Mina ja Sina
Sina tulid mu ellu ja see sai päikest täis. Päike oli keset morni sügist äkitselt nii ere, et ma kõrvetasin end selle käes peesitades ära. Nahk oli varasemast liiapaberiga hõõrumisest hell ja nii tuli põletus kergelt.....Peale põletuse sain veel ka piste pähe. See oli valutu piste, korraga lihtsalt oli pea ainult Sind täis. Ma ei tea kas Sa said aru, aga ma armusin Sinusse. See ei olnud armumine esimesest silmapilgust, see oli vabalangemine peale mõningast pimeduses kobamist.
Sa olid esimene, kes tõesti hoolis, esimene, kes kuulas, esimene, kellega oli olla hea. Mina olin aga juba katki, pisut puruks ja paranemine läks aeglaselt. Ja tihti ma nutsin, nutsin, sest oli nii võrratult hea ja ma kardsin et see saab otsa, nutsin, sest pidasin seda kõike uneks ega tahtnud ärgata, nutsin, sest vanad haavad tegid haiget. Sind tegi mu nutmine kurvaks, Sa ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Sa arvasid, et sina mõjud mulle halvasti, kuigi tegelikult oli kõik vastupidi, poleks olnud Sinu halle silmi, kuhu uppuda ja kallistusi oleks ma ammu mõistuse kaotanud. Aga võib olla oli see juba enne sinu tulekut kadunud......
Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et armastan Sind! See mõte ehmatas, ma teadsin, et Sina hoolid minust ja pead mind kalliks, aga armastusest polnud Sa rääkinud ja põhjusega vist...kuid mina ei saanud enam midagi teha, sest mõte kinnistus päeva-päevalt, see oli armastus...ja koos sellega kasvas ebakindlus, mingisugune meeletu ebakindlus, selle suhtes mis on ja mis saab edasi....kogu aeg oli tarvis kinnitust, et hoolitakse, kogu aeg oli tarvis tähelepanu...Sina ei saanud sellest aru, sina mõtlesid, et teed mulle liiga...EI, EI teinud liiga, asi oli minus.....tuli õppida ennast aitama!!

Kasehalud?

Kas need põlevad siis kaua? Kui kaua siis? Ahsoo, pole iseenesest paha, kuid.....noh, kuidagi kahtlane värk..ma pole selliste naljadega harjunud, ma pole eluilmaski selle peale tulnud, et võiks kasehalge tulle susata..! Mis sa sest puust ikka piinad ja kuidas sa ta veel pärast tulle pistad, see on ju kuidagi nagu maaslamaja jalaga löömine......ei-ei mina sellest ikka aru ei saa...need tänapäeva ajad ja kombed....hingetuld kütetakse ikke juba iidsetest aegadest armastuse, ilusate sõnade ja huvitavate juhtumistega...noh vahel saladuskatte varjus ka viha ja pisaratega, kuid seda teevad vaid vähesed õnnetud...kasehalgudega hingetule hoidmisest kuulen ma ikka esimest korda, mis sel kasel meie hingega pistmist peaks olema......etei-ei.....ei mina sellistest asjadest aru ei taipa.....

Inimesed kardavad...
...alalõpmata midagi kedagi kuskil millegipärast.
Neil on HIRM
hiljaks jääda
ära minna
valjult rääkida
alla kukkuda
üksi olla
pimedas viibida
välja minna
otsustada
põrandaid pesta
koju tulla
redeli alt läbi minna
tuld süüdata
ära uppuda
koeri paitada
posti saada
ämblikuid kohata
peksa saada
õigust nõuda
paha olla
ajalehti lugeda
puu otsa ronida
riideid määrida
jäätist süüa
haigeks jääda
metsas käia
koolis olla
lolliks jääda
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
eksisteerida
mitte eksisteerida

Oled sa näinud...
...vastu klaasi lendavaid linde?
Mina ei ole, kuid vahel tunnen, et olen üks neist, kuulen suisa omaenese tiibade rapsi ja tajun vastu klaasi põrkumise valu ning arusaamatust - miks nii....

Vahel aga tunnen et lennata ei suudagi, kuigi tahaksin......

Tavaliselt ma lendamisele ei mõtle, kardan kõrgust ja seetõttu lendamine hirmutab mind, see-eest tahaksin hoopis, et oleks keegi, kes õhtul mu pead paitaks ja mu und valvaks ja enne mind magama ei jääks....

Tema ja Mina
Ma nägin teda tihti, ta oli saanud mulle endalegi ootamatult mu sõbraks, ta oli tore, ta rääkis ja kuulas ja mõnikord tõi süüa....ta sõi hästi, seetõttu oli tore kui ta süüa tõi... Vahel kutsus ta endale külla, enamuse ajast ma läksin, sest ka tema juures oli tore, ta kodu oli huvitav, täis huvitavaid asju ja tema juures oli alati midagi huvitavat teha, ainult vahel ma loobusin ta külastamisest, sest tal külas olemine nõudis alati teatavat energiat. Energiat aga mul tihti ei ole..ma olen natuke katki ja energia voolab minust välja poole kiiremini kui teistest...ma olen sellega harjunud, teised mõnikord ei ole. Ma võin julgelt öelda, ta meeldib mulle, tal on kena välimus ja meeldivalt mahe hääl, tema rääkimise kuulamine pakuks kõigile naudingut. Kord aga ma mõistsin, et iga kord kui ta rääkis, rääkis ta ühte ja seda sama juttu, ta jutustas kogu aeg sedasama lugu elamise-olemise talumatust kergusest, murtud südamest ja halvast bussiliiklusest. Alguses tundus see jutt illusoorselt erinev, kuid mida aeg edasi seda ühetoonilisemaks ja sarnasemaks iga tema uus jutt vanemaga muutus. Lõpuks ma lõpetasin kuulamise, kuulasin küll ja nägu oli ka et kuulan ning aru saan, eks ma sain ja saan praegugi veel aru, sest ma olin teda kuulanud algusest kuni hilisemani üsna tähelepanelikult, kuid nägu ainult oli selline nagu kuulaks. Igakord kui ma teda nägin ja kuulmise näoga kuulsin tahtsin ma surra, kuid sina pidid homme linna saabuma ja lubasid läbi astuda......

Igikestvaid küsimus

Kust tuleb tolm?
Millal tuleb lumi?
Kuhu kaob raha?
Kus on teine hall sokk?
Kes see laulab köögis?
Millal te kuulamise lõpetasite?
Leiba ostsid?
Teed tahad?
Oli asja kah või ema saatis?
Miks kraanivett kraanist ei jooda?
Kus sa eile olid?
Millal puberteet lõppeb?
Kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Oli sul hea?
Kellele seda jama vaja on?
Dressid kaasas?
Tallinnasse saab?
Miks kala vees ümber ei kuku?
Kus ma olen?
Miks ma siin olen?
Kas mõned õlled või võtame viina?
Kes protokollib?
Kuhu minek?
Kummad püksid ma jalga panen?
Teie sõidudokument?
Äkki lükkaks edasi?
Kas sa tunned end tihti masenduses olevat?
Mõtled sa surmast?
Jooki teeme?
Kes selle küsimustiku koostas?

Tagsi suvesse 2004

Kaaren: Tere (sosinal, järgneb kohmetu naeratus)

Ronk: Tere (sigaretti suust võtmata, pilku maha pöörates)

Kaaren: Pole ammu näinud... (areldi)

Ronk: Pole jah, viimanekord, vist oli viimati. (endiselt intensiivselt koni rebides)

Kaaren: kuidas läinud on?..

Ronk: Mis seal ikka, kiirelt..

Kaaren: Selge..(ronga kõrvale istet võttes) olen sind juba ammu näha tahtnud, lootsin, et helistad....

Ronk: Mõtlesin, et helistan.....jätsid oma hõbedase pastapliiatsi mu juurde (kustutab sigaretti)

Kaaren: Jah...jäi vist tõesti...kuid see polnud ainus asi (eemale pilku heites)...

Ronk: Mis siis veel? (küsiva pilguga, meenutada püüdes)

Kaaren: .......Nii mõnigi mu põhimõte jäi su kätte...Kas sa ei leidnud neid hommikul siis oma voodist? (ühehingetõmbega pahvatades, nukral pilgul ronka vaadates)

Ronk: EI......hommikul leidsin enda kõrvalt vaid su lõhna ja külma tühjuse.....laual lebas veel mahajäet pastakas (pilku Kaarnasse puurides)

Kaaren:............(vaikus)

Ronk:......(vaikus, ronk sirutab pikad mustad tiivad välja ja lendab minema)

Kaaren:.........(vaikus)

Ei taha olla...

...LAMMAS....Kas sa kurat kuulsid, ma ei taha, lihtsalt keeldun ja kõik, see olgu kellegi teise roll...Miks pean mina olema see kes määgib ette mis teha tuleb, miks pean mina oleme see rohu ja heina sööja mis sa mulle ette loobid...Ei ole nõus!! See et mul on lokkis juuksed, ei tee mind sobivaks kanditaadiks... ma ei sobi soojendama kedagi lambavillase tekina...oma jalakatted tehke kellegi teise karvkattest...sööge kellegi muu kasukamaitselist liha...kuulsite!! Isegi kui ma paistan niisama lollina kui lammas, ei tähenda see seda et te võiksite mind ekspluateerida, minu kulul nalja teha mind lollitada.....ma olen küll kõigega praktiliselt nõus, kuid see ei ole lihtsalt lolli lamba kaasa määgimine, see ei ole see.....minult ei küsinud keegi kui mind ära taltsutati...minult ei küsinud keegi, kas ma tahan olla lammas.....Said aru ei küsinud keegi, nüüd ütlen ise..

EI TAHA OLLA LAMMAS..

..ei taha olla see, kes on vaikselt pehme ja armsana pildi allservas ja keda märgatakse alles siis kui pildi all miskit väärtuslikumat peidus on...

EI TAHA......

Pigem olen sammal

...Katki....

....mina olen katki, valgusin tervate servadega kildudeks, mis teevad teisi katki...
"EI! Ära puutu, mul on valus! Ei, mine minema! Killud on tervad ja mul pole vaja et mingi tolgus end siin veel veristama hakkab. Hoia heaga eemale!"
"Sellel pole tähtsust, kes tegi ja millal ja kuidas! Tähtis on, mis on praegu. Tähtsad on need killud mille peal sa oma seanahksetes kingades tallud. Oluline oleks need killud kokku korjata, mitte neid laiali kanda. Astu sammuke paremale, sa teed mulle haiget. Ma tean et sa ei tahtnud, ma tean et sa ei teadnud, et sa haiget teed, ma tean, ma tean seda kõike. Kuid teadmisest pole kasu...ei sulle ega mulle, kas sa saad aru?"
"AI.....krdi lollpea!!! Kas sa kuulad ka, mis ma sulle räägin! Ma ju ütlesin, et sa teed enese veriseks...nüüd pole mõtet minu peale pahandada...Jah, ma näen et su käsi on katki, ma tunnen seda, mina olen ju nüüd ka verega koos.....liigne agarus on ogarus...krt ma ütlen, kui oma lollus ei tapa siis teeb seda kellegi teise rumalus. Jah, sa kuulsid õigesti, ma tõesti ütlesin, et sa oled loll...võin korrata kui sa soovid!!!"
"Mind pole mõtet tobedaks katkiseks kristallvaasiks sõimata, ma tean väga hästi kes ma olen, nii et pole mõtet mingeid nimetusi välja mõtelda, mine hangi endale parem plaaster. Ja kui sa juba minemas oled, võid tuua ka kühvli ja harja, et mind ajalooprügikasti heita!"
Krdi idioodid, ma ütlen........aiiiiiii...uhhh...valus on, ma loodan, et ta naaseb kiiresti!

Viltu.....
Jah tõesti, maailm on kuidagi viltu.... ei kõik on korras...midagi pole halba juhtunud, asjad sujuvad ja kui ka ei sujuks, oleks mul on lihtsalt ükskõik...... kõik on korras aga samas kuidagi kaldes, see pole tavaline kalle, see on kalle minu poole....ei, ei miski ei kuku siiski minu poole, ma pole esemete ega jäänud laviini alla, ma pole traumeeritud kõik asjad seisavad peaaegu isegi omal kohal....kuid on siiski täiesti kindlalt vale nurga all, naljakas.....ma pole harjunud asju sellise pilguga jälgima, tundub nagu ma vaataks hoopis teist maailma...aga võib olla ongi maailm teine...ei ei nii ei tohi mõelda, kõik mu suured tõekspidamised, mu arusaamad, ei ei...see kõik peab ju olema õige ja see viltusus on ebakorrapära, viga süsteemis, saab korda....parandatakse ära....
loodetavasti võtab see veel veidi aega, nii on maailm täitsa veetlev..............


Palun, ärge käänake mu pead veel otse!!

6.45

Linn hingas raskelt. Veel oli pime, kuigi kusagilt kaugelt oli tunda valguse hõrku lõhna mida oktoobrikuine tuul linna poole ajas. Lõhn oli raske ja lisaks hõrkusele ka äärmiselt kõrk ega soovinud sugugi liikuda, kuid oktoobrituul oli visa ja ei lasknud ennast sugugi kõigutada, ta oli juba aastaid valguse lõhnu taltsutanud ega kavatsenud ka seekord alla anda. Linnal polnud aga saabuvast valgusest ega tema eel käivast lõhnast praegu sooja ega külma, ta magas alles. Linna ei häirinud isegi tema siseorganites mürisevad masinad ega luudadega kohusetundlikud kojamehed, kes teda pärast rasket päeva ja ööd kasisid ning ega ka need üksikud inimesed kes mööda tema luiseid tänavaid, koju, tööle või tont kurat teab kuhu sibasid. Vahepeal tundis ta küll teatavat kõditust oma abaluude juures, kus asus suur magala rajoon, kuid see ei olnud piisavalt tugev et teda üles äratada.
Linn vajas und, tema süda oli eelmise õhtu tallumisest ja mürgeldamisest tume ja raske, täis hulgi sodi, mis ootas seedimist ja ärakoristamistj a kõik tema liikmed olid läbi klobitud ning täis sinikaid. Enne valguse saabumist, mis äratas linna, pidi kõik korda ja puhtaks või vähemalt plaasterdatud saama, kuid sinna oli veel veidikene aega. Tuul oli valguse lõhna, mis saabus tuule saatel alati umbes tund aega eenne oma omanikku, alles linna idapoolsetele äärealadele suutnud vedida. Lõhn oli oma vasaku jala suure varba kuhugi suutnud ära lüüa ja oli seetõttu kuidagi eriti kapriisne ja viril. Linna korituskomandole see meeldis, nemad teadsid juba ammustest aegadest, niikaua kui pole lõhna pole ka valgust, nii kaua kui pole valgust võib loota et linn magab rahulikult ja laseb endaga ilma suuremate rahmeldamisteta töötada! Korituskomando oli täna oma ajaga pisut jänni jäänud, tundus, et kõike ei jõuta parandada ja päris ära koristada, see tegi meelehärmi, sest veritseva põlvega ärkav linn ei olnud just kõige meeldivam võõrustaja....tuli kiirustada..
Linn ei teadnud komando muredest midagi. Ta hingas korrapäraselt ja raskelt ning nägi unenägusid pannkooke küpsetavast vanaemast. Ta oli üsna muretu, sest saabunud oli laupäev mis lubas kaua põõnata. Ta keeras teise külje ja hakkas rahulolevalt norskama..............

Ma vahel kohe ei mõista!
Milline vastupandamatu lollus, ignorantsus ja kitsarinnalisus vahel lämmatava lainena üle pea kokku lööb. Milline naermajav naiivsus ja kergemeelsus. Mõnikord küll tundub, et asi hakkab juba paranema, et ilmuvad esimesed rahunemise ilmingud ja vananemise tagasipööramatud märgid, kuid siis juba sel samal ilmumise hetkel need kaovad, justkui viirastus ja minu ees on jälle hunnik mõttetuid sõnu ja idiootseid mõtteid, mida katab paks kord suutmatus, suutmatus õppida oma vigadest, suutmatus usaldada sisetunnet, mis suure enamuse ajast hädast ja viletsusest päästma peaks. Ei saa muidugi salata, mõned lennukad ideed on ikka ka ja tark tihti juhmimaid ärapettev silmavaade, kuid see ei kaalu üles seda kõike jama, seda pahna, seda ebavajalikku pallasti, mida ma iga päev endast leian.

Vabandage,

kus on manuaal? Kus on mu elu kasutusjuhend?
Mis tähendab, et ei ole....kuidas ei ole?
Igal asjal peab olema manuaal, eriti veel nii tähtsal asjal nagu seda on kellegi elu....kuidas me muidu peaksime oma elu täisväärtuslikult elama ja tema omamisest mõnu tundma, kui me ei oska teda kasutada...see on ju mõeldamatu, et sellist monstrumit lihtsalt ilma manuaalita kellelegi kasutada antakse, sellega võib ju endale ja teistele viga teha ja kõik nässu ajada....ohhh jahh...mida need sellise kaadervärgi välja mõtlejad iseendast õige arvavad, see on nii karm värk, et lastelukk peaks peal olema ja kõik muudki ettevaatusabinõud kasutusele võetud et enestele liiga ei tehtaks...aga ei..................
Ma ei oska, on tunne et annan alla, no lihtsalt ei oska enam midagi peale hakata, krt...ma ei või.....see on see nõukogude värk......praakpartii!!!!
Kasutusjuhendit pole ja konstruktsioonid ei pea, kõik pind kaob pidevalt jalgealt, vaimne keskond reostatud ning mõte liiga hästi peidetud.....

"Vabandage noorhärra!
Vaikus siin tülitab. Sooviks näha teie dokumente... Kuidas ei ole??? Nii ei saa, dokumentiteta võõras linnas. Sedasi võib vaid laulus, tegelikkuses peavad dokumendid alati kaasas olema, iseäranis tähtis on kasutusjuhend. Palun esitadage see mulle jalamaid. Mis tähendab, et teil ei ole seda!!! Mismoodi on see võimalik, igal inimesel on kasutusjuhend, see oleks ju teisiti mõeldamatu, kuidas kuradi moodi peaksid siis teised inimesed teadma, kuidas teid käsitseda, kui teil kasutusjuhendit pole.
Kodanik, ärge tehke minuga nalja, see pole ju lihtsalt võimalik!!! Aga võib olla olete te praak.......jaa, seda siiski vahel juhtub, kuigi mitte tihti, vastupidi selliseid olukordi tuleb ette üliharva. Ükskord meil oli siin üks tütarlaps nii vanust 18. aastat, tema oli ka praak, kuigi tal kasutusjuhend oli, ei saanud keegi temast aru, ta oli täiesti rikkis, alguses me mõtlesime, et ta äkki ongi meil selline ainulaadne, kuid pärast pikka manuaali lugemist jõudsime järeldusele, et neidis on lihtsalt rikkis ja me saatsime ta tagasi....
Aga teie ei paista sugugi rikkis olevat, silmad keh sellised targad peas, kohe mitte ei tahaks uskuda, et te praak olete. Äkki, te siiski uurite veel pisut ja otsite oma taskuis, äkki see kasutusjuehd ikka on siin kusagil!
Ohhh....kohe kahju on teiesugust intlligentse näoga meesterahvast tüüdata, aga reeglid on reeglid ja mina pole neid teinud. Uskuge mind tegelikult kergendab see kõigi elu kui inimestel on väljas käies dokumendid kaasas, muud polegi nii olulised kui manuaal ja seetõttu ongi see meie linnas kohustuslik!!!
Kui teil aga seda pole, siis pean teil paluma endaga kaasa tulla, lähme tootjate harukontorisse ja ajame selle asja korda.
Ei-ei ärge kartke, kontrollime lihtsalt teie funktsioone, määrame tüübi ja võtame ühendust teie piirkonna tootjatega, et saaks alalise kasutusjuhendi konstrueerida. Palun tulge kaasa, see ei võta kaua aega!"

Eluuuuu......!!!!
Kus sa oled?? Ei või olla, taas oled sa sinna pimedasse urkasse pugenud!!!
Kurat, ma ütlen, ei või olla, miks taas...
See ei lähe mitte, alles ma leidsin su üles, alles hakkas nagu enam-vähem sujuma ja nüüd taas oled sa mulle mäkra mängimas. Ole hea, tule välja, palun tule sealt välja, joome teed, ajame juttu, ole hea, ära tee rumalusi!
Oh sind küll, ma tahaksin väga teada, mis ma sulle küll teinud olen, millega sind solvanud...Miks sa ei räägi, kui mingi probleem on, kohe lähed ja solvud....see pole sugugi täiskasvanulik käitumine...
Su tujukus on nii meeletult kurnav, kuidas sa ei mõista - sa oled minu elu - sellised teod ei ole sinu isiklik huvi ja mäng, kõik, mida sa teed, mõjutab ka mind ja kõige otsesemas mõttes.....
Oi, ma olen nii väsinud.....sinu kapriisidest...sinu poputamisest.....ja eelkõige su otsimisest, eriti neil juhtudel kui sa persse poed!
Palun, tule sealt väljaaaaa.........!

Vennaskond..
Mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassette ma tean...krdi raske on elada pärast neid möödunud öid!! Jah, juba peaaegu 20 aastat neid öid, meeletu-meeletu maailm ja sugugi kergemaks ei lähe, ikka on raske elada.
Imelik, ometi võiks ju vahel ka kerge olla, selline elementaarne ja lihtne, kuid elementaarsus ja lihtsus on arvatavasti kellegi kurja inimese kätetöö, fantaasia valda kuuluv ilmutus....
Sellist asja pole kindlasti olemaski, aga lihtsalt keegi mõtles, et räägiks, et tegelikult on võimalik ka lihtsus ja elementaarsus, et teeks pisut nalja!! Naljakas pole see mitte teps...raip ajab hoopis nutma... sellele kellelegi, kes lihtsust mainis tuleks bensiin ja tikud kinkida või siis hoopis mõni semiootiline tekst. Pangu ennast põlema või lugegu, pärast seda kaob igasugune isu teistele sellist jama ajada nagu lihtsus või elementaarne mäng!!!

Mõnikord...
..on pea täiesti tühi. Sellistel kordadel välja liialt minna ei tasu, sest tuul teeb tühjas peas päris koledalt häält, puhudes ühest kõrvast sisse ja teisest välja, vahepeal su tühjas peas kajaefekte luues. Sellised päevad kui pea tühi on tasuks seetõttu sisetingimustes veeta ja otsida, otsida midagi millega oma tühja kolu täita.
Päris heaks täiteks on iseenesest froteerätikud, sellised pehmed ja kohevad, tekitav hea vatise tunde, kuid sobivad ka muud asjad. Näiteks kui on kolistamise tuju võib pea sisse ajada mõne metallist eseme, näiteks plekkkausikes vms, häda korral käib mõni sent kah, et siis oma peaga mõnuga raputades teisi hirmsa kolinaga ehmatada. Pea täitmiseks võib muidgi kasutada ka vana-head traditsioonilist meetodit ehk siis ta täis tuupida tühiseid mõtteid, kuid minu arvates on see moodus juba iganenud, ülekiidetud ja moest väljas...nii, et eelistaksin mõnd teist moodust
Samas, tuleb nentida, ei ole ka tühja peaga olemisel midagi viga, selline mõnus kosmiline tunne on, ainult et sel juhul tuleb kogu aeg jälgida, et sa oma pead ära ei kaotaks ega kuhugi maha ei jätaks, sest tühi pea on kerge kaduma ja tavaliselt siis enne pea kadumist ei märkagi kui juba liiga hilja on.

Villased sokid!
Need ongi mul veel puudu ühed paksud head villsokid. Et varbad ei külmetaks enam, päris külm on siin. Jaahh... ma enne otsisin kapist, aga ei leidnud, ma olen täiesti kindel et viimane kord kui ma tallinnas käisin, siis võtsin neid mitu paari kaasa, aga näed, ei ole. Isegi mitte ühtegi sokipoju pole näha. On teised kuhugi ära kolinud ja pesa teinud, oi ma loodan, et need raiped kusagil mu riiuli taga paljunema ei hakka, siis tuleb sokiuputus. Seda pole vaja, liigne agarus on ogarus, kuigi samas... juhtub harva et inimesele mõni villane sokk ülearu on!