Destruktsioon...."tra ma ei või" tunne.... noh ehk siis täispakett.....

Issand kui hea meelega ma oleks ommikul oma toa segi peksnud ja huilanud.... ..... Lammutada.... lihtsalt, et tunda rõõmu lõhkumisest, et kuidagi kompenseerida või unustada, toda sisemist katki olekut ja samalajal teha kõik ümber samasuguseks..... viha....raev...sihitu....kõikehõlmav....

.... sees iiveldas juba peas keerlevatest mõtetest ja öistest unedest...vastik ja räpane tunne ja lisaks selline abitus ja viha..... pagan...pagan....pagan.... miks-miks-miks.......

Njah...piirdusin üle elamu üürgava pungi suitsu kimumisega karges õhus rõdul....

Vaene S ja tema armas tüdruk teises toas.... aga kahjuks ei läinud nad mulle tol hetkel sugugi korda....pealegi kepp pungi taustal ei ole sugugi nii halb väljavaade.......

Karjuda tahtsin....täiesti kõrist ja valimata....et oleks kuulda, et saaks kergem.... et poleks nii...iii paganama valus...

Enam ei taha.... ei jaksa....ei näe nagu mõtet...tahaks hoopis pea kellegi sülle panna ja haavu lakkuda....
...peksa saanu tunne on, nukker on, valus on....aga karjuda enam ei jaksa, ulguda ka ei jaksa...hääletult voolab pisaraid nii või teisiti....võitlusvaim on kadunud, kipras hinges on arusaamatus, nördimus ja ääretuna tunduv kurbus....

...ja kuhu nüüd edasi? Või miks? Keeraks enese kerra ja peidaks ära, aga kuhu ja kelle eest, iseenda ehk.... ei mängi välja.... pole kunagi mänginud... enda lolluse ja naiivsuse eest peitu ei poe võib ainult kibestuda või edasi loota või alla anda.... alla anda ja minema kõndida.....Kaabakad!

.... ei, ei taha mõelda sellele, ei taha teha järeldusi ega otsuseid... ei taha.... tahan lihtsalt ära kaduda, olla olematu nii kaua kui parem hakkab, nii kaua, kui enam ei tunne valu, ei küsi koguaeg mis mõttes?, nii kaua kui mõtlemine enam iiveldama ei aja....

Sajab, sajab vihma, ütleks ma tsiteerides klassikuid..... sajab väljas ja sees ja kokkuvõttes on kõikjal ligedalt vesine....

Destination Hel(l).... niimoodi saab kirjutada Uf-is reisija arvele, kui ta Helsinkisse hakkab sõitma, päris mitmemõtteline värk... aga eks me teemegi siin nalja ja oleme mõttelised mitmel moel, eile tuli just kiri et ettevaatust, homme 99% kuninglikke ummikuid Tallinnas ja kullerid võivad hilineda... suu väändus selle peale muigele küll..

...pole paha pole sugugi paha, kui nüüd veel suudaks kogu selle infohulga meelde jätta, et milline lennukompanii sõidab Uus-Meremaale ja kui palju on komisjon ja millised on GTAs tubade bookide annuleerimistingimused...njaa... aga kui vihma sajab on siin alpikannide ja palmide vahel telefoni vastu võtta päris meeldiv, eriti kui sa mõtled sellele et juba kahe nädala pärast saab selle eest ka palka....

...aga Raatuse ühika ette on kõnniteele suurelt kirjutatud "Oksana ja tebja ljublju"... nii ilus, romantikud pole veel välja surnud....

imestama panevad hetked..., no need kui tuleb miski või keski ja korraga on kõik meeles, kõik on justniisamuti nagu tookord... kõik on äärmiselt ehe ja kõik tunded on samad aga võimendatud aja möödumises....

see ajab juhtme kokku, lihtsalt, selles hetkes on seda kõike korraga liiga palju, need mälestused ja mälupildid, kõik on hetkega tagasi, piinlikkus, too valu, kohmetus, nukrus rõõmuga segamini... nagu vahepeal polekski kuud kuu järele mööda läinud... kui tundemöll sees nii kõikehõlmav poleks, siis vist muigaks kavalalt... kuid see hetk ei tundu muigamine välja tulevat, vanduda tahaks... kuid tead ise ka, et ei tohi ja sel sekundimurdosa kestval silmapilgul ei jõuakski..... siis surud huuled kramplikult kokku ja noogutad teadjalt ja samas äraolevalt ning kõnnid võimalikult loomulikult pooljoostes vastassuunas....

Natukese aja pärast tõmbad läbi filtri ja hõõguva tubaka sisse värsket õhku ja lased settida, hetk on möödas...... jäänud on ainult nood ammused mahasalgatud ja unustatud tunded.... ja imestus...

Siit paistavad kätte punased katuseviilud valgete korstnaraagudega... ja kirikutorn. Sinine taevas hallikas valgete pilvetupsude ja laamadega on samuti näha.... ja puude rohelised ladvad, mis päevade möödudes aina enam kollase-punase kirjudeks tõmbuvad.

Siin sees on korrapäratu telefonide helin ja uimased herilased, arvutikuvarid ja klaverid, naiselik sädin ja asjalikud mureküsimused. Leidub ka kohvitasse külmade kohvilõpmetega, päevavalguslampide valgust ja aknast sisselenduvaid hääli tänavailt.

Sees on inimesed oma töistes eludes, kes vaatavad väljast paistvaid punaseid katuseviile, tuulelippe ja korstnaraagusid ning sügises värvuvaid puid..

Sisse ei vaata väljast keegi ja see vast ongi hea!

Mulle meeldib naeratada... naeratada annab päris mitut moodi... sügiseti saab käia maha vaadates ringi, niimoodi lõnkuvalt, uutes tennarites, mis on läbiligunenud ja siis lõnkuda läbi lehehunnikute... vaikselt tõmbub siis üks suunurk ülespoole ja muie veab end näole... silmad löövad särama ja puna tõuseb palgele... pärast mööda tühja tänavat edasi lõnkudes saab muigest naeratus ja samm muutub häbematult kepsakaks...

Vahel kakaod juues, saab aga magusat jooki alla neelates suruda huuled kokku meelaks mmmmmm....ks ja siis naeratada läbi selle mmm.... ja kakao maitse... sest nii hea on olla...

Päris omaette naeratus on see naeratus, mis tuleb huulile ja hinge, kui kuuled toredaid asju... kuidas kellelgi läheb hästi ja kuidas kusagil on tore.... siis tuleb naeratus kõigepealt sisse koos kujutlusega, sellest kui hea on hea ja siis juba naeratadki.... avalalt ja oma kujutlusele mõeldes ja seda edasi arendades...

Naeratuse toob näole ka kui märkad et ümber on ilus ja siis kui sisse tuleb millestki rahu, selline kõike haarav rõõmus rahu..... njaaa... naeratada mulle meeldib... see teeb ilusaks!

Ükspäev tuli meelde teismelise aeg, kui oli 16-17 aastat turjal ja hinges tärkas meeletu igatsus-ootus saada suureks. Ootus, et kui oled suur, tuleb keegi ja on suur lõppematu armastus, et tuleb miski teadmine ja on selgus, et pole muud teha kui võtta jalad kõhualt ja elada, elada oma elu vinge lõpuni...

Nüüd, mitmed aastad hiljem on juba üsna selge, et kõik ei olegi nii lihtne, ent hinge ärevana hoidev igatsuski pole kuhugi kadunud, ikka tahaks kõike võitvat selgust ja armastust, silmaklappe, mis laseks näha vaid ühte teed ja võimalust... ja teeks elu elamise lihtsaks... tahaks endiselt, et oleks teadmine, kuhu tuleb minna ja mida tuleb teha ja kes on too õige, keda usaldada ja armastada....

..... nukralt naljakas on et nende aastatega pole midagi muud muutunud peale selle, et ma pole enam teismeline... ei, võibolla siiski on! Ma olen märgatavalt voolujoonelisem, noid nurki, mis ütlesid vahel nii kindlalt must või valge või tahtsid kindlalt vaid parimat ja ootustele vastavamat, noid nurki on elu maha viilinud... nüüd sobib sageli ka see, mis on enam-vähem ja vahel peale pikka vaatamist võib mustast hallgi saada ja tõde pole enam... on vaid erinevad vaatekohad ja kontekstid ja dikursused ja ideoloogia ja...hedonism

Too voolujoonelisus annab võimaluse eluga kaasa minna, endast mööda voolata lasta ja vähem murduda... aga elukvaliteet? Ma tõesti ei oska öelda, sest võrdlemiseks võimalust justkui pole, mälu on lühike, ja eneseõigustusmehhanism töötab perfektselt...
...nurgelise vaiguna oli kindlasti iselooma rohkem, selg oli sirgem, aga nurgetu vaiguna on pea kuidagi raskem ja teatav teadmine paneb muigama, nagu saaks elust paremini aru, nagu oleks elukogemust.... nagu oleks ajaga nurkade asemele, sisse soppe tekkinud....

Kuid miks siis ikka toosama igatsus selguse ja näilisegi tasakaalu järgi... miks on eksinu tunne ja pingsalt silmapiiril viitasid otsib pilk ja murekurd laubal kulmude vahel.... Miks see kõik, kui on teadmine, et ega suuremat vahet pole, kas viidad on või ei ole, juhuslikult ekseldes on ikka alati suurem võimalus auku kukkuda, kus võimalik end hästipaigutatud puzzletükina tunda... Lihtsalt tüütuse mõttes?

kiire on! Koguaeg on kiire, tuleb teha, tuleb teha palju palju asju, tuleb olla, olla siin ja siis seal ja siis kusagil mujal ja siis tuleb oodata, valmis olles taas jooksma, pileteid müüma või kontrollima, plakateid riputama, aitama, vihmas, päikeses, tuules...

Hea on olla vajalik. Hea on olla kiires. Vähemalt senikaua kui jaksab, senikaua, kui see aitab mitte mõelda ja samas jätab aega mõelda, senikaua kui keegi liiga ei tee, senikaua kuni on hea.

Kiires kiirelt ja intensiivselt kultuuri ammutada võib ka, aga see väsitab, aga on hea, ainult et kiirelt tuleb teha ja intesiivselt.
Kultuuri konsentratsioon on tõusnud laeni ja samas on liiga kiire, et seda nautida, või nautida saab, aga ainult väga ruttu ja see on väsitav. Kultuuri on korraga liiga palju. Imestusväärne, harva on kultuuri liiga palju... aga vbl on lihtsalt aega liiga vähe ja kultuuri piisavalt, ei tea, ei ole aega mõelda, kiire on!

Tegelikult on õhus tunda sügist... sügist on kuulda rohutirtsude õhtustes saagimistes, see pole too vali oksasaagimine rütmiline ja poognaga nagu Horvaatia puudelatvadelt kostis, vaid selline vaikust rikkuv ja mahlakalt sügiseste ploomide maitse moodi märkiv salapärane pirin...
sügist on õitsevates floksides ja aina sumedamaks ja sumedamaks tõmbuvates öödes... tasahilju on märgata sügise hiilivaid samme looduse värvides ning hommikustes tuultes on ta juba samuti....

Sügis ongi selline hiiliv aastaaeg, mis tuleb ja tuleb, õige vaikselt, natukesehaaval igalepoole...
tunned natuke õhus ja näed pisut värvides...
Kuni korraga, ootamatult üllatades, on ta kohal....
ta on tolles vihmas, tolles mis on külm ja mis enam ei kasvata, vaid peseb puhtaks ja lammutab,
mis ei jäta õhku enda järel värskeks, vaid muudab kõik niiskeks ja natukene rõskeks...
kui too vihm juba tuleb, on viimane aeg suvega hüvasti jätta,
käia oma viimased suvised käigud või pakkida asjad ja temaga kaasa minna...

Mina ei lähe seekord suvega kaasa... ma pakin viimase hoopis kohvrisse ja panen kuhugi kindlasse kohta...
ahju otsa või kapi taha...
ning astun sügises edasi, mine tea, mis juhtuma hakkab...

Omamoodi on väga raskel suvel minna lasta, ilmatuma kahju on...
... aga vist peab, seekord vähemalt...
... või eks näis kuis läeb...

Praegu on veel ju suvi, isegi siis kui tegelikult õhus juba sügist on, ei ole veel vihma
..võib veel nautida...naudiskleda... naudelda

Klaar.... kõik on hetkega hetkeks kõik selge... kõik on vähemal või rohkemal määral paigas ja kõik, mis üritab seda kõigutada võib persse minna, sest hetkel tean mina kõige paremini, mida ma teha tahan ja kuhu ma lähiajal jõuda võiks, ning millega ma soostun ning millega mitte...

Mina tean ja teie kõik ülejäänud, kes te midagi arvate võite oma arvamused endale jätta, lihtsalt ei huvita..
.. taoline selgus on ehmatav ja segane samaaegselt... aga samas nii oodatud ja püüeldud eesmärk... tahtmine on käised üles käärida ja kinni haarata sest hetkest... ja neist mõtetest...

Aga kõigepealt... on aeg koju minna (tsiteerides siinkohal klassikuid ;)

Ähm....
...mis kus ja milleks tuleb pakkida, mida veel oleks vaja mis võiks kergema koti nimel maha jätta, ja mida omme poest veel enne teeleasumist osta... nii-nii-nii palju küsimusi...
..... kõik vastuseta veel... kuid mis sellest, sest... I´m almost on the Road again!

Kummastav....
...tõepoolest kummastav on see elu...eile samalajal parandasin trükivigu oma seminaritöös, oponent oli neid üle 2 A4 välja toonud, njaaa... düsklahv... aga kõik hea, mis hästi lõppeb... vist.

Igatahes sai seminar kaitstud ja kaelast ära.. igavesti meeldibv vaheldus, sest jutt oli ammu otsa saamas, mõtetest ja isust akadeemiline olla rääkimata...

Ja eile kui pärast Liisiga Kassitoomel istusin, oli olla hea, natuke veider kuid sassi juues ja rohelust ning sinist taevast kõrgel ülal kaedes siiski hea... ja siis tulin tulema.... sest tuli tulla...

Nüüd on kõik lahti ees, veider, nädala aja pärast olen ma juba Veneetsias ja õhtul kui kõik hästi läheb siis Viljandimaal... ja samal ajal, on nii veider nii veider nii veider.. ma tunnen, et laguneb, elu mureneb mu ümber ja ei tea kuhu poole peaks hoidma, ning mis siis lõpuks edasi saab... kahju on nagu ühelt poolt, ei tahaks lahti lasta mõnedest asjadest ja arusaamadest ja mõtetest ja tunnetest... aga ... ei jää vist muud üle... sest kõigil aj kõigel on oma elu ja see mis minul nende teistega on... see on vaid põkkumine, vahel kahetsusväärselt lühike ainult....

Mulle meeldivad markeeritud lõpud... mida selgemalt markeeritud seda parem... eriti just minu oma elu puudutavad lõpud võiksid olla selgelt ja minu enda poolt - otse loomulikult - markeeritud..... enda parema äranägemise järgi....

eriliselt meeldib mulle lõppe füüsiliselt markeerida... tõmmat joon alla või veel parem kriipsutada lõpp selgelt ja rasvaselt üle.... et oleks aru saada - siit läheb piir!

Kõige kergem on lõpp ära märgistada paberil, mida materiaalsem, seda parem, sellepärast kannangi palju oma elust paberile üle, saab kohe markeerida... siit algas ja siia lõppes, ja nüüd las vajuda mälestuste hõlma.... nii ei jää midagi segaseks ja kõik mis tuleb järgi, tuleb siis juba pärast lõppu.... uus algus tuleb pärast markeeritud lõppu...

On üks koht, kus meri võtab maad, võtab maad kolmelt poolt, võtab rannas lamavaid kive ja pilliroogu ja kui sina sinna satud võtab sinu ka.. ja kus tuul jooksutab merejäneseid, puhub kiharaid sirgeks, toob mere lõhna ninna, ning ulub pööningul.

See koht vallutab kõik meeled ja annab vabaduse.
Vabaduse olla kõik, kes sa oled ja minna, kuhu sa iganes tahad ja uskuda, mida iganes su hing ihkab..
Lisaks uhub maad võttev meri ja ulguv tuul ses paigas sust välja kõik saasta, laotab su ette laiali ja uputab seejärel kõik... meel saab puhtaks...ja mõtted hajuvad
Seal pole kunagi vaikust, kuid müra puudub sealt ka, seal on alati hääli ja inimesi ja loomi... ja meri võtab seal maad....

Selle paiga leiad sa ka kaardilt nime alt Pärispea ps., ning hea õnnekorral võid sa sinna ka sattuda....

....

...näiteks kui Leene sind kutsub...

Kui hõõguvaid süsasid näpuga torgid, saad kõrvetada..... üsna kindel ja läbiproovitud variant... tead ja liialt tihti näppe süsadele ei suska, noh või ainult vahel harva suure joobe ja jaanipäeva puhul..
Kuid miks siis on ikkagi vaja hõõguvaid inimsuhteid torkida ja nügida ja surkida... samamoodi on valus, samamoodi on ära proovitud, kuid ikka teed, uuesti ja uuesti... ja siis pärast nurgas haavulakkudes võid endale pisaraid pühkides öelda, et ma ju teadsin seda, kuid kes ei riski, see šampust ei joo...
...jaa ahvatluse jõud, igatsuse jõud ja üksinduse jõud.... ning milline meeletu ihalus ja kihk selle kõigega kaasneb, milline imeline hasart... ja mis siis sellest, et pärast on valus, mis siis sellest ,et pärast on piinlik ja valus.... selle kõigele sa ei mõtle, sest silmis on vaid see hasartmänguri jackpot.... see üks suur võimalus mitmest võimatust.... ilus tulevik... armastus, igavene... ööd kellegi kaisus, hoolimine ja ümmardamine... kirg... silme ees on vaid see suur õhupall, mis kõrguste poole lendleb ja sina jooksed ja jooksed ja jooksed, sest äkki siiski jõuad sa järgi.... ja jooksed ja jooksed ja jooksed.. ning ühel hetkel oledki nõgesepuhmas siruli, põlve vastu juurikat veriseks löönud ja igaltpoolt valutavana...
too üks öö või too imeilus äraütlemine või mängleva flirdiga tehtud suhtluse lõpp või see igavesti piinav piinlik pilk, mis ütles hetkega kõik.... Ei ... hetkega vaid nõgesed ja ei ühtegi õhupalli...
... tüütu, nii tüütu värk.

Ma lähen siit roheluses, soe päike sees ja rõõmus melu ümberringi....Ma lähen siit jäätistsöövate laste vahelt läbi pugedes.....ma lähen siit targemana ja ilusamana....... teadjana, raske kohver käes ja reisikott seljas....

Ma tulin siia hoopis teistmoodi...Hoopis teiste mõtete ja teadmistega.....ma olin hoopis teine..

Kuid nutuvõre oli ka siis mu suu ümber....

kerge ja vaba on olla... tahaks huilata, joosta ja veega pritsida.... soe on ja miski ei peata mind, olen vaba, viimaks ometi olen vaba.... Vaba et põleda kõrge ja kirglikult ägeda leegiga, vaba et tunda, vaba et olla õnnelik, vaba et põleda tuhaks ja lennelda tuuletiivul su kinganinadele puhkama... kuniks elul on antud veel olla vabana!!

He kutsuvat minua hiljaudeksi. Se on aika ironista, koska niitä hetkiä on aika vähen, milloin mä olen täysin hiljaa. Mä teen aina jonkinlaisia ääniä, kun mä en ole puhumassa (ja usein minä olen) niin minä nauran tai hymisen jotain itsekseen, jäljittelen kissaa tai jotain muuta sellaista. Välillä minusta tuntuu, että mä en osakaan olla hiljaa, koska minun itsekseen ajattelukin tekee meteliä.
Silti toisinaan, minä todella nautin vaiti oloaa. Vaikka eilen, kuin mentiin parin kaverin kanssa kaupungista metsään teltan kanssa yöksi ja tehtiin tulta, niin oli ihana katsoa, miten halot paloivat ja tähdet tuikkivat ja olla samalla ihan-ihan vaiti. Mutta ei sittenkään ollut täysin hiljaista tuuli humisi metsässä ja halot räisköivät tulessa ja jossain kaukana koirat haukkoi ja metsä kaikkui vastaan. Se oli ihana, niin kotoisaa ja miellyttävä ja ei sittenkään hiljaista.
Mä en pitä liian hiljaisista paikosta, ehkkä siksi juuri teen myös aina jonkinlaisia ääniä. Minä pelkään hiljaisuutta, se kauhistuttaa minua. Pelkään sitä koska täysin hiljaa on vaan tyhjyys, tyhjyys merkitsee sitä että ei ole enää mitään ja kun ei ole enää mitään, niin kaikki on merkityksetön ja jos millä ei ole enää merkitystä, niin elämä on ohi, tai sen pitäisi olla ohi, mutta jostakin syystä ei sittenkään ole.
Samalla on tyhjyydessä kaikki ja täysi hiljauskin muuttuu ajan kuluen kauheaksi meteleksi, jossa on kaikki äänet ja juuri tuo hijausuuden tyhjyys ja karjuva meteli minua pelottaa, koska se on loppu.....
...mutta silti he kutsuvat minua hijaudeksi ja välillä minä mietin, että ehkä se on niin, koska minäkin olen tyhjyys.....

Saamatuna tunnen end!
Väga saamtuna... minu pagas ja sinu pagas ja minu pagas sinu pagasi poolt hõõrutud konnasilmal ja sinna juurde veel mu isekus, mis ei lase näha enesest kaugemale ja ebakindlus, mis ei lase võtta haaret , kõik pudeneb kätevahelt.... Ja siis veel see tugev tunne, see armastus, mis teeb vahel haiget, täiesti kogemata tavaliselt ja mis teeb inimesed nii haavatavaks ja õrnaks... krt kuidas kogu selle krempliga toime tulla....
... kuidas ahh?

Manuaal taas puudu....

... ja tulemus kah käes, jälle olen olnud pime ja näinud ainult ennast, jälle olen teinud haiget... ja need kel valus, tahavad lahkuda... ma ei süüdista, saan aru kuid samas ei taha minna lasta,

"Palun-palun-palun... anna andeks!" sosistan vaikselt ja kükitan vaikselt maha, tahaks olla mannatera suurune, ma tean ju et ma suudan teha paremini, olla heam, mitte teha haiget, ma ju tean, kui vaid natuke toibun, natuke aega antakse, natuke toetatakse... ma ju tean ennast ja natuke ka sind ja ma tean, et armastan ja pean kalliks toda killukest õrna suhet, mille peal me pagasid ja meie...

... "Ärge võtke seda veel mult ära!!"

ma pole andnud endast veel kõike....