Me peame rääkima - see on minu viimaste päeva, paari, lemmikväljend..... kahjuks on reaktsioon endiselt veel vastassuunas punuma panev.... ei tea küll miks, ei tea, lihtsalt tavaliselt kui keegi niimoodi ütleb tõuseb pikem ja tõsine arutelu ilmalava suurplaani..... ja kes neist ikka suuremat hoolib....juba siis kui endal tuleb mõte, et nüüd peab vist rääkima, tekib koheselt vasturektsiooniks tahtmine hüva nõu maha laita ja hoopis mõnele veinile päkad silma ajada...

No olgu, aga räägime siis! Räägime sellest, mida tean mina ja mida tead sina, aga mis igaksjuhuks kindluse mõttes tuleb avalikult välja öelda! Räägime sellest, mis ihu on viimased päevad äreval ja imelikuna hoidnud, räägime, tollest õhtust, sellest kirjast või sellest mis pakitseb südamel..... otse loomulikult, sellest peabki rääkima, siis saab kõik hoobilt selgemaks, illusioonid saavad viimaks ometi elimineeritud ja pärale jõuab üksühene arusaam.....

...ning siis ohkame, ohkame sügavalt ja kergentunult ehk kaa, nüüd on saabunud selgus ja väärate arusaamadega ei pea enam oma kujutlusi toitma.... ohkame, sest viimaks ometi on soovitud selgus ja vabadus, kammitsetud vabadus... aga siiski vabadus... ohkame, sest illusioonid on surnud.....