üürike... või hoopis üüratu... ei teagi kohe, milline õnn siis täpselt... aga edasiviivad ikkagi nagu alati, need rõemsad hetked ja olemised, mis tavatult ja alati ootamatult oma lõpu leiavad.... hmm...

Ja ühel hetkel rohkem küsida ei ole mõtet, rohkem kinni hoida ja sundida ei ole mõtet, kui on otsus nii kindel ja mutmatu, siis olgu.... tsss... ei ühtegi sõna rohkem, lauset, võib olla mõni katke vaid kuid õige vaikne ja segane, ei saa ära rikkuda hetke :).... muidu ei jää sedagi....

Kõik on liigne hetkel... ja ma tean et jäävad alati agad ja lootused ja kuid... aga ei ole tähtsust... hetkel ses toas kus olid alles hiljuti veel naeratused ja päike põrandal... ei ole hetkel mõtet seda mõtet edasi mõelda... küll hiljem jõuab....niikahetseda kui rõõmu tunda küll kõike... praegu jõuab vaid veel kõik ähmiga talletada, kiiresti, kiiresti, et ühtegi raasu sõrmedevahelt ei pudedenaks.....kõik sinna hõbeda ja kulla kotti, vaid räps jäägu maha, aga ega teda õieti ei olegi :)

Seegi hea....