Üksildane Georg pani oma väikesed aukus kõrvad pea alla ja lõpetas hingamise ... ning oligi kõik ... teisel pool maakera mõni aeg hiljem aga istus kõrvukrätsu, luges nukral pilgul uudisnuppu ning suured krokodilli pisarad pääsesid ta ümmargustest tõllaratta silmadest valla... Üksildane Georg oli viimane omasuguste seast, suur, uhke ning kõrvu ajatajus ka üsna vana, ent väike ökul teadis, et armas auväärt Georg oleks võinud elada kauemgi, temasugustele oli esimene 100 alles keskikka jõudmise aeg ... ning pisarate lohutamatu vool jätkus ... krätsu oli veendunud, et kui Georg ei oleks olnud nii üksik, kui tal oleks olnud mõni omasugune seltsiks, kellega jalutamas käia, ning maailma asju arutada ning vahel nooruslikult möllata, oleks ta veel mõned aastad kui mitte aastakümned vastu pidanud, ning oma elevantsusega maailma rikastanud, kuid nüüd, ähh ... olidki otsas vist kõik, kuigi säilis lootus, et ehk kusagil on mõni Georgi sugulane peidus ja elus.
Kõrvukrätsu vaatas pilti uudisnupu kõrval ning tundis, et ta oli midagi maha maganud ... ta oli näinud Georgist vaid pilte, ent ta tundis, kuidas nad oleksid pidanud tegelikult kohtuma ... ei, kõrvu ei tahtnud ratsutada Georgi-suguste seljakilbil ning teha mälestuseks päevapilte ... ta oleks tahtnud kohtuda, istuda nende kõrval liivas, vahetada pilke ning saada aru, mida õigupoolest tähendab olla elevantkilpkonn ... Kõrvu tegi mõttes Üksildasele Georgile kummarduse, ning salaja ka ühe pai, tõmbas siis teki üle pea ja otsustas rohkem selliseid kohtumisi mitte maha magada.

Miks ei hakand ma baleriiniks ... mõtles kaaren ja võttis järgmise lonksu, kõik need roosad kohevseelikud, krunnid ning baleriinikingad. Rääkimata muidugi loendamatutest peegliees kükitamistest, jala tõstmistest, päkasirutustest, spagaatidest, sirgest seljast ning nina kirdesse poosidest, täis luikede järve saatemuusikat ja lilledes lavataguseid ...
Aga ei, see oli kõik vaid uni, printsessi uni, ning argipäev on õhtud ja ööd ... juunikuu omad, täis tööd ning sekka päevad tulvil loenguid, ettekandeid ja tahakummardusi. Õhk aga on äikest täis, ning põhjas leidub isegi veel äraõitsemata sireleid, toomingaid ning nende uitse ja sügavaid graniiti uuristatud jõesänge oma lavastatud veemängudega.
Jahh ja varasuvine rahutus on ka koos selle õhus haigutava elektriga, mis pilvedest peale surub, nii et pulss tõuseb lakke ja kõik need uimad, mis ajavad pea sassi, olgugi et toas laual ootavad virnad kaanetatud ja kaanetamata tekste läbitöötamist, ning jooksma või võimaluse puudusel muigama ...

... aga baleriinina, ohh, ei ühtki ettekannet ootavat silmapaari ega kavarida, vaid õige kehahoiak ning traagikat täis suured silmad!

Kaaren vaatas peeglisse ... vana ja hall, ta veel ju ei olnud, ent rutakalt pilku pöörama pani too vastuvaatav kuju siiski, ikka seesama nägu, need pisikesed linnusilmad, iseteadev nokk ja upsakas suletutt pealael ... ehh, vahel oleks ju võinud peeglist vaadata vastu keegi muu, näiteks tüdruk, kes oli sündinud silmad vesise koha peal ning kelle üks silm, sihtis aina kuhugi eemale ja ära, sinna kus elasid ulgukilpkonnad ... või hoopis sita-hipi, kelle woodstock on läbi, ent peas ikka veel kepisonks ... või Rossi hülge moodi alustassi suuruste nööpsilmadega mõmmik, kes ootab ainuliselt kaisukarude piknikupäeva ... või keegi neljas, keda Kaaren teadis enda sees oma äraspidist saladuslikku elu elavat. Aga peeglist passis ikka ainult too must lind, vaata kui intensiivselt või tihti tahes ...
Lind jäi väljast ikka linnuks, mustaks ja nokaga ...

"muinasjutud õpetavad sindki elama ... " mäletate seda laulusalmi ... Ma ei tea kuidas selle õpetamisega täpselt on, aga mingitel hingekeeltel mängivad nad küll. Seejuures pole üldsegi oluline, kui uus või vana muinasjutt on või missugusi leierdatud väärtusi ta kannab või missuguse šlehviga ta kinni on köidetud ... on vaja vaid juhuslike asjaolude kokkulangemist saatuse tahtel ning hing heliseb. Sisse poeb selline igatsuslik eluilu unistus ja kiipsiv igatsuslik äratundmise valu, mis pahandab, et taolist tiivulist tunnet kinni ei mõista hoida. Samas saad juba isegi aru, et vabadus ongi selle tiivulise üks pärisoma, mistõttu kogu püüdmise mõte arutu on ...
Ja nii ei jäägi muud üle kui lasta lool kanda ja nautida, kuni antas ... lummatus ning ohked võivad ka olla ... Hiljem aga oled tänulik kõikide nende lugude eest, muusika eest, mis sulle kuulda ja läbielada on antud ning kui miski unustatu meelde on tõusnud siis heidad pilgu oleviku seostele ja parimal juhul katsud nad läbi ...
Too viimane ongi vist see õpetamine, mille suhtes ma endiselt skeptiline olen, sest näidata "kuidas peab" ei õpeta veel "kuidas saab" aga see võib muidugi olla lihtsalt rumala pseudoprobleem ... ... aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ...

Tahtsin vaid jagada, et olen täna ära tehtud, kohalikes puudeladvus on tagasi kohinad, mis märgivad suve ning kusagil hinges on revolutsioon :)
...

Kaaren armastas inimesi...alguses armastas ta neid kõiki, ent mida aeg edasi, mida rohkem ta sai sisse vaadata nende eluakendest ja mida enam ta puutus neisse ning nemad temasse, seda enam hakkas ta armastama vaid osasid neist. Teiste osas püüdis ta jääda neutraalseks, kuigi see alati ei õnnestunud, sest nad kohutasid teda.

Inimestele oli Kaarna meelest nii palju antud, nad olid kuidagi nii kaugele ja kõrgele jõudnud, ent nad olid oma olemuselt ikka need samad karjas elavad loomad, kes kunagi ajaloo alguses. Neil oli potentsiaali, ent see, mis suurema osa neist tiksuma pani, oli ikkagi iidne olelusvõitlus, teistele koha kätte näitamine, trügimine, nääklemine ning Endale aina suurema torditüki krabamine ning Kaarnale tundus, et põlvkond põlvkonna järel imbusid nad ikka ja uuesti läbi oma konnatiikide konsentreeritud kiivusest, kibestumusest, tigedusest, kättemaksu- ja võimuihast.

Mingi naiivne alge ütles Kaarna sees, et kogu oma vaimse kapasiteediga võiksid inimesed olla õnnelikud, hoida ja armastada, hedoneerida, lõbutseda, seigelda, luua imelisi meistriteoseid nii endist kui oma eludest, jne. Ent mida enam ta inimesi tunda sai, seda enam sai selgeks, et õnn, armastus, lõbu, seiklused ning meistriteosed ei olnud enamuse jaoks argipäev. Need hüved olid lubatud vaid vähestele, kes looduse abiga või enese pingutuste ning sageli ka raske töö ja vaevaga olid suutnud kummastada end normist välja, mõnda naljakasse äärmusesse.

Kuldsel keskteel oli elu teistsugune, seal oli argipäev, et inimene, kes sõnade järgi oli armastatud, ehmatus ning kohmetus peaaegu halvatuseni kui mõni uus tuttav talle ootamatult hästi ütles või kukkumisest säästmiseks käest haaras. Seal oli normaalne, et lastetoast sai igaüks muuhulgas kaasa vähemalt elementaarsed vaimsed ja füüsilised valuvõtted ning selleks, et pälvida positiivset tunnustust, piisas sellest kui olla jultunud ja loll, pikaajalisema edu tagas muidugi pakett jultumusest, kavalusest, egoismist ning sihikindlusest. See kõik hirmutas Kaarent, sest see nakkas, ning tiivad ei kandnud ...

Kaaren pigistas silmad kinni ning lootuses, et on keegi, kes kuuleb, soovis meelekindlust või poole võrra lindu juurde ...

Heh.....Kaaren tundis kuidas tigedus oli ta peaaegu kringliks keeranud... kahju hakkas nii endast kui kõrval lamavast Iiahi varjust (Iiahi vari oli pärit lambalt, kes kadus tee peal, Kaaren lootis, et ta oli leidnud endale hea kodu ning kadus eesmärgistatult ning teadlikult) ...
Kaaren üritas liigutada oma varbaid, et pääseda pakku sellest hirmsast paigast, kuid ei miskit, prussaka majade kleepaine töötas suurendatud kogustes hästi ka lindude ning varjude peal ehk Kaaren oli kindlalt tänavasillutisele kleepunud ning polnud lootuski, et ta lähiaegadel siit tagahoovist välja pääseb ...

Kaaren oli kuri enda ja maailma peale ... Ta vaatas üles pimeneva taeva poole ja uskus end peaaegu nägevat toda kummaliselt valusa huumorisoonega ja paksude vuntsidega naist pilveserval muhelemas ... Ei, Kaaren polnud veendunud, et see oli tema süü, aga ta oli kindel et oma roll oli sel huumorisoonel kindlasti....
Ta oli siin kiuslikus tagahoovis olnud varemgi, ta oli siin olnud, ning teadis kuidas siin asjad käivad. Siin oli maailm teine kui siit väljaspool, siia sattudes maailm muutus, ning siit ei saanud välja minna ning kui oleks saanudki, siis Kaaren polnud päris kindel, kas maailm üldse oleks olnud sel hetkel kusagil mujal teistsugune, ilusam ja parem või nii, Talle tundus et see tagahoov, külmade hallist kivist seinte ning hingematva kibedusega oligi sel hetkel kogu maailm. Kaaren vaatas Iiahi poole, tundus et eeseli vari oli lamedamaks muutunud, ning ta tegi talle lohutuseks pai.

Kaaren püüdis meenutada, millal ta siin viimati oli olnud, talle tundus, et see oli enne kui ta kõrvuga kohtus, sest kõrvuga oli pool maailma kibedusest üldse ära kadunud, kuid samas ... miski selle mälestuses ei lõhnanud päris õigesti. Siin tagahoovis ei lõhnanud miski muidugi päris õigesti, siia akumuleerunud kibestumus ja enesehaletsus ja ülekohtu tunne, kurbus ja viha olid siinse õhu muutnud raskeks ning läppunuks, nii et ükski õige lõhn poleks mõelnudki siin end lahti laotada.

Kaaren tundis, et siia sattumine pidi olema karistus või näpuviibutus, kuid Kaaren polnud päris kindel, et mida ta valesti oli teinud. Ning mille pagana päralt ei olnud ta saanud ühtegi hoiatust, mingid sildid või viidad oleksid võinud ju teepeal olla ...

Siinne äng, see kleepus Kaarna sulgede külge ning see kole kibedus puges nokavahelt pähe, kuigi Kaaren noka teadlikult kõvasti oli kinni surunud. Ning siis hakkas pihta ... Kaaren tundis kuidas ta elus oli liiga vähe vihmavarje ja lilli, ning see tegi ta ilmatuma kurvaks, kurbus süvenes kui ta vaatas Iiahi varju, ning nägi kui lühike saba tal on ... pisarad tükkisid silma ja ülekohutu tunne võttis võimust ... äkitselt oli kõik hirmus valesti ning Kaaren ei suutnud enam meenutada, kuhu ta teel oli olnud kui ta siia sattus, ning mis oli juhtunud enne ning mis plaan oli olnud järgnevaks. Ta meeled oli täielikult vallanud kurbus, iseenda, Iiahi, kõrvu ja maailma pärast ning tigedus, sest ta ei saanud minema minna ning see kõik sulas kokku tülgastuseks....

Korraga surus Kaaren silmad kinni, talle meenus kusagilt, et siit tagahoovist sai minema vaid ärgates, seega tuli magama jääda...ta kükitas, silitas Iiahi selga ning mõtles nii kauneid mõtteid kui suutis segamini nii uniste mõtetega kui meelde tuli....
... kusagil väikestes tagasagarates oli aimata lootust

Vahel, suure külmaga võib juhtuda, et mõttedki külmuvad pähe ära, mõnikord aga kogu mõttetegevus justkui tardub, põhjust nagu polegi, aga ühtki jagatavat mõtet ka ei ole, suisa kuid võib minna enne kui tardunud meel end lahti kerib ja mingigi liiklus taastub.....jahh, aga loomulikult leidub ka aegu, kus lihtsalt ei taha, ei saa, ei või või lihtsalt ei olegi midagi uut ega vana öelda.
Ehk siis igaljuhul leidub vabandusi, miks ma nii kauaks vaiki olen jäänud....aga need kõik ei tähenda midagi...ning võib julgelt nentida, et ju pole olnud kasvamist ega seeläbi ka raskusi....

Eile aga avaldasin ma soovi lahkuda oma masinoperaatori kohalt ning kuna konveier oli pühade puhul vähe aeglasemaks keeratud, siis vaatasin ära ka Seriaali viimased osad, mis siiani suure hirmu tõttu olid vaatamata jäänud.... ja siis äkki oligi kõik teisiti, minu tärkas miski, mis oli vist väga pikalt maganud....ning korraga olin ma pilgeni mingit pulbitsevat ahastus-igatsus-tunne-tunne-tunne-...-karjet täis..... Ma olin selle tormi-tungi nähtuse täiesti ära unustanud...kuid päral oli äratundmine ning olgugi, et see samane ärevuslik emotsioon, oli oma olemuselt minoorne, oli mul heameel, et ta oli....mulle on alati meeldinud rohkem tunda kui mitte tunda.... mistõttu jäi sellest kõigest kibe-magus maitse suhu....

Täna meel ravib end, koob kokku mingeid lõngu ja oksi ja räga ning püüab tekitada mõttele mõnusat turvalist pesa.... ning juba on sisemine analüüs toimunud, kõik on vääramatult teada, ning lahterdatud, nimigi pandud - karje/kukkumine idealismi raasukeste järele/unistuste uitmõtete järele - .... ent mõelda pikemalt veel ei julge, ei julge minna seda lõnga mööda tagasi sinna pimedasse labürinti, sest on hirm, et vastust ei ole, et lõpuks jääb jälle ainult kahtlus ja kõhklus, mis sureb varem või hiljem iseenda kaitseks ehitatud argimiljöösse või väikestesse tegutsemistesse, ning jääb kibedus.....

Aga see igatsus, igatsus arusaamise järgi, igatsus vastuste järgi, igatsus õpetuste järgi, et lõpuks, et päris lõpuks ei peaks kahetsema valede otsuste kiusliku naeru saatel oma raistatud elu... see ei anna rahu...

....ning lõpuks ma ei saagi aru, kas see kõik on kokku unenägu ja minu roosamanna naiivsuse tipp või vahel mängitakse päriselu filmiski......raskus-raskus-raskus....

Need sügishommikud....

...Kus kastaneid riburadapidi mööda teed, mõned läikivpruunid nagu suured pärlid, mõned porist tuhmid, mõni keset lompi sattunud, kui ümmargune saar kesk merd....

...ja need mammid pargis oma taksidega, koerad pruunikirjud isekeskis sama saranased kui tädid, kel pead baretikirjud ja juuksed hallid, lobisemas...

... ja see poiss, see teistest eriline, läheb hiilides, pikk kui talveöö, suur punane koolikott seljas, hall pusakapuuts peas ja endal nii kaval nägu peas, et tekib tunne, ta palju rohkem teab, kui meie tavalised kokku, usun, et kooli poole....

... ja need mõned tuttavad, kes teele satuvad, need pähklikoore inimesed, kel rohkem ilu-elu-liigutusi pähklikoores peidus, kui alguses võib näha, ent siis kui kokku satuvad ja suu avavad, on selge, et neil sees on terve pähklipuu.....

...need, need tekitavad hinge kihu kirjutada haiku.

Kaaren oli linnalind, ta oli linnas sündinud ja kasvanud ning talle meeldisid linnad. Talle meeldisid väikesed linnad ning ka mõni suur linn oli täitsa südamesse kinnijäänud. Talle meeldisid linnad, sest seal oli palju erinevaid maju ja tänavaid, parke ning inimesi, alati oli kuhu lennata ja mida vaadata ning vaadelda, kus passida ja istuda ning astuda kõigi oma erinevate tujudega.

Kaarnale meeldisid ka mõned maad, mõned kus olid metsad ja ojad ja sood ja järved, neis maades meeldis talle eelkõige see, et oli roheline ja öösel nägi tähti ning oli eriskummaliselt vaikne ja keegi ei seganud või kui segas siis ainult meeldivalt.

Jahh, ja kusagil ta hinges istus veel üks suur poolehoid mere vastu, liiva ja tuule ja sinise vee ning roheliste vetikate ning hallide märgade kivide vastu, muidugi ka vahuste lainete ning mereadru ning rannakarpide ning kalavõrkude ja võrku hoidvate klaaskuulide, kuhu sisse oli valgus lõksu püütud, vastu ka. Paadid ja purjekad meeldisid talle samuti, rääkimata soolasest õhust, seda ta vahel suisa igatses nagu männisalust randa ja meretuultki.
Ta ei teadnud kust see mere ja ranna poolehoid oli tulnud, vbl mõnest mereäärsest linnast ehk, kuigi selle vastu rääkis asjaolu, et ta armastas ilma linnata mereäärseid rohkem kui linnaga randu võibolla isegi rohkem kui rannalinnu, kuigi need polnud sugugi hästi võrreldavad.

Kaaren ise kippus siiski arvama, et merega linnadel ja tema poolehoiul polnud omavahel just palju pistmist vaid tegu oli lihtsalt õnneliku juhusega.
Nimelt ütles karvane tunne ta tagasagaras, et ju oli ta lihtsalt kunagi sattumisi mõne rannapungerja alla neelanud. Noh sellise, kes oli pisut sõgedaks läinud nagu pingviin, kelle sisemine kompass oli rikki läinud ehk siis, kes oli sattunud mingis sõgeduse hoos sisemaale, sest kompass näitas lihtsalt vale suunda, ja kelle siis Kaaren, va ablas lind, meeltesegaduses oli alla neelanud. Aga meresoolane rannapungerjas pole ju mingi lihtne suutäis, ta ei lahustu ka raudses seedungis kergesti ja nii, arvas Kaaren, oli ta pikapeale lihtsalt linnu sisse imbunud ja pärisosaks saanud.

Jahh, nii võis tegelikult olla küll, sest harv-hetketi läks Kaaren võõraste pilkudegi meelest suisa rannapungerja nägu ja muidugi siis veel ka see mereigatsus, mis tabas kõige ootamatumail silmapilkudel ja võis oma tugeva tahtega linnu vahel päris kaheksasse väänata ... jahh, aga ega Kaaren ei kahetsenud, ja kes oskakski, kui rannapungerjas juba pärisosa on, ei saa, ei ole võimalikki ... lihtsalt peab mere-ääres käima, muud midagi ...

Puhkus mereääres oli Kaarnal juba kaua meeles mõlkunud ning sel suvel õnnestus see ka kõigi vastakate olude kiuste teostada. Kaaren tuterdas jalgupidi mööda (kindlasti kuulsa) kindluse piirdemüüri ning lasi soolasel meretuulel end sasida. Talle meeldis see soolane ja tuuline olemine, talle meeldis ka see vaateavarus, mis lubas pilgul kiigata taevarannani ja tagasi ning pageda vahepeal lainte ning pilverünkade mängu taha. Kaaren ei teadnud täpselt, mida õigupoolest puhkus endast pidi kujutama ja kuidas seda tuli veeta või kuhu minna, mida teha, ent see hetkeline mittemidagi tegemine, tuult trotsides ja samas tundes kuidas soe soolane õhk igast august sisse tungib ja kõige sügavamatesse pragudesse poeb, sisemust segi puhudes, tuulutades ja minema lennutades, täitis Kaarna kõikehaarava vabaduse tundega, tal oli vähemalt nendeks iilideks kõik ükskõik, oli vaid tema, päike, tuul ja meresool ning see sobis tema puhkusekonseptsiooniga suurepäraselt.

Krätsu oli samuti puhkusele tulnud, Kaarnale seltsiks või nii, ent teda oli minemalennul pilve sisse sattudes tabanud mingisugune kummaline õrnuse, härduse, segaduse, kummastuse igatsuse laine, mis ei andnud mere äärdegi jõudes asu. Nii ta saatis kaaslase nende sihtkohta, palus vabandust, andis lubaduse, et on mõne päeva pärast tagasi ja lahkus üsnagi salapäraselt. Järgnevad päevad veetis ta lähedal asuvate mägedes. Otsides ükshaaval välja neis leiduvaid tunneleid ja koopaid, kus jalutada ja oma takerja kehaga nahkhiirte vahel istudes huigata öö järele või päeva järele või kaaslase järele või õrnuse ja õnne järele või siis lihtsalt selleks, et kuulda toda koopavõlvide all tekkivat mitmehäälset kajakaanonit, mis külmavärinad ja tibutagi selga tõi ...

värvilisi obeseid!
ilusaid unesid!
olgu sul lõbus!
hoia end!
ahh, mine sa ka munni!
head!
kena reisi!
lõbutse hästi!
sõida ettevaatlikult!
naudi!
mõtlen su peale!
ära põe!
edu!
ole tubli!
jaksu!
tervita!
kivi kotti!
palju õnne!
teravat sulge!
selget pead!
...

kui palju erinevaid soove

kui palju erinevaid inimesi

...

Kaaren vaatas, kuidas kaunis kübaras daam, kaenla all paras ports keeleraamatuid, üle puulatvade pilveservale heljus, kenasti jalad serval puhtaks pühkis ja edasi astus, kadudes vaatlejal silmist...
Niih, sinna ta nüüd läks ja ega enam vist tagasi tulegi, mõtles Kaaren ja saatis veel pisut aega pilguga pilveserva, kus hetkeks veel justkui kübarale kuuluvat sinilille õit võis aimata...njaa, kahju, ütles Kaaren endale ja jäi kuulatama..

Üsna märkamatult oli kätte jõudnud suur suvi ning puuladvad sahisesid tuules. See ongi suve toon, mõtles Kaaren ja vaatas veidi kõrgemal käe kombel väljasirutaval oksal istuvat krätsut. Krätsu oli terve kevade oma peas liblikaid kasvatanud, kõrghetkil oli tal neid suisa viis tükki pealael pesitsenud - kolm neist kirjud, üks valge ja üks sinine. Krätsu oli hoolitsenud nende eest hästi, kaitsdes tiibu peakohal hoides vihma eest ning jalutades neid veel märgadel aasadel, oma kuiva pealage puhkuseks pakkudes ja salakavala tuulestiku eest sulgedega varjates. Kui piisavalt soojaks läks olid liblikad lähiümbrusse ümber asunud jättes kõrvu pea tühjaks.
Sellepeale kolis kõrvu puulatva, et seal koos puudega kahised ja sahiseda. Krätsu ise nimetas seda laulmiseks. Nii ta seal istus ja laulis vaiksel puu toonil, vahel Kaarnaga jalutamise ja vaikiva jutustamise pause tehes ja lõuna ajal sügavalt puu kombel magades.
Kaarna meelest oli see kõik natuke veider, ent samas olid puukahinad nüüd hoopis uutmoodi kodused ja armsad ning talle meeldis see suvine kontsert.

Rebides katkendeid klassikute laulutervikuist
... sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.
Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
...

Kaaren istus ja jõi sinise leevikesega klaasist lonksu piima ... ta vaatas sinist leevikest ja nokka mööda tõusis muiglik irve ... "Leevike, " mõtles Kaaren ja silitas leevikese klaassiledat ja potisinist kõhtu ... "Hädavares!" mõtles leevike ja isegi ei liigutanud ennast.
Kaaren jõi kiiresti klaasi tühjaks, pesi puhtaks ning pistis ära kappi ... "... aga vähemalt, mitte klaasist!" mõtles Kaaren.

Kaarna elu polnud kunagi olnud selge ja piiriline vaid alati midagi natuke kahtlast, segast, hajuvat ja kusagil millegi vahel olevat ... Alati oli justkui vaid hetk enne teadmata tulevikku ning just seeläbi tähtsusetu ... Kaaren aina ootas midagi, mis saab olema, mis saab tulema, mis on peidus ning kohe-kohe algab, näitab, teeb ... tema ise oli selles kõiges üks passiivne tegelane, temaga justkui pidanuks ise juhtuma ... kusagil või midagi....
Kaaren lootis, et kellelgi või millelgi oli tema jaoks plaan, ning tema ei pidanud muud kui kannatlik olema.
Kaarna kannatus hakkas aga katkema, ta ei petnud enam ennast ära, ta tundis, et ta on juba piisavalt olnud ka, ja potentsiaal, see oli kasutamata, mitte keegi ega miski polnud sellega midagi teinud, ning see hakkas kuivama, närbuma, kuluma, otsast eiteakuhu otsa saama.
Kaarent oli haaranud ärevus, mis mässis teda endasse, ning sisendas, et tuleb tegutseda nüüd, hakata end kohe liigutama, tõusta tuhast ...
Ta mõtles ja nuputas ning astus enda arust geniaalselt kombineeritud samme, ent kõik veeres edasi hernena, lapredades ja vale trajektoori mööda ...
Ärevus kasvas, ent Kaaren sai aru, et ei, et jaa, et oota, et peatu, et vait! ... oli vaja mõelda, oli vaja vaikust ... jahh oli vaja ... aga see oli ju juba olnud? ...

Kaaren istus maha ja kallas endale klaasi piima ...

Ohh, miks südant ei saa sundida ...

Kaaren kükitas laguneval katuseräästal ja vaatas vaid meeter jagu allpool laiutavat vett, mis tema peegelpilti vaikselt katuse alla jääva maja uksest ja akendest sisse kandis ... oli hall ja märg, kaela sadas uduvihma, kuid Kaarna meelest sobis see suurepäraselt siia ümbrusse ja olustikku ... ainult natuke liiga palju inimesi oli seekord, leidis ta, kui kõrvad püüdsid kinni järgmise hõike ja laulujoru, mis kostisid lähdel ulpivast kanuust. Ega muidu poleks neist inimestest vast hullugi olnud, ent kaaren oli natuke nördinud, et need aina ja aina ta poole näpuga näitasis ja hüüdsid: "Vaata, varest!" ...

Kaaren oli tulnud suurt vett kaema koos Kõrvukrätsuga, kes parasjagu täiesti unustamatult valgel mustaträpsulisel kaelkirjakul möödavuhisevate kanuude, paatide ning tuule tekitatud lainete harjal ringi kappas. Hetketi ta peatus ja puhkas hiidpuude sammaldunud okste veepeegeldustel jalgu või pistis kaelkirjaku seljal istudes noka vette ja lasi märgadel paju-utudel seda kõditada. Aegajalt tõi ta aga kuuldavale kummalisi huikeid, mis kui kõlakojas veeväljalt vastu kajasid ning krätsu silmadesse helkleva ärtundmisrõõmu sära tõid....

Kaaren sai aru, nähtavasti oli ta sõber sellistelt avardatelt aladelt pärit ning igatses seda ning teiste omasuguste huikeid omajagu... Kaaren vajus mõttesse, tema sisse tõi see vesi mingi veniva ning natuke nukra rahu ja üksinduse ja ta sai aru ka sellest, ei tohtinud unustada pealisülesannet, mis ootas lahendamist, ei tohtinud lasta end eksitada, sest kindel sai lõpuks olla vaid ühes, tema ise on ainus, kes on jääv ... Ja wohl, mõtles Kaaren ...

Vahel, tulevad inimesed...need kõige kallimad, need kellega oled jaganud oma elu, maailma ja/või iseennastki, need kes peaksid sind teadma ja tundma läbi ja lõhki ning kellega lähedus on peaaegu käega katsutav, välja kõige kummalisemate ja kohatumate ning mõistmatute avaldustega sinu kohta.
Ja kui sa kuidagi ei suuda nende avaldustega nõustuda, sest ükskõik kui avatud ja/või kriitilise pilguga sa neid ka mistahes poolt ei vaataks, tunduvad nad ikka algusest-lõpuni väärad...tegib sees ärevus ja mõistmatus....enam ei tea kas õelalt naerda või kurptuses nutta.....hinge matab mingi lõpmatuna tunduv pettumus, sest enam ei olegi miski päris...

Kaaren istus ilukuuse käharal oksal ja püüdis oma pilukil silmadega loojuva päikese kiiri...
Ta ussitas seest, ning ta teadis et taolise ussitamise vastu aitasid kõige paremini sõbrad ja päike ja ilusad mõtted. Päike oli, sõber ka mõtles Kaaren ja vaatas alla Kõrvukrätsu poole, ilusate mõtetega oli raskem... nad ei tahtnud kuidagi peas püsida, aina ja aina võtsid vanad andestatud kui unustamata asjad mõttemaad endale ning trots tuli sisse... Kaaren ei sallinud seda trotsi, see tõmbas ta vimma ning tegi tigedikuks, ta ei tahtnud olla tigedik, aga tema minna laskmise oskused olid õige viletsad ja ta oli liiga väike, et paremaid omada....

Kaaren oli astunud viimasel ajal oma tormlemise käigus nii mõnelegi varbale ja see tõi kaasa vajaduse vabandada, ta oli seda teinud, ning teadis, et asja pärast, tal oligi olnud kahju, kahju oli rohkemgi kui vabandusi, aga trots ei lasknud rohkem vabandada...trots muudkui õiendas Kaarnaga, et miks ta alati ja kogu aeg vabandab...see polevat üldse vajalik....et ta teadvat ju isegi, et teised küll keegi ei vabanda, nad teavad, mis nad teevad, nad teavad, et neil on õigus ja neil pole põhjust vabandada... Võta ennast ometi kokku ja ela oma tegudega nagu teised....teod on ju alati õigustatud... sisendas trots Kaarnale ning pani ta ussitama....

Kaaren ei tahtnud olla nagu teised, Kaaren tahtis olla rahul, aga ta ei osanud lepitada endas elu vastuokslikkust, milles kõigele võis leida õigustuse ent samal võis jäädagi vabandama selle pärast missugune sa oled.

Päike oli kadunud....Kaaren heitis pilgu uuesti maas sebivale krätsule. Kõrvukrätsu ukerdas parasjagu kuuse all ja sättis väikesi pruune mängukarusid paremini laste tuletõrjeauto kasti. Krätsu oli kogunud mängukarusid juba mõnda aega, ta tõi neid oma erinevatelt retkedelt linnaparkidesse, kus väikelapsed olid karud maha unustanud või hoopis ära visanud. Öölinnul oli juba seitse mõmmikut, mõni istuv, mõni seisev, mõni hele pruun ja mõni tumepruun, mõni riietega mõni ilma, mõni kulunum ja mõni pärisuus. Kõik seitse karu oli sätitud selle sama ilukuuse alt leitud mänguauto kasti. Kui Kaaren kord küsis mida sõber oma karudega teeb oli too selgitanud, et tegemist on mõmmikukomandoga, mille ülesandeks on olla valvel ja sõita appi, kui keegi kvartali lastest või lindudest peaks hätta sattuma. Kaaren oli olnud natuke skeptiline ja küsinud seepeale, et kuidas komando teab, et keegi on hädas. Selle küsimuse peale osutas Kõrvukrätsu justkui iseenesest mõistetavalt marukaruks nimetatud mõmmiku ninale.

Kaaren läks alla krätsu juurde ja aitas mõmmikute paigutamisel. Nokaga nende pehmeid ja karvaseid kogusid sättides ja tumedatesse nööpsilmadesse piiludes sai ta aru, mida krätsu oli silmas pidanud, kui ta marukaru ninale oli osutanud - karu, saab aru.

Kui ei suudeta leppida vähemaga kui Kuu ja tähed, siis tundub, et ei jää muud üle kui kosmonaudiks hakata, mõtles Kaaren ja libistas end pildi servast tagaplaanilt maha ...

Ei rohkem ei tulnud oodata, sest oli saanud selgeks, oli vastuvõetud otsuseid ning tehtud valikuid....ning imesid ei juhtunud ... kõik Kaarna salasoovid olid selles osas luhta läinud ... kunstnik oli sunnitud nentima et pilt ei töötanud ... oli küll armas ning natuke aega ka huvitav, ent muutus peagi üksluiseks ... võib olla kunagi hiljem, julgustas ta musta õnnetut lindu ...

Ja Kaaren sai aru, et nüüd tuleb minna, tuleb kaduda silmapiiri taha või peituda puu otsa. Jahh, aga selgusetu oli hetkel veel, et kuhu suunas tuleb minna... Kaaren vaatas vasakule ja paremale, tõepoolest raske valik, tuli natuke aru pidada ja välja mõelda, sest sihitu ekslemise jaoks oli liiga palju armastust koormaks ... jahh armastuse võis selle väljamõtlemise ajal raamatute vahele tallele panna, sest polnud ju kadunud lootus, et keegi selle hunniku kunagi ära teeniib ....

Kaaren seisis poodiumil, surus oma kraakvarbad kokku ning hüppas sukeldudes vette ...

Vesi oli sini-sinine ning vee all oli kummituslikult vaikne. Kaaren lõi silmad lahti ja vaatas ... talle tundus hetkeks, et ta on taevas, sinisinises raske õhuga taevas, milles lendavad suured lennumasinad. Propellerite ja veskilaadsete tiibadega kirjud voolujoonelised lennumasinad või olid need hoopis kummaliselt peenikeste ja äkiliselt liikuva nelja tiivaga linnud, kes raskes taevas kiirema liikumise nimel on oma pead kilpkonnapea sarnaseks moondanud ... või oli seal nii ühtesid kui ka teisi ...

Kaaren liigutas varbaid ning tuletas meelde, mismoodi see ujumine õigupoolest käis ... jaa, tõepoolest, see oligi natukene nagu lendamine. Suure väärika lennumasina moodi, aeglane lendamine ... ainult et ...

Kaaren ei saanud aru, miks nad selle taeva kasti olid pannud ... lendamisest kaob juu vähemalt pool tema lõbust, kui aina ja aina tulevad seinad ette, kust edasi ei saa ...

Tsiteerides kalssikuid

Ära mängi klõuni, kui sul pole klõuni nina!

Tähepoiss

... ja siis veel sellest, et ma heameelga püstitaks monumendi inimestele, kes võtavad üksikuid kindaid porilompidest üles ja/või tõstavad kuhugi nähtavale kohale või/ja lihtsalt poriste jalanõude levialast kõrgemale...

...Ma paar päeva tagasi kaotasin koduteel nimelt ühe oma kahest roosa-valgekirjust kindast, ta vist pudenes maha siis, kui sõrmed endid kevadpäikses palavuse vältimiseks paljastasid ja ma kindaid tasku pistsin. Kinda kadumist märkasin peaaegu alles koduukse ees, aga kuna kinnud on õde tehtud ja soojad ning armsad, siis üldse ei tahtnud kadumisega leppida. Ma siis vantsisingi murelikult tuldud teed tagasi ja püüdsin, silmi lahti hoides ja teist kinnast käes lehvitades, tabada tuttavat värvi ja mustrit määrdunud lume ja poriloikude sees... Kui juba üle poole tee tagasi olin läinud märkasingi oma kinnut, se oli tõstetud kellegi hea inimese poolt maast poriloigust või selle lähedalt üles ning pandud aknalauale. Kinnas oli täitsa kinda nägu ja mitte isegi väga määrdunud ja märg...
...täh, kniks-kraaps ja kummardus tollele heale inimesele, kes kinda uppumis-surmast ja tallumisest päästis, sa oled monumenti väärt!