Ammu pole kirjutanud... oma kuujagu vististi... pole olnud aega, pole olnud tahtmist ja julgust ja sõnu pole ka leidunud... või pole lihtsalt piisavalt igav olnud... kes teab...
Kas nüüd on piisavalt kõike, ei tea... aga ikkagi kirjutan...

sest kevade igatsus on absoluutselt kõikehõlmavaks muutunud, ma ei taha seda krdi külma ja libedat jääd ja suusatajaid ja uiske ja kelke ja auravat hingeõhku ka ei taha ja graniidipuru tänavatel ning lumekriuksumine tärklise kombel saapataldade all koos saabaste endiga on muutunud väljakannatamatult tülgastavaks... Tra, kaua ma võib?? On juba peaaegu märtsikuu keskpaik aga siin jumalast mahajäetud paigas, kus muusika areng 90nendate keskpaigas välja suri, on päeval heal juhul kraad soojem kui -10 ja õhtul kisub õhk ikka alla 25 miinuskraadi ja näpistab õhtul jalutades põsest krabinal tükke küljest...uhh ma olen tüdinud...

ja ma tabasin täna äkitselt, et viimati tundsin ma ennast nii nagu praegu, siis kui ma lapsepõlves pärast silmaoperatsiooni haiglas istusin. Just samamoodi igatsen ma siit ära, justsamamoodi nutan ma lohutamatult õhtuti, justsamamoodi tunnen ma ennast mahajäetud ja üksikuna, justsamamoodi tunnen ma ennast vangistatuna... ainuke vahe on selles, et siia tulin ma ise omal vabal tahtel, mul on vaba voli tulla ja minna... aga samas ikkagi vangla. Miks ma siit ära ei lähe?? Sest ma ise olen selle endale kaela toonud ja pean oma rumalate otsuste vilju ka ise sööma? Sest ma loodan et asi paraneb ja suures plaanis on sellest kõigest mulle kasu nö suurema kasu nimel kannatamine? Sest ma ei ole valmis alla andma? .... Ma arvan et kõike eelmainitut natuke ja lisaks veel sellepärast, et ma tunnen, et puudub koht kuhu minna.. puudub neutraalne varjupaik, puudub turvatunne... pole kodu... On üks koht, kus ma tunnen end hästi ja kuhu ma tahan minna ja ma tean, et mind võetaks seal ka vastu, vbl mitte alati tingimusteta, aga kui vaja on siis ma ära ei aetaks, kutsutaks sisse ja tehtaks kalli ja antaks paik kus magada. Seal on turvapaik ja seal on kõige kodum kodu..... kuid mitte muretu ja mitte neutraalne.. ka seal tuleb olla valvel ja ettevaatlik.... et mitte haiget teha ja, et mitte haiget saada.... ja nii ma olengi siin, sest paradoksaalsel, siin vanglas olen ma omamoodi kõige rohkem vaba... see on ainus mis on oma ja mida keegi enne mai lõppu minult ära ei saa võtta... ainus koht, kust ma võin kõik haigettegijad välja visata ja kuhu ma saan seniajani tagasitulla....

Ma ootan et tuleks kevad ja suvi... siis oln küll ilma sellest omast siin, kuid ma saan tagasi oma lahkumisvabaduse... siis ma saan minna kuidas tahan, siis on kodu seal, kus ma parasjagu olen ja oma koti maha panen ja miski ei takista mind lahkumast... vähemalt sügiseni on siis vabadus ja võimalus olla.... muretu... kohustest prii... iseenda peremees........... Nipernaadi