Tunnen, et peaks jäädvustama hetke ... sellesinase hetke, milles preagu olen. Ei, mitte just täpselt selle 28. novembrikuu päeva 2014 aastal kui kell oli 18:30 vaid natuke laiema hetke, kus on vähe enam ruumi, ning aega jaguks oma ööpäevaks vähemalt.

See saaks siis hiljem kirjelduses hetkeks, kus ma otsustasin lasta elul natuke aega minna, nii nagu ta tahab ja tal vaja on, nii et mina lähen vooluga kaasa, meelega nõgesepõõsasse ei takerdu ning tammi vesiveskitega ette ei ehita ... samas ära ka niisama ei upu ... noh et võtaks mõned päevad nii nagu torust parasjagu tuleb, ning laseks otsuseid vöölt ning õunte pealt ... jah tõesti, isegi neid kõige tähtsamaid.

Päriselt ka, nõiasõnu ka ei kasutaks, mitte ühtegi ... prooviks vaid olla aus ... pinnast põhjani ... olgu kas või valus ... olgu et ei pruugi meeldida ... olgu et võib juhtuda, et rohkem seda kunagi ei juhtu ... lihtsalt prooviks ja vaataks, mis saab ...


Pärast aga imestaks ning arutleks, et kas tegemist oli plahvatuse hetkega või bifurkatsiooni hetkega või arutuse hetkega või niisama hetkega, pärast mida kõik samamoodi nagu alati läks või ...

Ja aga ... et põhjus võiks ka olla, jah ... põhimõtteliselt küll, olen poolt ... püüdes juba otsast selle aususega pihta hakata tuleb nentida, et põhjuseks ei ole seekord vist sugugi mitte too ülev teadmisõhinaline uudishimu ega ka mingisugune suva ükskõiksus, sellest, mis must ja mu elust saab ... vaid pigem vajadus minna ja vaadata, mis on teisel pool ... leida kätte tugi ... vaadata, kas ma üldse suudan niimoodi teadlikult ja pealehakkamisega või on juba hilja, sest pole enam minus seda sisu ... usku ja usaldust ...

Proovime, eksida võib, ma luban ...

Pärast siis vaatame, et mis ja kas sai ... hetkel aga teeme ühe korraliku punkti, et pärast teaks kust seda algust arvestada
.  

Eelmisel nädalal sai elu mu kätte ... ja see juhtus nii paganama elegantselt ja põhjalikult et ei olnudki midagi muud ... kui tühjad pihud (tsiteerides klassikuid) ...
Rabelesin siis seal elu kindlas haardes ning mõtlesin kui kaunilt ja kindlalt kõik kokku langes. Rabelesin ja tundsin end lõksus.

Sees ütles miski, et nüüd tuleb sihikindlalt tegutsema hakata ... ent selgusetuks jäi, kus või mis see siht siis on ... Otsustasin, et olgu ta siis esialgu klaar pilt ... või noh, mis ma nüüd nii väga otsustasin pigem murdusin oma kokkukukkunud plaanide all ja leidsin, et ehk sealt oleks hea taasalustada ...

Nüüd siis olen siin ja üritan setitada mõtteid, liivakell voolamas kõrval ... vastu seina surutud tunne on, aega on kätte jäetud vaid õige vähe ... ja valikuvõimalused ... need on kõik omamoodi konksuga, terava konksuga ...

Minu sisimas saab miski väga hästi aru, et oli aeg, et see juhtuks ja lõpuks saab sellest parem ... kõigile ... loodetavasti ...

Kuid minu naiivne lootusrikas süda oleks selle ikkagi lahendanud oma plaani järgi ... vähemat jõudu kasutades, aega ja ruumi lahedamalt kätte andes, säästvamalt kuidagi ... ilma habemenoata ...
Aga kas mu naiivne lootusrikas süda oleks ka kuhugi jõudnud? ... seda on mõttetu küsida ....
aga, aga, aga ... ikkagi on rusuvalt ebameeldiv, kui midagi oma väikese peaga kokkupandut vastu nägu tagasi paisatakse öeldes, et ei, nii ei lähe mitte, mul hoopis midagi huvitavamat pakkuda ... ja voilà ...

Jah, ja ma siiski näen selles kõiges ka ilu ja huumorit, ma tõesti näen, seda peldiliku häälega öeldud "C'est la vie" paratamatut ilu ning huumorit ... aga ma taban seal samas, et see tuleb minu seniste otsuste arvelt, keerates need samal ajal peapeale ning see teeb tuska.
Rõhuvat kleepuvat tuska, mille peale võib tekkida tahtmine kõik pikalt saata, aga ei saa ju! ... kui puudub usk, et lusika võibki tahtmise korral lihtsalt nurka visata...


 

Mulle on kasvanud haru ... selline üsna tihedast puust raske tükk, mis vahel kaasas kandes koormab.
Sinna pageb mu mõte ja meel, kui sees süda pahameelest krimpsu kisub või tundes et tehakse liiga ...  ebaõiglaselt ilmselgelt...

Seal on miskine vabadus ning meeletus, avar silmapiir ning tuul, kõikehaarav ja soe, ja kivi, kus istuda.
See on minu paik, muid keskeid seal pole, vaid fantaasiad, patused mõtted ning mõni südamepõhjast välja tunginud sajatus, paar üksikut tegugi, mis ainult iseendale mõeldud ...

Vahel tahaksin sinna mõnd looma - pingviini või kilpkonna või vandistet ....

Teinekord jälle mõtlen, et peaks selle haruga tegelema, et pole aus ... maharaiuma või midagi ... et valitseks selgus ...

Siis aga mõistan et läheksin kallale oksale millel ise sageli istun ... aga mis siis??
 ... Elu istumine kahel korraga ... on see võimalik?

Kirsitubakas ... käisin eile vaatamas, ilma eriliste ootusteta ja üllatusin meeldivalt.
Lugu on ise lihtne, vbl mõnes mõttes isegi triviaalne ... ning kuigi esitusviis on läbimõeldult ilus, pole sealgi mingit erilist ahhetusainest ... ent siiski suutis film üllatada, sest puudutas ehedusega ... ja ma arvan, et see on omaette saavutus ... äratundmise tekkimine ... ma tean täpselt, millele osutatakse ja see täpsus ning sisemine kõnetamine üllatavad.

Asi võib olla muidugi ainult minus, aga miski ütleb, et tõenäoliselt on kujutatu üsna universaalne käik, mille ühel või teisel kombel on läbi teinud kõik tütarlapsed, kes ootamatult või kauaigatsetult naiseks sirgunud ...

Noh et on miski, mis ootamatult puudutab ... nimesid ja näppu peale panna ei oska ... ja siis ei suuda enam ise olla ega ka eemale hoida, kuigi nagu peaks, kõigi tavaloogika reeglite kohaselt ... sest lootuses tavad ei kehti ... ja siis tuleb valus kukkumine, sest elu on suurem kui vaatleja ise ... lõpuks saabub kibemagus teadmine, et see kõik ei olnud ikkagi sinu haleõhinaline fantaasia, mille oma peas välja mõtlesid ... ei, see oligi elu ise ... kogu oma mitmekesisuses ... ja oledki kasvanud, sisemiselt ... nõnda et  keegi peale enda ei pruugigi teada ...

Njah ... ja muidugi andis sooja ka lihtne huumor ... ja Anne Reeman, oma parimas sõiduvees ... ning ingliskeelne tõlge eesti kultuurisügavale mõistele nipernaadi, millele enne filmi algust Kauts tabavalt tähelepanu juhtis ...


Lõpuks, mis seal salata, tuli ka kino taga üks keeratud pläru tõmmata ... ja kuulata nähtu tekitatud sisekoridoride kaja ... ma veel mäletan küll ...

... minu kummardus, prk Maimik!

Orkester ... noh või naine nagu polüfooniline Bahtini romaan ... või Alliksaare "Autoportree" , kuid mitte ainult munk ja sübariit ... sinna võib neid opositsioone ridamisi juurde lükkida ... ja kõik on niisama säravad kui võlsid.

Vahel tapab igatsus selguse järele klaari arusaamise ... siis aga kohtan Toome värvilistes vihmamärgades lehtedes twisti harjutavat paari või omaenda vanameest viiendalt ... ning see ei ole enam Päriselt oluline. Elu sellest ilusamaks ju ei lähe, pealegi, kes see teine siis Kristjan Jaagu varvastel seisaks ... jah, ja vabadust on ju vähemalt näilikult nii palju enam kui iseennast jagub kõikideks erinevateks elujuhtumiteks, kõikidel võimalikel viisidel ...  niisama kirglikult.

Lihtsalt neil hetkil, kui riid rebib halli hõlmast tüki ning ei oska enam end kuskilt otsast traageldada ... mida siis teha? Mida teha selle segaduse lummuse ning teda pitsitava pedandiga, mis viib nututa ahastusse.

Nututa, sest nutta pole luba, kraanid on keeratud kinni ning neid valvab tuldturtsuv ja tiibu rapsiv must steinway ning klaverilausuja ... kelle taga tundub nutukraanide lahti päästmine mitte kergelt vaid üsna kaalukalt absurdne ning mõttetu.

Ja kui siis jälle taban et pettumine tuleb tavamõistuslikest triviaalsustest ning juba on elus täiskasvanud noormehi, kellesse äraarmumimist ei julgeks isegi tunnistada ... kurku tõuseb sapp või satuvad need nostalgilised apsud, kus peaaegu kõik tuleb korraga meelde ... kõik lollus, kõik valu, kõik kaotatu, kõik kogetu, kõik armastatu, kõik paigad, kõik sõbrad, kõik mäletamist väärt ning  meelega unustatu ... ja nalja on selles kõiges vähe ... tekivad hoopis mõtted ja võib olla lootuski ... ehk siiski miski on suurem kui orkester ja kusagil sünkroonsuste taga on kaugeleulatuv plaan ...

Lõpuks ... lõpuks oli Kaaren ju ikkagi laululind ... või siis ehk oli see pigem siiski kõige algus see laululinnuks olemine ... aga miskipärast ei olnud talle keegi pagasisse toppinud ei lõõritusi ja trillereid ei miskit, et isegi huikeid polnud, see oli muidugi juba nahhaalsus aga nii ei saanudki millegagi suuremat laulu üles võtta ... õnneks olid siiski üminad ning kraaksatused, eriti ekstreemseteks puhkudeks ... või noh, tegelikult Kaarnale meeldis kraaksuda ka, eriti õhtuti kusagil vähe tühjemas pargis või kõleda tuulega tänaval, mõne viimase jalutaja peakohal ... sest mis kasu on olla must lind kui üldse hirmus ei ole ... Kaaren mõtles oma sõbra Rölli peale ja saatis läbi nokatäie naeru talle tervisi.

Kui Kaarna pagas oleks olnud mõni huige, oleks ta hetkel vist huikunud, korda paar ... üminateks polnud tuju ning kraaksatused oleks olnud liiga tungivad ... aga kuna polnud, siis oli ta üsna vait ja vaatas sillalt alla jõevirvendusse. Sees oli kuidagi tavapäratult imelik ... ta polnud kunagi pinnapealsusi armastanud, ent hetkel ei suutnud ta kaugemale vaadata, ta ei tahtnud näha kaugemale, teda ei huvitanud ... See oli uus ja hetkest tulenevalt ebahuvitav tundmus ... aga teda alati ju huvitas, kui mitte üks siis teine ja ometigi sügavutigi, ent hetkel mitte ... Kaaren tammus ja vaatas vett, sealt paistsid silla tuled ja vihm ... vihm paistis rohkem, sest sadanud oli juba üksjagu ja sadu tugevnes ... Kaarent vihm ei seganud, ta ei pannud seda mujal kui virvenduses tähelegi ... ta tundis hetkel suuremat väljakutset sellelt poolt, mis toimus ta sees. Too uus apaatsus oli ta tähelepanu võitnud ... kuid ta tundis juba kusagil kuklas, kuidas isegi see ei huvitanud teda nii palju, et ta oleks suutnud süüvida. Kaaren väänas oma tahtejõudu kringliks, kust kohast, kust see uus tunne oli tulnud? Mis see on? Miks on?

Tahtejõud andis alla, apaatsus seljatas linnu ... Kaaren tundis kuidas huvi puudus ta krõnksus varvastest tiivaotsteni levis ... Ta tammus veel pisut ning vaatas tühja pilguga seda voolavat külma vett ja ei mõelnud midagi ... Siis seadis ta sammud kesklinna suunas ... Linn, mis muidu Kaarnaga alati, vahel tüütuseni, dialoogi astus ning oma mälestuste vooluga linnu rajalt maha võttis oli täna võimetu ... Kaaren istus kellatorni otsa ja muigas ... võidukaks naeruks oli ta hetkel liiga tuim aga muie murdis nokka küll ...

Ta ei teadnud, kust see tuli või mis see oli, aga see oli puhkus ... tema muidu nii äreva meele hetk ärevuseta, mureta, lootuse ja lootusetuseta ... tema tavapärase koormata ... Tõesti, ta oleks võinud peaaegu et lauldagi ... Kraaks!

Sügis on jõudmas kaamose faasi ... sajab ja on pime - oktoober ja november oma suurepärasuses ... selline tunne on, et lihtsalt kogu kuradima aeg on pime, ärkad on pime, jõuad koju ja on pime, isegi kui päevad ei ole sisult ühesugused tunduvad nad olevat ühtemoodi pimedad ...

Ja need kollased imelised lehed, mis veel nädal tagasi tundusid kõige ägedam looduse leiutis üldse ... need aina kukuvad, sealjuures vaikselt, mitte nagu õunad, mõnusa potsatusega ... ei, need hiilivad lihtsalt okstelt minema ... iga päevaga on neid puuotsas aina vähem ning vihmast märgadel tänavatel ja kõnniteedel aina rohkem ... nad muudavad kõnniteed ligedaks ja libedaks ja juba ei tundu nad toredad ... ei mitte sugugi, nad häirivad oma kollases ligeduses, millesse ei taha kukkuda.

Ja tuul on ka tagasi, see külm ja läbilõikavalt ligihiiliv tuul, mis võib tuua nii mõndagi. Alguses sa naudid teda küll, sest ta toob sellise vabaduse tunde, et miski ei loe ... aga siis ta sindrinahk ronib su seeliku alla ja kampsuni vahele ning järgmine päev on nina tatine ning mingises kummalises roietevahelises närvis põletik ... sähh sulle vabadust ... valuvaigisti hoopis!

Njah ja ning siis see paganama tempo, mis elu edasi sunnib, see justkui üritaks sügisese kaamose eest ära joosta, nimekirjad asjadest, mis peab ära tegema venivad aiva pikemaks ... sinna voorib mingiseid väikesi tüütuid tegevusi teiste sappa ning ootamatuid, üllatavalt palju tähelepanu nõudvaid ja "muidu on pekkis" tegevusi trügib lisaks nende vahele.
Pea rehkendab samal ajal, loeb näppe abiks laenates, päeva alles jäänud tunde ja kalkuleerib võimalike tegevuste eeldatatavaid kestvusi, et teha parim võimalik valik ... aega tundub olevat kogu aeg vähem kui tegevuste peale eeldatavasti peaks kuluma ... lõpuks hakkavad isegi meeldivad sotsiaalsed toimingud ennast kuidagi õigustama, ning ühtäkki taban ennast tõsiasja eest, et "peab" tegevuste ritta on sattunud ka puhkamine ja ma parasjagu olen rehkendamas, kaua see mu päevast saab võtta, see puhkamine ... ma ei ole sugugi kindel, kas on enam varsti asju, mida ma tahan teha või kolib kogu krempel "peab" lahtrisse ...

Võib muidugi kohe ka väita, et "peab" on ju tegelikult ainult keeleline, et tegelikult ma ju tahan ikka ka ... jaa, tõsi, enamusi asju mis ma teen, ma siiski tahan teha, aga ideaalis tahan ma neid teha omas tempos, mitte jooksu pealt, samal ajal kõigile neile teistele asjadele mõeldes, mis veel seal nimekirjas laiutavad.
Tahan asju teha keskendudes, mõtlemata, kaua mul selleks asjaks on ... või nii ma kujutan seda ette ... Vastik on korraga avastada, et keegi asjalik ja veenev mu peas korraga heale ideele tuleb - Mõtle, kui ma 10 minutit vähem käesolevale pühendan, siis ma ju ometi leian need 10 minutit justkui maast ja saan nad kasutada mingile muule tegevusele, mis peab veel täna ära tehtud saama - ... imeline mõte, kiidab keegi takka ja siis enam mitte ... miski tõuseb peavoolu mõttefoonist kõrgemale ja kolgib südametunnistusele ... allooooo??

Kutsun ennast korrale, katsun sellest arvutusmasina rollist hetkeks taas kõrvale astuda ... lähen keeran ühe sigareti ja luban, et ei rehkenda rohkem ... - Ei, ei tohi ... ma ei ole päriselt selline, ma ju ei naudi seda, see teeb mu tobedaks väikeseks väikeste mõtetega inimeseks ... on ju suuremaid asju, palju suuremaid asju, mis on ju palju tähtsamad, onju, ON JU?! - nügib miski sees ...

On, hingan sügavalt sisse, on küll, aga mille pagana pärast pole neid keegi sinna PEAB nimekirja kirja pannud ...

Kaaren ümises väikesest viisijuppi ... midagigi, et täita seda pehmet vaikust, mis juba paar kuud peas valitses.

Nad panid kesklinna need paganama hakipeletid ja Kaaren oli sunnitud hankima kõrvatropid.

Ta polnud kunagi olnud väga lärmi austav tüüp, kuid need hakid olid seesinase peltimasinavärgi kõrval olnud poisikesed ... Kaaren mõistis et lärm ja täissitud villane mantel ei olnud hästi võrreldavad suurused, aga ... tema oli see, kes pidi elama tropid kõrvades.

Üha viludamaks muutuva sügistuulenaerus oli see ühtpidi talvevarustuse eelmäng, ent see pehme puuriv vaikus, see mittekuulmise müür, mis eraldab maailmast, kui tropid kõrva sead oli ängistav.
Kaaren muidugi ei murdunud lihtsalt, ta laulis endale ja ümises ja vestis lugusid oma peasisese vaikuse murdmiseks, ning kui suu vahutas ning kurk oli kähe, süüvis vähem või rohkem väärt vaadetele või pusis mõne keerukama ülesande kallal, mis elu ta õlule oli heitnud ning pidas vastu ...

Tõele au andes ei karjunud need hakipeletid ju kogu aeg, ent Kaaren polnud suutnud nende graafiku salapärasse hingeellu süveneda ning otsustas oma parema närvikava huvides olla varustatud.

Vahel ta siiski võttis tropid kõrvust ja pühendas end võõrastele kõnekatketele, mis Barclay püsti otsa ära kostusid ning keskendus igale sõnale.  Kaaren oli veendunud, et neis katketes peitubki tõde ja inimolemuse eksistents ... jah sest mis oleks õigem vastus kolmeaastase poisikluti küsimusele: "Emme, mis on ostupalavik?" kui "Kole haigus, mis tabab, kui ostad liiga palju asju ..."

Mõnikord kui äng siiski ajudele hakkas ei suutnud ta vastu panna ja kergendas end parimatele mantlitele, autodele, diplomaadikohvritele ja soengutele, mis silmapiiril ning tundis kuidas teatav rahuldustunne pehmet vaikust saatma sigines ... 

Neil puhkudel, kui isegi see ängi ei leevendanud allus ta provokatsioonidele ja tegeles sellega, mis pähe tikkus, kõik need mõtted ... mõeldud ja mõeldamatud tilkusid ükshaaval ta teadvusesse ning nõudsid tähelepanu ja Kaaren andus ... needes oma väikese pea suutmatust ja mõttelõngade pikkust ... õnneks juhtus seda siiski harva ja Kaarna sisetunne ütles, et varsti saab parem ...

Amsterdam ... ma olen juba kaua tahtnud sellest kirjutada ... jah, ma käisin Amstrdamis, sel suvel.
Elus esimest korda ...Ma sattusin sinna, sest ma purjetasin Harlingeni - üks teine linn väikeses Hollandis - ja kuidagi tuli sealt ju koju saada ning lennujaam asus Amsterdamis.
Tegelikult ma käisin Haagis Kährikul ka külas ja Amsterdami tahtsin ikkagi ka näha.
Kokku veetsin ma seal lõpuks kaks päeva ja need olid pikad päevad mõlemad. Esimese päeva veetsin ma mööd linna ringi kolades, lihtsalt uudistades ja nuuskides ning ühes kohalikus ilusate hollandlastega pubis jalkamängu vaadates. Teisel päeval nautis ma kultuuri, kollaseid päevalilli ja sinisel taustal õitsevaid kirsse vahtides ning pärast seda Kährikuga pargis mõnuledes ... Kui me aga pargist tulbiturule suundusime, juhtus midagi, mis muutis mu senist elu ja Amsterdami.

Me olime Kähriga tulnud just pargist ja astusime välja ühest väikesest vanakraami kauplusest, kui ma märkasin, et Marukaru on kadunud. Maru käis minuga ikka reisidel kaasas ja oli seekordki käekotis klapi vahelt imelisi paiku piilumas ja iga natukese aja tagant ma instinktiivselt katsusin ta pead, et olla kindel, et ta seal ikka alles on ja alati oli olnud, kuni selle hetkeni ...

... Mind haaras sõnuseletamatu ahastus ja pihta hakkas klaperjaht karule.
Klaperjaht seisnes tuldud teed pidi tagasi parki minemises, siis veelkord tuldud tee läbi käimises ja pidevas otsimises ning igast poest ja baarist, mis tuldud teele jäi, karu järgi küsimises. Seejärel  Kähriku Haagi saatmises ning temalt e-maili ootamises. Kui kinnitus olemas, et e-mail on tulnud, siis hostelis tema saadetud otsimiskuulutuse, kus Maru pilt ilusti peal, kümne eksemplari välja printimises ning nende kleepimises umbes iga 100-200 meetri järel tuldud tee kõrval olevatele postidele ning seintele ning kõigile mõeldavatele ning mõeldamatutele kohtadel.
Aktiivne klaperjaht, mida saatsid suured krokodilli pisarad, mille voolu ma kuidagi peatada ei suutnud lõppes öösel kella ühe ja kahe vahel, lõppes edutult. Istusin mingile suvalisele tänava-kanalinurgale, kimusin suitsu ja vaatasin kusagil eemal pilvede kõrgustes toimuvat piksemängu, mis taeva ajuti täitsa valgeks lõi, ning mis seal salata ulgusin samas ka veel peatäie nutta. Juba järgmisel hommikul pidin suunduma tagasi koju ja juuresolevalt diagrammilt oli aimata, et ma teen seda ilma Maruta.

Otseloomulikult mul on ka lapseõlves olnud kanne ja lelusid, ent Marukaru oli miskil enneolematul moel täiesti eriline.
Võib tunduda üsna lootuselt lollakas, aga ta oli päris sõber, karu sai aru, sealjuures kõigest ning temaga sai jagada kõike ja ta väljendas omal kummalisel kaisukarusel moel ka arvamust, kui seda küsiti. Maru käis minuga tol korral vaatamas ka neid päevalilli ja muid kauneid maale ja nii ma seal tänavanurgal end lohutasingi, et nähtavasti karule hakkasid need maalid hirmsal kombel meeldima ning ta otsustas hoopis muuseumisse kolida või otsustas keerata endale ühe pläru hea ja paremaga ning natukene trippida, ma ise ei olnud nende kahe päeva jooksul selleni jõudnud, või siis arvas ta, et ma käin lihtsalt täiesti valesid radasid mööda ja ta tahaks ise Amsterdamis ringi vaadata. Aga need mõtted iseseisvast Marust, kes laseb kotist jalga, sest ta nii tahab, lohutasid vaid väheke, sest skisofreeniliselt sõitis sisse teistsugune teadmine, mis ütles et see väike mängukaru oli mu kotis ja ei liigu ju omal tahtel mitte kuhugi, ma igavene hoolimatu tegelane, ma lihtsalt kaotasid ta ära, just nagu tähepoiss oli telefonis öelnud, ma kaotasid karu ära! 

Ja nii ma tulingi järgmisel hommikul Amsterdamist läbi Riia koju, kurb ja tatine, ning ainuke mis mul Amsterdamist praeguseni meeles on, on see meeletu klaperjaht ja see tunne, kus käe all ei ole pehmet karu pead ja need maalid, mida ma Maru peos vaatamas käisin.

Oma otsimiskuulutusele sain vastuseks vaid ühe e-maili, kus üks hea amsterdamlane soovitas mul ühendust võtta ühe teise perekonnaga, kes paar päeva enne Maru kadumist, mitte kaugel sellest pargist, kus me käisime, ühe karu olid leidnud, ning sellest leiust kuulutused tänavatele riputanud.
See oli väga ilus mõte ja ma olen selle eest tänulik, lihtsalt see pole päris see.

Olen hiljem paaril korral Maru ka unes näinud ja arvanud teda näiteks Toomel punaste vahtralehtede sees nägevat, ent need on olnud vaid silmapetted. Kummalisel moel oskan ma neid ja ülejäänud Marusse puutuvaid tundeid kokku võtta vaid sõnaga lein, ning tunda end selle juures väheke  idiootselt ...
... mingi osa minust on ratsionaalne täiskasvanu ning ei saa sellest leina võimalikkusest sugugi aru ent see teine osa minust, mis oma riugastega teeb esimesele 1:0, oli Maruga parim sõber, ning ei salli nüüd Amsterdami silmaotsaski, teda samal ajal muidugi armastades, sest Amsterdam on nüüd Maru linn.

Madis lahkus eile ... lõplikult sedakorda ja kui ma sellest kuulsin, oli mul korraga hirmus kahju.

Mitte et ma oleks osanud teda tonnide viisi lugeda ja aru saada, mitte et ma oleksin teda oma suurimaks lemmikuks pidanud, ei, mitte seda, ent oli lohutav teada, et kusagil on temasugune suurkuju. Vana küll, aga elus ja mingil määral ka tegus.

Tema Analüüs Koidula luuletusest Meil aiaäärne tänavas, jääb minu inspiratsiooniks ma arvan kuni lõpuni. Need tema keerdkäigud ja sõnamängud ning -kasutused, see on midagi erilist, tema mõttelõngu pole ma siiani veel suutnud lõpuni jälgima õppida, ent nende ehedus on see, mis paneb ikka ja jälle üritama.

Jah, Madis oli mingis naljakas ja kipakalt nihestunud mõttes, mu jaoks väga oluline. Ta oli oluline sest ta oli, mu lähedastele oluline, ta oli oluline, sest ta oli omajagu võõras, ent imetlusväärne, aukartust äratavgi.
Ning tema mälu-uuringud, need kirjeldavad mäletamist mu arust paremini kui mistahes teine tekst millele ma sattunud olen, ma olen seal tundnud ära seda omi mäletamise hajusust.

Mul on kahju, Madis, et sa läksid, aga ma soovin siiralt, et su teekond sihtpunkti on sujuv ja olu rahulik, palju sai tehtud, nii et puhka nüüd rahus.

Nonii, nonii, nonii ... tegin kõik nüüd ümber, lihtsalt ... et kõik on uus septembrikuus või kuidagi hoopis kolmandat moodi. Alguses läks väga roosaks kätte, aga siis sain aru, et see ei lähe mette ... minu naiselikkus pole kunagi kuigi roosa olnud, ning roosa on mu jaoks liiga beebisüütu värv, mina aga olen paras patune.
Muutsin kirjelduse ka ära, sest kaua ma ikka siin raskustega kasvan ... ei, ärge saage minust valesti aru, nii nagu ma usun elukestvasse õppesse, usun ma siiralt ka igipõlisesse sisemisse kasvamisse ... ent ma tunnen, et ma vahepeal olen vist peaaegu täis kasvanud, ning kõik edasine areng on teistmoodi, kui see mis varem ... no on noh ... sees on teine tunne kui kümme aastat tagasi, tee või tina ... Lisaks tundub, et rännakud ja ekslemised lähevad paremini mu praeguse olemusega kokku, olen sunnitud tõdema, et ka minu sees elab nuuskmõmmik.

Naljakas, mõtlesin siin täna, et peaks ikkagi tagasi siia pöörduma (mis sa hing muud ikka mõtled kui rampsis artikli lugemine kuidagi sujuda ei taha :), sest on mingeid asju, mida saab vaid kirjutades, ning see, mis mul siin vanast ajast on, on kuidagi kodune ja armas, ei ole vaja otsida endale uusi väljundeid, uusi paiku ...
Lehele jõudes avastasin, et pole kirjutanud umbes-täpselt aasta jagu, huvitav sünkroonsus mõtlesin ma ja muigasin ... ju siis oli vaja seda aastat ilma sissekanneteta, ju siis oli vaja ja ega ma luba et nüüd hakkan jälle grafomaaniks, lihtsalt annan endale veel ühe võimaluse ning natuke saputan neid asju siin tolmust puhtaks ...

Kui Kaaren jõeäärsesse kodulinna tagasi jõudis, ei olnud suvi veel läbi, ent siiski tundus nagu oleks ta eemal olnud kuude kaupa ja ajataju ei tahtnud suve enam päris ehtsaks pidada ...

Ürgorus oli alguses harjumatu, sest kuhu poole tahes Kaaren oma musta soolase noka ning päikeses parkunud näo pööras, paistis rohelus, idüll majade ning rohumaade ja viljapuuaedadega ... see kõik oli koduselt väga armas aga samas igatsust tekitav. Kaaren oli ära harjunud kiviklibu ja kaljusaarte ning soolase vee ja silmapiiriga, mis ulatus nii lõpmatult kaugele ja kus paistis harva midagi peale looduse poolt sirgeldatud kaunite taeva ja mere ning maatriibu kompositsioonide.

Kaaren kõmpis mööda tänavaid ja lasi päikesesoojal asfaldil omi taldu kiipsida, mida rohkem ta käis seda enam meenusid tänavad, nurgad ja lood ning sammu sigines kergus, peaaegu keksluski - keha hakkas tasapisi tagasi koju jõudma ...
Linnu meel näitas üles aga hääletut protesti ning keeldus koduseid mõtteid liikvele laskmast, protesti tekitas kartus piirialade pärast, mis oli merel juurde võidetud. Kaarna meelel polnud plaaniski neid kokku pakkida ja ülejäänud suvemälestustega kuhugi fotoalbumi vahele või alla koltuma jätta, et siis vaid vahel harva koristamistuhinas võiks nad leida ja hardalt meenutada, nukruse pisar ühes ning heldimusnaer teises silmanurgas.

Ta tundis, et vajab neid uusi valdusi ja tahtis, et need jääks.
Mõistagi kõike ei saanud, aga see avarus, see vabadusetunne, see silmapiiri pikkus ning too natuke meeletu vali naer, mis suvi ta sisse oli toonud, neist polnud ta valmis loobuma, see oli pärisosa. Ja Kaarna meel tahtis olla kindel, et selle uuega kodu kohandub ning võtab omaks ... mitte et kodu väga vastu oleks punninud või kuidagi märku andnud. et see pole kohane, aga lihtsalt, meel tundis Kaarent juba hästi teadmaks mismoodi kõigest ilusast ja meeliülendavast sai saada hall argipäev ...

Sain, jahh sain mis tahtsin ... sain kõik ja nautisin algusest lõpuni ... rõõmustades, ennast välja elades, uurides, uudishimutsedes, unustades, naerdes ... nautisin ja tundsin end eneses õnnelikuna ... aga mis edasi?

Ei oskagi enam midagi õieti peale hakata ... taga-ajus on natuke pettumusmaigune tunne nagu elu oleks vingerpussi mänginud ... justkui visanud kinda. Võib ka muidugi olla, et tegemist on lihtsalt väikese tagasilöögiga, sest kes see siis jaksab aina ja aina rõõmustada ning õnnelik olla ... õnne kass? ... või siis kohanemisraskused?

Tuleb tunnistada, et nõutuks teeb, et ei oska, et ei oska lihtsalt võtta mis antakse ja rahul olla ning libiseda läbi elu, kergelt, lihtsalt, laginal ... aga samas, samas ei vahetaks ma seda möödunud suve millegi vastu ... las siis olla raskused kohanemises sügisesse või kass või segadus või oskamatus midagi veel tahta ... ma siiski ei kahetse ja rõõmustan et oli ning olen tänulik ... südamest tänulik antud võimalustele ...

... küllap leidub ka tee edasi ...

Kaarna pea oli raske ja nii umbes, et tilluksedki mõtteterad ei pääsenud omi pisikesi radupidi liikuma ...

Oli siis vaja kogu oma elu ühel hetkel pähe kolida, see võttis enda alla kogu vaba, peaaegu vaba ja ka juba hõivatud  ruumi aga ega sellele tobe lind ju enne mõelda ei suutnud kui juba kogu tavaar pähe oli aetud ... siin ta nüüd istus oma raske umbes peaga, mis täis kõiksugu võimalikku ja võimatut kola ning võimetus mõelda, sest mõtted lihtsalt ei pääsenud liikuma, kuigi pimesiku mängimiseks ning küüned persse tagumiseks paistis ruumi kuninglikult olevat.

Pff ... suutis Kaaren artikuleerida kui kõrvuk oma suurte silmadega küsivalt talle otsa vaatas. Krätsu oli karudelt nii mõndagi õppinud ning sai aru. Väike kakk ronis korra lähima põõsa alla ning tuli hetk hiljem mingi naljaka kollase toru ja vähe kulunud klantspildiga Kaarna juurde tagasi. Enne kui Kaaren mõtlemise peale mõeldagi jõudis oli krätsu kollase toru ta kõrva juurde asetanud ning puhus, nii mis väikesed kopsud võttis toru ühest otsast sisse.

Kogu ümbrus kajas veel mitu aega kumedast udupasuna hüüust ning see, mis Kaarna peas toimus, on ilmselgelt sõnadega kirjeldamatu ... Pimesiku mäng oli lõppenud ja kõik kola oli kolinud pea tagumisse nurka, sest eespool polnud enam ruumi, seal oli vaid udupasuna hüüd ning mälupilt klantsfotost, väikese kaku käes. Fotol oli suur sinine meri mis kaetud valgete vahujänestega. Kõrvuk ise oli ammugi nelja tuule poole kadunud oma fotoga, ent kollane udupasun vedeles Kaarna kõrval pingil.

Jahh, võib olla tõesti, otsustas Kaaren, kui mõtted taas end vähekene liigutada julgesid, ei olegi ammu puhkust võtnud võib olla kuluks väike keskkonna vahetus marjaks ära, ning ta alustas pikema planeerimiseta lendu, sihiks lähim rannik.

Ma ikkagi suudan veel üllatuda ... või oleks õigem öelda, inimesed mu ümber suudavad mind ikka veel üllatada, nii heas kui halvas ja vahel on üllatus sedavõrd suur, et ei oskagi seda sõnadesse panna.

Suumulk vajub lahti ning mõte on halvatud. Edasi mõeldes võib veel vaid tagantjärgi targutada, et süda aimas ette või sisetunne hoiatas, et  harjavarrest võib tulla pauk ... aga mis sa ära teed, kui enese usk, uskmatus, lollus, naiivsus või vähene fantaasia saavad võitu ja juba ongi hari käes ning äkitselt kärgatab kõu, silmad paisuvad peas suureks nagu Rossi hülgel ning meel on hämmastust pilgeni täis, teadmata samas õieti, kas peaks naerma või nutma.

Nojah ja siis aju natuke tõrgub aga vaikselt teadvustab juhtunut, ning peale hakkab analüüs sisekõnelise selgitustööga ja kuigi üldse ei tahaks või ei julgeks tunnistada tekib mingisugune arusaam ning emotsioon, mis siis vastavalt üllatusele on kas üdini kõikehõlmavalt õnnelikuks tegev või südame põhjani kurvastav-vihastav, retooriliselt kirjeldatav küsimusega - kes oleks uskunud?

Aga mis edasi?

Vahel korraldub maailm ümber, mõnikord aga sõidab vana kord oma inertsusega lihtsalt üllatusest üle ning kumb versioon parasjagu käiku läheb, sõltub juba suuresti üllatuse omadustest ning üldisest eluehitusest.

Jahh, ja kuigi ma siiralt usun, et üllatumine on tegelikult on hea, on ehituse ümber kukkumise ähvardus üsna hirmus sest pole päris kindel kas ise jõuab alt ära või ei ning see tekitab õõva, sest enese elu on ometi suur asi.  

Mul on üks tädi, see tädi on vohh nii! ...
Nii võib laulda küll ja tunda kerget pistet hinges.

Kui ma sündisin oli mul neid kolm (neid sõtselisi tädisid siis), kõik isast vanemad. Kõige vanem tädi tegi suitsu, jutu järgi teismeliseeast peale ja minuteada lõpuni välja, ning sõitis koolilapsena oma kooliportfelli kelguna kasutades toompea järskudelt nõlvadelt alla, hoolimata keelitustest, et see pole ilus. Jahh ja talle meeldisid varesed. Minu mälestustes istub ta ikka meie suvises tagaaias kohvitassi taga, lokid hallides juustes suits käes ja kraaksub kähedal valjul häälel võidu posti otsas istuva suure vana varesega. Minu suhe tädisse oli lapsepõlves pehmelt öeldes abivalentne, ma armastasin kõiki oma tädisid siiralt ja aupaklikult, aga ma päriselt ei suutnud leppida väitega, et minu issi on tema vend ning ka ei meeldinud mulle südames et ta mind kakajunniks kutsus, kui mul parasjagu jonnituurid peale tulid. Vanemas aes jäid alles imetlus ja huvi selle riukaliku naisterahva kadetama panevalt hea mälu soppidest kõlavate lugude vastu.

Teine tädi, ohh, tema oli alati suvine lemmiktädi, korra paar sai iga suvi tema juures kuurortlinna Mere puiestee  pikkade raamaturiiulitega korteris mõned päevad suvitatud. Tal oli kõige ilusam soolatoos ning tema valmistatud kohv oli meistriteklassist. Tema juurde minnes sai alati ka turult läbi käidud ja maasikaid ostetud, ning muidugi need rannaskäigud, jalutused tädi väikese krantsiga, ööd diivail, mille peatsis valvas vanaisa fotoportree, äiketormid, südamlikud jutuajamised pikale venivates suvistes pärastlõunates, täditütred ja tütretütred, omlett, väike kuurortlinn oma kiikude ja muuliga, tädi kirjutatud retseptid, millest jagus järgmise aastani vähemalt, ning tädi muhe naer, vahe mõistus ning alati natuke räpane põll. Ning hiljem tema 80. juubeli puhul sisse loetud mälestused, mis oma tuttavliku hääle ja muhedate juttudega, paratamatult paneb heldima, ning soov südamest naerda jääb saatma, alati.

Ja kolmas tädi, kes on kogu minu lapsepõlve on elanud kusagil kaugel ja metsa sees, ning seetõttu jõudis külla vaid kole harva. Kelle laste arvu sain selgeks alles kunagi hilises teismeaes, ning kes teeb maailma kõige paremat pohlamoosi ning marineeritud seeni, kelle mõistus on olnud kogu aeg sama vahe kui temal õdedel ja vennal, kes ei ole sugugi vähem riukalik kui tema kõige vanem õde, ning kelle ma tunnen eksimatult ära ükskõik kus, kuna elus ei ole kedagi, kes praegu mu isaga rohkem sarnaneks. Sama hääl, samad kõnemaneerid, nõudlikud küsimused, samad näojooned, sama tõrjuv-tõre hoiak ...

Seisime õega matustel kõrvuti ja vaatasime isa ja noorimat tädi, ning püüdsime isekeskis meelde jätta tähtsamaid detaile, sest tundus, et harva on inimesel võimalus pilk ajapeeglisse heita.

Nii vaikseks kõik on jäänud mu ümber ja mu sees ... võiks öelda, tsiteerides klassikalisi tüvitekste.
Aga mis seal ikka, ega kogu aeg ei peagi patrama, kuigi samas hea oleks, kui vahel tuleks mõni mõte mida tahaks jagada. Ei tea kas vanusest või elusituatsioonist või kes teab millisest muust põnevusest pole ammu olnud ühtegi jagatavat mõtet, kuigi on olnud üksjagu ilusaid hetki. Jahh, ilu pole elust, sugugi otsa saanud, jagub teist nii mõnelegi poole, eriliselt just ümbritsevatesse inimestesse ja loodusesse laiemalt. Aga ilu jagamisega on nagu, kadedus ning sõnade väljenduslikkuse piiri tunnetamine kipub sageli jagamisekihust endast võitu saama ja nii jääbki kõik enda ja kaasolijate vahele. Jahh ja igav ka ei ole olnud, on olnud kuidagi huvitavalt vaikne lihtsalt, või pigem rahulik või, kes teab kuidas seda kõike kirjeldada, mis on olnud see elu siin vahepeal. Suures osas nagu ikka, ainult natuke vanem kui varem, täiesti märkamatult tabasin viimast ükspäev. Käisin mööda tänavat ja nägin kampa noori, uljaid, paljapäiseid, rõõmsaid, värskeid ja räuskavaid üliõpilasi, vemmeldava vere ja säravate silmadega kampa ja tabas äratundmisrõõm. Mitmeid tunde ja kuid on veedetud täpselt samamoodi mööda linna jultunult ringi möllates ja kui meeletult hea see on olnud. Aga samas, endal ei ole veri enam päris see, kuidagi iseenesest, märkamatult, on elu lihtsalt läinud edasi ja aeg käinud läbi vere ja kuidagi tahtmatult ning vastupandamatult viinud meelegi kaasa, kuhugi edasi, nii et kõik on meeles, iga tundeliigutus, iga tegu peaaegu ka iga nägu ning paik, aga tunne on uus, teistsugune, selline mis paneb muhelma ja sunnib mütsi pähe tõmbama, korralikult üle kõrvade, ning hääl ei ole enam nii vali. Lisaks on linn ja selle elu kuidagi saanud koduseks, misläbi, on peale tulnud teatav laiskus olemises, uuest elust ja paigast tulev elevus, mis segunenud teatud tähelepanuvajaduse avastamisrõõmu ning ujedusega ja aukartusega on asendunud meeldiva äratundmisrõõmu ning mugavusega, nautlemisega, mingil hoopis teise moel... jahh nii ongi, aga väljas, väljas on kevadine, juba on, kuigi on veel lund ja on veel külma, on palju ka kevadet ning päikest.
Ja see, see on hea.

"Bush, te olete nõrkh!" ütles Kaaren peeglisse vaadates....
"Mina? Mis mõttes?" Küsis Bush, peeglist suurte nukker-hämmeldunud ratassilmadega Kaarnale otsa vahtides.
Kaaren pööras pea ära.
Möödunud oli terve suvi, otsa oli saamas juba ka sügis.
Juhtunud oli kõiksugu häid ja hulle tükke, ent ikka ootas ta mingit ilmutust, mingit märki, midagigi.
Ja ei midagi.

Aga kas ta üldse oskas märgi ära tunda, kas ta oli üldse valmis märkama midagi, kui see elu senisest keerulisemaks tegi.Kaaren polnud enam sugugi nii kindel. Lind pööras pilgu taas peeglisse, Bush oli ilmselgelt solvunud, torutas nurgas mossitavalt huuli ning põrnitses Kaarent kulmu alt vaid poole silmaga. Kaaren tundis, kuidas miski nööris kõri, ta koputas nokaga vastu peeglit.

"Kuule, Bush, anna andeks!" sosistas ta. Bush vaikis, ent ta pilk oli juba märksa sõbralikum.
"Nõrk oled sa küll, ent see pole sinu süü, või noh ... on küll, aga ..." pobises Kaaren kuhugi noka alla.
Bushi näos oli trots, ta surus nina vastu klaasi ja näitas Kaarnale keelt.
"Need sinu unenäod, need ajavad mu hulluks. Niisugust igatsust, niisugust kõikehõlmavat igatsust ning armumist täis unenägusid on raske taluda." üritas Kaaren selgitada, "mina olen ka nõrk, noh ... ja piinlik on, lihtsalt ilmatuma piinlik on jälle olla nagu 16-aastane.".

Bush vaatas Kaarent, näitas talle trääsa, keeras selja ning jalutas minema.
Järgmisel hetkel oli Kaaren oma turris peegelpildiga üksi, nagu ka kõige selle kummalise tundemöllu ning rahulolematusega. Ta sai aru küll, et see oli tema asi korda ajada, ent kui ta ei saa, ei või, ei taha, mis siis?

Kas teate, need ööd, need ööd kus on niipiisavalt soe, et jahedus pingilt tuppa ei kohuta, ja kus piiritajad peaaegu keskööni tuhmsinise taeva all tiirutavad ning mil Kuu on suur ja peaaegu täiuslik ketas (mitte mingi õõbi kahemõõtmeline projektsioon) ning tuleb nähtavale juba küllalt varasel õhtupoolikul ...

need ööd ajavad pööraseks, käid muudkui ringi nagu kuutõbine munas kana ning ei jõua ära imestada, kui teovõimetu võib inimene õigupoolest olla, samal ajal aga lahmab peas mõte mõtte järel kuhugi põhjatusse ruumi, nii et ei saa sabadest kinni ega miskit selgeks, mõtted on suured ja segased ja läbivad pead sellise impulsiivsuse ja kiirusega, et tekib hirm, et peakoor läheb üks hetk selle pinge all lihtsalt katki ... jahh ja silmad, need kilavad ning aina rändavad midagi kõõriti otsides ringi, otsides midagi millest kinni haarat, millest saada mingi pide, mingi uus teadmine, mis rahustab, mingi asi, mingi inime ... midagigi!

Ühel hetkel leiad endagi tiirutamas nagu piiritaja, rumal rahutus hinges, vantsid, mõtled, vaatad ning tunned kuidas pöörasus ei taandu ... Lõpuks tekib tahtmine saata kirju kuni saab, keppida, üürata, tantsida, maalida, joosta, uluda, kratsida ...
...

kõike ja palju ning samal ajal mitte üldse, lihtsalt, et saabuks vaikus ja rahu, keskendumine, teadmine, vabadus olla niisama ja jääda magama... ja samas pesitseb kusagil tagasagaras aim, et see pöörasus ongi kõik, see mingi lõputu eluvaim ilma milleta elul ei ole maitset, lõhna, häält ...mitte kui midagi nauditavat ning ilma selleta oled kadunud ...

... kas teate?