"Vabandage, noorhärra, kas te ootate kedagi?" küsis kollakaskuldsete lokkidega tüdruk. "Jah, mulle lubati siia rongi saabumise ajaks vastu tulla. Kus sa teadsid?" "Sul on nii ootavalt otsiv nägu peas. Noh ma loodan, et ta tuleb pea, see sinu vastutulija. Siin on õhtuti peaaegu võimatu liigelda, sest ühitransport käib nii kehvasti... kindlasti ta hilineb selle tõttu. Kui tohib, siis ma ootaks siin koos sinuga? Seal teisel pool on mingisugused kahtlased tüübid, ajavad külmajudinad peale." "Jah, muidugi. Tule istu." Tüdruk tuli lähemale ja istuski poisi kõrvale, pilk ekslemas perroonil seisvate inimeste, kaugemal paistva jalakäijate silla ning vagunite vahel. "Kas sa otsid kedagi?" küsis poiss pärast hetke vaikuses. "Jahh. Ma pidin ühele siia vastu tulema, aga ma unustasin ära millised rongiga ta tuleb. Ma mäletan vaid seda, et ta pidi tulema täna kesköö paiku või natuke enne seda. Või oli jutt keskpäevast. Oi, ma olen viimasel ajal nii hajameelne, ei ikka keskööst oli jutt... noh igaljuhul siin teda veel pole. Nii et ju ta veel tuleb."
Tüdruk tõmbas oma jaki hõlmad koomale ja bareti sügavamale pähe. Nihkus siis poisile lähemale ja lõi pea kuklasse. "Külmaks kisub," pomises ta. Järgmisel hetkel sirutas ta käe taeva poole ning osutas kaugele silmapiiri kohale taevasse ja hüüatas peaaegu vaevukuuldavalt:"Vaata, kui ilus on kuu!" Poiss, kes oli silmitsenud tüdruku paljaid sääri ja sandaalidest paistvaid triibulis varvassokke ja mõelnud miks neiu keset lund niimoodi ringi käib, vaatas tüdruku näidatud suunas. Ja, oli tõesti ilus kuu, kollane ja kuldne ühteaaegu, ja raudteerööpad mis kaugusesse kulgesid peegeldasid tema sära. Ja tüdruku juuksedki peegeldasid seda sära, või peegeldas kuu hoopis nende sära, sellest polnudki aru saada.
Poiss tundis kuidas neiu veel rohkem tema poole liikus. Ta oli peaagu poisil süles juba. Oli tunda, kuidas ta õhkas sooja ja lõhnas päikesepaiste ja õunaõiete järgi. Poiss ei julgenud liigutada, ta hingas vaid väga sügavalt korra ja heitis vargsi pilgu üle tüdruku õla ega ometi too, kes vastu pidi tulema, veel tulemas pole.
Tütarlaps oli mõttesse süüvinud, ta pilk eksles endiselt perrooni ja taksopeatuse, ning jalakäijate silla vahet. Ta oli kellelegi vastu tulnud, kuid ta ei mäletanud millise rongiga viimane pidi tulema ning praeguseks ei suutnud ta enam meenutada, kellele ta oli vastu tulnud....Ometi ta teadis kindlalt, et kedagi ta ootas ja see ei olnud siin kõik uni. Ei, ei olnud ju, ta tundis külma ja ta tundis toda sõbralikuna tundunud võõrast poiss oma vastas ja sõõrmeis tema unist veidi väsinud kuid rahulikku hingust, ei see ei saanud olla uni.
"Tule, lähme jaamahoonesse. Mul on nii külm, et ma ei tunne enam oma varbaid," vuristas tüdruk püsti tõustes. "Mis, kuhu?" ärkas poiss kui unest. "Tule, lähme!" sõnas tüdruk poisil käest haarates ja teda enda järel jaamahoone poole vedades. Hoone oli peaaegu tühi ja seal oli soe. Tüdruk jäi seisma üsna ukse lähedale piletiautomaadi ja linnakaardi vahele, kust oli hea vaade perroonile jalakäijate sillale ja taksopeatusele. "Jääme siia, siit on näha, kui nad tulevad" sõnas ta ja raputas poisi kätt. Just siis saabus rong. Vedur ja kuus vagunit, millest kolm kahekordsed ja ühes restoran. Inimesi tuli maha ja läks peale ning rong sõitis edasi pimedusse.
Tüdruk jälgis pingsalt mahatulijaid, ei mitte ühtegi tuttavat nägu, pagan küll, pidin ma unustama kellele vastu tulin. Ta heitis pilgu tabloole piletimüügi kassade kohal, varsti pidi tulema veel üks rong, sel ööl viimane.
Poiss nõjatus vastu piletiautomaati ja vaatles tüdrukut ja lootis et vastutulija hilineb veel õige pisut. See väike olevus oli oma käe ta kätte unustanud. See oli sile ja pehme ning õhkas sooja. Noormees oleks tahtnud seda huultega puudutada. Ta oleks tahtnud teha enamgi, suruda selle tüdruku oma vastu, oleks ta tahtnud, ja suudelda oleks ta tahtnud, ent ta seisis edasi õige vaikselt ning ahmis sisse toda imepärast olevust kartes, et viimane haihtub varsti.
Neiu heitis pilgu tabloolt taas perroonile ja rööbastele, mis kuu poole looklesid. Kuu oli nii suur ja kauge ja kollane. Tüdruk tahtis pigistada käe rusikasse, tundis siis aga toda teist kätt, see oli paras kämmal, selline karge ja tugev. Vilksamisi poisile heidetud pilk tunnistas, et poiss oli tõesti tugev ja pikk, eks tüdruk sellepärast temaga jutt tegigi, et temaga paistis julgem oodata siin pimedas. Poisil olid sakris pruunid juuksed ja säravad silmad ning praegu hingas ta sügavalt. Tüdruk tundis oma kaelal ta hingeõhku, see oli jahutav, ent ta kooris siiski jaki seljast ja bareti peast, sest korraga oli kuidagi palav.
Poiss toetas pea vastu automaadi külma metallseina ja sulges silmad. Ta tundis, kuidas kuum laine tast üle voolas, seda kõike oli liiga palju. Ta silme eest jooksis türuku lillelise pluusi alt paistnud kumer rind ja ninna tugis toda joovastavat õunaõite, sirelite ja maikellukeste segust päikesest sooja naha lõhna. Poiss avas suletud silmil jopeluku ja tundis kuidas ta pea läheb segamini. Ta tahtis.. ta tahtis... ta ju tahtis....
Järgmisel hetkel ei suutnud ta enam midagi tahta... ta tundis kuidas külm judin jooksis üle selja. Ta ei julgenud enam mõeldagi, võibolla oleks ta muidu mõne tüdruku südametukse, mida ta oma rinnavastas tundis, lasknud minema lipsata.
Tüdruk oli tänu kohmakale suure reisikohvriga härrale, kes perroonile jooksis, taskaalu kaotanud ja poisle sülle pudenenud.Ta oli segaduses, too härra oli teda kohvriga riivanud ja nüüd oli ta siin, selle võõra sõbraliku poisi kaisutuses. Ta tundis kuidas ta keha kuumas, siin oli nii turvaline ja hea olla. Ta hingas sügavalt sisse poisist õhkuvat, see oli une ja värskuse lõhn, see oli erutav ja karge. See oli nagu...... nagu too, kellele tüdruk täna vastu oli tulnud... see oli nagu talv.
Poiss surus tüdrukut aina rohkem oma vastu, ta tundis kuidas ta täitus tüdrukust hõõguva soojaga, ja kuidas temagi hõõguma hakkas Ta oleks tahtnud tüdruku enda sisse suruda, et saada ta endale algusest lõpuni, et uppuda ta sisse. Ta pead pööritas ja ta tahtis ära, kuhugi kus ta saab selle tüdruku võtta, kus ta saab ülessulada selles meeletus õhkavas päikeselõhnas ja soojas.
Poiss haaras tüdruku sülle ja lahkus jaamahoonest, ära noolivate pilkude alt, ära ooteruumi ootuste juurest, ära silmapiiri poole..... ära taamal paistvate kaubavagunite taha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar