Kaaren istus pingile, 10 minutit veel bussi tulekuni...pole ullu, õhtu oli kaunis... ta vaatas enda ümber, bussipeatuses oli pühapäevaselt vähe inimesi...need kes olid, olid suvised, puhkajalikud....ilus, ei muud....mõtles ta ja heitis pilgu teisele poole laia vöödilist sõiduteed... sealses peatuses istus üks armunud noorpaar, poiss oli toonud tüdrukule lille ning nüüd nad ootasid, teine-teise ümbert kinni hoides, et sõita koju, peitu pilkude eest.

Miski väike ja terav kihvatas Kaarna hinge, ta pööras pea kõrgele kirikutornile.... Mälestustest voolas lagedale teadmine, et ta oli siin bussipeatuses omal ajal tihti toda kirikutorni vahtinud, tuttav oli ta, kokku ikka õige mitu tundi oli ta siin seda torni passinud, võib ju olla, et suisa päevi, sest tollest bussipeatusest sai kojuviiva masina peale mitu aastat....Rohkem aega oli ta veetnud vbl vaid tolle suure punase kooli juures asuvas bussipeatuses...ning selles kodulähedases rohelises...jaa, nendes oli ta võib olla tõesti rohkem seisnud...kuid too kirkuvaatega paik oli kindlalt kolmandal kohal.....

....Kaarna tuju oli natuke naljakas või ausamalt väljendades oli Kaaren kuidagi naljakalt tujutu...teab mis see nüüd oli, kas pikk rongalend pealinna, mis väsitas, või rummist tekkinud melanhoolia või ikka too vana ootamine, mis tujutuks tegi, kuid naljakas oli küll....sest tujutuses oli hulganisti kõhedust ja midagi helget samas ka...ärev näriv kõhedus konkureeris sissepugenud naiivse helgusega....maailm tundus valulikult kena taas...tundus, et elus on imeilusaid hetki ja väga meeldivaid inimesi, kes aitasid elada ning kauneid paiku, kus on lohutust...ning samas kogu selles toreduses oli olla kuidagi hirmus kõhe....kuidagi külm ja kohatu...jahh just kohatu...

...Tolle äratundmise saateks vurises kohale buss, vaatele enda sisse tõmmati kiiresti kardin ette...Kaaren ei tahtnud rohkem vaadata....tuli astuda bussile!

Meie simunase söögisaali aken on kui üks väärt televiisor....tavaliselt saab sealt väga tõetruud ilmateadet kaeda, kuid vahel on eetris ka muud saated..ükspäev näiteks, näidati jalgpalli, kogu meie rühm sealhulgas rühmajuhid jälgisid mängu kulgu õhinaga...nagu ikka mängis kaks võiskonda, kohalikud noormehed särkidega ja kohalikud särkideta noormehed...muidugi mõista olin mina naiseliku nõrkusega viimaste poolt...kuna mäng aga pikale venis ja võit nägemata, kuigi mänguilu oli palju :)

Eile sai lõunasöögi juurde vaadata loodussaadet - toonekurg jahil....põnev oli... kuid lõppes ootamatult rästiku tabamisega ja toonekure lahkumisega ekraanilt tiibade laperdades...

Kui sporti, ilmateadet või loodusaateid kavas pole on söögisaali televiisori ekraanil imekaunid loodusvaated rapsipõllu, tumeda kuusemetsa viiru ja erivärviliste taevalappidega...sulnis, ei muud...

eeeehm....eeeehm...et siis tuligi ära too kaua oodatud kiri...et ollakse nõus, et lähen, annavad rahagi...nüüd ei oskagi nagu enam selle peale midagi kostagi....vist tuleb minna....eeehm....

vatsiis....

Need uned...need on vahel ikka absoluutselt ülehinnatud....sest tegelikult ei ole üldse naljakas näha väga vastikut suure draamaga lahkuminekut ja sõda unes äärmiselt tõetruude ja asjakohaste märkustega, ning siis leida järgmisel hetkel ennast Väike-Maarja ja Rakke vahelisest koolimajast äratuskella kinni löömas....sellisel hetkel ei saa enam üldse aru, mis on päriselt ja mis on uni...
...natukese aja pärast, kui noored viledega tuppa vajuvad ja võimlema kupatavad on muidugi asi juba hulga klaarim, kuid too liiga tõetruu draama ja sellest tekkinud kahtlused, kihklused, kõhklused lammutavad päeva...noh ja lõpuks saab sõnum saadetud, sest helistada pole ju võimalik, rääkimata kohtumisest...ning siis algab lõputa näiv ootamine.....vastuvõttev telefon lülitatakse sisse eiteamillal...üsna kiiresti hakkab juba muidugi ka enda rumaluse pärast piinlik, kuid sees ju närib.....lõpuks kunagi pärast orienteerumisi ja korraldamisi ja punktide lugemisi ja muud möllu on telefoniekraanil väike ümbrik...rumal muresõnum jõudsid juba tundide eest kohale ja vastuski on ammu tulnud...natuke murelik, natuke pahane, natuke kauge ja kontekstist välja rebitud, natuke hea ja hooliv....hakkab keeruline, tahaks selgitada.....üldse niiiiiii seda ju ei mõeldud...lihtsalt tooo uni....too uni oli nii paha ja tõetruu ja kedagi ei olnud, kes selle ära kallistaks.....pfff....saadetud saab uus sõnum, et lepitada, või saada kinnitust ning algab uus õhtutundide ootus....kibeleva olekuga rinda pistes....

Teate, aga mulle meeldib see põhjamaa suve värk........et taevas püsib hele läbi öö ja on niiiii piirituseni ulatuv.... kõrguse kargus, udu ja muu....jahh meeldib küll, hulga enam kui too lõunas pähe kukkuv tuhande tähega kott...ei noh see on ka tore, kuid mitte kogu aeg... sugugi mitte kogu aeg...sugugi mitte terve suve...jaaa...praegu meeldib see paari tähene heledus...

...aga kui sellest käimasolevast valevast eksiilist metsas rääkida, siis kokku võib selle võtta poeetiliselt et:...ja kohviubadest me teeme teed....nagu laulis eile margus, aga muidu hakkab esimene nädal mööda saama, natuke keeruline on, ei ole veel päris taipama hakanud ja natuke kohatu on ka...kahe vana olija kõrval 25 noort kantseldada pole teab mis pidu...aga üldjoontes ma end päris maha ei kannaks....veel vähemalt mitte...

...jahh ja täna lõi tähepoisi igatsus viimaks palgiga jalad alt, mis pole muidugi liialt ootamatu, kuid ega see asja väga kergemaks tee...samas olen olnud muidu tubli niiii mitu päeva juba, et viimane aeg vahepeal igatsuse mõrumagususes supelda..
..njaa...naljakas on see olemine...ma olen siiani imerahulik olnud, mingi kindlusenatukese ja teatava rõõmuga, selline tunne on hea...naljakalt armunud...

...hmmmm, aga nüüd ma tunnen et kisub imalaks ära, ma parem lähen kaen, kes täna ping-pongis kellele ära teeb...või astun välja tsipakeseks ja vaatan veel seda taevast....jaa...ja homme sõidan korra Rakkesse...just, nii ma teengi, samal ajal muidugi mõeldes...teadagi....miu....

Ei möödu kuudki, kui ma juba....

....või siiski vbl kuu ikkagi möödus, sessiga maadeldes ja lõpuks läbi haiguse alla jäädes, vaheda väitsaga pilvi läbi lõigates ja ikkagi vihmase jaanipäevaga leppides, mõeldes, et nüüd tuleb võtta viimast ja ikkagi tundes, et on puudus ja igatsus jääb kraapima hinge, püüuga puhata meeletult kuni noortega eksiili siirdumisse, kuid lõpuks ikkagi kahetunnise ööune ja 18 tunnise pika päeva järel laagrisse jõudes...

...ehk siis ei miskit uut, omamoodi....plaanid, plaanid, plaanid ja siis see nende teostumatuse rõõm....

Njahh..mis edasi saab ei oska praegu arvata, ei oska ennast kuidagi veel suhestada, aga üks on kindel ees saavad olema põnevad ja kindlasti proovile panevad kolm nädalat...ennustan, et vett ja vilet saab olema... aga mis seal ikka, mis ei tapa, teeb vigaseks.....või kuidagi teisiti.....pfff...ma rohkem kuradeid seinale ei maali....lähen vaatan parem mis toimub või üritan hoopis puhata ehk undki näha.....

Ja ongi käes....minu viimane tööpäev siinses kastis....

Tähepoiss küsis, et kas kurb ei ole natuke ära tulla ja ma olin sunnitud nentima, et ei ole...mul on sellest kohast ja sellest tööst niisuur tüdimus peal, et ei ole sugugi kahju....

Nüüseks olen ma reisikonsultandi tööd teinud 1 aasta ja 8 kuud, see on minu isiklik järjest-töötamise rekord, palju õnne mulle...
Mis ma oskan öelda, täiskohaga võib seda tööd teha, poole kohaga ei ole mõtet...telefoni otsas oli pingelisem, aga ka huvitavam, kastis on igavam kuid kontakt kliendiga on vahetum......
...kuid suures plaanis, pole see päris see töö, mida ma teha tahaksin....ma ei ole nii inimeste inimene ja mulle ei paku huvi kellelegi puhkusepakette soojale maale pähe määrida, ma ei suuda seda tõsiselt võtta.....ei huvita noh......
Tore selle töö juures on olnud toredad kolleegid...pole ammu sellistes kogustes endast nii erinevaid inimesi kohanud, kõik minust teistmoodi, kuid äärmiselt toredad inimesed...ma olen tänulik, et ma nendega koos olen tööd saanud rabada.....neid jääb võib olla hingki pisut igatsema....

Muidu aga on meel eilsete tundemöllude taustal tagasihoidlikult rõõmsameelne, tiritamm ei kasva, kuid mul on siiski siiralt hea meel, et ma siin suvel istuma ei pea ja ühtegi laevapiletit enam müüma ei pea, võin hoopis rahulikult oma kooliasjadega tegeleda ja lastega metsas möllata ja suve nautida...niipalju kui selleks mahti jääb....eks vaatab, mis sügisel saab, kuidas ja kuhu ja miks...vaatab ja näeb....

...Kunagi tuleb kindlasti jälle ka tööle minna....
...kuid sellele ma veel ei mõtle....
...las väike peake tegeleb vahepeal muuga ka....

Tahaks teha elule pai!

Kogu tänane päev on möödunud kuidagi üle noatera...algusest pea et otsani välja..töölejõudmisest lõppedes haldjatantsu pärale jõudmisega, minu virtuaalsesse postkasti......kõik on läinud lõpuks üle ootuste hästi vist, kuid toda minekut on saatnud tugev pinge ja ohutunne, et kõik kisub eriliselt halvasti......ja see on omajagu tüütult kurnav....

Koju jõudes valdas mind juba igaljuhul soov end täisulatuses kandadest juukse, peast eemale jääva, otsani veini uputada...selleks otstarbeks sai muretsetud ka poolteist liitrit veinijooki, hoolimata sealjuures vähimatki pangaarvest... praeguseks hetkeks on saavutatud olek, kus on juba natuke tuim olla.....

Tegelikult tahtsin ma jagada, hirmsal kombel, tahtsin jagada, ent sel hetkel kui selleks sobiv hetk tundus avalduvat....ei olnud enam kellegagi seda teha....mitte vähemalt nii nagu ma oskasin tol hetkel ette kujutada.....ja hetkega jõudis kohale meeletu üksinduse hurmav-hirmutav tundmuslik taju.......vastasin antule eemaletõukava trotslikkusega.....
...meid ei ole olemas, on vaid üksikolelus, põkkumistega....on vaid mina ja seal ümber olev mull...ning loota, et keegi jaksab tunda pidevat huvi, mis toimub mullis või sinus, on liig....sest see on hirmus väsitav ja tähendab sinu oma mulli võtmist vast....ning too pole sugugi võimalik koguaeg, eriti siis kui endas ja oma mullis niigi tundub tegemist olevat, ilma sinutagi.....

Tegelikult ma ei tea, kust on pärit minu ideaal, et saab jagada, et kusagil saab jagada alati.... sest leidub too, kes jaksab tunda huvi, alati.... ja ei lepi sugugi pääseteedega, mis pagemiseks viisakusest ikka jäetakse....
Jahh, ega ma olen äärmusteni isekas ka, mulle tundus, et teiselt poolt ei tahetud sugugi jagada...taheti sulgeda välja...ja olla....ning las olla, olgu.....lihtsalt...aga võib ju olla, et ma tegeliku sootuks mõistmata jätsin....

Ma kusagil sisimas mõistan, et tegelikult ei saa keegi, kunagi kellestki teisest päriselt aru...ma suudan aksepteerida noid paratamatusest paratamatult tekkivaid kohaseid üksinduse tunde hetki, mis ajuti suisa vägisi vägagi nauditavad olla saavad ja vabaduse annavad....
....aga kusagil sisemas on mus naiivne soovitäis ootus, et päriselt, päris ideaalvariandis on võimalik tajumuslik hingeline lähedus ja on võimalik see, et teise hingel väga ei trambita, vaid vaid vahel astutakse kergelt varbale....et natuke vähemalt üritatakse tajuda....et, et, et....ma õigupoolst ei tea, mis see on, mis siia otsa käib....



Veiniost selleks, et tuimestada on täna oma eesmärgi saavutanud.... murele kohta ei antud....on ainult kerged värelused ja nõrgad tuiked kahtluste manuses....ja see on hea, sest nad jäävad küll meelde, kuid hetkel ei tekita katkestusi siduvates läbistuvates liigutustes...panevad vaid mõtlema nii kaua kui silm lõpuks plõksakaga kinni vajub....

Nädalavahetusel pidas minu püha perekond sünnipäevi, sünnipäevi oli kogunenud selleks hetkeks juba kolm, mis kõik pidamata olid jäänud...noh aus olles tegelikult suisa neli aga too viimane oli juba nii paksu unustusehõlma alla vajunud, et meenutuseks sai vaid välja juuritud üks ilusas karbis Jameson, ei muud.... Olemine algas juba varahommikul kui tallinlased kõigi oma kodinatega Taaralinna maabusid ja all korrusel talgute raames tolmutama kukkusid...mina magasin sellel ajal veel küll õndsalt, kuid kuulda sai sellest õhtuni välja.

Kui me Tähepoisiga trepil pahaaimamatult keskpäevast hommikukohvi jõime, tabas minu püha fahmiil, vähendatud kooseisus küll, meid ootamatult selja tagant... paar kohmetut tutvustust ja juba ma olingi kaasatud ürituse ettevalmistuskomitee köögitoimkonda, Tähepoisi suutsime mõneks tunniks siiski säästa ja eksiili saata.......

Pärastlõunal, kui salatid hakitud ja esimesed veinid joodud ning viimane ostlemistiir linnapeal tehtud, hakkas pihta vali grillimine ja pidutsemine tagaaias, ei läinud palju vaja, kui välja said toodud lauluraamatud ja suur katkine pasun...melu jagus, valju laulujoru ja mõne emotsionaalsemagi noodiga tunniks kolmeks vast, siis hakkas vanematel külm ja pool seltskonda puges tuppa peitu, nooremad ja uljamad jäid lihamaialt edasi grillima, sest tuli pajas soojendas õllega päris hästi...

...pärast naabrivalve tõhususe tõestust, paari kiirema jooksusammuga noormeestele, ja elevusega naiste seas, tuli peoperemehel mõte sauna teha... hea mõte oli....saun oli suitsusees grillimisele ilusaks lõpuks...miks pärast sauna, veel ikkagi sellele Jamesonile tuli päkad silma ajad, seda ma ei tea....
...seda kuidas me punkrisse jõudsime, ma veel mäletan, hilisemast tegevistikust on mul kah paar ähmasemat mälupilti, kuid seda, mis tingimustel lõpuks magama jäädi, ma enam küll ei mäleta.....

Hommik oli pehmelt öeldes sinine.... ülestõusmine oli sunnitud ja käis vastu igale mõistuserakule peas....kuid sai siiski suuremate vahejuhtumiteta teostatud, ning eesmärgiks seatud püha perekonna Tallinna poole ärasaatmine toimus tõrgeteta...
Pärastisest tegusast päevast ajalugu vaikib...kleepusime Tähepoisiga minu suure voodi linade vahele. Õhtul küll korra tõusime, kuid ainult selleks, et näljast tigedat ihu vähe kosutada ja massu rongile saata, siis vajusime tagasi....järgmise keskpäevani....

Täna aga olen ma ulakas tujus...tahaks teha, tahaks teha igasugu lollusi ja rumalusi ning huilata pärast laginal.....aga ei saa, ei saa, sest ma olen jälle siin pagana hiinapiina kastis...vastas kellamüüja tibi valges pusas........õnneks, ei ole enam palju kannatada..... ja siis...ja siis ma ütlen, siis saab lollusi kamalutega....

Kaaren tundis, et ta on eksinud....ära eksinud....või lihtsalt eksinud, see vist ei olnudki oluline...detailide täpsus sellises pahameeles oli liigne luksus......Kaaren oli kuri, ta oli niiii kuri, et tahtis mõistuse võtta, kuigi polnud vist midagi enam võtta, ning kurb ja abitu sellest kõigest kokku....Ta oleks tahtnud enesest lihtsalt lahti saada, väikesteks tükkideks rebida ja ära visata....Ta ei tulnud toime, ta ei osanud elada...persse, ta polnud kunagi osanud elada.....kuid tavaliselt ei puudutanud see suuremal määral kellegi teise perset......aga nüüd, oli tekkinud olukord, ilus olukord, manuses võimalus olla õnnelik.... aga ka seda ei osanud Kaaren kasutada..... ja seekord oli võimalus, et keegi teine saab samuti haiget....

Kaaren vihkas ennast sel hetkel aga ta vihkas elu veel rohkem....mille kuradi pärast, olid temale kõik asjad ilma kasutusjuhendita serveeritud....ja nii keerulistes pakendites... ta ei osanud niimoodi ju neid kasutada, ta ei osanud olla, ta ei osanud elada, ta ei osanud olla õnnelik ja mitte teha teistele haiget....ta pea oli täis suuri ja ilusaid mõtteid, kuid need ei läinud selle maailmaga kokku, keegi oli ta valesse kohta saatnud, keegi oli teinud rumalat nalja ja Kaarnal oli endast ning neist, kes tema ümber olid pillutud, hale....

Ta oli valmis andma loobumisvõidu...ärge andke mulle õnne sellistes keerulistes pakendites.....ma ei oska neid avada, ma lõhun nad ära ja teised mu kõrval saavad samuti haiget...sisistas ta läbi pisarate...

...ta tundis kuidas afektiseisund hakkas kergelt järele andma.....ta vappus üle keha ja vajus ulgudes voodile.....kurbuse, viha, haleduse, abituse, uhkuse ja armastuse segune tundelaine voolas tast üle....

....Kaarnal oli häbi....ta oli liiga uhke iseenda käitumise jaoks, see tegi haiget......

Kaaren oleks tahtnud sündida aega, kus ta oleks osanud elada, oleks osanud olla õnnelik...või üldse mitte sündida või anda loobumisvõidu, viimast ei suutnud ta teha, sest armastas ennast selleks liiga palju, lootis liiga palju......ta teadis, et see kõik on idiootne...ta teadis, et see kõik on mõistusevastane, arutu ja iga palve oleks juba liiga palju palutud....kuid kusagil tagasagaras oli lootus, see näotu lootus, mis hoidis elu.....äkki siiski...kord keegi annab andeks....

Motivatsioonitus...tabas äkki painav teadmine mu pead....
...jahh just, täielik motiveeringu puuduolek, millel on tavaks elu irooniamaiguliselt põnevaks teha, sest teatav põletav agoonia tahtmatust vegeteerimisest on ju ometi puhas arooniaplekiline põnevus....
...ma tean küll, mida selle kohta eriti targutajalikult öelda võiks - prioriteetide paigutuslikud äpardused ja kevad...
...kuulen suisa kellegi eriti mainitsevat häält oma peas - Sul on ju prioriteedid paigast ära. Mõtle natuke/hoolega järgi!

Hähh...aga ma ei ole nõus, mitte karvavõrdki, mu prioriteedi on täiesti paiklikud, nad on lihtsalt natuke teisel kohal, kui olukord võib olla mõneti nõuaks....või vähemalt on kusagil msikine terve mõistuse kripeldus, tulevikuaimdus ja kohusetunne segatuna kohukese tundega. Kokku annab see kõik teatava äreva sunduse teadmiseks, et vbl peaks tegema tööd ja olema asjalik, et peaks ja võib ju olla, et suisa lausa peabki pühendama vähe rohkem ennast õppimisele....

...jahh jahh jahh... olen teoorias nõus, aga praktikas, siin kastis, nüüd ja praegu puudub igasugune tahe teha seda pagana tüütut tööd....
...õppida veel võiks, kindlasti mitte siin kastis, kui leiaks natukene pikema aja ja ruumi, milles võimalus sukelduda natuke sügavamale entusiastlikku huvvi, millest sünniks keskendumine. Aga hetkel kirjeldatud ruumilist aega pole või kui on siis vaid hetketi ainult jao poolest killuke, mis tapab oma piiratusega kogu entusiasmi ja tekitab haiglasliku paratamatusega kokkujooksmis- ja allajäämistunnet, mis ei motiveeri, kohe absoluutselt mitte....ta pagendab vaid....

Hähh...ja virisengi...aga ainult praegu ja siin.....sest seal, seal olen ma armunud...ning on ilus...seal on teistsugused mõtted, seal on tahtmine ja motivatsioon olla, seal on hea...ma varsti lähengi siit ära, see lohutab...aga seniajani...seniajani virisen....sest kuidas muidu neid luusivaid tunnid kastis mööduksid...

Kohmetus....äkiline reaksioon, mõnele teravale, tavatule, ootamatule läbinägevale lausele või olukorrale, hetkeks ei oska midagi teha - piinlik on.....vaba olemine saab hetkega üldse enam mitte nii vabaga vahetatud...kogu olemus barrikaadidel kaitsepositsioonis, nagu siil kerra keeratult ja okkad turris...ootamas järgmist sõna, lauset või tegu, et põhjendatult solvuda, rünnata, veelgi suuremasse piinlikkusse langeda ning ennast välja vabandama hakata, maha rahuneda.

...üsna vastik ühesõnaga....kuid millegi pärast praegusel pikemal hetkel sagenenud nähtus minu elus...ma tean küll miks, aga sellegi poolest, ma olen selleks liiga uhke, ma võtan kõike liiga isiklikult ja minu ebakindlus toitub kohmetusest ja on talle parimaks kasvulavaks......

....kohmetus ei sobi mulle..

Eelmisel nädalal oli puhkus..elik puudus kohustus tulla tööpostile, oli hea....

Põgenesime teisipäeval tähepoisi ja koeraga maale... tee oli pikk, aga mis sa hing teed, kui blond neiu, sasipäine poiss ning väike koeraniru ei näe päikselisel teepervel seistes just liialt usaldusväärsed välja...aga meelt ei jõudnud heita, enne võeti peale ja viidi peaaegu Paidesse ja sealt edasi alguses peaaegu Ardusse, hiljem hoopis kaugemale....ja kohal me olimegi...

Saunas, jões, ojas, köögis, roosas toas, sinises toas, sauna peal, peetri majas, kilplaste nõukojas, grilli ääres, õuel, pöönigul, rabas....kahekesi, kolmekesi, mitmekesi.....irmus hea oli olla, keegi helistanud ja kui helistas, siis ei kuulnud, keegi ei tüüdanud, kellelgi ei olnud kiire, ümberringi oli ligi hiiliv suvine olemus, metshaned, mustad tähised ööd, paljad varbad ja pori nende vahel.....

Linna tagasi oli plaan jõuda ehk juba neljapäeval, millest sai reede, mis moondus sujuvalt laupäevaks, pühapäeva peale lõunal leidsimegi end justkui havi käsul Tartust....koer, tähepoiss ja mina...Linna olid vahepeal jõudnud suvi ja rohelus ning puhkuse ots, koos väikese mure kibrutusega kulmude vahel.....

.....

Kaaren põrnitses suurde peeglisse esikuseinal....peeglist paistsid suitsurõngad, mis laisalt lae poole purjetasid ning kiivalt piipu popsiva peegli Kaarna nägu varjasid. Kaaren astus paar sammu peegli poole, pani käe vastu siledat klaasi ja üritas tahvlilt enda karrikatuuri kustutava õpetaja vastikusega suitsu peeglilt maha nühkida. "Sa oled valel pool, loll!" kostus järgmisel hetkel Kaarna kõrvu tema enda hääl...

Kaaren taganes ehmatusega paar sammu....."Ma tean!" urises ta enda sees vaikselt vastuseks.
"Aga ikka ei saanud rahu enne, kui järgi proovisid! Millal sa viimaks õpid, kullakene, et alati ei pea kõige pasa sisse astuma selleks, et aru saada, millega on tegu!" irvitas Kaaren peegli tagant.

Kaaren heitis pilgu maha. Ta tundis kuidas enesevalitsus tööpäeva lõpetas, kollektiivselt lahkus ning välisukse lustaka klõpsatusega enda järel kinni lõi.
Ta vaatas uuesti peeglisse....vanemad suitsurõngad olid lae all just imeilusa mööbiuse lehe moodustanud ning hõljusid võidukalt avatud katuseakna poole, nooremad katsid vanematelt õpitud visadusega vaatevälja seal, kus oleks pidanud paistma Kaaren.... isegi elavast kujutlusvõimest ei piisanud, et end seal näha....

Kaaren krigistas vaikiva abitusega hambaid ja surus suu kriipsuks kokku. Ta vaatas enda ümber, et leida esimene raskem ese, mis peeglile paituseks saata.....ta oli sunnitud nentima, et esikus valitses raskete esemete ikaldus või suisa üleüldine asjade kriis, ainuke, mis üldse silma hakkas, oli topitud piip peeglilaual....

Närvide rahustuseks, mõtles Kaaren ja süütas piibu. Piip maitses hea ja andis Kaarnale puuduva pidepunkti. Viha küll ei lahtunud kuid popsimine viis mõtted mujale.

"Kas sa läksid ära?" küsis Kaaren teiselt poolt peeglit ärevalt.
Vastust ei tulnud. "ALL-LOO! KAS SA LÄKSID ÄRA?" hüüdis ta kui vaikus hirmutama hakkas. Endiselt ei vastanud keegi. Õhk oli täis paksu tubakasuitsu ja peegel ei paistnud enam kätte.

Peegli Kaaren viskas piibu nurka ja hüüdis veel korra, nüüd ta kartis juba väga.
Keegi ei vastanud endiselt....

Täielik vaikus....kui välja arvata, see kusagilt kaugelt imbuv piibupopsutamise heli, mis ajuti tundus võtvat irvitavaid noote....

Vahel olen ma ikkagi algusest lõpuni tobe....no jumal teab miks, aga olen...ikka jube tobe lihtsalt... oskamata oma tobeduses oma tobedusega midagi peale hakata....täitsa naljakas hakkab lõpuks, kui just kõht või pea või tiivanukk samal ajal ei valuta....

Sealjuures muide pole too tobedus sugugi mitte halb või sugugi veel vähem hea... ta lihtsalt on.....ja samalajal tahaks lihtsalt natuke vähem tobe olla....

Praegu olen ma algusest lõpuni tobe....pea on mingeid naljakaid tobemõtteid täis ja tobe on olla, umbes nagu üheksandas klassis, kui ühte klassivenda olin ära armunud, või nagu keska alguses, kui ühte teise klassivenda olin ära armunud või nagu ülikooli esimesel aastal, kui ühe kursavenna sõpra olin ära armunud.....aga üldse mitte niimoodi nagu nende teistega... Aga nood teised ongi alati teistsugused olnud, nad on olnud rohkem minu peas kui päriselt olemas, nood tobedust tekitavad on aga kõik päriselt olemas......või vähemalt olen ma nii arvanud, sest nad on niikuinii jube kaugel olnud, et päriselt näha või teada saada....jahh....nohh...ja nii ongi...

...eks ma siis olen natuke tobe edasi...küllap see läheb jälle üle ja tuleb jälle kaarega tagasi....oeh....tobekägu...

Kaaren heitis igatseva pilgu aknast välja.....tal oli endast hale ja ta igatses kuhugi, kus oleks hea, kus oleks parem kui siin......Kaaren tundis, kuidas viimaste päevadega aina rohkem ja rohkem varjuks muutus, kuidas ta iga päevaga aina rohkem ja rohkem ära kadus, kuhugi naljakasse äraolemisse vajus.....Ta enesetunne ei olnud päevadega suurt halvenenud.... tablettide võtmise algusest peale oli kogu aeg olnud samaselt ebameeldiv.....virisema ajav valu ja keeramine kõhus, mis rikkusid tuju ja väsitasid, kerge vedeliku puudus, kohatine peavalu.... viimase kahe päevaga hakkas asi aga mõistuse peale.....Kaaren tundis, kuidas ta mõte tsüklisse kukkus ja ta ei jaksanud enam vastu võidelda, ta ei jaksanud enam sisendada enesele positiivsust ja kui kedagi tuttavat kõrval ei olnud, kellega suhtlemine oleks sundinud ennast adekvaatsena hoidma, siis kadus ta enda sisse ära ja muutus teistele nähtamatuks...Varem polnud ta nii endasse kadunud, kuid täna oli see juhtunud, otse käigu pealt kesklinnas....Kaaren oli vajunud sügavasse mitteolemisse, mis enesetunnet natuke leevendas....korraga aga rataskaevu ja pika tänava ristis jooksis üks keskealine prillidega naine talle, teda nägemata, otsa.... kuigi Kaaren kõndis keset teed ei olnud naine teda lihtsalt märganud ega teinud seda pärast kokkupõrgetki, oli vaid kerges segaduses, justkui taipamata, mille otsa ta komistanud oli, ja jooksis siis sõna lausumata edasi...

...hiljem kui Kaaren rongi peal istus, üritas ta kolm peatusevahet piletöri tähelepanu võita ja piletit osta....kuid piletör, kas ei näinud teda üldse või nägi tema asemel kedagi, kellele ta oli juba pileti müünud.....
Kaaren mõtles, et peaks midagi ütlema, karjatama, varrukast sikutama, ent ta oli liiga ära, et selgitada, teha selgeks, et ta on olemas ja tal ei ole veel piletit... tal oli piisavalt halb olla, et suu lahti tegemine ja suhtlemine liiga tegid.... valutum oli jääda nähtamatuks ja vaikselt pingi peale ära hajuda....natuke südametunnistus küll krpiledas, kuid kõhus keerav hommikusöök oli tunduvalt häirivam......

....Kaaren oli jälle väsinud....ta tahtis jälle magada....ta tahtis, et ta ei tahaks nii, sest see hirmutas teda, ta oli viimase ööpäeva jooksul juba 12h maganud eelmisest ja üleeemisest oli ta samuti keskmiselt poole maha maganud...ta tundis et see ei ole normaalne, ta oli mures ja ta tundis, et varsti polnud tast muud alles kui vari..... see kõik hakkas mõistuse peale....

Leidsin täna voodi alt plaadi....ma aiman, kuidas ta sinna sattus...
Panin plaadi imelikku masinasse kohe kui pealinna suunduvas rongis valutuva kõhu ja palavikuga end kerra olin tõmmanud.....Plaadilt läbi masina voolas kõrvadesse muusika....mhmmm.....ma polnud seda plaati liiga ammu kuulanud....ma polnud liiga ammu niimoodi mõelnud

Täna puhkan palaviku roosidel...

...täitsa veider on.... ma olin juba päris ära unustanud need väikesest sisemisest temperatuuritõusust tekkivad nihked.....kuidas liikmed ja pea muutuvad aina raskemaks ja raskemaks ning meel vajub aeglaselt kuhugi ära, mingisse naljakasse letargiasse, mõtlemisvõime saab halvatud, arusaamise juhtmed tõmmatakse korraga läbi narva ja keegi teeb nende peal kulutuld, põskedele tekivad palaviku roosid ning kusagilt seest jookseb välja miskine külm, mis paneb hetketi värisema, aina enam ja enam on tahtmine pugeda kuhugi sooja ja kerida ennast kerra, sulgeda silmad, magada, ehk undki näha....kogu olemus sulgub endasse, keha ja meel võtavad kaitsepositsiooni....toimub mingi naljakas kodusõda millele oled sina tandriks....kõik on ühtaegu hästi lähedal ja väga kaugel, meel on meeletult herk ja õrn ning samas on igasugune välise tajumine pärsitud, tundub nagu keegi oleks keeranud su sisemuse väljapoole.....ning torkida ei tasu, meel saab kohe kurjaks, hammustab......


.....aga Pariisis õitsevad praegu mingid eriti ilusad puud...

Viriseda....jahh muidugi, ikka saab....

Töö, kellele ja miks ja miks mitte mulle, hetkel antud kujul?!
Sel teemal võiks kirjutada päris hea argumentatsiooni, teemaarenduse ja (k)ilukirjaliste näidetaga imelise keskkooli lõpukirjandliku tüki, mille puhul punkte kaotaks ainult panemata jäänud komade ja poolitusvigade pärast ja kindlasti mitte rohkem kui kümme, sest kirjand saaks igati veenev, aus ja ladus ning mõtlemisvõime olemasolu peegeldav, kuigi kõiki töökasvatuslikke põhimõtteid eirav...

Ei aga päriselt, ma üldse ei taha siin istuda ja vastata rumalate klientide rumalatele küsimustele.....tegelikult ei taha vastata tarkade klientide tarkadele küsimustele ka mitte... heal juhul võin vastata toredate klientide huvitavatele küsimustele, aga seda maili teel ja vbl ülehomme.....

Ja ma tõesti ei tea, miks Helsinki hotellid 17.04-18.04 nii täis on ja kui aus olla, siis mind isegi ei huvita...
Ja, mis mõttes Te küsite mu käest, et mida kujutab endast Milaano reis, FlyLALi kodulehel kirjaga, üks ots alates 925- eeki??? Palun pakkuge oma julge variant ja ma ütlen, kas läks täppi või mitte, ärge häbenege.....
Ja ma tõesti ei oska öelda, miks Te pole tagasi saanud lubatut 500 EEKi, ekskursioonide soodustuse arvelt, aga ma uurin ja annan Teile teada niipea kui ma midagi teada saan, luban, annan oma sõna ja visiitkaardi....
Jahh, mul on sama kahju kui Teil, et Teile kingiti just meie firma kinkekaart, millega ei saagi tellida kõiki suvalisi viimasehetke reise algusega ülehomme maailma eri paigust, minu siiras kaastunne, tõesti....

Ma tahaks raamatut lugeda, ma tahaks minna istuda rampsi ja kaevata välja teaduslikke artikleid ja õhinaga neid lugeda, ma tahaks sõita rattaga raudtee sillani ja vaadata päikeseloojangut, ma tahaks istuda kusagil kuivaval mättal ning kimuda suitsu, võib olla teha sinna juurde mõne õlle, ma tahaks vahtida lakke ja ronida kaissu, ma tahaks et ma ei peaks mõtlema, et homme on tööpäev ja täna ei saa teha seda või toda.....ohh...Ja ma üldse ei taha Teie soove ja muresid kuulata ning naeratada abivalmilt, ma ei söö lilli ja ma olen sellest kremplist siin nii lõpmata tüdinenud....pealegi, mu nina tilgub jälle ja see ei olegi üldse tore...