Teate Teie, ärge hakake üldse rääkima... et tulite mingit meest otsima, kes Teilt paar hetke tagasi sada eeku piistu pani ja nii lihtsalt sattusite, eksisite juhuslikult meie esikusse, taskulamp käes, öösel kell kolm, ma ei usu Teid ja otse voodist tõusnud palja tilliga tähepoiss ka mitte...me kumbki ei usu vaid peame Teid kinni ja kutsume politsei..... ja isegi kui politsei patrull viibib, ikka ei usu me Teie kergelt viinalõhnalist venekeelset loba rohkem, paneme hoopis riided selga ja ootame õues maja taga, niikaua kui tullakse ja Teiega ilma meieta edasi tegeletakse......nii et, ärge üldse hakake rääkima....

Meil on hiired...nahkhiired, elavad maja seina sees lenduri aknapleki all....öösi nagu hetkel lendavad mööda õue ja laperdavad omi suuremõõdulisi väikseid tiibu....ma loodan et ükspäev tulevad siilid ka, Hurda pargist näiteks...

Mingeid kummalisi teid mööda on Tartusse taas jõudnud kevad... see lootustandev rohejuus, kel taskust tõuseb tuuli ja põue peitund päike.....ilus on, kui silmi ja taipu peaks märkamiseks jaguma..

...too kevad tuli teisiti, teisiti kui kõik nood eelmised, oli küll too vemmeldav veri, mis kohiseb kõrvus ning sunnib sügavalt sisse hingama, sest muidu tunned, et lähed lihtsalt pooleks, jahh oli ka see soojus ja ere päike, mis tekitab tahtmise visata murule ja mõelda mitte millestki, ent miskit nagu oleks puudu, puudu on see huilgav-lõugav meeletu plikatirts, kes tahaks joosta-joosta-joosta hingetuks ja veeta tunde veiniga Toomemäel, kes ajab luusima ja kondama ning naeratama kõigile kel argisus näos, sest ta tunneb, et tema teab paremini....see plika on kusagile end ära peitnud ning see teeb olemise natuke raskeks...teeb vist omajagu virilaks ja vahel pahurakski....kui nüüd järgi mõelda siis ma ei mäleta, millal ma teda viimati kohalolevana märkasin...vbl ongi alati olnud vaid igatsus ta pihta ja jabur hirm, et teda enam äkki ei ole, teda ennast aga päriselt mitte kunagi....omajagu jabur lugu...aga vähemalt sajab väljas kevadist lõhnavat vihma....

Täna näppudel kokku lugedes taipasin, et viimase viie ja poole aasta jooksul kolisin ma üleeile juba 10ndat korda....sedakorda olen ehk vähe kauemaks püsima jäämas siia tarkuse armastaja tänavale, siia kus teha on nii palju, et pähe ei kipu mahtuma, ent kus akendesse paistab pärastlõunane päike ja laed on nii meeldivalt kaugel....veel ei ole päris minu...veel ei ole päris kodu, aga tal on selleks saamise võimalust rohkem kui mujal...jahh täna ülejõele sattudes taipasin ma seda ju küll....meelde tuli veel üht teist ja kolmandatki ja võib olla, et sinna oleks äragi uppunud kui ei oleks olnud kõrval printsessilisi lokke ja kindlat kätt, mis päevast kinni hoidis....

Muidu on aga nii et käed külmetavad ja korstnas sajab vihma, ma tean, sest ma kuulen....

Tahaksin hetkel küsida vaid üht, miks mina...ja palun vastused ilma vastuküsimusteta, sest viimane oleks vaid keerutamine...ja hetkel mind üldse ei huvita keerutamised ja välja vabandamised....ma tean et hetkeline positsioon pole just kiita, võiks suisa öelda, et ebamugav on, aga kui ma vastuse saaks siis oleks lahendus käes ning süda rahul ja võiks ehk teema lõpetadagi.....

Tüdimus on ja väsimus on ja suur tahtmine on lüüa käega, saata kogu see krempel kus kurat ja loobuda....enese hingerahu nimel oma väikese kiivalt egoistliku lähenemisega, sest kes see maksab, kui puudub maksejõulisus ja kui olekski võimalus, kas peaks või sõltub see kõik ikkagi kontekstist....ja ma ei leia, et ma oleks siinkohal ülekohtune....sest minu isiklikust vaatevinklist on kõik hoopis teistpidi....ja punase niidina läbib pead tahtmine lüüa käega...lüüa käega puruks, nii et killud lendavad, välja raamidest ja vormist.......

Pagan, ma olen liiga pehme oma elu jaoks!

Käes!... ei mitte märts, see hakkab läbi saama juba ja mitte ka kevad, sest hetkel õue vaadates tundub et sugugi mitte veel käes...aga igatsus selle teise, selle suure ja inimeste rohke linna järele (mida mõned teised asjatundmatud ei suutnud oma niigi lühikesel tripil sugugi nautida......ja mis peaaegu solvavalt mõjus või õigemini sundis tegema korrektuure oma arvamustes ja mitte linna vaid ikka inimeste kohta)..... aga jahh, ma tean küll kus see tuli, see igatsus siis, ta tuli selle foto pealt mille ma leidsin...kus oli peal kodu, sisehoov....nainainai tädil vastas korterist on kindlasti kõik rõduääred jälle lilli täis topitud ja aknad on lahti, kõigil korraga ja mõnel korda mööda...korteritest tungivad õuele lõhnad, praadimise lõhnad, keetmise lõhnad, ülekeemise helid, televisiooni helid, maugumise helid ja haukumise helid ja pildid pildid köökidest ja elutubadest..... ja alumise juurvilja poe tädi teeb aina kaupluse uksel suitsu ja tänavad on räpased ja haisevad...jahh seal peaks olema juba nii soe, et haisevad üsna hästi prrrr....ja varsti võetakse katus pealt simpla siseõuelt ja veinipeeid on ikka veel odavad....nii-nii odavad ja linnapark haiseb muda järele....niikuinii haiseb ta muda järele.....ja tehakse välijookija varsti on palav......oeh tahaksin korra taas minna ja hingata sisse seda õhku....jalutada ja hingata ja eita pilke ja istuda ning võtta mõni õlu või vein ja veelkord vaadata ja hingata....päris rahulikult, sest kiiret ei ole......

Vahel tahaks olla iseendast kenam!

Moosi...jahh kõikide eilsete murelike vestluste, lausete, sõnade lõpetuseks tundub mulle, et nüüd ei jää muud üle, kui osta moosi...ja elu saab magusam.....

Imetabane...et mitte öelda imeväeline, et mitte väita, et imeline...ehk siis lihtsalt muinasjutuline.....nii võiks kokku võtta minu tänase päeva refereeringu rahvaluule žanrite temaatikal....

Muidu on nii, et kuu aega on tagasi kodus oldud ja lõpuks või viimaks või juba hakkab sisse murdma argipäev ja ma ei kirjeldaks seda hetkel kui päikese kiirte sissemurdumist aknasse läbi pilvepragude, millega kaasnevad helgemad toonid külma kodu seintel vaid pigem kui imetabasuse ja/või tagasiolemise tõeluse murenemise väikesteks kaduvuse tükkideks......mille asemel tekib muremaastik kidurate ohkemändidega.....

Ma ei teagi millest see kõik tuleb, aga ma arvan et väsimusest ja sellest, et on ootusärevus ja meeles mõlguvad vaid väga argised mõtted.... need aga omakord tekitavad tüdimust ja hirmu, et kas nüüd ongi käes, kas nüüd ollaksegi ainult argised ja kas nüüd ei olegi enam maagiat ses olemises....ja kas põgenemised ongi nüüd ainult ja ainult eraldi.... ses mõttes, et mis mõttes... et peaks vist vähem mõtlema....

Vahepeal aga otsustasin hingata vaid värsket õhku....sain tädiks taas, varsti lähen vaatan vääksu üle ja kiidan heaks, lapselise ime ikkagi, mis sest, et igapäevaselt nii tavaline tundub vahel.....ja siis rääkisin parema une nimel teekannu taga, rääkisin ja natuke ehtisin ja väheke luiskasin vbl ka...mitte niimoodi, et endal halvem sai, aga lihtsalt ma sain ju aru, olin kogu aeg saanud, kuid ei nõustunud igas aspektis....nüüd võisin ehtida küll, parema une nimel, enesetunde nimel...ma ei ole kade.....enam mitte...

Aga ikkagi, kas ei võiks olla juba kevad, kerge tuul ja päikesepaiste, võib ju olla et isegi mõned nurmenukud, nokudeta nurmenukud ja vähem rõivaid, et ei oleks nii raske minna õue ja vett pidavad jalanõud loikude jaoks, olgu siis kelle pisarad tahes......

Kaaren istus diivanil ja limpsis kõrgest pokaalist vahuveini, seda kohalikku, poolmagusat ja odavat, kui rahakotis juhtub raha olema....oli kalendrilise aasta esimene päev, talvine ja natuke vbl liiga külm kui võinuks, aga Kaaren ei kurtnud, ta ei kannatanud tolle jaheduse all just liialt....ta ei kannatanud parasjagu üldse millegi all eriliselt, isegi pohmelus eelmise päeva vahuveinist ja Vana Tallinnast ei vaevanud teda...vaid lõi meeldivalt eilase olemise, laisklevate, kergelt nostalgiliste ja muigavate tahkudega....ja Kaaren nautis seda...ta kuulas plekise kõlaga lemmiklaule ja mõtles...sedakorda sellele, mis juba möödas oli, ent mida polnud varem mahti läbimõelda....ta sirvis vanu märkmeid ja kirjaridu et kokkupakkida olulisem möödunud aastast ja see pakk siis riiulisse surada, teiste omasuguste sekka, oma elu elama......

Mida rohkem Kaaren luges ja mõtles seda enam muutus möödunu päeva nägu milles ta oli.....laisk, meeleline, irvitavalt muigav, rahulik, väga omasoodu kulgev, endale olemise hetki hammustav ja kuidagi natuke juhuslikult ja sihipäraselt võidukas ning tänuväärselt rõõmus. Kaaren ei suutnud meenutada, millal viimati oli aastapakk nii rõõmus ja lootusrikas...ta proovis küll statistika mõttes meeldetuletuseks heita pilgu teiste aastapakkide poole riiulisse, kuid seal olid nood eelmised aastad täiesti kummastavalt ühte kasvanud, enam polnud peaaegu võimalik pakkimispaberi värvegi eraldada rääkimata sellest, et oleks olnud võimalik neid ükshaaval taas avada ja kaugele või lähedale ulatuvaid järeldusi teha....tekkinud kängar oli riiduteta riiuli vallutanud ning paistis täiesti eneseküllane ja häirivalt iseseisev olevat...ja parem vast oligi...Kaaren ei vaevanud statistikaga rohkem oma pead...ta sukeldus tagasi möödunud aastasse ja pakimeisterdamisse. Hoolega nagu mosaiiki tehes lisas ta sinna mõtteid ja meeleolukilde, küll palavikust, suvekasukatest, tähepoisi sõnadest, ühistest tegemistest, Maleva nädalatest, vikerkaartest ja saunaskäikudest ning inimestest neist paarist uuest ja koormatäiest vanadest.

Lõpuks sai pakk valmis, Kaaren tõmbas viimistluseks veel jõupaberi ümber, sidus hoolikalt marukaru abiga jõulust jäänud punase paelaga kinni ja tegi lipsu peale.....seejärel vaatas ta tunnustavalt pakki ning paigutas selle, kerge kahetsuse värinaga hinges, riiulisse....Riiul neelas paki stoilise rahuga.

Sellega siis taas ühel pool, ohkas Kaaren ja täitis kergendatult klaasi ja keeras diivanile kerra.
Nüüd tarvitses vaid uue paki materjali ootama jääda, mõtles ta. "Et oleks meeldiv," sosistas ta marukarule ja lonksas järgmise sõõmu veini.

toks-toks-toks.....no kurat, mõtles Kaaren, ent ei loobunud veel......
....toks-toks-toks-toks-toks..
...toks-toks-toks...
...toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks-toks...
....toks-TOKS....
...sittagi raisk, vandus Kaaren viimaks ja andis valutavalt alla......
Kogu teravus oli kadunud.....nokk oli peas pehmeks läinud ja teri ei saanud kätte....
.....mis seal ikka, tuli putru edasi lürpida.....

...Viimasel ajal olen ma palju taas mõelnud, aega on liiga palju käes olnud ja nii on saanud seda sihtotstarbetult äramõtlemisse panustada....siiski vist mitte ainult mõtlemisse, rohkem võib olla isegi meenutamisse, meenutamisse ja mõtlemisse.....ning imestamisse

Kui aus olla, siis ega mu meenutused väga kaugele ei ulatu, põgusalt keskkoolini mitte kaugemasse olnusse...aga ei saa kurta, et oleks vähe mida meenutada, pigem vastupidi, pilt kisub õige pea virr-varriliselt kirjuks ja ei loe nüansse välja või kipub kätte sassi minema...
...kogu too teismelise eas igatsetud elu....ma poleks kunagi midagi sellist oodanud, arvanud, unistanud....nii suur hulk tundeid, nii suur hulk tundeelamuslikke variatsioone.....kurbusest, rõõmust, piinlikkusest ja muust.....nii palju elu ühe inimese jaoks....

Naljakas on iseendaga niimoodi riidu minna, et ühes kehas raske olla, naljakas on, kui raske on tegelikult olla enesekindel, aga samas kui kerge on olla enesekeskne, kuidas mingitel momentidel tuleb pohhui peale, kuidas mõnel hetkel on vaja põdeda nii, et ninast veri väljas, kuidas on elus asju mille puhul pole valetamine mingisugune probleem, kuigi ausus on alati eesmärk olnud, kuidas võib leiduda situatsioone, kus hea olemine ei ole variant, kuidas mõnikord tigedus ei taha sisse ära mahtuda ja kõvaketas tuleb peatada voolu välja lülitamisega, kuidas inimene võib olla niimoodi katki, et hing ongi vaid väikeste üksikute tükkide kuhil.......

Ja need inimesed, need kes tulevad su ellu, kui lihtne on nende külge klammerduda, kuidas nad võivad oma uudsusega meeletult huvitavad tunduda, kuidas nad võivad su hinge minna sellega, et nad ei hooli sust sugugi, kui valel hetkel võid sa kohtuda õigete inimestega, kui õigel hetkel sa võid kohtuda õigete inimestega, kuidas vahel tundub, et selles kõiges peab olema mingisugune seatus....kuidas mõnel hetkel tundub inimeste seatus su elus ülekohtune ja ebaõiglane.....
....kuidas on neid, kes jäävad, vaatamata kõigele, kuidas on neid, kes tulevad ja lähevad kergelt, kuid jätavad maha kordumatud hetked, kui palju on lihtsaid sattumuslikkusi, millest saavad elutähtad tandemid....

Ja kui palju, kui palju võib tähendada füüsiline lähedus, kui palju võib leida lohutust teisest inimesest, kui palju on hetki, kus ei ole muud kui mugavus või muud kui põhjendatult põhjendamata hirm üksinda oleku ees, hirm üksikuks jäämise ees....
Kui hästi võivad ühes paadis istuvad võõrad teineteisest läbi näha, kui palju on ühes paadis istuvaid tuttavaid, sõprugi, kes teineteisenigi ei näe, rääkimata läbinägemisest....

Ma poleks teismelise eas kunagi arvanud, et nii palju ruumi antakse inimeseks kasvamiseks, et lagi ei paista kätte....
Oma naiivsuses ei oleks ma suutnud ettegi kujutada, et on nii palju erinevaid variatsioone tunnetest, mida tunda...ja et tundmine võib olla koormav või vajada leppimist....

Ma poleks kunagi arvanud, et enda lihtne elu võib tagantjärgigi imestama panna, et meenutades võib ühtaegu enda üle muiata, piinlikkust tunda ja tahta mitte unustada......ja kuidas sõnakõlks "ma ei kahetse mitte midagi" peidab enda taga alati kompromissidega kokkulepet.......

Ma ikkagi tihedasti tahaks, et oleks päriselt pärisolemas päris inglid....sellised üdini head ja arukad ja ilusad ja avitavad....sellised, ilma jumalata haldjainglid, kes teavad teed sinna vikerkaare otsa, kust võib lohutusekski kasvõi vaid tuua täitunud unistuste udemeid, sinilinnu või pruuni põrnika lootust toova....kes annavad silmi väikeste asjade märkamiseks ja rõõmustamiseks...kes koputavad õlale ja ütlevad, et vabandage, aga te lähete täiesti vales suunas......keda kõiki võiks kutsuda klaarikateks, sest neid ei ole võimalik varjutada......

Ma nii väga vahel tahaksgi jääda uskuma, et ongi olemas hea headus ning head tegijad....päris pärises

Kaaren tundis ennast räbalasti või suisa räbalana aga ega seal vist suurt erinevust polegi, üks sitt kõik, leidis ta end voodis kerra keerates.... 

...kuidagi tõrges oli olla, täpselt polnud aru saada, et mis valesti oli, ent miski siiski pigem painas kui paitas....vist oli vares valu, harakas haiguse ja must lind muud mured saanud....

Aga "muud mured" on ju see kõige viletsam kompott.....oleks tahtnud lihtsalt valjusti ja valusalt ropendada aga ei saanud, kuuljaid oli, küsimused oleks aga liiast olnud...nagu ikka juhtudel kui isegi veel ei adu päriselt, et miks.....või kui saad aru kusagil oma linnuaju tagasagaras, ent ei suuda artikuleerida.....lihtsalt väga väsitav on siis seletema hakata, et surub, sisse mässitud tunne on, et oled nagu omadega puntras ja ei oska harutama hakata, et väsinud on, et kahtlused on, et kõhklused on, et hirm on ja et kui päris üdini aus olla siis ikkagi päris täpselt ei tea.....et....

Ja omajagu hästi teadis Kaaren, mis talle selle peale öeldaks, ta teadis isegi enda arust seda, mis sellest omas peas mõeldaks, mida tuntaks....ent kogu sellest teadmisest poleks hetkel karvavõrdki kasu olnud, või vähemalt nii tundus.....

Kaaren avas silmad ning passis trotslikult enda ees laiuvat seinalappi, ta sai aru küll, et ta oli loorberitele puhkama jäänud, et juba ammu oleks pidanud tõusma, mitte end aina ja aina uuesti premeerima ja edasi kiitma...jahh juba ammu oli aeg...aeg oli ammu küps....ent tema ei teinud tegemagi, heal meelel oleks ta lihtsalt tahtnud silmad kinni pigistaa ning öelda, et ei ole, sest ei näe.....aga ei tulnud välja....kusagil enda musta kesta sees teadis ta liigagi hästi asjade seisu, seal sees polnud mingisuguseid pehmemaid asjaolusid, seal oli ta nii nagu ta päriselt oli, ilma igasuguste ilustavate trilleriteta. Ta oleks juba ammu pidanud asja kallale asuma, enda tagumiku närtsinud loorberitelt püsti ajama ning pihta hakkama või vähemalt seisukoha võtma....aga miski tema sees hoidis teda tagasi, see miski oli teadmine, et kaotused ei meeldi, et loobumine on omapeajagu võimatu....

....pfff ehk siis kes enda elu ikka keeruliseks ajab kui mitte isekas ise.....

Njaa, kuid ka see teadmine ei aidanud tegelikult ennast vähem räbalalt tunda, otse vastupidi....Kaaren trampis mõttes jalgu.... see ei viinud kuhugi, ent oli sama otstarbekas kui kõik muu, mis pähe tuli, siis sulges ta silmad. 

Ta oli liiga väsinud et mõelda, rääkimata välja mõtlemisest, kaine mõistus magas juba ammu.......või vähemalt nii Kaaren endale lambaid lugedes kordas.......kas ta ka ise uskus, see oli endalegi teadmata....muud mured ei jätnud teadmiseks ruumi vist....

Mina olengi pervert....kole mõelda küll, aga maha salata kah kuidagi enam ei anna.
Olen blogipervert, kes käib ja kiibitseb, neelab ahnelt teiste inimeste sõnu, teiste inimeste elusid....päevagi ei lähe mööda kui ma taas leian end nendelt samadelt lehekülgedelt lootuses, et antakse taas mõni pala, mõni tükike, väike lausekenegi, mida siis järada... kui ei anta lahkun pettunult virtuaalne saba jalgade vahel hädiselt ja otsin uusi ohvreid, sõõme värsket tuttav-võõrast elust.....

Enim meeldivad mulle inimeste blogid, keda ma natuke tean, vahel vähe rohkemgi tuttav olen, kuid kellega mingit pidevamat ja sügavamat tundmist pole antud.....nii hea on mõelda siis, et ahh vot, ahh nii nad siis mõtlevad, et nii siis elavad, et niisiis..vatsiis...poleks arvanudki.....või näed mis uued tuuled....või et vot selline siis on noorem generatsioon.....sedasi siis kasvatakse ja nõnda mõlgutatakse.

Kõrges hinnas on ka kallimate persoonide märked, just nende, kellega muidu räägid harva või kes on kusagil kaugemal ära.....nende siseilma oled võibolla pilke heitnud küll, kuid kuna nad eemal on, või kiirest elavad või kuna ise eemal oled, kuid otsest sidet luua keerulisem, siis on hea kui on vähemalt võimalus nende väikeste käpakestega klahvidele toksitud ridasid lugeda ja kursis olla, kas on hea või halb, kas on miskit huvitavat juhtunud või kummastavat nähtud või muud......

Võõraste inimeste blogirullid mind ei tõmba, pole nagu millegagi seostada, pole nagu huvi, mis ma ikka....kui ilukirjandust tahan, siis loen mõnd head raamatut.....Aga need tuttavate ja kallite blogi.....need teevad ihu imelikuks, need lahutavad igavlevat meelt, need annavad ainest järele mõelda või vahel varrukasse kihistada....nii hea, nii hea, nii hea.....

Eeehm...ei teagi, mida üle nii pika aja võiks või peaks ütlema, kogu minu senise vaikuse saab kokku võtta vast tolle lihtsa ja ammutuntud looga...

Elas kord linnuke, linnuke nagu linnuke ikka, lendas ja laulis, laulis ja lendas...ühel heal päeval lendas tema lauldes kõrgel-kõrgel kuni kogemata liiga kaugele sattus ja ära külmus. Külmununa kukkus ta maapinnale, kenale aasale. Aasal sõi parasjagu lehmakari, nende seas Mustu, eriti tore ja suursugune lehmjas elajas....täitsa märkama tegmata sittus Mustu külmunud linnukesele peale suure lehmakoogi, ise rahulikult ristikut edasi mäludes...linnuke aga sai lehmakoogi all sooja, sulas üloes ja hakkas suurest rõõmust laulma....aasal sattus oma jalutuskäigul olema ka naabri kõuts, kes linnkuese laulu kuulis... mahlakat suutäit aimates, kaevas ta linnkuese ũles ja pistis pintsli...

Lool olevat kolm moraalset tahku:
Alati ei ole sulle peale sittuja sinu vaenlane
Alati ei ole sinu väljakaevaja sinu sõber
Ei tasu laulda, kui on hea ja soe olla!

Just selle viimasega põhjendaks siinkohal oma tasast olekut ja ikaldust....

Aga muidu on nii, et praegune aktuaalne koht on Budapest. Ning niikaua kuni on aktuaalne leiab kilde minu olekutest ja äraolekutest järgnevast: buddhaspests.blogspot.com ...

Seal elavad Brunella ja Edgar.....minu ja tähepoisi nahas või vastupidi....

Lubama ei hakka ka, et siinne päris soiku jääb, sest kes seda eestlaslikku laulukirge ikka lõputuseni taltsutada suudab.....

Kaaren istus pingile, 10 minutit veel bussi tulekuni...pole ullu, õhtu oli kaunis... ta vaatas enda ümber, bussipeatuses oli pühapäevaselt vähe inimesi...need kes olid, olid suvised, puhkajalikud....ilus, ei muud....mõtles ta ja heitis pilgu teisele poole laia vöödilist sõiduteed... sealses peatuses istus üks armunud noorpaar, poiss oli toonud tüdrukule lille ning nüüd nad ootasid, teine-teise ümbert kinni hoides, et sõita koju, peitu pilkude eest.

Miski väike ja terav kihvatas Kaarna hinge, ta pööras pea kõrgele kirikutornile.... Mälestustest voolas lagedale teadmine, et ta oli siin bussipeatuses omal ajal tihti toda kirikutorni vahtinud, tuttav oli ta, kokku ikka õige mitu tundi oli ta siin seda torni passinud, võib ju olla, et suisa päevi, sest tollest bussipeatusest sai kojuviiva masina peale mitu aastat....Rohkem aega oli ta veetnud vbl vaid tolle suure punase kooli juures asuvas bussipeatuses...ning selles kodulähedases rohelises...jaa, nendes oli ta võib olla tõesti rohkem seisnud...kuid too kirkuvaatega paik oli kindlalt kolmandal kohal.....

....Kaarna tuju oli natuke naljakas või ausamalt väljendades oli Kaaren kuidagi naljakalt tujutu...teab mis see nüüd oli, kas pikk rongalend pealinna, mis väsitas, või rummist tekkinud melanhoolia või ikka too vana ootamine, mis tujutuks tegi, kuid naljakas oli küll....sest tujutuses oli hulganisti kõhedust ja midagi helget samas ka...ärev näriv kõhedus konkureeris sissepugenud naiivse helgusega....maailm tundus valulikult kena taas...tundus, et elus on imeilusaid hetki ja väga meeldivaid inimesi, kes aitasid elada ning kauneid paiku, kus on lohutust...ning samas kogu selles toreduses oli olla kuidagi hirmus kõhe....kuidagi külm ja kohatu...jahh just kohatu...

...Tolle äratundmise saateks vurises kohale buss, vaatele enda sisse tõmmati kiiresti kardin ette...Kaaren ei tahtnud rohkem vaadata....tuli astuda bussile!

Meie simunase söögisaali aken on kui üks väärt televiisor....tavaliselt saab sealt väga tõetruud ilmateadet kaeda, kuid vahel on eetris ka muud saated..ükspäev näiteks, näidati jalgpalli, kogu meie rühm sealhulgas rühmajuhid jälgisid mängu kulgu õhinaga...nagu ikka mängis kaks võiskonda, kohalikud noormehed särkidega ja kohalikud särkideta noormehed...muidugi mõista olin mina naiseliku nõrkusega viimaste poolt...kuna mäng aga pikale venis ja võit nägemata, kuigi mänguilu oli palju :)

Eile sai lõunasöögi juurde vaadata loodussaadet - toonekurg jahil....põnev oli... kuid lõppes ootamatult rästiku tabamisega ja toonekure lahkumisega ekraanilt tiibade laperdades...

Kui sporti, ilmateadet või loodusaateid kavas pole on söögisaali televiisori ekraanil imekaunid loodusvaated rapsipõllu, tumeda kuusemetsa viiru ja erivärviliste taevalappidega...sulnis, ei muud...

eeeehm....eeeehm...et siis tuligi ära too kaua oodatud kiri...et ollakse nõus, et lähen, annavad rahagi...nüüd ei oskagi nagu enam selle peale midagi kostagi....vist tuleb minna....eeehm....

vatsiis....

Need uned...need on vahel ikka absoluutselt ülehinnatud....sest tegelikult ei ole üldse naljakas näha väga vastikut suure draamaga lahkuminekut ja sõda unes äärmiselt tõetruude ja asjakohaste märkustega, ning siis leida järgmisel hetkel ennast Väike-Maarja ja Rakke vahelisest koolimajast äratuskella kinni löömas....sellisel hetkel ei saa enam üldse aru, mis on päriselt ja mis on uni...
...natukese aja pärast, kui noored viledega tuppa vajuvad ja võimlema kupatavad on muidugi asi juba hulga klaarim, kuid too liiga tõetruu draama ja sellest tekkinud kahtlused, kihklused, kõhklused lammutavad päeva...noh ja lõpuks saab sõnum saadetud, sest helistada pole ju võimalik, rääkimata kohtumisest...ning siis algab lõputa näiv ootamine.....vastuvõttev telefon lülitatakse sisse eiteamillal...üsna kiiresti hakkab juba muidugi ka enda rumaluse pärast piinlik, kuid sees ju närib.....lõpuks kunagi pärast orienteerumisi ja korraldamisi ja punktide lugemisi ja muud möllu on telefoniekraanil väike ümbrik...rumal muresõnum jõudsid juba tundide eest kohale ja vastuski on ammu tulnud...natuke murelik, natuke pahane, natuke kauge ja kontekstist välja rebitud, natuke hea ja hooliv....hakkab keeruline, tahaks selgitada.....üldse niiiiiii seda ju ei mõeldud...lihtsalt tooo uni....too uni oli nii paha ja tõetruu ja kedagi ei olnud, kes selle ära kallistaks.....pfff....saadetud saab uus sõnum, et lepitada, või saada kinnitust ning algab uus õhtutundide ootus....kibeleva olekuga rinda pistes....

Teate, aga mulle meeldib see põhjamaa suve värk........et taevas püsib hele läbi öö ja on niiiii piirituseni ulatuv.... kõrguse kargus, udu ja muu....jahh meeldib küll, hulga enam kui too lõunas pähe kukkuv tuhande tähega kott...ei noh see on ka tore, kuid mitte kogu aeg... sugugi mitte kogu aeg...sugugi mitte terve suve...jaaa...praegu meeldib see paari tähene heledus...

...aga kui sellest käimasolevast valevast eksiilist metsas rääkida, siis kokku võib selle võtta poeetiliselt et:...ja kohviubadest me teeme teed....nagu laulis eile margus, aga muidu hakkab esimene nädal mööda saama, natuke keeruline on, ei ole veel päris taipama hakanud ja natuke kohatu on ka...kahe vana olija kõrval 25 noort kantseldada pole teab mis pidu...aga üldjoontes ma end päris maha ei kannaks....veel vähemalt mitte...

...jahh ja täna lõi tähepoisi igatsus viimaks palgiga jalad alt, mis pole muidugi liialt ootamatu, kuid ega see asja väga kergemaks tee...samas olen olnud muidu tubli niiii mitu päeva juba, et viimane aeg vahepeal igatsuse mõrumagususes supelda..
..njaa...naljakas on see olemine...ma olen siiani imerahulik olnud, mingi kindlusenatukese ja teatava rõõmuga, selline tunne on hea...naljakalt armunud...

...hmmmm, aga nüüd ma tunnen et kisub imalaks ära, ma parem lähen kaen, kes täna ping-pongis kellele ära teeb...või astun välja tsipakeseks ja vaatan veel seda taevast....jaa...ja homme sõidan korra Rakkesse...just, nii ma teengi, samal ajal muidugi mõeldes...teadagi....miu....