fenomenaalne, kuidas mulle meeldivad ülevoolavad tunded ja väljendid..... eriti meeldivad nad kuulduna enda kohta, sa oled erakordne, sa oled võrratu, sa oled eriline ja soe..... ilus ilus....suisa suurpärane...palsam minu kõrvadele.... aga sinna alati järgnevalt lausutud või vaikuse öeldud, aga-d ja kuid´... neid ma väga ei armasta......ma ei tea miks küll, võib olla sellepärast et vahel tõesti tahaks olla eriline, ilma agadeta.... ma hindan ausust ka, väga hindan, aga vahel on ta siiski ülehinnatud.... ma oleksin vahel tõesti valmis olema mõned erilised hetked erilisena enesepettuses.... jahh-jahh... ma tean küll, et pärast tulevad pisarad ja, et on valus, teantean... aga praegu on ka ja erilisusest ja jagatud hetkest saab midagi natuke räpast ja rutiinset.... jah ma püüan olla üle, aga kusagil on mu sees uhkus ja kusagil mu sees on enesehaletsus ja kusagil on see alati armastatud sõber vaik.... jahh jahh... ma tean, et see viimane on see, mis loeb...

...palun hetk veel, ma kohe unustan ja olen too vana hea vaik, hetk ja kõik on tagasi, kõik on tagasi nii nagu varem, miski pole muutunud..... oled sina ja olen mina, naeratav, võrratu, veetlev ja soe sõber vaik, liputan saba, sest on hea ja tõmban keelega üle näo..... olen hetkes ja ei mõtle kaugemale ega kujuta ette...... jahh-jahh.... palun hetk veel, ma neelan alla selle kibedalt mõrkja nukruse ja niisutan huuli, oota hetk ja ma unustan selle, et kusagil on uhkus, unustan et kusagil on unistused.... ja jääb vaid see hetk, kus mul on siin hetkel sinu juures hea.... sest see on hetkel ainus, mis on....

...oota palun hetk....