Kaarna pea oli raske ja nii umbes, et tilluksedki mõtteterad ei pääsenud omi pisikesi radupidi liikuma ...

Oli siis vaja kogu oma elu ühel hetkel pähe kolida, see võttis enda alla kogu vaba, peaaegu vaba ja ka juba hõivatud  ruumi aga ega sellele tobe lind ju enne mõelda ei suutnud kui juba kogu tavaar pähe oli aetud ... siin ta nüüd istus oma raske umbes peaga, mis täis kõiksugu võimalikku ja võimatut kola ning võimetus mõelda, sest mõtted lihtsalt ei pääsenud liikuma, kuigi pimesiku mängimiseks ning küüned persse tagumiseks paistis ruumi kuninglikult olevat.

Pff ... suutis Kaaren artikuleerida kui kõrvuk oma suurte silmadega küsivalt talle otsa vaatas. Krätsu oli karudelt nii mõndagi õppinud ning sai aru. Väike kakk ronis korra lähima põõsa alla ning tuli hetk hiljem mingi naljaka kollase toru ja vähe kulunud klantspildiga Kaarna juurde tagasi. Enne kui Kaaren mõtlemise peale mõeldagi jõudis oli krätsu kollase toru ta kõrva juurde asetanud ning puhus, nii mis väikesed kopsud võttis toru ühest otsast sisse.

Kogu ümbrus kajas veel mitu aega kumedast udupasuna hüüust ning see, mis Kaarna peas toimus, on ilmselgelt sõnadega kirjeldamatu ... Pimesiku mäng oli lõppenud ja kõik kola oli kolinud pea tagumisse nurka, sest eespool polnud enam ruumi, seal oli vaid udupasuna hüüd ning mälupilt klantsfotost, väikese kaku käes. Fotol oli suur sinine meri mis kaetud valgete vahujänestega. Kõrvuk ise oli ammugi nelja tuule poole kadunud oma fotoga, ent kollane udupasun vedeles Kaarna kõrval pingil.

Jahh, võib olla tõesti, otsustas Kaaren, kui mõtted taas end vähekene liigutada julgesid, ei olegi ammu puhkust võtnud võib olla kuluks väike keskkonna vahetus marjaks ära, ning ta alustas pikema planeerimiseta lendu, sihiks lähim rannik.

Ma ikkagi suudan veel üllatuda ... või oleks õigem öelda, inimesed mu ümber suudavad mind ikka veel üllatada, nii heas kui halvas ja vahel on üllatus sedavõrd suur, et ei oskagi seda sõnadesse panna.

Suumulk vajub lahti ning mõte on halvatud. Edasi mõeldes võib veel vaid tagantjärgi targutada, et süda aimas ette või sisetunne hoiatas, et  harjavarrest võib tulla pauk ... aga mis sa ära teed, kui enese usk, uskmatus, lollus, naiivsus või vähene fantaasia saavad võitu ja juba ongi hari käes ning äkitselt kärgatab kõu, silmad paisuvad peas suureks nagu Rossi hülgel ning meel on hämmastust pilgeni täis, teadmata samas õieti, kas peaks naerma või nutma.

Nojah ja siis aju natuke tõrgub aga vaikselt teadvustab juhtunut, ning peale hakkab analüüs sisekõnelise selgitustööga ja kuigi üldse ei tahaks või ei julgeks tunnistada tekib mingisugune arusaam ning emotsioon, mis siis vastavalt üllatusele on kas üdini kõikehõlmavalt õnnelikuks tegev või südame põhjani kurvastav-vihastav, retooriliselt kirjeldatav küsimusega - kes oleks uskunud?

Aga mis edasi?

Vahel korraldub maailm ümber, mõnikord aga sõidab vana kord oma inertsusega lihtsalt üllatusest üle ning kumb versioon parasjagu käiku läheb, sõltub juba suuresti üllatuse omadustest ning üldisest eluehitusest.

Jahh, ja kuigi ma siiralt usun, et üllatumine on tegelikult on hea, on ehituse ümber kukkumise ähvardus üsna hirmus sest pole päris kindel kas ise jõuab alt ära või ei ning see tekitab õõva, sest enese elu on ometi suur asi.  

Mul on üks tädi, see tädi on vohh nii! ...
Nii võib laulda küll ja tunda kerget pistet hinges.

Kui ma sündisin oli mul neid kolm (neid sõtselisi tädisid siis), kõik isast vanemad. Kõige vanem tädi tegi suitsu, jutu järgi teismeliseeast peale ja minuteada lõpuni välja, ning sõitis koolilapsena oma kooliportfelli kelguna kasutades toompea järskudelt nõlvadelt alla, hoolimata keelitustest, et see pole ilus. Jahh ja talle meeldisid varesed. Minu mälestustes istub ta ikka meie suvises tagaaias kohvitassi taga, lokid hallides juustes suits käes ja kraaksub kähedal valjul häälel võidu posti otsas istuva suure vana varesega. Minu suhe tädisse oli lapsepõlves pehmelt öeldes abivalentne, ma armastasin kõiki oma tädisid siiralt ja aupaklikult, aga ma päriselt ei suutnud leppida väitega, et minu issi on tema vend ning ka ei meeldinud mulle südames et ta mind kakajunniks kutsus, kui mul parasjagu jonnituurid peale tulid. Vanemas aes jäid alles imetlus ja huvi selle riukaliku naisterahva kadetama panevalt hea mälu soppidest kõlavate lugude vastu.

Teine tädi, ohh, tema oli alati suvine lemmiktädi, korra paar sai iga suvi tema juures kuurortlinna Mere puiestee  pikkade raamaturiiulitega korteris mõned päevad suvitatud. Tal oli kõige ilusam soolatoos ning tema valmistatud kohv oli meistriteklassist. Tema juurde minnes sai alati ka turult läbi käidud ja maasikaid ostetud, ning muidugi need rannaskäigud, jalutused tädi väikese krantsiga, ööd diivail, mille peatsis valvas vanaisa fotoportree, äiketormid, südamlikud jutuajamised pikale venivates suvistes pärastlõunates, täditütred ja tütretütred, omlett, väike kuurortlinn oma kiikude ja muuliga, tädi kirjutatud retseptid, millest jagus järgmise aastani vähemalt, ning tädi muhe naer, vahe mõistus ning alati natuke räpane põll. Ning hiljem tema 80. juubeli puhul sisse loetud mälestused, mis oma tuttavliku hääle ja muhedate juttudega, paratamatult paneb heldima, ning soov südamest naerda jääb saatma, alati.

Ja kolmas tädi, kes on kogu minu lapsepõlve on elanud kusagil kaugel ja metsa sees, ning seetõttu jõudis külla vaid kole harva. Kelle laste arvu sain selgeks alles kunagi hilises teismeaes, ning kes teeb maailma kõige paremat pohlamoosi ning marineeritud seeni, kelle mõistus on olnud kogu aeg sama vahe kui temal õdedel ja vennal, kes ei ole sugugi vähem riukalik kui tema kõige vanem õde, ning kelle ma tunnen eksimatult ära ükskõik kus, kuna elus ei ole kedagi, kes praegu mu isaga rohkem sarnaneks. Sama hääl, samad kõnemaneerid, nõudlikud küsimused, samad näojooned, sama tõrjuv-tõre hoiak ...

Seisime õega matustel kõrvuti ja vaatasime isa ja noorimat tädi, ning püüdsime isekeskis meelde jätta tähtsamaid detaile, sest tundus, et harva on inimesel võimalus pilk ajapeeglisse heita.

Nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees ... võiks öelda, tsiteerides klassikalisi tüvitekste.
Aga mis seal ikka, ega kogu aeg ei peagi patrama, kuigi samas hea oleks, kui vahel tuleks mõni mõte mida tahaks jagada. Ei tea kas vanusest või elusituatsioonist või kes teab millisest muust põnevusest pole ammu olnud ühtegi jagatavat mõtet, kuigi on olnud üksjagu ilusaid hetki. Jahh, ilu pole elust, sugugi otsa saanud, jagub teist nii mõnelegi poole, eriliselt just ümbritsevatesse inimestesse ja loodusesse laiemalt. Aga ilu jagamisega on nagu, kadedus ning sõnade väljenduslikkuse piiri tunnetamine kipub sageli jagamisekihust endast võitu saama ja nii jääbki kõik enda ja kaasolijate vahele. Jahh ja igav ka ei ole olnud, on olnud kuidagi huvitavalt vaikne lihtsalt, või pigem rahulik või, kes teab kuidas seda kõike kirjeldada, mis on olnud see elu siin vahepeal. Suures osas nagu ikka, ainult natuke vanem kui varem, täiesti märkamatult tabasin viimast ükspäev. Käisin mööda tänavat ja nägin kampa noori, uljaid, paljapäiseid, rõõmsaid, värskeid ja räuskavaid üliõpilasi, vemmeldava vere ja säravate silmadega kampa ja tabas äratundmisrõõm. Mitmeid tunde ja kuid on veedetud täpselt samamoodi mööda linna jultunult ringi möllates ja kui meeletult hea see on olnud. Aga samas, endal ei ole veri enam päris see, kuidagi iseenesest, märkamatult, on elu lihtsalt läinud edasi ja aeg käinud läbi vere ja kuidagi tahtmatult ning vastupandamatult viinud meelegi kaasa, kuhugi edasi, nii et kõik on meeles, iga tundeliigutus, iga tegu peaaegu ka iga nägu ning paik, aga tunne on uus, teistsugune, selline mis paneb muhelma ja sunnib mütsi pähe tõmbama, korralikult üle kõrvade, ning hääl ei ole enam nii vali. Lisaks on linn ja selle elu kuidagi saanud koduseks, misläbi, on peale tulnud teatav laiskus olemises, uuest elust ja paigast tulev elevus, mis segunenud teatud tähelepanuvajaduse avastamisrõõmu ning ujedusega ja aukartusega on asendunud meeldiva äratundmisrõõmu ning mugavusega, nautlemisega, mingil hoopis teise moel... jahh nii ongi, aga väljas, väljas on kevadine, juba on, kuigi on veel lund ja on veel külma, on palju ka kevadet ning päikest.
Ja see, see on hea.

"Bush, te olete nõrkh!" ütles Kaaren peeglisse vaadates....
"Mina? Mis mõttes?" Küsis Bush, peeglist suurte nukker-hämmeldunud ratassilmadega Kaarnale otsa vahtides.
Kaaren pööras pea ära.
Möödunud oli terve suvi, otsa oli saamas juba ka sügis.
Juhtunud oli kõiksugu häid ja hulle tükke, ent ikka ootas ta mingit ilmutust, mingit märki, midagigi.
Ja ei midagi.

Aga kas ta üldse oskas märgi ära tunda, kas ta oli üldse valmis märkama midagi, kui see elu senisest keerulisemaks tegi.Kaaren polnud enam sugugi nii kindel. Lind pööras pilgu taas peeglisse, Bush oli ilmselgelt solvunud, torutas nurgas mossitavalt huuli ning põrnitses Kaarent kulmu alt vaid poole silmaga. Kaaren tundis, kuidas miski nööris kõri, ta koputas nokaga vastu peeglit.

"Kuule, Bush, anna andeks!" sosistas ta. Bush vaikis, ent ta pilk oli juba märksa sõbralikum.
"Nõrk oled sa küll, ent see pole sinu süü, või noh ... on küll, aga ..." pobises Kaaren kuhugi noka alla.
Bushi näos oli trots, ta surus nina vastu klaasi ja näitas Kaarnale keelt.
"Need sinu unenäod, need ajavad mu hulluks. Niisugust igatsust, niisugust kõikehõlmavat igatsust ning armumist täis unenägusid on raske taluda." üritas Kaaren selgitada, "mina olen ka nõrk, noh ... ja piinlik on, lihtsalt ilmatuma piinlik on jälle olla nagu 16-aastane.".

Bush vaatas Kaarent, näitas talle trääsa, keeras selja ning jalutas minema.
Järgmisel hetkel oli Kaaren oma turris peegelpildiga üksi, nagu ka kõige selle kummalise tundemöllu ning rahulolematusega. Ta sai aru küll, et see oli tema asi korda ajada, ent kui ta ei saa, ei või, ei taha, mis siis?

Kas teate, need ööd, need ööd kus on niipiisavalt soe, et jahedus pingilt tuppa ei kohuta, ja kus piiritajad peaaegu keskööni tuhmsinise taeva all tiirutavad ning mil Kuu on suur ja peaaegu täiuslik ketas (mitte mingi õõbi kahemõõtmeline projektsioon) ning tuleb nähtavale juba küllalt varasel õhtupoolikul ...

need ööd ajavad pööraseks, käid muudkui ringi nagu kuutõbine munas kana ning ei jõua ära imestada, kui teovõimetu võib inimene õigupoolest olla, samal ajal aga lahmab peas mõte mõtte järel kuhugi põhjatusse ruumi, nii et ei saa sabadest kinni ega miskit selgeks, mõtted on suured ja segased ja läbivad pead sellise impulsiivsuse ja kiirusega, et tekib hirm, et peakoor läheb üks hetk selle pinge all lihtsalt katki ... jahh ja silmad, need kilavad ning aina rändavad midagi kõõriti otsides ringi, otsides midagi millest kinni haarat, millest saada mingi pide, mingi uus teadmine, mis rahustab, mingi asi, mingi inime ... midagigi!

Ühel hetkel leiad endagi tiirutamas nagu piiritaja, rumal rahutus hinges, vantsid, mõtled, vaatad ning tunned kuidas pöörasus ei taandu ... Lõpuks tekib tahtmine saata kirju kuni saab, keppida, üürata, tantsida, maalida, joosta, uluda, kratsida ...
...

kõike ja palju ning samal ajal mitte üldse, lihtsalt, et saabuks vaikus ja rahu, keskendumine, teadmine, vabadus olla niisama ja jääda magama... ja samas pesitseb kusagil tagasagaras aim, et see pöörasus ongi kõik, see mingi lõputu eluvaim ilma milleta elul ei ole maitset, lõhna, häält ...mitte kui midagi nauditavat ning ilma selleta oled kadunud ...

... kas teate?

Üksildane Georg pani oma väikesed aukus kõrvad pea alla ja lõpetas hingamise ... ning oligi kõik ... teisel pool maakera mõni aeg hiljem aga istus kõrvukrätsu, luges nukral pilgul uudisnuppu ning suured krokodilli pisarad pääsesid ta ümmargustest tõllaratta silmadest valla... Üksildane Georg oli viimane omasuguste seast, suur, uhke ning kõrvu ajatajus ka üsna vana, ent väike ökul teadis, et armas auväärt Georg oleks võinud elada kauemgi, temasugustele oli esimene 100 alles keskikka jõudmise aeg ... ning pisarate lohutamatu vool jätkus ... krätsu oli veendunud, et kui Georg ei oleks olnud nii üksik, kui tal oleks olnud mõni omasugune seltsiks, kellega jalutamas käia, ning maailma asju arutada ning vahel nooruslikult möllata, oleks ta veel mõned aastad kui mitte aastakümned vastu pidanud, ning oma elevantsusega maailma rikastanud, kuid nüüd, ähh ... olidki otsas vist kõik, kuigi säilis lootus, et ehk kusagil on mõni Georgi sugulane peidus ja elus.
Kõrvukrätsu vaatas pilti uudisnupu kõrval ning tundis, et ta oli midagi maha maganud ... ta oli näinud Georgist vaid pilte, ent ta tundis, kuidas nad oleksid pidanud tegelikult kohtuma ... ei, kõrvu ei tahtnud ratsutada Georgi-suguste seljakilbil ning teha mälestuseks päevapilte ... ta oleks tahtnud kohtuda, istuda nende kõrval liivas, vahetada pilke ning saada aru, mida õigupoolest tähendab olla elevantkilpkonn ... Kõrvu tegi mõttes Üksildasele Georgile kummarduse, ning salaja ka ühe pai, tõmbas siis teki üle pea ja otsustas rohkem selliseid kohtumisi mitte maha magada.

Miks ei hakand ma baleriiniks ... mõtles kaaren ja võttis järgmise lonksu, kõik need roosad kohevseelikud, krunnid ning baleriinikingad. Rääkimata muidugi loendamatutest peegliees kükitamistest, jala tõstmistest, päkasirutustest, spagaatidest, sirgest seljast ning nina kirdesse poosidest, täis luikede järve saatemuusikat ja lilledes lavataguseid ...
Aga ei, see oli kõik vaid uni, printsessi uni, ning argipäev on õhtud ja ööd ... juunikuu omad, täis tööd ning sekka päevad tulvil loenguid, ettekandeid ja tahakummardusi. Õhk aga on äikest täis, ning põhjas leidub isegi veel äraõitsemata sireleid, toomingaid ning nende uitse ja sügavaid graniiti uuristatud jõesänge oma lavastatud veemängudega.
Jahh ja varasuvine rahutus on ka koos selle õhus haigutava elektriga, mis pilvedest peale surub, nii et pulss tõuseb lakke ja kõik need uimad, mis ajavad pea sassi, olgugi et toas laual ootavad virnad kaanetatud ja kaanetamata tekste läbitöötamist, ning jooksma või võimaluse puudusel muigama ...

... aga baleriinina, ohh, ei ühtki ettekannet ootavat silmapaari ega kavarida, vaid õige kehahoiak ning traagikat täis suured silmad!

Kaaren vaatas peeglisse ... vana ja hall, ta veel ju ei olnud, ent rutakalt pilku pöörama pani too vastuvaatav kuju siiski, ikka seesama nägu, need pisikesed linnusilmad, iseteadev nokk ja upsakas suletutt pealael ... ehh, vahel oleks ju võinud peeglist vaadata vastu keegi muu, näiteks tüdruk, kes oli sündinud silmad vesise koha peal ning kelle üks silm, sihtis aina kuhugi eemale ja ära, sinna kus elasid ulgukilpkonnad ... või hoopis sita-hipi, kelle woodstock on läbi, ent peas ikka veel kepisonks ... või Rossi hülge moodi alustassi suuruste nööpsilmadega mõmmik, kes ootab ainuliselt kaisukarude piknikupäeva ... või keegi neljas, keda Kaaren teadis enda sees oma äraspidist saladuslikku elu elavat. Aga peeglist passis ikka ainult too must lind, vaata kui intensiivselt või tihti tahes ...
Lind jäi väljast ikka linnuks, mustaks ja nokaga ...

"muinasjutud õpetavad sindki elama ... " mäletate seda laulusalmi ... Ma ei tea kuidas selle õpetamisega täpselt on, aga mingitel hingekeeltel mängivad nad küll. Seejuures pole üldsegi oluline, kui uus või vana muinasjutt on või missugusi leierdatud väärtusi ta kannab või missuguse šlehviga ta kinni on köidetud ... on vaja vaid juhuslike asjaolude kokkulangemist saatuse tahtel ning hing heliseb. Sisse poeb selline igatsuslik eluilu unistus ja kiipsiv igatsuslik äratundmise valu, mis pahandab, et taolist tiivulist tunnet kinni ei mõista hoida. Samas saad juba isegi aru, et vabadus ongi selle tiivulise üks pärisoma, mistõttu kogu püüdmise mõte arutu on ...
Ja nii ei jäägi muud üle kui lasta lool kanda ja nautida, kuni antas ... lummatus ning ohked võivad ka olla ... Hiljem aga oled tänulik kõikide nende lugude eest, muusika eest, mis sulle kuulda ja läbielada on antud ning kui miski unustatu meelde on tõusnud siis heidad pilgu oleviku seostele ja parimal juhul katsud nad läbi ...
Too viimane ongi vist see õpetamine, mille suhtes ma endiselt skeptiline olen, sest näidata "kuidas peab" ei õpeta veel "kuidas saab" aga see võib muidugi olla lihtsalt rumala pseudoprobleem ... ... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ...

Tahtsin vaid jagada, et olen täna ära tehtud, kohalikes puudeladvus on tagasi kohinad, mis märgivad suve ning kusagil hinges on revolutsioon :)
...

Kaaren armastas inimesi...alguses armastas ta neid kõiki, ent mida aeg edasi, mida rohkem ta sai sisse vaadata nende eluakendest ja mida enam ta puutus neisse ning nemad temasse, seda enam hakkas ta armastama vaid osasid neist. Teiste osas püüdis ta jääda neutraalseks, kuigi see alati ei õnnestunud, sest nad kohutasid teda.

Inimestele oli Kaarna meelest nii palju antud, nad olid kuidagi nii kaugele ja kõrgele jõudnud, ent nad olid oma olemuselt ikka need samad karjas elavad loomad, kes kunagi ajaloo alguses. Neil oli potentsiaali, ent see, mis suurema osa neist tiksuma pani, oli ikkagi iidne olelusvõitlus, teistele koha kätte näitamine, trügimine, nääklemine ning Endale aina suurema torditüki krabamine ning Kaarnale tundus, et põlvkond põlvkonna järel imbusid nad ikka ja uuesti läbi oma konnatiikide konsentreeritud kiivusest, kibestumusest, tigedusest, kättemaksu- ja võimuihast.

Mingi naiivne alge ütles Kaarna sees, et kogu oma vaimse kapasiteediga võiksid inimesed olla õnnelikud, hoida ja armastada, hedoneerida, lõbutseda, seigelda, luua imelisi meistriteoseid nii endist kui oma eludest, jne. Ent mida enam ta inimesi tunda sai, seda enam sai selgeks, et õnn, armastus, lõbu, seiklused ning meistriteosed ei olnud enamuse jaoks argipäev. Need hüved olid lubatud vaid vähestele, kes looduse abiga või enese pingutuste ning sageli ka raske töö ja vaevaga olid suutnud kummastada end normist välja, mõnda naljakasse äärmusesse.

Kuldsel keskteel oli elu teistsugune, seal oli argipäev, et inimene, kes sõnade järgi oli armastatud, ehmatus ning kohmetus peaaegu halvatuseni kui mõni uus tuttav talle ootamatult hästi ütles või kukkumisest säästmiseks käest haaras. Seal oli normaalne, et lastetoast sai igaüks muuhulgas kaasa vähemalt elementaarsed vaimsed ja füüsilised valuvõtted ning selleks, et pälvida positiivset tunnustust, piisas sellest kui olla jultunud ja loll, pikaajalisema edu tagas muidugi pakett jultumusest, kavalusest, egoismist ning sihikindlusest. See kõik hirmutas Kaarent, sest see nakkas, ning tiivad ei kandnud ...

Kaaren pigistas silmad kinni ning lootuses, et on keegi, kes kuuleb, soovis meelekindlust või poole võrra lindu juurde ...

Heh.....Kaaren tundis kuidas tigedus oli ta peaaegu kringliks keeranud... kahju hakkas nii endast kui kõrval lamavast Iiahi varjust (Iiahi vari oli pärit lambalt, kes kadus tee peal, Kaaren lootis, et ta oli leidnud endale hea kodu ning kadus eesmärgistatult ning teadlikult) ...
Kaaren üritas liigutada oma varbaid, et pääseda pakku sellest hirmsast paigast, kuid ei miskit, prussaka majade kleepaine töötas suurendatud kogustes hästi ka lindude ning varjude peal ehk Kaaren oli kindlalt tänavasillutisele kleepunud ning polnud lootuski, et ta lähiaegadel siit tagahoovist välja pääseb ...

Kaaren oli kuri enda ja maailma peale ... Ta vaatas üles pimeneva taeva poole ja uskus end peaaegu nägevat toda kummaliselt valusa huumorisoonega ja paksude vuntsidega naist pilveserval muhelemas ... Ei, Kaaren polnud veendunud, et see oli tema süü, aga ta oli kindel et oma roll oli sel huumorisoonel kindlasti....
Ta oli siin kiuslikus tagahoovis olnud varemgi, ta oli siin olnud, ning teadis kuidas siin asjad käivad. Siin oli maailm teine kui siit väljaspool, siia sattudes maailm muutus, ning siit ei saanud välja minna ning kui oleks saanudki, siis Kaaren polnud päris kindel, kas maailm üldse oleks olnud sel hetkel kusagil mujal teistsugune, ilusam ja parem või nii, Talle tundus et see tagahoov, külmade hallist kivist seinte ning hingematva kibedusega oligi sel hetkel kogu maailm. Kaaren vaatas Iiahi poole, tundus et eeseli vari oli lamedamaks muutunud, ning ta tegi talle lohutuseks pai.

Kaaren püüdis meenutada, millal ta siin viimati oli olnud, talle tundus, et see oli enne kui ta kõrvuga kohtus, sest kõrvuga oli pool maailma kibedusest üldse ära kadunud, kuid samas ... miski selle mälestuses ei lõhnanud päris õigesti. Siin tagahoovis ei lõhnanud miski muidugi päris õigesti, siia akumuleerunud kibestumus ja enesehaletsus ja ülekohtu tunne, kurbus ja viha olid siinse õhu muutnud raskeks ning läppunuks, nii et ükski õige lõhn poleks mõelnudki siin end lahti laotada.

Kaaren tundis, et siia sattumine pidi olema karistus või näpuviibutus, kuid Kaaren polnud päris kindel, et mida ta valesti oli teinud. Ning mille pagana päralt ei olnud ta saanud ühtegi hoiatust, mingid sildid või viidad oleksid võinud ju teepeal olla ...

Siinne äng, see kleepus Kaarna sulgede külge ning see kole kibedus puges nokavahelt pähe, kuigi Kaaren noka teadlikult kõvasti oli kinni surunud. Ning siis hakkas pihta ... Kaaren tundis kuidas ta elus oli liiga vähe vihmavarje ja lilli, ning see tegi ta ilmatuma kurvaks, kurbus süvenes kui ta vaatas Iiahi varju, ning nägi kui lühike saba tal on ... pisarad tükkisid silma ja ülekohutu tunne võttis võimust ... äkitselt oli kõik hirmus valesti ning Kaaren ei suutnud enam meenutada, kuhu ta teel oli olnud kui ta siia sattus, ning mis oli juhtunud enne ning mis plaan oli olnud järgnevaks. Ta meeled oli täielikult vallanud kurbus, iseenda, Iiahi, kõrvu ja maailma pärast ning tigedus, sest ta ei saanud minema minna ning see kõik sulas kokku tülgastuseks....

Korraga surus Kaaren silmad kinni, talle meenus kusagilt, et siit tagahoovist sai minema vaid ärgates, seega tuli magama jääda...ta kükitas, silitas Iiahi selga ning mõtles nii kauneid mõtteid kui suutis segamini nii uniste mõtetega kui meelde tuli....
... kusagil väikestes tagasagarates oli aimata lootust

Vahel, suure külmaga võib juhtuda, et mõttedki külmuvad pähe ära, mõnikord aga kogu mõttetegevus justkui tardub, põhjust nagu polegi, aga ühtki jagatavat mõtet ka ei ole, suisa kuid võib minna enne kui tardunud meel end lahti kerib ja mingigi liiklus taastub.....jahh, aga loomulikult leidub ka aegu, kus lihtsalt ei taha, ei saa, ei või või lihtsalt ei olegi midagi uut ega vana öelda.
Ehk siis igaljuhul leidub vabandusi, miks ma nii kauaks vaiki olen jäänud....aga need kõik ei tähenda midagi...ning võib julgelt nentida, et ju pole olnud kasvamist ega seeläbi ka raskusi....

Eile aga avaldasin ma soovi lahkuda oma masinoperaatori kohalt ning kuna konveier oli pühade puhul vähe aeglasemaks keeratud, siis vaatasin ära ka Seriaali viimased osad, mis siiani suure hirmu tõttu olid vaatamata jäänud.... ja siis äkki oligi kõik teisiti, minu tärkas miski, mis oli vist väga pikalt maganud....ning korraga olin ma pilgeni mingit pulbitsevat ahastus-igatsus-tunne-tunne-tunne-...-karjet täis..... Ma olin selle tormi-tungi nähtuse täiesti ära unustanud...kuid päral oli äratundmine ning olgugi, et see samane ärevuslik emotsioon, oli oma olemuselt minoorne, oli mul heameel, et ta oli....mulle on alati meeldinud rohkem tunda kui mitte tunda.... mistõttu jäi sellest kõigest kibe-magus maitse suhu....

Täna meel ravib end, koob kokku mingeid lõngu ja oksi ja räga ning püüab tekitada mõttele mõnusat turvalist pesa.... ning juba on sisemine analüüs toimunud, kõik on vääramatult teada, ning lahterdatud, nimigi pandud - karje/kukkumine idealismi raasukeste järele/unistuste uitmõtete järele - .... ent mõelda pikemalt veel ei julge, ei julge minna seda lõnga mööda tagasi sinna pimedasse labürinti, sest on hirm, et vastust ei ole, et lõpuks jääb jälle ainult kahtlus ja kõhklus, mis sureb varem või hiljem iseenda kaitseks ehitatud argimiljöösse või väikestesse tegutsemistesse, ning jääb kibedus.....

Aga see igatsus, igatsus arusaamise järgi, igatsus vastuste järgi, igatsus õpetuste järgi, et lõpuks, et päris lõpuks ei peaks kahetsema valede otsuste kiusliku naeru saatel oma raistatud elu... see ei anna rahu...

....ning lõpuks ma ei saagi aru, kas see kõik on kokku unenägu ja minu roosamanna naiivsuse tipp või vahel mängitakse päriselu filmiski......raskus-raskus-raskus....

Need sügishommikud....

...Kus kastaneid riburadapidi mööda teed, mõned läikivpruunid nagu suured pärlid, mõned porist tuhmid, mõni keset lompi sattunud, kui ümmargune saar kesk merd....

...ja need mammid pargis oma taksidega, koerad pruunikirjud isekeskis sama saranased kui tädid, kel pead baretikirjud ja juuksed hallid, lobisemas...

... ja see poiss, see teistest eriline, läheb hiilides, pikk kui talveöö, suur punane koolikott seljas, hall pusakapuuts peas ja endal nii kaval nägu peas, et tekib tunne, ta palju rohkem teab, kui meie tavalised kokku, usun, et kooli poole....

... ja need mõned tuttavad, kes teele satuvad, need pähklikoore inimesed, kel rohkem ilu-elu-liigutusi pähklikoores peidus, kui alguses võib näha, ent siis kui kokku satuvad ja suu avavad, on selge, et neil sees on terve pähklipuu.....

...need, need tekitavad hinge kihu kirjutada haiku.

Kaaren oli linnalind, ta oli linnas sündinud ja kasvanud ning talle meeldisid linnad. Talle meeldisid väikesed linnad ning ka mõni suur linn oli täitsa südamesse kinnijäänud. Talle meeldisid linnad, sest seal oli palju erinevaid maju ja tänavaid, parke ning inimesi, alati oli kuhu lennata ja mida vaadata ning vaadelda, kus passida ja istuda ning astuda kõigi oma erinevate tujudega.

Kaarnale meeldisid ka mõned maad, mõned kus olid metsad ja ojad ja sood ja järved, neis maades meeldis talle eelkõige see, et oli roheline ja öösel nägi tähti ning oli eriskummaliselt vaikne ja keegi ei seganud või kui segas siis ainult meeldivalt.

Jahh, ja kusagil ta hinges istus veel üks suur poolehoid mere vastu, liiva ja tuule ja sinise vee ning roheliste vetikate ning hallide märgade kivide vastu, muidugi ka vahuste lainete ning mereadru ning rannakarpide ning kalavõrkude ja võrku hoidvate klaaskuulide, kuhu sisse oli valgus lõksu püütud, vastu ka. Paadid ja purjekad meeldisid talle samuti, rääkimata soolasest õhust, seda ta vahel suisa igatses nagu männisalust randa ja meretuultki.
Ta ei teadnud kust see mere ja ranna poolehoid oli tulnud, vbl mõnest mereäärsest linnast ehk, kuigi selle vastu rääkis asjaolu, et ta armastas ilma linnata mereäärseid rohkem kui linnaga randu võibolla isegi rohkem kui rannalinnu, kuigi need polnud sugugi hästi võrreldavad.

Kaaren ise kippus siiski arvama, et merega linnadel ja tema poolehoiul polnud omavahel just palju pistmist vaid tegu oli lihtsalt õnneliku juhusega.
Nimelt ütles karvane tunne ta tagasagaras, et ju oli ta lihtsalt kunagi sattumisi mõne rannapungerja alla neelanud. Noh sellise, kes oli pisut sõgedaks läinud nagu pingviin, kelle sisemine kompass oli rikki läinud ehk siis, kes oli sattunud mingis sõgeduse hoos sisemaale, sest kompass näitas lihtsalt vale suunda, ja kelle siis Kaaren, va ablas lind, meeltesegaduses oli alla neelanud. Aga meresoolane rannapungerjas pole ju mingi lihtne suutäis, ta ei lahustu ka raudses seedungis kergesti ja nii, arvas Kaaren, oli ta pikapeale lihtsalt linnu sisse imbunud ja pärisosaks saanud.

Jahh, nii võis tegelikult olla küll, sest harv-hetketi läks Kaaren võõraste pilkudegi meelest suisa rannapungerja nägu ja muidugi siis veel ka see mereigatsus, mis tabas kõige ootamatumail silmapilkudel ja võis oma tugeva tahtega linnu vahel päris kaheksasse väänata ... jahh, aga ega Kaaren ei kahetsenud, ja kes oskakski, kui rannapungerjas juba pärisosa on, ei saa, ei ole võimalikki ... lihtsalt peab mere-ääres käima, muud midagi ...

Puhkus mereääres oli Kaarnal juba kaua meeles mõlkunud ning sel suvel õnnestus see ka kõigi vastakate olude kiuste teostada. Kaaren tuterdas jalgupidi mööda (kindlasti kuulsa) kindluse piirdemüüri ning lasi soolasel meretuulel end sasida. Talle meeldis see soolane ja tuuline olemine, talle meeldis ka see vaateavarus, mis lubas pilgul kiigata taevarannani ja tagasi ning pageda vahepeal lainte ning pilverünkade mängu taha. Kaaren ei teadnud täpselt, mida õigupoolest puhkus endast pidi kujutama ja kuidas seda tuli veeta või kuhu minna, mida teha, ent see hetkeline mittemidagi tegemine, tuult trotsides ja samas tundes kuidas soe soolane õhk igast august sisse tungib ja kõige sügavamatesse pragudesse poeb, sisemust segi puhudes, tuulutades ja minema lennutades, täitis Kaarna kõikehaarava vabaduse tundega, tal oli vähemalt nendeks iilideks kõik ükskõik, oli vaid tema, päike, tuul ja meresool ning see sobis tema puhkusekonseptsiooniga suurepäraselt.

Krätsu oli samuti puhkusele tulnud, Kaarnale seltsiks või nii, ent teda oli minemalennul pilve sisse sattudes tabanud mingisugune kummaline õrnuse, härduse, segaduse, kummastuse igatsuse laine, mis ei andnud mere äärdegi jõudes asu. Nii ta saatis kaaslase nende sihtkohta, palus vabandust, andis lubaduse, et on mõne päeva pärast tagasi ja lahkus üsnagi salapäraselt. Järgnevad päevad veetis ta lähedal asuvate mägedes. Otsides ükshaaval välja neis leiduvaid tunneleid ja koopaid, kus jalutada ja oma takerja kehaga nahkhiirte vahel istudes huigata öö järele või päeva järele või kaaslase järele või õrnuse ja õnne järele või siis lihtsalt selleks, et kuulda toda koopavõlvide all tekkivat mitmehäälset kajakaanonit, mis külmavärinad ja tibutagi selga tõi ...

värvilisi obeseid!
ilusaid unesid!
olgu sul lõbus!
hoia end!
ahh, mine sa ka munni!
head!
kena reisi!
lõbutse hästi!
sõida ettevaatlikult!
naudi!
mõtlen su peale!
ära põe!
edu!
ole tubli!
jaksu!
tervita!
kivi kotti!
palju õnne!
teravat sulge!
selget pead!
...

kui palju erinevaid soove

kui palju erinevaid inimesi

...

Kaaren vaatas, kuidas kaunis kübaras daam, kaenla all paras ports keeleraamatuid, üle puulatvade pilveservale heljus, kenasti jalad serval puhtaks pühkis ja edasi astus, kadudes vaatlejal silmist...
Niih, sinna ta nüüd läks ja ega enam vist tagasi tulegi, mõtles Kaaren ja saatis veel pisut aega pilguga pilveserva, kus hetkeks veel justkui kübarale kuuluvat sinilille õit võis aimata...njaa, kahju, ütles Kaaren endale ja jäi kuulatama..

Üsna märkamatult oli kätte jõudnud suur suvi ning puuladvad sahisesid tuules. See ongi suve toon, mõtles Kaaren ja vaatas veidi kõrgemal käe kombel väljasirutaval oksal istuvat krätsut. Krätsu oli terve kevade oma peas liblikaid kasvatanud, kõrghetkil oli tal neid suisa viis tükki pealael pesitsenud - kolm neist kirjud, üks valge ja üks sinine. Krätsu oli hoolitsenud nende eest hästi, kaitsdes tiibu peakohal hoides vihma eest ning jalutades neid veel märgadel aasadel, oma kuiva pealage puhkuseks pakkudes ja salakavala tuulestiku eest sulgedega varjates. Kui piisavalt soojaks läks olid liblikad lähiümbrusse ümber asunud jättes kõrvu pea tühjaks.
Sellepeale kolis kõrvu puulatva, et seal koos puudega kahised ja sahiseda. Krätsu ise nimetas seda laulmiseks. Nii ta seal istus ja laulis vaiksel puu toonil, vahel Kaarnaga jalutamise ja vaikiva jutustamise pause tehes ja lõuna ajal sügavalt puu kombel magades.
Kaarna meelest oli see kõik natuke veider, ent samas olid puukahinad nüüd hoopis uutmoodi kodused ja armsad ning talle meeldis see suvine kontsert.

Rebides katkendeid klassikute laulutervikuist
... sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
...

Kaaren istus ja jõi sinise leevikesega klaasist lonksu piima ... ta vaatas sinist leevikest ja nokka mööda tõusis muiglik irve ... "Leevike, " mõtles Kaaren ja silitas leevikese klaassiledat ja potisinist kõhtu ... "Hädavares!" mõtles leevike ja isegi ei liigutanud ennast.
Kaaren jõi kiiresti klaasi tühjaks, pesi puhtaks ning pistis ära kappi ... "... aga vähemalt, mitte klaasist!" mõtles Kaaren.

Kaarna elu polnud kunagi olnud selge ja piiriline vaid alati midagi natuke kahtlast, segast, hajuvat ja kusagil millegi vahel olevat ... Alati oli justkui vaid hetk enne teadmata tulevikku ning just seeläbi tähtsusetu ... Kaaren aina ootas midagi, mis saab olema, mis saab tulema, mis on peidus ning kohe-kohe algab, näitab, teeb ... tema ise oli selles kõiges üks passiivne tegelane, temaga justkui pidanuks ise juhtuma ... kusagil või midagi....
Kaaren lootis, et kellelgi või millelgi oli tema jaoks plaan, ning tema ei pidanud muud kui kannatlik olema.
Kaarna kannatus hakkas aga katkema, ta ei petnud enam ennast ära, ta tundis, et ta on juba piisavalt olnud ka, ja potentsiaal, see oli kasutamata, mitte keegi ega miski polnud sellega midagi teinud, ning see hakkas kuivama, närbuma, kuluma, otsast eiteakuhu otsa saama.
Kaarent oli haaranud ärevus, mis mässis teda endasse, ning sisendas, et tuleb tegutseda nüüd, hakata end kohe liigutama, tõusta tuhast ...
Ta mõtles ja nuputas ning astus enda arust geniaalselt kombineeritud samme, ent kõik veeres edasi hernena, lapredades ja vale trajektoori mööda ...
Ärevus kasvas, ent Kaaren sai aru, et ei, et jaa, et oota, et peatu, et vait! ... oli vaja mõelda, oli vaja vaikust ... jahh oli vaja ... aga see oli ju juba olnud? ...

Kaaren istus maha ja kallas endale klaasi piima ...

Ohh, miks südant ei saa sundida ...