Kevad jõudis ... jõudis oodatult ja ootamatult samal ajal ... nagu peaaegu igal aastal, kevaditi ...

Viimased kolm nädalat olen mattunud töösse ja kohustusetesse ... on olnud kuhu mattuda, aga eks on mattumisega ka vaeva nähtud ... püüdes viia mõtted kuhugi ära, anda aega atra seada, vältides seda, mis tuha all tuksub ja tuikleb ... Töösse uppuda on lihtne ... väsitav, stressirikas ja koormav ... ent hingeliselt siiski üksluine ja lihtne.

Enne töösse sukeldumist veetsin nädalat paar ja peale Saarel, enne minemist olin veendunud, et igatahes saab selgem; seal olles ei suutnud oma naiivsust ära imestada ja tagasi jõudes tuli nentida, et aiva keerukamaid ja keerukamaid pöördeid võttes oli kogu krempel üsna hoomamatuks kätte läinud ... Tuttavamaks sai küll aga sellega samas ka kuidagi kaalukamaks ... kuidagi raskeks suisa ... kogu sellise asja üleval hoidmine eeldab pühendumist ja usaldust, mõistmist ja tegevuskava ning suurtes kogustes kannatlikkust ja külma närvi ... seda kõike on üksjagu palju, üksjagu palju raskust toetumas ühele õige õhukesele tundevirvendusele ... ja nii leiangi end  paratamatult tihedamini kui tervislik oleks vaemas selle kõige tagamaid ja tulevikku ... samal ajal otse loomulikult jätkuvalt tunneldes ...

... njah ja kui siis üks hetk on ikkagi liiga palju aega käes ning liiga palju aega möödas ... siis saab minna katki ... tahtes olla iseendast parem võib tekkida samas ka viha ja kurjus ... tuleb tunnistada see on üks päris vastik kombo ... mille adekvaatse kommunikeerimise mõte tuhandete kilomeetrite taha ei aja isegi naerma ... juba ette on selge, et isegi kui kõik läheb kõige parema stsenaariumi järgi ja kõik arutub lõpuks lahti ära ... ei ole keegi enam päris terve ...

... aga mis sellest selgeks olemisest kasu on, kui ei suuda seda kõike ära hoida ... aru ma ei saa aru ... aga loota tahaks ikkagi ...


PS: Täna kuulasin venelasi ... püüdsin olla avatud ja teadlikult ei ristanud käsi rinnale ega pannud jalgu vaheliti ... oli teine tunne küll ... ja tahtmine loota sai uue hingamise ... jah ... üks hetk löövad pirrudki kahel otsal lõkendama ... jah, ma usun küll ... neil hetkil vähemalt kui ma liiga väsinud ei ole ... sellega võiks nüüd natuke aega hakkama saada

Viimasel ajal on ... on nagu on ... noh ...

Tüdimus näiteks on, tüdimus tööst vist põhiliselt ... kevadine töö tüdimus ... eks ta ole vist igal aastal olnud ... aga akuutne on ikkagi selle aasta oma ...
... viriseda aga pole mõtet ... elame üle sellegi kevade, suitsu kulub jälle lihtsalt pisut rohkem ...

Meelelahutusega on natuke kesiselt ... vist eelkõige seetõttu, et finantside ning ajaga on kuidagi veel kesisemalt ... jah aga eks tuleb teha valikuid ... et kas lennata või minna kinno ... kas helistada või ajaks hoopis omad õule ... mina vist olen omad teinud ... isegi kui kindel pole ...

Märkmikus on kritseldusi ... ammu pole olnud ... ja seetõttu on käsi roostes ja kritseldused on kesised ... aga samas jälle, see et neid ikkagi on seal märkmikus, on märk sellest, et peas on pilte ... ja pildid peas on hea ... see kellel on olnud, see teab, et on hea kui on pildid peas ja kui saavad kritseldused märkmikku ... 

Ümberringi on jätkuvalt kultuuri ... ja sellega on ka suhe ... minu puhul nagu ikka natukene aupaklik ja natukene eemalehoidev... mina ei puutu väga teda ja tema ei torgi väga mind ... vahel aga satume kokku ... eile näiteks sattusin kontserdile, mis oli vägagi meeldiv kogemus ... mulle meeldib kui kohtumised kultuuriga on meeldivad ehk siis inspireerivad ja tuju tõstvad ... noh vähemalt suures plaanis ... eile nii oligi ... Elleri kooli Tubina saal on oma Toomele vaatava tagaseinaga imeline leiutis ning mantra kahele klaverile kõlas seal suurepäraselt ... lavastusest ma päris täpselt aru ei saanud ... noh see aelev mees ... jättis nagu küsimuse õhku, et miks ... aga on siis alati vaja kõigest aru saada?

Väljakutse on elus sel kevadel ... peaaegu iganeljapäevane kutse auditooriumisse ... natukene hirmus on ... aga natukene tore on vist rohkem ... sest saab katsetada asju ... asju mida mitte kusagil mujal katsetada ei saagi ... ja see on tore.

Malelaud on nüüd jälle ka ... see vanaisa oma ... isegi vigurid on ... nende eest olen nüüd hulga ilu võlgu, sest need on väga kaunid vigurid ... kellegagi mängida väga ei ole ... sõbrad mängivad minu jaoks liiga hästi ja kedagi teist ei olegi ...  ei, palun ärge saage valesti aru, mul on hea meel et mul on sõbrad ja et nad mängivad hästi malet ... lihtsalt ise võiks ju vahel ka mõne partii teha, kui juba nii palju ilu kokku on saanud ... et on laud ja vigurid ...

Muidu on nii, et nädalavahetusel sai otsustatud, et elu ja armastus võidavad ... nii et tuleb end vist lihtsalt lasta kanda sinna, kuhu viib ... mitte nüüd päris passiivseks jäädes, aga noh niimoodi, et annab kanda, et ei seisa kannad vastu uksepiitu ... võib olla on see seotud muidugi ka selle igakevadise minemise, muutumise nuuskmõmmikliku kihuga ... aga ega sellel pole vist suuremat vahet, millega seotud on, kui sai otsustatud ...

Kahju on ka ... jah, lõpuks sain aru, et just kahju on see, mis on kaa ... ja mitte taas valesti aru saada ... endast ei ole hetkel kahju, tähepoisist ka ei ole ... on kahju, et läks katki, et ei osanud paremini ... tahaks osata õppida, et järgmine kord oskaks paremini ... tahaks jagada seda, et kahju on ... sellepärast vist kirjutangi ...

Mul on veikene mure ... sedakorda on mure üsna proosaline - tundub, et mu elamisse on siginenud üks paganama koterman ja ma ei oska olla kuigi hea võõrustaja ...

Alguses kui ta tuli, siis ma nagu ei märganudki, sest vanad CD mängijad ju ikka väsivad ja keelduvad ühel heal hetkel sinuga koostööst ... Kahtlust ei äratanud ka see, et too vana on üks üsna vähe kasutatud ja kirjade järgi üsna Rootsi raudvara lähedase kvaliteediga vana ....

Kui köögiukse hing otsustas uksepiida seest välja ronida ja ukse liikumisvõimetuks teha, ei osanud ma ka veel kahtlustada ...

Ühel hommikul aga, kohe pärast pleieri koostöö lõppemist ja ukse hinge väsimist, keeldus töötamast aga ka minu kohvijahvataja ... tegi küll ilusti veel tolle hommiku oad pulbriks, ent siis päris lõpus enam ei jaksanud ... tuli veel paar õnnetut põrinat ja rohkem ei midagi ... tegemist on küll nõukaaegse masinavärgiga, mida üksjagu juba parandatud ka ... aga kuulge, paari-kolme päeva sees ... kõik see eelkirjeldatud rõem??? ... Kokkusattumus?

Noh laupäeval julgesin veel loota ja läksin kodunt ära, natuke miski kripeldamas hinges, aga piirialad kutsusid ... tegelikult kutsus taluperenaine isiklikult ... ja tuli minna ... sest aega oli möödas juba liigagi kaua viimasest kohtumisest ning sokk oli ju üldse kaemata ...

Järgmine päev kui tagasi tulin ja muusikat hakkasin kuulama, avastasin, et minu uhiuute kõlarite juhe on katki .... No palun! mõtlesin ma, kuidas nii saab ...

Päris ausalt, istusin seal oma voodil ja olin hämmeldunud ... endast hakkas natuke halegi ...

Mõtlesin siis, et ehk peaks haarama initsiatiivi ja tõstatasin jututeema ... noh et tere ja ... kuidas käbarad käivad ja ... et oli nagu asja ka või tulid niisama vaatama ... ja kui sa juba oled, siis ole hea ja ära lõhu ... või kui sa ikka lõhkuda tahad, siis lõhu puid või midagi, aga palun jäta mu kodused mugavused mängust välja ... Püüdsin olla viisakas ja palusin siiralt ning üsna härdalt ... endal kivi käes ja natuke imelik tunne sees ...

... aga vastust ei midagi ...

Kaaren vaatas peeglisse ... sealt vaatas vastu nägu, mis oli pisut unine ent täitsa iseenda moodi ... Kaaren polnud kunagi oma nägu üleliia armastanud, ent ta oli sellega ära harjunud ning teadis milline see tavaolukordades välja näeb, peeglisse vaatamine oli enamasti kontrollkäik, lühike ja mitte kuigi tähelepanelik, justkui kontrollimaks vaid, kas nokk on ikka otse ... seekord aga ei suutnud Kaaren peegelpildilt pilku pöörata ... jaa nokk oli otse, aga mitte see ei köitnud ta tähelepanu. Tegelikult ei suutnud ta otsekohe mõistagi, mis ta tähelepanu naelutas, ent seal see oli.

Kaarna pähe tungis mingisugune mälestuspilt sellest samast näolapist ühes teises peeglis mitte liialt ammusest ajast ning paratamatult sündis võrdlus. Jaa, nägu oli olnud üsna samasugune, ent midagi oli siiski teisiti ... nokk oli otse, põsed sama suured, kulmudki nii nagu ikka silmadele vajuvad kaitsvad puhmad, vaodki laubas olid samasugused ... aga need silmad ... jah just, need silmad olid teistsugused.

Tolles mälupildis olid nad justkui suuremad, justkui lubavamad, justkui uduselt klaarimad, väheke sõbralikumad võib olla isegi kuidagi lohutavad või kaastundlikumad ning rohkem hetkes ... Kaarna ees peeglis paistvad silmad olid natuke nagu hallimad, rahulikumad, ent ka otsivamad ja äraolevamad samal ajal justkui leppinud aga mitte lõpuni rahul ... ehk oli seal igatsustki, mis peitis end argise pilgu taha.

... Silmad - hinge peegel, mõtles Kaaren ja pigistas laud kinni ... Jäi ainult mälupilt ... ta tundis kuidas kurku tõusis klomp ... ühtäkki hakkas Kaarnal iseendast lõpmata kahju ... ta vaatas mälupilti ning meenutas ... need olid armastust jaganu silmad, see pilk oli naerust väsinud pilk, sügav peeglisse vaadanud rahulolu ...

Kaaren surus pildi tagasi mälusahtlisse ... avas silmad ning vaatas uuesti peeglisse ... vahetas kibeduse oma pilgus realistliku otsustavusega ning leppis  otse oleva noka ja nende hallide äraolevate silmadega ...

Täna tuli niimoodi hakkama saada ...

Eelmisel nädalavahetusel võtsin aja maha ... või noh, keegi igatahes võttis selle mult maha ... ise olin selles osas üle keskmise passiivne. Laupäeva hommikuks aga olid erinavad kokkujuhtumised minu varasematele plaanidele kinda visanud ning duelli võitnud ... polnud isegi põhjust kellelegi kurta ... magasin, jõin hommikukohvi ja magasin veel ... kusagil pärastlõunal ajas tühi kõht korinatega kiiret poetiiru tegema. Kuna eelmise õhtu külalised olid viidanud külatamata lähipoodidel otsustasin tutvuda kodukandiga ...

Kõigepealt leidsin oma kodutänavalt ühe täiesti müstilise maja, mida ma seal kunagi varem märganud ei onud ... kuna nii käed kui taskud olid tühjad abivahenditest, sai selle täpsema vaatluse ja jäädvustamise vajalikkus tungivalt meelde märgitud ... nagu külalised olid lubanud leidus ootamatust lähedusest ka Toome poele vägagi sarnanev pisike kauplus, mis seisab Liha poe kõrval ... Liha pood oli kinni aga toidukauplusenimeline Toome poe derivaat avatud .. tikke neil oli ... hapusid kummikomme ka ... sümpaatne värk ... olin tänulik ...

Kui juba kodust väljas, otsustasin oma kodukandi tutvust laotada kaugemalegi ja jalutasin ühest lõikuvatest tänavatest mäest üles ning siis natuke jälle mööda paralleeli tagasi.. Ootamatult leidsin teisegi kaupluse, mille pealkirjaks tabavalt asukoht märgitud .. kaupluseks kohandatud pisike nõukaaegne abihoone paiknes ühe üsna hädise, ent siiski elujõulise pärna all. Kaunis sildi kujundus, sundis mind muidugi rikkuma ka poodi ümbritsevat jäist rahu ning lükkas mu veidi segadusse ajavast ustekeerisest sisse.
 Pood koosnes ühest vägagi valgustatud kandilisest inimtühjast ruumist, pikast l-kujulisest letist ja paarist letitagusest riiulist, millest suurem enamus olid valged ja tühjad ... need vähemusriiulid, kus midagi leidus olid enamasti hõivatud erisuuruses anumatest, mis täidetud mitut laadi keelekastega ... teine kaubaartikkel poes olid kartulikõpsud, mille sortiment võrreldes vedelikega oli märgatavalt kesisem, ent muidu üsna tühjade riiulite tõttu mõjus nendegi valik siiski jõuliselt ning rikkalikultki ... rohkem justkui midagi polnudki, nii vähemalt tundus enne kui ma avastasin ühel kõrgemal asuval riiulil vägagi esindusliku matrjoskade rea ja üsna kummalise valiku erinevatest nipsasjadest ... järele mõeldes ei olnud viimased vist müügiks vaid pigem pakkusid seltsi ja lohutavat hubasust ootamatult leti taha tekkinud tüsedale naerusuisele keskealisele meesterahvale, kes mult uuris, mis ma juua sooviksin ... küsimus ehmatas, sest juua ei soovinud ... rehmasin käega ja lahkusin matrjoskade rida pähetakerdunult kohmakalt poest.

Tagasi kodu poole kõmpides möödusin veel ka Kirsi kauplusest, mis on üsna kuldne kesktee kahe eelnevalt mainitud kodukandi poekese vahel ... muigasin üsna mõnuga ... hea on teada, et kodukanti mahub ...

Vahepeal olin natuke vait taas ... mitte et poleks midagi jagada olnud, aga alguses väga ei raatsinud ning maailmalaiunevõrk jäi ka kuidagi ebamugavalt ja tasuliselt kesklinna ...

siis jällegi kui võrk taas käeulatuses ning raatsimist rohkem sõitis katus emotsioonide toel kuhugi puhkama ja võttis kõik sõnad kaasa ...

... nüüd on katus enam vähem jälle tagasi, ent kogu sisu on nutust ja ilmastikust märg ja läbiligunenud ning tuleb tegeleda kahjude ülevaatamisega + vabandamise ja selgitamisega ning selgitamise ja vabandamisega ...

... väsimus on peal kogu sellest tundemöllust, iseendast ja lüheldaseks kuivama kippuvatest öödest ...  heal meelel võtaks puhkuse ja läheks endast välja ... või pigem suisa ära ...  puhkaks oma rumalusest ning puntras elust ...

Mõtlesin küll et nüüd kui nullist jälle üks on saanud on kergem ... aga võta näpust ... tutkit ... mida ei oska, seda ei oska, olgu null või olgu üks või hoopis analoogeepos ..

Jah, aga mis seal viriseda ... eilse najal hoopis loodan, et vähemalt on tulnud oskus varem ära tunda kui on abi vaja kelleltki, kes ei seisa lähedal.
Hea oleks kui ta tegelikult seisaks päris kaugel, nii et alguses ei paistaks kättegi, ainult häält oleks kuulda, kui ta sealt eemalt hõigub mu mõtetele vastu .. Jah, see annab küll alati võimaluse mängida, et ei kuulnud, mida hõiguti .. ent tegelikult kõrvad kuulevad ja pea peab kinni ...

Lisaks olen ma saanud ikka jupivõrra targemaks kaa kogu selle jama käigus, ma olen saanud aru mingitest asjadest, mille mõistmine on siiani jäänud kätte tulemata ... ja ma tean nüüd juba kindlalt, et kõik ei ole halvasti ning tähepoisil läheb täitsa hästi või vähemalt palju paremini ... ning minul on veel üksjagu teed minna ... saab siis näha kuidas ja kuhu ma jõuan ...

Võib ju olla, et mina olengi kõige kärsitum inimene maailmas ... ei ole võimatu, see tähendab ...

Aga tõesti ma lihtsalt kannatan, kui ma pean midagi ootama ... hing tõmbub sees kokku ja rinnakorvi tekib miski sõnuseletamatult vastik pinge ... füüsiliselt valus on ... 


...tahaks teha midagi, tahaks kuidagi võtta kätte ja tuua see oodatav asi lähemale ... tegutseda kuidagi ... minna järele ... aga enamasti tähendabki ootamine seda, et ootaja enda käed on seotud ...

... ootaja ei saagi midagi muud teha kui oodata ... noh põhimõtteliselt ta muidugi võib ühel hetkel otsustada, et ta enam ei oota ja mitte oodata ... kui otsustusel piisavalt võimu on antud ...

...aga sellest ei juhtu oodatava jaoks midagi ... tema ikka ei tule enne kui ta tuleb ... ei jõua enne kui aeg on jõuda ... ja enamasti ei küsi ta ootaja järele.... pidades siin rohelises silmas just neid abstraktsete või kehata asjade ootamist ...

....ootaja on justkui sunnismaine ... ja siis inimene kõrvalt ütleb, et ahh, mis sa siin närveldad, võta ometi rahulikult ... rahune maha, küll saab ... ära muretse, kõik saab ja tuleb .... arusaamatu, kuidas nii saab üldse öelda, kui miski on sind teinud sunnismaiseks .... kuidas keegi suudab jääda rahulikuks ... kui pääle on pandud sundus leppida sellega, et käed on seotud .... leppida sellega, et tuleb oodata ...

Jah, ja miks on nii, et need asjad, mis on parasjagu üle keskmise olulised, et just nende järele tuleb oodata?... et miks ei võiks oodata näiteks suvalise esmaspäeva järele ... miks tuleb juba poolteist kuud ette oodata just seda oma sünnipäeva reedet ... suvalised esmaspäevad tulevad ju aina ja aina .... oleks suisa lust ja lillepidu neid oodata ....

... aga see reede ... selle sünnipäevaga ..... hing tõmbub krampi ja silme eest läheb hetkeks mustaks ... see reede tuleb siis, kui on selle reede kord ja mitte sugugi varem ... ning ootaja ... tema võib kasvatada tiritamme või teha karukägaraid, sellel pole mitte mingisugust vahet... see reede, on see reede ja ikkagi alles ees ... ja ikka veel alles tuleb ....

.. ma saan hästi aru kuidas juba olemuslikult on soomekeelne kärsiä ja eestikeelne kärsitus sügavalt läbipõimunud .... kärsitusega kaasnebki kannatamine oma parimas vormis ... pea et puhtalt ....

... ma olen väga kehv kannataja ... umbes täpselt sama kehv kui ootaja ....

Ootamatud jääväljad kesklinnas ei ole suuremas plaanis ega pikemas perspektiivis just kõige meeldivam meelelahutus ja -lohutus ... seda mitte ... eriti mitte punaste kummikutega tütarlapsele jaanuarikuu hommikul kella poole kaheksa paiku kui ta pärast 4 tundi und ja uskumatult kaasahaaravaid ning kõikehõlmavaid ulmasid, mis ajavad pea sassi ning südame kummalisse lõtku, üritab end siiski õigeks ajahetkeks tööle ajada ...

Sest juba pärast paarikümmet meetrit kulgemist, saab selgeks, et mõttekas on liikuda vabas stiilis ja soovitatavalt kasutades keppe, eriti kui taldade all on vähe mustrit ...  Kummikutel on mustriga kitsas, aga keppe pole ... toetudes aga tahtmatusele kukkuda ning siirale murele oma tervise pärast jõuavad punased kummikud ühes tütarlapsega aga siiski tugeva tükina Riia mäele ...

Poolel mäel märkab tütarlaps aga seismas üht härrat ... seismas ilmselgelt mureliku suuga, sest tema 92 aastat vana vasak põlv on viimasel ajal hommikuti kuidagi kange ja ei taha kuidagi liikuma saada ja akadeemia tänava nurgal on libe, nii et liikuvate põlvedegagi on keeruline teed ületada. Punased kummikud peatuvad härra kõrval ja tütarlaps pakub abi, sest kes siis veel peaks aitama, kui mitte tema ... tema seal ju ometi on ja näeb seda murelikku suud ...

Murelikust suust saab järgmise hetkega tänulikult naeratav ning veidi kohmetu suu, ning härra seab end tütarlapse käevangu, kes teeb nüüd hulga lühemaid samme ja kuulab ... kuidas härra vasakule põlvele tuuakse tshehhist savi, mida siis Maarjamõisas soojendatakse ja korra nädalas põlvele kompressina pääle pannakse ... kuidas härral on heameel, et tema põlv vaid hommikuti vähe tõrgub, päeva peale leebudes, sest sõprade põrgulised põlved valutavad muudkui ööd läbi ega lase vanainimesi magada ... kuidas härra on pensionil, aga varemalt oli õigusteaduste õppejõud ... härra, keda sõda oli ikka omal ajal raputanud, on ka natukene mures, et ega punased kummikud nüüd tema pärast tööle ei hiline ...  jah ja kas ta ikka saab bussipeatuseni selles vähe nooremas käevangus...

... kummikud ei hiline ja bussipeatuseni saab ...  härra tänab ja jääb tänulikult ootama bussi, mis viiks ta vasaku põlve soojale tshehhi savile vähe lähemale ...

Punaste kummikutega tütarlaps jõuab ühes tükis tööle ja naeratab veel pea, et terve päeva üsna soojalt ... tal on hea meel, et vahel on kohtumisi, mis juhtuvad teele ... olgu või libedale ... tütarlapsele meeldivad terava meelega härrad ja talle meeldib, kui ta saab olla abiks, nii et tänu tundub täiesti üleliigne ... nii et kuidagi on südames hoopis tunne, et teda on aidatud ...

Kaaren oleks tahtnud olla ka nagu DM ... oma isikliku Jeesusega või nii ... aga see rong oli vist lootusetult läinud ...  juba aegu oli ta pidanud leppima nende kiilaspäiste, karminäoliste ja üsna õela olemusega kujudega, kellel oli kombeks ilmuda siis kui neil tuli huvi või jagus mahti ... Kaarent ette hoiatamata ..

Tavaliselt märkis nende tulekut, mingi kummaline justkui juhuslikult meenunud halvamaiguline seik ... ning siis võis Kaaren juba tunda oma õlal kellegi üsna koormavat kämmalt või kaelal kellegi külma, kõhedat hingeõhku .... tegelikult need kujud ei hinganud, ega omanud tõsiselt võetavaid jäsemeid, ent see külm kõhedus ning hingerusuv raskus olid neil alati varnast võtta.
Mõni eriti vastik kord tulid nad Kaarnale aga ligi kusagil avalikus kohas ja haarasid tal jalast või tilkusid uskumatu sujuvusega ta käevangu ...

 ... siit edasi ei tulnud enam just liialt üllatusi, Kaaren võeti üksteise vahel üsna raudsesse haardesse ja hakati siis järgemööda ta hinge puistama, otsides välja kõik need väikesed kogemata tehtud fopaad, kaunisti kavandet aga halvasti väljakukkunud plaanid, ning ootamatult ning ka oodatult süüks saanud teod ...  nad puistasid neid ükshaaval ja korraga, näpuga näidates, õõletades, sügavale silma vaadates ja ette heites .... nii et Kaaren tundis iga järgmise hetkega kuidas ta ei olnud tasemel ...

... ta oli ebaõiglane ja õel, ta oli isekas ja enesekeskne, ta mõtted olid tühised ja ta oskas tuua vaid valu ning kannatust, ta oli pinnapeale ning kitsarinnaline, ta ei osanud sugugi midagi ja oli lihtsalt uskumatult vastik tüüp, kes pillab kõik elu annid käest ning on mõeldamatult inetu sinna juurde ....

Raudne haare püsis seni, kuni Kaarnal oli täiesti eksimatult selge, et tema eriliseks ja kauniks peetud alternatiiv-ekslusiivne elu oli kõik vaid tema enda kujutelm, sest tegelikult .. päriselt ... oli see kõik üle keskpärasuse tühine ning tema, tema oli vaid ennasttäis tattnokk ... kelle pagasis on patte piisavalt, et vähemalt kolm elu järjest kannatada ...

Siis aga oli kõik möödas ... ei, tunne oli alles ... vägagi ... aga raudne haare ja kujud olid läinud ... Kaaren oli sealsamas niisamuti nagu silmapilk enne kujude ilmumist ... lihtsalt tundes ennast olematuna, sageli ka nuuksudes lohutamatult ...

... jah, ja siis hiljem kui kogu see kujude tekitatud kahju oli likvideeritud sinnani, et olemise kergus ei olnud enam talumatu ... võis vaid loota, et järgmine kohtumine isiklike deemonitega jääb aega, mis on veel kaugel ... 

Alates eilsest on mul uus märkmik ... märkmik on Viiralti piltidega ja peal on 2015 ... et vist ongi jah täitsa uus aasta käes ... pole pääsugi ...

Et püsiks mingine järjepidevus ja sidusus on mul uue märkmiku kasutusele võtuga komme käia läbi kogu oma vana märkmik, kandes möödunud aastast üle mõningad eriti olulised märkused ning töötada sedasi läbi nii vana aasta kui sööta uus ka kuidagi juba järgmisse märkmikku sisse ... 

Uut märkmikku vanaga sisse töötades ei pääse kuidagi ka meenutamisest ... 365 päeva on tegelikult päris keeruline kuidagi adekvaatselt meenutada, oma silm ei ulatu kuidagi sugugi hästi nii kaugele selja taha nägema, ent märkmiku abiga tuleb üht-teist siiski meelde ...

... sel korral oli meenutamine ebamugav ja täis vastakaid tundeid  ....

Minu sünnipäev Tartus ning ühissünnipäev Muhus parimatega, lipuheiskamine, naistepäev, lihavõtted, Tähepoisi ja ta õe sünnipäev ja kõik need muud sünnipäevad ja tähtpäevad ... purjetamine, Maru kadumine, suuremad ning kummalisemad tülid, millest jälg ka märkmikku tungis, rattasõidud, kalastuskäigud, suvised ujumised ja külalised, maal käigud, küttepuudetegu ning majaehituse stress ... ja kõik see argipäev ning valu ja rõõm, mis sellega kaasas käis ... ning siis järsku see äkiline tuha all hõõgunud tuli ... vaatan märkmikku ja seal ei ole sellest viimasest suurt midagi, nii salaja see hõõgus ... 

Kõik möödunud aasta head ja halvad pehme emotsiooniga mälestused mähkuvad nüüd mingisugusesse lammutamise kibedusse ning nende pehmus on hetkega kadunud ning ega neid vist niisama lihtsalt endisina tagasi ei saagi...
see tekitab ebamugava tunde ... ma olen ennast alati pidanud keskmisest aeglasemaks reageerijaks, ent eelmise aasta viimast kvartalit meenutades tuleb tunnistada, et mus leidub ka kiiret ja ägedat põlemist, mille tagajärjed on mulle endalegi ennustamatud ... leidub mingeid plahvatuse hetki, hetki, kus ma olen valmis riskima kõigega, mis mul on, teadmata isegi, mis see on, mis ma edu korral saan ... see kõik on väga erutav ja meeliköitev ent sealsamas kuidagi ebamugav ... sundides iseenda kuvandit korrigeerima ja ... leppima?

... ma loodan siiralt, et Viiralt saab konstruktiivsema aasta tunnistajaks ... et tekib mingi uus struktuur, mingi sisemine loogika ning sisemine põlemine püsiks, kuid ei põletaks maha terveid sildu ja sidemeid ning inimesi koos nendega ... vaid hoiaks seest soe.

Tsiteerides klassikuid ...

    Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
    kuigi me seda ei näe.
    Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
    jääb kuhugi alles.
    See, mis sa naeratades kinkisid,
    võib kunagi otsa saada,
    aga naeratus jääb.
    Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
    jääb igavesti ootama.
    Isegi ütlemata jäänud sõnad
    on mõttes öeldud
    ja kuhugi tallele pandud.
    Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
    saab täita aja ääretud salved.
    Kuidas muidu üksainus silmapilk
    võib kivi paigalt veeretada.
    
    See, kellele on vähe antud,
    kannab seda oma südame kohal.
    See, kellele on palju antud,
    pillab kõik käest maha.
    
    Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. 

(Karl Ristikivi) 

 

 Pühendusega, astudes edasi, võttes kaasa kõik hea ... seniks kuni ennast jagub.

Pöörab päevi ... nagu ikka detsembris, pöörab tagasi valguse poole ... küll oli Kaarnal selle üle hea meel ... mis sest, et külmad olid alles ees ... 

Ta oli lennanud vahelduse mõttes jälle päälinna, kus oli eneselegi ootamatult suutnud korraldada üsna  eriskummalise afektiseisundilise draama ... viimasest taolisest oli möödas ikka üksjagu aastaid ... Kaaren ei olnud osanud seda oodata, kuigi ta teadis et ta sees oli neid pimedaid nurki, mida isegi tilluksed kilpkonnad pisike kummuti peal, valge karu voodi peatsis ega tikumehikesed padja all ei suutnud valgustada ... ta teadis, aga ei tegelenud nendega, sest oli vaja midagi suurt ja vastikut, et neist see pimedus ja pori kätte saada ... jah ...

Kaaren mõtles õhtule, mida ta enam korralikult ei mäletanud ... viimasest poolest olid vaid üksikud fragmendid ... ta mäletas kuidas ta tundis, et talle tehakse liiga ... kuidas teda süüdistati milleski ... ja kuidas kõige taha käisid klauslid mingitest temasse mitte puutuvatest lubadustest ... ja siis pandi ta lukku ... Kaarena tundis kuidas nutt tõusis nüüdki kurku ja veri kõrvadesse ... pagana päralt!... ta ei oleks arvanud ... ei, vale ... ta intuitsioon oli selles osas teda ammu hoiatanud ... ta teadis aga oli lootnud parimat ... noh, kes ei riski ... see shampust ei joo ... nüüd tuli teha korrektuure ...

Võib ollal ta kunagi jõuab ka oma intuitsiooni usaldamiseni ... kes teab ... võib ju olla ...

Ja mis muusse puutus, siis ta oli juba harjutanud asjade endale hoidmist ... eks tuli veel harjutada ...
Kaaren tundis oma kangust ... lõpuks otsustas tema, lõpuks kandis tema oma otsuste pagasit, lõpuks ei saanud teda ümber veenda ...ja lõpuks oli ta sees siiski ka too õrnus, mis ei lubanud lasta endale ülekohut teha ega võtta kellelegi teise pagasi eest vastutust ....

Jah ... piinlik oli küll, aga pikas plaanis vaid enda ees, sest võõraste arvamus ei läinud Kaarnale just palju korda ...

Nüüd seisis Kaaren rannal, keset laineid, merekarpe ja adru ... puhus tuul ... tugev tuul ... puhus läbi Kaarna ja pööras päevi ... Ta armastas seda merelt tulevat tuult ja neid üle laotuse ruttavaid pilvi ning silmapiiri, mis ei mahtunud kaadrisse ... ta teadis seda ahvatlust kaasa minna ... ta tundis seda oma juurtes, ta tundis seda oma hinge pimedates nurkades ... ta teadis kuhu see kutsus ... ta teadis ja naeratas ... ei, seekord mitte ... ei, veel mitte ...

Kaaren võttis oma vanad räsitud tiivad ja sammus mööda veepiiri, ise samal ajal vaikselt tiibu näppude vahel merejänestele toiduks pudistades... jänesed rõõmustasid ...
Kaarnal oli valus ... ta tundis oma tiibadel merejäneste hambaid ja kõiki neid lende ning laule ning elu .... Ta tundis ja pudistas kuni pihud tühjad ...Kaarna tiivanukid sügelesid, ning ta teadis, et varsti, varsti tungivad välja uued isekad harud, mis soodsa ilma ning pühendumise puhul võivad kandma hakata juba tuleval aastal ...

Teda kohutas see pühendumine, teda kohutasid need kasvuraskused ning võimetus lennata ... ent kusagil ta sees oli ka lohutus, mis lubas, et läheb nagu läheb ...

Ja nii ongi ... eile pakkisin Uues enda kirjutuslaua sisu kottidest välja ja sättisin sahtlitesse, just nii nagu käib, lootus oli, et saan üht-teist minema visata, sest kirjutuslaua sahtlitesse koguneb minusugusel inimesel päris korralik pagas ...

Vanad kalendrid ja märkmikud, vanade märgetega, kogunenud õnnitlus- ning postkaardid, sünnipäevadeks ja muidu vastu võetud, mõned kirjad, mida oli võrreldes kaartidega üsna vähe, ent mis olid seda tähenduslikumad ... linnaplaanid käidud paikadest, reisimeened, vana rahott ja sinna vahele kogunenud killud reisidelt ja elukohtadest, aegade jooksul külge jäänud ilusad ja imelikud pildid, mida plaan kord, millegi uue ja ilusa toormaterjaliks kasutada, võõrad mündid ...

... vaatasin, lugesin ja mattusin ...

Koti põhjas kõige all olid dokumentide kaustad, naljakas oli vaadata neid diplomeid ja üüri- ning töölepinguid, pangadokumente ja muud ... millega vbl on kunagi veel midagi teha, ent võib olla ka mitte ... koolist pärit tervisekaart ning onu koostatud isiklik sünnikaart lühikeste kommentaaridega ...

toit olgu ajule ja vereringele: kala, piim, teraviljad ... välimus väike ümaram keha, puhas ... pöörata tähelepanu silmade korrasolule eriti vanuses 1,5 - 2 aastat ... kunstianne ... lapsevanem kelle tabab valetamiselt, kaotab antud küsimuses respekti ... elu jooksul väga palju elukohamuutusi ...

Lootus suri ...

... lihtsalt ei raatsinud midagi ära visata ... kolisin siis lihtsalt kõik plaadid sahtlitest riiulisse ... nüüd mahub veel ... 

Hingata ei julge ...
tagasi vaadata ka mitte ...
Vaikselt, vaid väga väikeste sammudega astun ettevaatlikult edasi ... põlved värisevad ...

Ma olen teinud midagi, mida ma poleks endast veel mõni aeg tagasi uskunud.
Tunne on habras ... poleks arvanud et mina seda kunagi ütlen ... tunne on tõesti äärmiselt habras.

Ei kõik ei ole valesti ...  ei, ei ole, lihtsalt hirm on suur.
Hirm on kohati suurem kui tegelikkus ise ja lainetena tabab tahtmine kuhugi külge klammerduda ning mitte kunagi lahti lasta ... aga ei ... absoluutselt välistatud ...
see nulliks kogu mu lammutava jõupingutuse
 ...
Ma pean seisma oma värisevatele põlvedele ... ja proovima püsida püsti ...

Meel väriseb ...
tahe enam mitte ...

Nüüd on vaja vaid kasvatada tiivad ...
õppida uuesti lendama ...

Tunnen, et peaks jäädvustama hetke ... sellesinase hetke, milles preagu olen. Ei, mitte just täpselt selle 28. novembrikuu päeva 2014 aastal kui kell oli 18:30 vaid natuke laiema hetke, kus on vähe enam ruumi, ning aega jaguks oma ööpäevaks vähemalt.

See saaks siis hiljem kirjelduses hetkeks, kus ma otsustasin lasta elul natuke aega minna, nii nagu ta tahab ja tal vaja on, nii et mina lähen vooluga kaasa, meelega nõgesepõõsasse ei takerdu ning tammi vesiveskitega ette ei ehita ... samas ära ka niisama ei upu ... noh et võtaks mõned päevad nii nagu torust parasjagu tuleb, ning laseks otsuseid vöölt ning õunte pealt ... jah tõesti, isegi neid kõige tähtsamaid.

Päriselt ka, nõiasõnu ka ei kasutaks, mitte ühtegi ... prooviks vaid olla aus ... pinnast põhjani ... olgu kas või valus ... olgu et ei pruugi meeldida ... olgu et võib juhtuda, et rohkem seda kunagi ei juhtu ... lihtsalt prooviks ja vaataks, mis saab ...


Pärast aga imestaks ning arutleks, et kas tegemist oli plahvatuse hetkega või bifurkatsiooni hetkega või arutuse hetkega või niisama hetkega, pärast mida kõik samamoodi nagu alati läks või ...

Ja aga ... et põhjus võiks ka olla, jah ... põhimõtteliselt küll, olen poolt ... püüdes juba otsast selle aususega pihta hakata tuleb nentida, et põhjuseks ei ole seekord vist sugugi mitte too ülev teadmisõhinaline uudishimu ega ka mingisugune suva ükskõiksus, sellest, mis must ja mu elust saab ... vaid pigem vajadus minna ja vaadata, mis on teisel pool ... leida kätte tugi ... vaadata, kas ma üldse suudan niimoodi teadlikult ja pealehakkamisega või on juba hilja, sest pole enam minus seda sisu ... usku ja usaldust ...

Proovime, eksida võib, ma luban ...

Pärast siis vaatame, et mis ja kas sai ... hetkel aga teeme ühe korraliku punkti, et pärast teaks kust seda algust arvestada
.  

Eelmisel nädalal sai elu mu kätte ... ja see juhtus nii paganama elegantselt ja põhjalikult et ei olnudki midagi muud ... kui tühjad pihud (tsiteerides klassikuid) ...
Rabelesin siis seal elu kindlas haardes ning mõtlesin kui kaunilt ja kindlalt kõik kokku langes. Rabelesin ja tundsin end lõksus.

Sees ütles miski, et nüüd tuleb sihikindlalt tegutsema hakata ... ent selgusetuks jäi, kus või mis see siht siis on ... Otsustasin, et olgu ta siis esialgu klaar pilt ... või noh, mis ma nüüd nii väga otsustasin pigem murdusin oma kokkukukkunud plaanide all ja leidsin, et ehk sealt oleks hea taasalustada ...

Nüüd siis olen siin ja üritan setitada mõtteid, liivakell voolamas kõrval ... vastu seina surutud tunne on, aega on kätte jäetud vaid õige vähe ... ja valikuvõimalused ... need on kõik omamoodi konksuga, terava konksuga ...

Minu sisimas saab miski väga hästi aru, et oli aeg, et see juhtuks ja lõpuks saab sellest parem ... kõigile ... loodetavasti ...

Kuid minu naiivne lootusrikas süda oleks selle ikkagi lahendanud oma plaani järgi ... vähemat jõudu kasutades, aega ja ruumi lahedamalt kätte andes, säästvamalt kuidagi ... ilma habemenoata ...
Aga kas mu naiivne lootusrikas süda oleks ka kuhugi jõudnud? ... seda on mõttetu küsida ....
aga, aga, aga ... ikkagi on rusuvalt ebameeldiv, kui midagi oma väikese peaga kokkupandut vastu nägu tagasi paisatakse öeldes, et ei, nii ei lähe mitte, mul hoopis midagi huvitavamat pakkuda ... ja voilà ...

Jah, ja ma siiski näen selles kõiges ka ilu ja huumorit, ma tõesti näen, seda peldiliku häälega öeldud "C'est la vie" paratamatut ilu ning huumorit ... aga ma taban seal samas, et see tuleb minu seniste otsuste arvelt, keerates need samal ajal peapeale ning see teeb tuska.
Rõhuvat kleepuvat tuska, mille peale võib tekkida tahtmine kõik pikalt saata, aga ei saa ju! ... kui puudub usk, et lusika võibki tahtmise korral lihtsalt nurka visata...


 

Mulle on kasvanud haru ... selline üsna tihedast puust raske tükk, mis vahel kaasas kandes koormab.
Sinna pageb mu mõte ja meel, kui sees süda pahameelest krimpsu kisub või tundes et tehakse liiga ...  ebaõiglaselt ilmselgelt...

Seal on miskine vabadus ning meeletus, avar silmapiir ning tuul, kõikehaarav ja soe, ja kivi, kus istuda.
See on minu paik, muid keskeid seal pole, vaid fantaasiad, patused mõtted ning mõni südamepõhjast välja tunginud sajatus, paar üksikut tegugi, mis ainult iseendale mõeldud ...

Vahel tahaksin sinna mõnd looma - pingviini või kilpkonna või vandistet ....

Teinekord jälle mõtlen, et peaks selle haruga tegelema, et pole aus ... maharaiuma või midagi ... et valitseks selgus ...

Siis aga mõistan et läheksin kallale oksale millel ise sageli istun ... aga mis siis??
 ... Elu istumine kahel korraga ... on see võimalik?

Kirsitubakas ... käisin eile vaatamas, ilma eriliste ootusteta ja üllatusin meeldivalt.
Lugu on ise lihtne, vbl mõnes mõttes isegi triviaalne ... ning kuigi esitusviis on läbimõeldult ilus, pole sealgi mingit erilist ahhetusainest ... ent siiski suutis film üllatada, sest puudutas ehedusega ... ja ma arvan, et see on omaette saavutus ... äratundmise tekkimine ... ma tean täpselt, millele osutatakse ja see täpsus ning sisemine kõnetamine üllatavad.

Asi võib olla muidugi ainult minus, aga miski ütleb, et tõenäoliselt on kujutatu üsna universaalne käik, mille ühel või teisel kombel on läbi teinud kõik tütarlapsed, kes ootamatult või kauaigatsetult naiseks sirgunud ...

Noh et on miski, mis ootamatult puudutab ... nimesid ja näppu peale panna ei oska ... ja siis ei suuda enam ise olla ega ka eemale hoida, kuigi nagu peaks, kõigi tavaloogika reeglite kohaselt ... sest lootuses tavad ei kehti ... ja siis tuleb valus kukkumine, sest elu on suurem kui vaatleja ise ... lõpuks saabub kibemagus teadmine, et see kõik ei olnud ikkagi sinu haleõhinaline fantaasia, mille oma peas välja mõtlesid ... ei, see oligi elu ise ... kogu oma mitmekesisuses ... ja oledki kasvanud, sisemiselt ... nõnda et  keegi peale enda ei pruugigi teada ...

Njah ... ja muidugi andis sooja ka lihtne huumor ... ja Anne Reeman, oma parimas sõiduvees ... ning ingliskeelne tõlge eesti kultuurisügavale mõistele nipernaadi, millele enne filmi algust Kauts tabavalt tähelepanu juhtis ...


Lõpuks, mis seal salata, tuli ka kino taga üks keeratud pläru tõmmata ... ja kuulata nähtu tekitatud sisekoridoride kaja ... ma veel mäletan küll ...

... minu kummardus, prk Maimik!

Orkester ... noh või naine nagu polüfooniline Bahtini romaan ... või Alliksaare "Autoportree" , kuid mitte ainult munk ja sübariit ... sinna võib neid opositsioone ridamisi juurde lükkida ... ja kõik on niisama säravad kui võlsid.

Vahel tapab igatsus selguse järele klaari arusaamise ... siis aga kohtan Toome värvilistes vihmamärgades lehtedes twisti harjutavat paari või omaenda vanameest viiendalt ... ning see ei ole enam Päriselt oluline. Elu sellest ilusamaks ju ei lähe, pealegi, kes see teine siis Kristjan Jaagu varvastel seisaks ... jah, ja vabadust on ju vähemalt näilikult nii palju enam kui iseennast jagub kõikideks erinevateks elujuhtumiteks, kõikidel võimalikel viisidel ...  niisama kirglikult.

Lihtsalt neil hetkil, kui riid rebib halli hõlmast tüki ning ei oska enam end kuskilt otsast traageldada ... mida siis teha? Mida teha selle segaduse lummuse ning teda pitsitava pedandiga, mis viib nututa ahastusse.

Nututa, sest nutta pole luba, kraanid on keeratud kinni ning neid valvab tuldturtsuv ja tiibu rapsiv must steinway ning klaverilausuja ... kelle taga tundub nutukraanide lahti päästmine mitte kergelt vaid üsna kaalukalt absurdne ning mõttetu.

Ja kui siis jälle taban et pettumine tuleb tavamõistuslikest triviaalsustest ning juba on elus täiskasvanud noormehi, kellesse äraarmumimist ei julgeks isegi tunnistada ... kurku tõuseb sapp või satuvad need nostalgilised apsud, kus peaaegu kõik tuleb korraga meelde ... kõik lollus, kõik valu, kõik kaotatu, kõik kogetu, kõik armastatu, kõik paigad, kõik sõbrad, kõik mäletamist väärt ning  meelega unustatu ... ja nalja on selles kõiges vähe ... tekivad hoopis mõtted ja võib olla lootuski ... ehk siiski miski on suurem kui orkester ja kusagil sünkroonsuste taga on kaugeleulatuv plaan ...

Lõpuks ... lõpuks oli Kaaren ju ikkagi laululind ... või siis ehk oli see pigem siiski kõige algus see laululinnuks olemine ... aga miskipärast ei olnud talle keegi pagasisse toppinud ei lõõritusi ja trillereid ei miskit, et isegi huikeid polnud, see oli muidugi juba nahhaalsus aga nii ei saanudki millegagi suuremat laulu üles võtta ... õnneks olid siiski üminad ning kraaksatused, eriti ekstreemseteks puhkudeks ... või noh, tegelikult Kaarnale meeldis kraaksuda ka, eriti õhtuti kusagil vähe tühjemas pargis või kõleda tuulega tänaval, mõne viimase jalutaja peakohal ... sest mis kasu on olla must lind kui üldse hirmus ei ole ... Kaaren mõtles oma sõbra Rölli peale ja saatis läbi nokatäie naeru talle tervisi.

Kui Kaarna pagas oleks olnud mõni huige, oleks ta hetkel vist huikunud, korda paar ... üminateks polnud tuju ning kraaksatused oleks olnud liiga tungivad ... aga kuna polnud, siis oli ta üsna vait ja vaatas sillalt alla jõevirvendusse. Sees oli kuidagi tavapäratult imelik ... ta polnud kunagi pinnapealsusi armastanud, ent hetkel ei suutnud ta kaugemale vaadata, ta ei tahtnud näha kaugemale, teda ei huvitanud ... See oli uus ja hetkest tulenevalt ebahuvitav tundmus ... aga teda alati ju huvitas, kui mitte üks siis teine ja ometigi sügavutigi, ent hetkel mitte ... Kaaren tammus ja vaatas vett, sealt paistsid silla tuled ja vihm ... vihm paistis rohkem, sest sadanud oli juba üksjagu ja sadu tugevnes ... Kaarent vihm ei seganud, ta ei pannud seda mujal kui virvenduses tähelegi ... ta tundis hetkel suuremat väljakutset sellelt poolt, mis toimus ta sees. Too uus apaatsus oli ta tähelepanu võitnud ... kuid ta tundis juba kusagil kuklas, kuidas isegi see ei huvitanud teda nii palju, et ta oleks suutnud süüvida. Kaaren väänas oma tahtejõudu kringliks, kust kohast, kust see uus tunne oli tulnud? Mis see on? Miks on?

Tahtejõud andis alla, apaatsus seljatas linnu ... Kaaren tundis kuidas huvi puudus ta krõnksus varvastest tiivaotsteni levis ... Ta tammus veel pisut ning vaatas tühja pilguga seda voolavat külma vett ja ei mõelnud midagi ... Siis seadis ta sammud kesklinna suunas ... Linn, mis muidu Kaarnaga alati, vahel tüütuseni, dialoogi astus ning oma mälestuste vooluga linnu rajalt maha võttis oli täna võimetu ... Kaaren istus kellatorni otsa ja muigas ... võidukaks naeruks oli ta hetkel liiga tuim aga muie murdis nokka küll ...

Ta ei teadnud, kust see tuli või mis see oli, aga see oli puhkus ... tema muidu nii äreva meele hetk ärevuseta, mureta, lootuse ja lootusetuseta ... tema tavapärase koormata ... Tõesti, ta oleks võinud peaaegu et lauldagi ... Kraaks!