlalt, et kedagi ta ootas ja see ei olnud siin kõik uni. Ei, ei olnud ju, ta tundis külma ja ta tundis toda sõbralikuna tundunud võõrast poiss oma vastas ja sõõrmeis tema unist veidi väsinud kuid rahulikku hingust, ei see ei saanud olla uni.
"Tule, lähme jaamahoonesse. Mul on nii külm, et ma ei tunne enam oma varbaid," vuristas tüdruk püsti tõustes. "Mis, kuhu?" ärkas poiss kui unest. "Tule, lähme!" sõnas tüdruk poisil käest haarates ja teda enda järel jaamahoone poole vedades. Hoone oli peaaegu tühi ja seal oli soe. Tüdruk jäi seisma üsna ukse lähedale piletiautomaadi ja linnakaardi vahele, kust oli hea vaade perroonile jalakäijate sillale ja taksopeatusele. "Jääme siia, siit on näha, kui nad tulevad" sõnas ta ja raputas poisi kätt. Just siis saabus rong. Vedur ja kuus vagunit, millest kolm kahekordsed ja ühes restoran. Inimesi tuli maha ja läks peale ning rong sõitis edasi pimedusse.
Tüdruk jälgis pingsalt mahatulijaid, ei mitte ühtegi tuttavat nägu, pagan küll, pidin ma unustama kellele vastu tulin. Ta heitis pilgu tabloole piletimüügi kassade kohal, varsti pidi tulema veel üks rong, sel ööl viimane.
Poiss nõjatus vastu piletiautomaati ja vaatles tüdrukut ja lootis et vastutulija hilineb veel õige pisut. See väike olevus oli oma käe ta kätte unustanud. See oli sile ja pehme ning õhkas sooja. Noormees oleks tahtnud seda huultega puudutada. Ta oleks tahtnud teha enamgi, suruda selle tüdruku oma vastu, oleks ta tahtnud, ja suudelda oleks ta tahtnud, ent ta seisis edasi õige vaikselt ning ahmis sisse toda imepärast olevust kartes, et viimane haihtub varsti.
Neiu heitis pilgu tabloolt taas perroonile ja rööbastele, mis kuu poole looklesid. Kuu oli nii suur ja kauge ja kollane. Tüdruk tahtis pigistada käe rusikasse, tundis siis aga toda teist kätt, see oli paras kämmal, selline karge ja tugev. Vilksamisi poisile heidetud pilk tunnistas, et poiss oli tõesti tugev ja pikk, eks tüdruk sellepärast temaga jutt tegigi, et temaga paistis julgem oodata siin pimedas. Poisil olid sakris pruunid juuksed ja säravad silmad ning praegu hingas ta sügavalt. Tüdruk tundis oma kaelal ta hingeõhku, see oli jahutav, ent ta kooris siiski jaki seljast ja bareti peast, sest korraga oli kuidagi palav.
Poiss toetas pea vastu automaadi külma metallseina ja sulges silmad. Ta tundis, kuidas kuum laine tast üle voolas, seda kõike oli liiga palju. Ta silme eest jooksis türuku lillelise pluusi alt paistnud kumer rind ja ninna tugis toda joovastavat õunaõite, sirelite ja maikellukeste segust päikesest sooja naha lõhna. Poiss avas suletud silmil jopeluku ja tundis kuidas ta pea läheb segamini. Ta tahtis.. ta tahtis... ta ju tahtis....
Järgmisel hetkel ei suutnud ta enam midagi tahta... ta tundis kuidas külm judin jooksis üle selja. Ta ei julgenud enam mõeldagi, võibolla oleks ta muidu mõne tüdruku südametukse, mida ta oma rinnavastas tundis, lasknud minema lipsata.
Tüdruk oli tänu kohmakale suure reisikohvriga härrale, kes perroonile jooksis, taskaalu kaotanud ja poisle sülle pudenenud.Ta oli segaduses, too härra oli teda kohvriga riivanud ja nüüd oli ta siin, selle võõra sõbraliku poisi kaisutuses. Ta tundis kuidas ta keha kuumas, siin oli nii turvaline ja hea olla. Ta hingas sügavalt sisse poisist õhkuvat, see oli une ja värskuse lõhn, see oli erutav ja karge. See oli nagu...... nagu too, kellele tüdruk täna vastu oli tulnud... see oli nagu talv.
Poiss surus tüdrukut aina rohkem oma vastu, ta tundis kuidas ta täitus tüdrukust hõõguva soojaga, ja kuidas temagi hõõguma hakkas Ta oleks tahtnud tüdruku enda sisse suruda, et saada ta endale algusest lõpuni, et uppuda ta sisse. Ta pead pööritas ja ta tahtis ära, kuhugi kus ta saab selle tüdruku võtta, kus ta saab ülessulada selles meeletus õhkavas päikeselõhnas ja soojas.
Poiss haaras tüdruku sülle ja lahkus jaamahoonest, ära noolivate pilkude alt, ära ooteruumi ootuste juurest, ära silmapiiri poole..... ära taamal paistvate kaubavagunite taha.

Ammu pole kirjutanud... oma kuujagu vististi... pole olnud aega, pole olnud tahtmist ja julgust ja sõnu pole ka leidunud... või pole lihtsalt piisavalt igav olnud... kes teab...
Kas nüüd on piisavalt kõike, ei tea... aga ikkagi kirjutan...

sest kevade igatsus on absoluutselt kõikehõlmavaks muutunud, ma ei taha seda krdi külma ja libedat jääd ja suusatajaid ja uiske ja kelke ja auravat hingeõhku ka ei taha ja graniidipuru tänavatel ning lumekriuksumine tärklise kombel saapataldade all koos saabaste endiga on muutunud väljakannatamatult tülgastavaks... Tra, kaua ma võib?? On juba peaaegu märtsikuu keskpaik aga siin jumalast mahajäetud paigas, kus muusika areng 90nendate keskpaigas välja suri, on päeval heal juhul kraad soojem kui -10 ja õhtul kisub õhk ikka alla 25 miinuskraadi ja näpistab õhtul jalutades põsest krabinal tükke küljest...uhh ma olen tüdinud...

ja ma tabasin täna äkitselt, et viimati tundsin ma ennast nii nagu praegu, siis kui ma lapsepõlves pärast silmaoperatsiooni haiglas istusin. Just samamoodi igatsen ma siit ära, justsamamoodi nutan ma lohutamatult õhtuti, justsamamoodi tunnen ma ennast mahajäetud ja üksikuna, justsamamoodi tunnen ma ennast vangistatuna... ainuke vahe on selles, et siia tulin ma ise omal vabal tahtel, mul on vaba voli tulla ja minna... aga samas ikkagi vangla. Miks ma siit ära ei lähe?? Sest ma ise olen selle endale kaela toonud ja pean oma rumalate otsuste vilju ka ise sööma? Sest ma loodan et asi paraneb ja suures plaanis on sellest kõigest mulle kasu nö suurema kasu nimel kannatamine? Sest ma ei ole valmis alla andma? .... Ma arvan et kõike eelmainitut natuke ja lisaks veel sellepärast, et ma tunnen, et puudub koht kuhu minna.. puudub neutraalne varjupaik, puudub turvatunne... pole kodu... On üks koht, kus ma tunnen end hästi ja kuhu ma tahan minna ja ma tean, et mind võetaks seal ka vastu, vbl mitte alati tingimusteta, aga kui vaja on siis ma ära ei aetaks, kutsutaks sisse ja tehtaks kalli ja antaks paik kus magada. Seal on turvapaik ja seal on kõige kodum kodu..... kuid mitte muretu ja mitte neutraalne.. ka seal tuleb olla valvel ja ettevaatlik.... et mitte haiget teha ja, et mitte haiget saada.... ja nii ma olengi siin, sest paradoksaalsel, siin vanglas olen ma omamoodi kõige rohkem vaba... see on ainus mis on oma ja mida keegi enne mai lõppu minult ära ei saa võtta... ainus koht, kust ma võin kõik haigettegijad välja visata ja kuhu ma saan seniajani tagasitulla....

Ma ootan et tuleks kevad ja suvi... siis oln küll ilma sellest omast siin, kuid ma saan tagasi oma lahkumisvabaduse... siis ma saan minna kuidas tahan, siis on kodu seal, kus ma parasjagu olen ja oma koti maha panen ja miski ei takista mind lahkumast... vähemalt sügiseni on siis vabadus ja võimalus olla.... muretu... kohustest prii... iseenda peremees........... Nipernaadi

uisud... ostsin endale uisud.... sest kui kevade igatsus hakkab hinge piinama nii meeletul kombel, et elada on raske, siis tuleb jäänud talvest viimast võtta ning talverõõme nautida... ja uisutamine on selleks üsna hea moodus... eriti veel sellisel maal nagu seda on Soome, sest Soome riik on kaval nagu kapsauss, pannes hulga raha soprdirajatiste alla ja otsides üha uusi võimalusi kuidas parandada sportimise võimalusi... sest kui sportimiseks võimalusi leidub, siis võib alati öelda, et meie oleme ülekaaluliste heaks ja rahva rasvumise vastu kõik teinud ning südamerahuga räpstoidu söömist siis edasi propageerida... ei noh mulle sobib, sest uisud polnud kallid ja uisuplatse peaaegu jalaga segada, ning räpstoidu ostmiseks niikuinii raha ei ole... söön aga eestist kaasa tassitud tatart ja pastat rohelise pestoga ning tervis tuleb mis mühiseb....

....Lisaks mulle meeldib uisutada, tekib selline vaba ja kergeliuglev tunne, või noh nii vaba kui ühel 20X30 meetrit platsil ringitiirutades tulla saab ja värske õhk kosutab kopse ja hinge.... ning õhtuks on kehas tunne, et midagi on tehtud... nii et miks mitte... Täna leidsin veel jäähoki litri ja pepuka kah uisuplatsi pervelt... tarisin kohe koju, lõpuks võidab ju ikkagi see, kellel on kõige rohkem asju...

Ja nii ma elangi... kuigi hing ihkab kevadet ja jalad kergeid tenniseid ja õlad nahktagi... ei taha, seda külma ja raskeid mantleid, tahan päikest ja hiirekõrvul kaskesid ja linde kes laulaksid soojast, mitte selleks et sooja saada... ja tahan seda head kevade lõhna ning ojavulinat... ning muidugi inimeste päikesest rõõmsaid nägusid ja tekkivaid tedretähne... ainuke mida ei taha on need armunud paarid, kes just kevadeti, mil veed jooksma saavad tänavaile kudrutama tulevad.. või noh natuke tahan neid ka, aga ainult natuke, sest kadeduseuss rikub muidu kõik ilusa... jah armuda tahaks ka ja tahaks, et hing saaks terveks ning süda ka, sest siis oleks mida jälle pimesi kellelegi ära kinkida...jahh kevadet tahaks küll...

.. aga omme lähen jälle uisutama, sest kevadeni on veel ju aega, ma arvan et nii kuukene küll saan uiske aseainena kasutada, kui vaid konte ei murra...