VanaJumala seljataga on turvaline olla, sinna on tahtmine pugeda kui liiga tehakse või tunded üle pea kokku löövad ja enam ei jaksa olla tugev ja tunda ka enam ei jaksa..... VanaJumala seljatagust ei ole kuigi lihtne leida, kuid tavaliselt on ta kusagil siiski alati olemas... ta seal kus ei küsta liiga palju küsimusi, kuid kuulatakse kui tahad rääkida, seal on mõõdukas ja tasakaaluline olla.... seal on viivuks võimalus olla rahus, seal ei tee keegi liiga, sinna näevad vaid need keda lubatakse ja keegi on seal alati valmis sind kaitsma, sulle pai tegema ja kaissu võtma..... isegi kui parasjagu vaja ei ole, on võimalus olla nõrk, on võimalus lasta elul enesest mööda voolata, on aega mitte tunda ja keegi ei taha sult seal midagi....

Kui ma Tartusse eelmisel nädalal tulin, siis ma ei uskunud et selline koht kusagil olla võiks, ma ei uskunud suurt üldse headusse ja turvalisusse või üldse millesegi, mind ei olnud enam olemas.....

....aga siis tuldi, viidi, tehti süüa ja lubati olla peidus, kallistati ja tehti pai.....lasti olla ja ei pidanud enam tundma ja ei pidanud selgitama ja oli hea ning soe.... aknalaud oli, kuhu sai ronida ja vaadata välja ja diivan oli, kus sai end kerra keerata ja pilk oli, mis ütles, vaatas, tegi pai ja lasi unustada....kihk enese elu tükkideks rebida ja mõned tükid ära põletada säilis, aga mattus kuhgi pehme turvalisuse sisse, siin oli kõik juba möödas ja teisti... siin oli paranemine...

...praegu olen taas olemas, väikestes asjades, imetabastes lauludes ja aknalaudadel ja sõprade pilkudes ja kallistustes ja veeklaasides öölaual.... kindlat kohta mul ikka veel ei ole, aga ma tunnen, et on võimalik eksisteerida ka vaid väikestes asjades....nii vahelduse mõttes.....

VanaJumala seljatagune on ka alles, natukene teistmoodi kui varem küll aga ikka lastakse mind veel sinna... ma olen seal meeleldi, kuigi tean et liiga kauaks ei saa jääda, vaid viivuks.... teen pai ja olen õige tasa, panen nina vastu õlga, suudlen ning unustan....