Minusuguse düsklahvsuse all kannatava grafomaani jaoks on kohutavalt imelikud hetked, kui ainuke mõte, mille tahaks kirja panna on see, et ei olegi ühtegi mõtet, mida tahaks kirja panna.....






....ma arvan et ma kirjutan sellest veel palju.....

Paneb mõtlema.... uskuge, mind paneb kohe tõsiselt mõtlema.... kui ühel hetkel avastad ennast tegemas midagi, mida sa kunagi täiesti võimatuks pidasid.... hakkad mõtlema, et millest selline ...???? Ja kui siis ühel hetkel tajud, et ei teagi miks, asjad lihtsalt on nii.... ja kuigi teguviis ikkagi vähe võik tundub, suudan pärast pikka juurdlemist tunda lihtsalt kerget piinlikkust iseenda ees, kerget häirivat vastikust, mis lõpuks võib viia loobumisele....või siis mitte...

Muidu läheb mul aga hästi, vist...... katkiolemine on otsas, kuidagi kummaliselt ja tähelepandamatult ümbersaanud.... alles on küll minu kerge labiilsus ja emotsioonid-emotsioonid-emotsioonid.... aga see olen lihtsalt mina, oma talumatu kerguse all kannatades...... toda katkist tunnet enam ei ole.... järele mõeldes on muidugi paganlikult aega ka möödas, juba üle aasta, millest pool kaetud väikeste pillide loodud tugevusega ja poolt toibumine pillidest.....nuinu, natuke hirmutav, aga samas mitte sugugi kogemustevaene

Aga hea on tagasi olla, hea on olla..... vähemalt hetkel.....

Mõneti juhtub nii, et voolab käest nädal või kaks ja alles ei jää justkui midagi....vahel aga juhtub, et midagi jääb, näiteks pinu või peotäis mälestuste pudi, mida meenutada. Mingeid katkeid vestlustest, mingeid hetki nähtust, kuuldust, mingeid tundeid, mõtteid ja kummastusi...

Viimasetest nädalatest, mis käest voolasid, jäi näppudevahel parasjagu palju mõttepuru.... Mõned naljakad irvitused ja huumorinurgad ja kummalisi sooje ja kõledalt külmi hetki....

Einoh, ikka juhtub, kui sõbrad kohtuvad, selleks, et teha süüa või sünnipäeva pidada või kui huvilised tulevad kokku, et vaadata ungari filme või, et tantsida.... kui sellele kõigele lisada veel natuke alkoholi, natuke destruktsiooni, antipohmeliini ja pohmeliini ilma antita ning kaamoslikku novembri pimedust ja käegalöömist, siis saab päris kopsaka hulga, mille üle imestada ja mida tahtmatult ja tahtlikult hiljem jagama peab..... noh, kui julgeb........

Tantsulumm....
...mulle meeldib tantsida, mulle tõesti meeldib... ma armastan seda tunnet, kui mõte kaob ära ja jäävad ainult muusika, rütm ja liigutavad kehad.... muusika kõlab ja oledki ära, kusagil kaugel, mingisuguses lohutavas ruumis... paratamatult tõuseb puna palgele ja naeratus venib üle suu......see, kas inimesed on ümber või ei, ei ole sellistel hetkedel oluline... sel hetkel on üksitantsimise lumm, see on muusika ja ise ruum, puuduvad mängud partneriga, ei ole ühes lustimist ega vahel nii meeliergastavat näitamist ja teisele olemist, on minna laskmine ja uppumine, on haaratus......on mmmmmmmm......on nii ütlemata hea....

Eile sattusin täiesti teadlikult kodubaari. Pealisülesandeks oli natuke juttu ja sooja õhku puhuda ning juua üks õlu, enne veel kui hakkab uus ja kiire järjekorras järgmine tööpäev.... No selline "suts ja valmis, 2h pärast kodus lebos ma olengi taas" projekt.... rahulike koduste riietega astusin välja ja pahaaimamatult, ise äärmiselt rahul olles oma plaaniga, mõne aja pärast, mõttelist vilet lüües, üle tuttava ukseläve taas sisse.....

Esimese helina kostis kõrvu tuttav pala, mida seal tavaliselt kõlamas ei kuule, nägu läks meeldivast üllatusest naerule.....järgmisel hetkel sain aru millest selline muusikavalik... taga nurgas seisis brikolöörlikult ülesseatud diskoripuldi taga väike tuttav härrasmees.......Üllatus ja selge teadmine, sedakorda on õhtu täidetud hea muusikaga....hea, nii hea.....ja naeratus näol tahtis kõrvad kuklale kokku lükata...

Rääkimisest ei tulnud õhtu jätkul just liialt välja, puusanõksud ja tantsupõrand vallutasid mu südame ja muust ei hoolinud.... tantsule palujatest ka mitte....korviandmisi võeti isiklikult ja solvunud olemisega tuleb mul veel rinda pista, tean küll, kuid see kõik oli seda väärt. Natuke küll kripeldas see järjekorras järgmine tööpäeva oma kella 09.00 algusega, mida ei saa nihutada, hingel, kuid mitte liialt..... vähem jooki ja vähem und sai otsustatud ja edasi gruuvitud.....

Elu väikesed imed....just see, mida hing oli igatsenud......

Kui viimaks kohusetundega mõtlesin, et peaks vist lahkuma ning hing vastu puikles, et enne ei saa, kui tuleb mingi olemuselt mineku lugu, kuulutas härrasmees välja loo headele naistele.... naersin pisarateni, täpselt, lugu pühendusega mulle, viimane lugu.... ma armastan seda kui juhtumised tunduvad kokku klappivad kui kvaliteetne piltmosaiik.... tantsisin ja sättisin end minekule. Veel enne kui lugu lõppeda jõudis kergitasin mõtteliselt kõrvule tõmmatud kübarat ning saatsin teele õhusuudluse ja tänussõnad....

Ast oli kiire ja kerge ja kerra keerasin end juba siis, kui peaaegu neli tundi und endale veel lubada sai....kuigi välja olid löönud vana issias oli olek naeratav...
too Napoleon oma muusikaga oli loonud mu õhtu.... ma olin tänulik, et ta oli, ma olin tänulik, et olin...

Mul on väga edevad kummikud... mustad punaste moonidega, pärit Räpinast kust kala nad ise mulle tõi. Viimased päevad olen oma edevate kummikutega ringi kooserdanud, kaks paari villsokke sisse ja läeb läbi lume vabalt....

Mõned päevad tagasi ärkasin ma aga üles ja oli juba hilja.... olin maganud päeva maha ja kuidagi ei saanud õhtut ka vedama, õnneks aga tuli punapäine kaunishing külla... siis me tegime putru ja jõime teed ning sõime shoksi.... õhtu sai vaikselt vedama, ning siis korraga oligi juba öö ja mina suisa 8h üleval olnud, tundsin et läheb käest ära ja läksin, otsusega terve järgmine päeva haigena veeta, magama....

Järgmisel päeval olingi tulihingeliselt haige, voodist ei väljunud, muudkui jõin teed ja lugesin ja kraadisin ja magasin....täitsa tore oli niimodi, natuke veel rohkem oleks võinud magada, kuid kahjuks on ööpäevas vaid 24h ja rohkem kui päeva mul haigeks olemisele kulutada polnud võimalik.

Pärast haiget päeva ja ööd olin ma niisiis jälle terve, natuke rohkem küll nuuskaja kui tavaliselt, aga muidu terve, vähemalt enda arvates.....
Immuunsüsteem ei olnud päris sama meelt ja nii tekkis salakavalalt otse keset tööpäeva mu huulele ohakas-ohatis.....mille tulemusel tuli katkestada suudlustehooaeg.....

Nii, et siinkohal annan teada, ei ühtegi suudlust, enne kui ohatis läinud!!!

Tuntuu siltä, että täällä jotain hurisee....

Meil käisid külalised. Kokku oli neid paras pinutäis, nii kakskümmend või natuke rohkem, mul polnud mahti neid üle lugeda. Külalised peatusid Tampere ja Uppsala majas ja rääkisid kõik püüdlikult inglise keelt.... külalsied pidasid ettekandeid ja küsisid asjakohaseid küsimusi, õhtul istusid nad pikalt Ülikooli kohvikus ja sõid head paremat.... Nad kõik olid väga ilusad ja arukad, rõõm oli neid kuulata.... Õhtu enne ära minemist tänasid nad meid, et nad kutsuti, meie tänasime vastu, et nad ikka tulid... siis jõime me üheskoos veini ja lubasime peatselt uuesti kohtuda... Hartsaga leppisin kokku, et kirjutan talle ja siis vaatame, äkki saan minna kaema, kuidas nemad seal õpivad. Tahaks minna küll väga....Varahommikul Tampere majast lahkudes jätsin ma maha oma mailiaadressi ja põsemusid

Tore on kui käib selliseid külalisi. Sellised külaskäike võiks rohkemgi korraldada, need teevad silmaringi laiemaks ja toovad mõttele värskust....

Jahh, niisiis tulge külla!

Kaelakangus...

Viimasel sugulaste laiahaardelisemal koosviibimisel, mis pühendatud minu armsa täditütre 50 juubileumi tähistamisele, võttis täditütar vaevaks kõiki kõigile tutvustada, no nii igaksjuhuks... Kui järg minu tutvustamiseni jõudis siis öeldi, et ma olen armsa onu tütar, tark aga kangekaelne nagu juurikas....
Minu lähisugulasetki on leidnud, et antud väljend, mind piisava kokkulangevusega kirjeldab.....

Varemalt ei saanud ma sellest liialt aru, enda arust paindun täitsa kenasti ju, arvestades kõiki neid akropaatikaveerandite viisi ja muid keskmisi ja individuaalseid tegureid, siis julgeks susisa väita, et olen keskmisest paindlikum... aga ei, nende jaoks ikka kangekaelne ja kangekaelne.... Muudkui kuula ja imesta, kangekaelne eitus ütleksid muidugi inimesed, kes mind kauemalt teavad.....

Täna hommikul aga, kerge pohmelusega ärgates, sain aru küll, mis nad selle kangekaelsuse all silmas on pidanud, ikka toda meeletut jonni, mis sugugi ei lase asju lihtsalt jätta või tegudel vaid olla, ning mis sunnib tegema füüsilisi ja vaimseid võimeid ületavaid pingutusi, selleks et midagi tõestada või korda saata. Pole ime, et pärast selliseid vaimseid nikastusi, muudkui nutt varrukast võtta. Mõni teine elimineeriks sellised enesepiinajalikud suurema tulemuslikkuseta numbrid juba mõtte tasandil, aga ei, mina mitte.... Loobumine toimub ainult kõige suurema häda korral ilma igasuguse mõistlikkuseta ja loobumise hinnaks on täisväärtuslik kaotaja tunne, mille ravi, olenevalt kaotuse suurusest, suuremal või väiksemal määral egopaitusi nõuab...

Tänane hommik oli selles plaanis peaaegu valgustuslik, peoga nätaki vastu laupa ja hetkeks tundus loobumine järgmisest võitlustandrist mõistlikkuna, hetkeks ma täiesti suutsin aru saada, et kinnisideed vältida püüdes, on viimane aeg teha oma käitumisse ja suhtumisse korrektuure.... Kiirelik "Las, minna!!" tuli konarlikult üle huulte ja kuigi kaela kangus hakkas juba sees pead tõstma ja kõike ülihelikiirusel ümbermõtlema, olin ma siiski olnud hetkelises mõistvuses.... Olin valmis andma igasuguste pretensioonideta alla, sest õhtused niitide hargnemised olid näidanud, et igaljuhul oli mu taotlus ja soov nurjunud või nurjatud juba eos. Sellele lisadusid raskelt õpitud teadmised minust endast ja oma impulsiivsust ning rahuliku loomu ja ükskõiksuse puudusest teatud elu aspektides. Antud tegurite korrutisena formuleerus alalhoiu instinkti tungiv palve - Run, Forrest, run and do whatever You have to do, but don´t look back!

Jahh tõesti, hetkeks oli ihu tahtmist täis, tahtmine üksainus kordki haihtuda oksalt, mida ma nii hoolega saen, enne kui see´jäleda lajatusega on maapinnale prantsatanud...

.....Kuid kes küll kraabiks kaelalt kangust??

Sadas, sadas lund....
...ja kogu maa on siiani valge, või noh enam vähem, selline määrdunud, natuke räpane, kuid siiski enamvähem valge...

Sadama hakkas laupäeval ja siis sadas kohe hoolega, sügiskoolis Kiidjärve raamatukogus passisidki kõik muudkui suurtest akendest välja...esimene lumi on ikka müstilise ja natuke nukra maiguga ja samas nii imeliselt ilus, eriti kui sajab nii nagu too laupäev, laialt ja hirmus rahulikult, justkui poleks neil helvestel aega ilmatumalt kätte antud...kraadid olid küll üsna nulli ümber, kuid lumi ära ei sulanudki, peale ja sisse astudes tegi küll jalad märjaks, kuid muud ei midagi.....

Öösel aga, siis kui vastupidavamad, veel ikka makrofleksiga tihendatud palkhoones tantsu lõid hakkas korraga külmetama... lõi taeva selgeks ja tähistaeva välja ja muudkui külmetas, nii, et hommikusel silmad lahti käigul metsa ja külasse kõik krõmpsus taldade all, ja inimeste jutuvadast jäi õhku aurune sõnajälg... Tagasi Tartu sõites võisime veenduda, et too lumi polnud sugugi lokaalne nähtus vaid oli ikka suuremalt ja tugevamalt ette võetud.... Külm oli toagi jahedaks löönud, nii et ei aidanud muud kui ahi soojaks kütta, ma siis kütsingi, külla halgude, küll pulkadega, mis Kiidjärvest pähe olid tekkinud. Laulma sedakorda ei jõudnudki, kuigi oleks väga vist tahtnud, aga ehk järgmine kord juba jõuab....

Õhtu sai veedetudki nõnna vaikselt, veel natuke keelt õppides ja mõeldes asjadest mis tol hetkel pähe ei tahtnud mahtuda... ega väga väiksemaks mõelda ei õnnestunudki... aga vähemalt lahutas kenasti meelt ja kulutas aega, niikaua kui aega enam ei olnud....
..siis sai lõpuks kerra keeratud ning mõeldud lubamatult valgele jääkarule...

Palun mulle üks jutuvestja!

Soovitavalt selline mahedalt mehise häälega.
Erioskustena võiks osata ka vahetada lambipirne ja olla osav kitarrikeelte sõrmitsemisel või mõnel muul muusikainstrumendil, viimane tingimus vaid soovituslik.

Lugusid soovin kuulda kaugetest maadest ja ilusatest inimestest, seiklused iseendasse ja hingematvad kirjeldused paikadest kuhu jalg vaid vahel võib sattuda samuti vägagi oodatud.
Kurbade lõppudega lood, võiksid olla esitatud lootustandvas võtmes või jäägu nad lihtsalt jutustaja poolse lõputa, et kujutlusvõime saaks nad kaunilt kokku tõmmata.
Humoorikad, väikese sarkasmi ja irooniga vested olgu esitusviisilt kelmikad ning salapärased....
Jutustused imelistest asjadest fantaasialendu lubavad ja õhinaga edasi antud...

Vestjal palun tulla ja koputada õlale, algatuseks võib näiteks naeratada soojalt....

Lootusrikkalt ootama jäädes...

...tigrr, aga tilluke...

PealeSelle: Neil kellel vesta ühetegi lugu pole ning soovid teiselaadsed, palun mitte hetkel tülitada, puudub tahtmine ja jaks.... vaim on lahjaks jäänud ja lugudepuudusel nõrk... Võtan ühendust, kui olemine taas suhtlust soosiv...

Eilne õhtu oli nagu mõnes huvitava huumoriga noortefilmis millel tugev õpetlik puänt ja moraalitsev sisu....

Ei noh pole midagi öelda, õpetlik oli igatahes, näiteks õppisin mina uudsena, üle ja uuesti taas mitu olulist asja......

....nimelt mitte ükski tegu, mis sa teed, ei jää vaid selleks teoks, vaid sellest sünnib omaette lugu, mis hakkab oma elu elama ja millel võivad olla ulatuslikud tagajärjed, mis ka mitmeid aegu hiljem su elukeeli puuduvad.... et sõbrad on sõbrad ja muud inimesed on muudinimesed ja ühest kategooriast teise ei olegi nii lihtne liikuda....et mitut rauda tules hoides võid end lõpuks leida tuld kustutamas, tühjade kätega istumast ja/või külmetamast....et leidub inimesi, kes on lihtsalt oma olemuselt nii enesekesksed, et vajaksid riigipalgal olevaid sotsiaalimetlejaid.... et kolmnurgad on toredad ainult kõrvaltvaadates..... et sõnadega on meil raskusi ja hirmus palju jääb ütlemata.... et vahel on ainus, mis lõpuks alles jääb, sinu sihikindlus...... et alati ei saa, seda mida tahad...... ja et issanda loomaaed on suur ja teed tema aias käänulised.....

Mulle tundub et ma peaaegu hakkan aduma, mis eilse noortefilmi mõte oli, mulle tundub, et võib olla oleks aeg teha pisukesi korrektuure ja leppida olukordadega, enne, kui nad liiga hakkavad tegema.... ning, karvane tunne mu sees ütleb, et natuke on vaja selgitada oma seisukohti, mis ajajooksul pisut muutunud on.....

...võiks korraldada näiteks pressikonverentsi??
....või tehkem järmisel korral näiteks grupipilt?!

Ega sul küpsist pole?

Hirmus ebaõiglane tundub hetketi kiskuda inimesi oma isiklikesse individuaalnaljadesse, eriti samal ajal totakalt irvitades ja sugugi mitte aru saades, et sa aru ei saa, millestnad aru ei saa.... aga õnneks on neil enamuse ajast ükskõik, sest nad ei saa mitte aru ka sellest, et põhjus tolleks segamiseks oli tegelikult jagamine.... Millegi isikliku ja hirmus tähtsa jagamine kellegi sinu jaoks olulisega...tragikoomiline ebaõiglus

See hetk, kui ma enam ennast üllatada ei suuda, olen ma vist surnud....

Eile oli tantsupidu.... Soome väike Napoleon korraldatud nagu kuu aega tagasi toimunugi.
See on õõvastav suisa, kui head muusikat võib maailmas olla ja kuidas vahel ühe peo vältel osatakse nii palju head ühte patta panna, et tantsupõrandalt hetkekski lahkumine tundub krimnaalselt karistatavana.

Mina sain igaljuhul jalad ümmarguseks tantsida, kuigi oli ka neid kes olid endale jälgimise poosi võtnud ja seirasid väikese õlle või kokteili tagajalakeerutajaid...esitasin minagi mõnele paar etteastet.....

Õhtu vaieldamatu täht oli aga muidugi väikesekasvuline DJ ise, kes ühtemoodi innukalt keerutas nii plaate kui peput, viimast nii lava peal kui ka tantsupõrandal sõprade keskel...Kui pilk temal pidama jäi, siis ei saanud mitu aega enam muud silmadesse......uskumatult haarav on vaadata kedagi niimoodi muusika vallutatuna vitaalselt tantsimas, usukumatult nakkav ja naudinguline....
Meeleolu püsis igaljuhul pikalt ülev ja peo viimasel tunnil, kui tantsupõranda oli täitnud põhimõtteliselt aina tihenev peokorraldaja sõprade ja tuttavate võrgustik, vallutas põhjamaalaste pöörane tantsukihk kõik häbelikkuse ja väsimuse tõkked....lennukad sammud, seelikud ja pilgud said võidu....

Ülemeelikusse meeleollu tantsitud, viis teekond kodubaari, kus tuttavate konsentratsioon veelgi suurem ja kus nii mõnigi jutt taas räägitud sai....aga eks kõik ülev saab kord välja vahetatud... nii ka seekord, lõppmänguks polnud ma valmis... natuke liiga reserveeritud võib olla, natuke liiga nipsakas ja snoob võib olla või liiga vähe edev võib olla või ehk lihtsalt liiga kaine...aga lõpuks tundusid lauataga istujate tegemised kuidagi lapsikult purjuslikult edvlikult tühised, sellise pööraselt väge andva tantsusessiooni lõpuks, ei osanud ma end kuidagi sellega suhestada ja Hurda põlvel selle üle vaikselt hiljem sisemonoloogi pidadada ka ei lastud, tuldi ja segati, küsimata nimesid ja sugeti pead, eneselegi üllatuseks, ei suutnud ma lahkuda. Isegi hiljem mitte, kui karjusid juba nii hing kui keha.

Hommikul selle üle pikmalt järele mõeldes olid tunded vastakad ja ebaselged, liigohtlik on selline käitumisviis, ütles miski sees ja hetkeks tundus, et nõrkus oli võitnud igasuguse alalhoiu instinkti... või siis oli too võitja hoopis solvatud eneseuhkus ning lainetas ikka too vana tagasitegemise kihk, mis lõpuks vaid enesele auku kaevab...

Hetkeks olen ma end taas sutsaka jagu ära peletanud ja sees riid......Ma arvan et eneseanalüüsi materjali igaljuhul jagub taas vähemalt nädalaks....piinlikud pilgud tapsin ma seekord juba eos, kuna ei lähe korda pole ka piina..... Kui vaid iseenda motiveerituse üles leiaks, kui vaid suudaks tunnistada tunnet, mis juba aegu ära tuntud...ausust enda vastu kipub justkui vahel väheks jääma ja impulsiivne emotsionaalsus on jätkuvalt alles ning omi trikke tegemas....

Kerge müstika ja kummastus igatahes, vähemalt järgmise juhtumiseni.

Hoiame pikivahet, palun hoiame pikivahet!!

No olgu, mis seal ikka hoiame siis, mitte küll oma tahtest ja algatusest, ent kui palutakse, siis olgu nii.....

Kohtasin täna pimedal kodutänaval prügikastitriibulist sabata kassi....
Mina tulin ühelt kass teiselt poolt, mina käisin paremal teeserval tema aga vasakul. Kui kohakuti jõudsime, vaatas kass hetkeks umbusklikult minu poole ja ületas tee. Läksime edasi, mina ühele tema teisele poole.
Kui koduväravasse jõudsin heidsin pilgu hetkeks tagasi. Kass oli tänavanurgal ja vaatas korraks üle õla. Seisime seal ja silmitsesime teineteist viivu ning läksime siis edasi. Mina väravast sisse, tema ümber tänavanurga.

Elu on ohakas... üks väga vastik vana ja tige ohakas, otsustas Kaaren kui ta oli oma ratta selga tagasi saanud.... Ta ju nii hoolega üritas toda purjakil onu mitte alla ajada, no ja siis kui see onu mitteallaajamine oli nii edukalt lõppemas, sõitis üks sinisekiivriga plikarattur talle lihtsalt otse ja omadega otsa...pffff.... ja muidugi pidi olema Kaaren see, kes oma rattaga käna käib.... noh tulemus oli ilus, valulik käsi ja jalg ning kõver lenks.... õnneks tuli too purjakil onu ja aitas Kaarna lenksu jälle paikka pöörata-väänata, oli teise mitte allaajamisest kasu kahh....

Siiralt vastik, pomises Kaaren alla tuult, no tõesti, kõik need viimaseaja sündmused näitasid, et üldse ei peaks hommikuti voodist tõusma vaid magama täie rahuga kohe kevadeni välja. Ei, kõik ei olnud sugugi mitte halvasti, aga lihtsalt vedas järjest viltu.... Suures plaanis polnud suurt midagi katki, oli suisa täitsa tore... aga need väikesed veidraid pinde olid kõik kohad täis ja torkisid, sügelesid ja olid kõike muud kui sügaval ja sügavad... no tõesti.

Peale kõige muu oli teda hiljuti sunnitud tunnistama, et ta on üks kaabakas, kiimane kaabakas...jahh ja ta oli olnud nõus, kuid enam polnud sellel endist võlu, asjaolud ei võinud kunagi jääda ju lõpuni naljakaks ja lihtsalt, ikka pidi lõpuks tulema mingi nõme olukord ja kõige lihtsa otsasaamine..... Kaaren väntas tusaselt üle kollase märja liga, mida ta mõni päev tagasi helgusega sügiskullaks oli nimetanud. Vaikselt kirus ta elu ja olemist. Tema teksadest lõi üles räme õllelehk, aga ta enam ei hoolinud, kodust ta läbi ei jõudnud , nii et polnud parata, seekord sedasi... vastik oli küll, aga eks see ole märkajale märk ebaproffesionaalsusest, kui sa ei taipa õigel ajal ära minna ja saad sellest õige hetke möödumisest aru nii umbes 10 minutit liiga hilja kui liiter õlut enam või vähem kogemata su sülle valgub... mõnus on siis püsti karata ja läbi jahedavõitu sügisöö minema põrutada ja olude sunnil ka järgmise päeva samades pükstes mööda saata.....ei noh, mis seal ikka, Elu lihtsalt oli hetkel selline ja võib olla ära teenitult... ega väga palju hullemaks ikka minna ei saanud.... või mine tea, ehk siiski, Kaaren hammustas teravalt huulde...

ma päris täpselt ei tea kuidas on kombeks inimestel oma nädalavahetusi veeta, ent mina tunnen, et minu oma sai seekord täitsa õigesti veedetud....

Eneseületuslikult, pärast ärkamist neljapäeva õhtupoolikul kesklinnas, jõudsin kodust läbi libistades isegi viimasele mõistlikule bussile ja olin juba enne keskööd Tallinnas.... Maabusin Õde juurde Tehnika uulitsal ja jutlesin uhkelt poole ööni... hommikune ärkamine oli ootustele vastavalt keerukas ettevõtmine ja oleks juba eos nurjunud, kui lootma oleks jäädud ainult oma telefoni äratusplärinale, kuna aga appi sai ka äratuskell, siis siiski jõuti.... Seesami uus info sai ära kuulatud mitme tassitäie kohvi ja tõdemuse, et tegelikult ka, mind liialt ei huvita kogu see krempel, kõrvale....

Pärast koolitust proovisin lootusrikkalt oma doonorikarjääri edendada, edutult....tädi käsi värises ja mitte ei suutnud ta tabada minu sügavale peitunud veeni, pagan ma ütlen, ma üldse ei salli kui nad augu teevad ja mingit muud kasu sellest ei sünni...lihtsalt jääb jäle ajas erinevaid värvikammasid moodustav plekk.....
Lohutuseks aga sai Liisu juures saiavormi süüa ja kähisevat häält kuulda. Kui Liisu tööinimeseks hakkas otsisin mina Tallinna sattunud Mari üles ja sõbrannatasin temaga, õhtu jätkudes liitus meiega veel ka kährikloom ja meeleolu püsis ülev....öösel sai aga krestomaatilist Pulp Fictioni kaetud.... on häid asju tehtud, on....

Laupäev möödus vanematekodu külastades ja kuni õhtuse bussipeale minekuni sõbranjetades aega veetes....Kui tagasi Tartu jõudsin kupatati kohe taas õue mängima.... koju jõudsin nii nagu ikka vastu hommikut, väikese vindi ja näljase olemusega... Tänane päev aga on möödunud koristamise, korrastamise ja muude tegemist vajavate asjade seltsis.....

Jaaa, võib rahul olla tõesti...hea on ikka neid näha, kes korda lähevad, hea on rääkida ja kuulata ja lollusi teha... lihtsalt mõnus on mõnuleda nende seas, kes juba ammu omaks on saanud... ikka jagub rääkimist ja ikka on mugav ja lahe.... ja nii lihtne on olla hetkeks neis hetkis.....

Mõelda on ka saanud sedakorda.... asjad on vististi isegi klaarimad kui enne ... tean, mis on ja mis mitte... ja mis jätta tasub ja mis mitte.... üldiselt tõotab tulla üks paganama külm talv.... ja sooja tundub andvat seekord vaid kurku libistatav soe jook, sõprade pilgud ja toa nurgas küdev ahi....see mõte toob nukravõitu mõru naeratuse huulile... aga kuigi ei teagi miks, kuid see kõik tundub õige, sest veel ei ole valmis, on vaja seda sisemist külmetamist ja enesega olemist ning edasi minemist.....ja kuidagi hea on kummastusega tõdeda, et on võimalik end mingit moodi poolitada ja naudelda külmetades, olen nõus, et tegemist on enesedistsipliiniga, mis võib nurjumise korral lõppeda nukralt, ent ma liialt veel ei põeks.....harjumusel on jõud, kuid harjuda saab nii üht kui teist pidi..... et siis viied-neljad süsteemis, tubli neli, kogu olemine.....

Nüüd tuleb välja nii, et Te olete vähe nõrgamõistuslikud inimesed täis jootnud...
No olgu, olgu-olgu.... liialdan. Tegelikult pole siin keegi veel purjus ja nõrgamõistuslikkuse üle hetkel pikemalt ei arutaks.... lihtsalt deliirne olek, tingitud 11 tunnisest tööpäevast, millel veel julged 1,5h jõudu jagub.... pikad on nood päevad, liiga pikad.... tunnen, et niimoodi ma kuigi kaua vastu ei pea, lihtsalt lähen ühel hetkel prõksti pooleks ja ongi kõik.... mõni nimetaks seda puhtaks laiskuseks, aga minu enda suukõver seda järgi tegema ei paindu, ma pigem nimetaks seda minu isiksusele mittesobivaks töötempoks.....

Oktoober kipub vägisi käest libisema, tööpäeva täna ja homme, nädalalõpus koolitus Tallinnas, kuhu seekord siiski tuleb jõuda tuleb ja nädala alguses samuti koolitus Tallinnas, kuhu samuti tuleb jõuda, sest räägib ju ometi armastatud mina-mina-mina Jaanus Rohumaa valju ja selge häälega... ja siis juba tuleb ettekande pidamise närv ja lükkajate kokkukogunemine ja kui jõudu ja võimalust jagub siis ka Pärnusse sõit.... Ja siis on juba käes november... suur jõulukaunistuste kuu... ja sügiskool ja ungari filmipäevad ja nii need päevad läevad..... ma tunnen et järgmisel kuul tuleb võtta rohkem ja lühemaid vahetusi.... pea kukub otsast ära muidu.....

Eile ostsin aga endale rattad, täpsemalt kaks ratast ja raami, abirattaid kahjuks kaasa ei antud, anti vaid 3 käiku ja suure raha eest ka U lukk.... täitsa änksa on sõita selg sirge kodu poole... njaa, täitsa änksa on, ei saa salatagi, sõita vahelduse mõttes jälle rattaga, kuigi U lukuga ma veel sõbraks pole saanud... ei teagi miks aga on teine kuidagi keeruline oma olemuselt....

Uusi asju on mul veelgi, näiteks reedest on mul kodus oma isiklik kanarbik ja suur fiskarsi nuga ja laupäevast on vägatubliviis täpiline kleit ja ja ja..... jahh piinlike mälestusi on muidugi ka, aga ise nad olid nii tobedad, et tekkis tahtmine elu otsast hammustada...

....need, kes lohutasid olid armsad, kuigi jahh.... saan aru küll ka nende motivatsioonist ja tuleb tõesti parem karta kui kahetseda, sest kaua minagi jaksan olla nii nagu peab, tundmata.... nähhhh, tobekala.. praegu veel tegelikult jaksan.... praegu veel hoian vahet piki küll, kuigi kui päris aus olla, siis kohati kisub kahtlaseks.... tean ennast tean, juba pikka aega, sellepärast tean ka, et varsti võib olla tuleks valvsaks hakata.... või kes teab ka... võib ju olla et kõik naljakas kummalisest tsüklist tingitud....

....ehk siis näeh... olengi suutnud ilusti aja ära veeta, kõige heaga....laevapiletite broneerimised, kerge abp print ja väike ülevaade oktoobrilõpu egiptuse reisidest... õnneks homme on selle nädala viimane tööpäev...

jeerum-jeerum-jeerum.... küll!!

Tsiteerides klassikuid sealkohal...
Ei ole midagi parata vahel lihtsalt läheb ilaseks ära ja üleväsimusega ei ole irooniamarjadel magusust.... Te teate ju küll, et see kõik on vaid piiritsoonis niimoodi nagu Stalkeris, ülejäänud aja olen ma täiesti arvestatav eeehm, näiteks vestluspartnerina??

Tegelikult tuleb välja nii, et 11h kestvad tööpäevad ostukeskuses ei olegi vbl kõige meeli ülendavamad ja tipphetked on need, kui vastas istub kliendi asemel terma väiksemõõduline irmusäge järglane, kes pakub coca-colat ja laulab mulle seda laulu mida täna lasteaias õpetati, no ja siis nad siit klaasboksist lahkuvad, lehvitades kleepuva käega, hambutu naeratus näol......

Täna panin tähele, et suurest pealaiali otsas fiilingus jään ma kolleegide naljakaid kliente hetketi suu ammuli passima.... inimene on ikka üks naljakas loom, mõtlen ma ja tärkan mõttest alles siis, kui vaadatavad kergelt ärritunult vastu piiluda julgevad, nihelema hakkavad või muud moodi märku annavad, et ikkagi nii pole ilus vaid pigem siiski ebamugav...... no aga mida ma teha saan, kui Issanda loomaia suurus kohe tööle kätte tuleb,...no olgu olgu... ma püüan, ma püüan vähem üksisilmi vahtima jääda, no ma luban, ma püüan..

No ja muidu on just nii nagu viimane kord jutustatud sai... igatsus on hinges... igatsus laia õla järgi, millele saaks vahel pea panna.... ei-ei-ei, ei mingit suhteeri, mitte mingisugust... küsimusteta sõpra tahaks, kes viitsiks, kellel oleks aega ja tahtmist olla olemas... njahh, et puuduksid häirivad faktorid, nagu kaugus ja ütlemata asjad ja muu...jahh ja et oleks aega, et ei tunneks ennast puudutatuna.... et oleks miskist hoolimist....hhähhh.... selle kõige juures ei saa ma sugugi olla mõtlemata....

...raisk!... et siis peavad minema viltu nood tunded ja nihu need asjad!!... Raisk, et siis ei suudeta hoida seda, mis hea!!

....mätsib ilusti kokku, ütleks ma... aasta on ümber saamas... aasta tugevaid emotsioone, aasta viha ja raevu ning nukrust, ohjeldamatut kurbust ja tagasitegemise iha ka ja siis ükskõiksust.....aeg parandab kõik, ainult mitte seda teadmist ja teatavat meeldivat mälestust.... seda vahel maad võtvat igatsust tolle tuntud tunde järele... et keegi on kusagil ja ootab.......

Tundub, et hakkan softiks muutuma, aga mis teha, sellise kassise olemise ja sügisese pühapäeva lõpetuseks ei ole tõesti miskit paremat kui plaaditäis Norah Jonesi ja koduseõunamahl piparmündi tee kõrval. Kogu selle idüllis kriibib aga hinges teadmine, et homme tuleb varakult jubedasse LK-sse tööle ronida. Kriipimise tasakaalustamiseks paitab sees aga mälestus eilsest toredast koosolemisest. Elik osakonna 15 juubileumist (15 aastat institutsionaliseeritud semiootikaõpet Eestis). Seda, miks nad vana püssi monumendist täpsemalt modernsetest juuksesalkudest vee purskama panid, ma täpselt ei mõista, aga muidu olen ma arengutega, mis toimunud, rahul. Jaa, ja too õhtune pidu, see oli segu väljenditest nagu: tantsud tähtedega, vein ja seltskond ning seltsis segasem. Omade suur konsentratsioon ühe päeva vältel oli tänuväärt. Ning keerutused täna Bremeni poole lahkunud nooremkolleeg Petsiga lõpetasid tantsuõhtu täpiga i-l.

Kogu suure elevuse ja hea taustal ei olnud hilisemad kohtumised ungarlase ja buratiinoga enam nii olulised kui võinuks, aga eks mängisid siin teist ja kolmandat viiulit igasugu erinevad arengud erinevatel suundadel, möödunud aegadel. Pealegi, palju sa ikka jõuad ühe päeva jooksul tunda ja rõemustada, eriti kui kell juba viiendat hommikutundi tiksumas on.

Üldised tendentsid aga näitavad, et sügisene melanhoolia on käesolevale aastaajale omaselt täitsa maad võtmas ning jalutuskäikude, kus pilk kollastest lehtedest mustrilisel tänavapinnal ja hing igatsust täis, aeg on käes.
See igatsus on üldse üks kummaline atripuut sügise manustes, sest tihtipeale jääb tema kasutusjuhend hõlmamata ja nii segastub kogu ratsionaal-normaalne olemisviis teadmata aegadeks.

Njahh......

Eestis on üks ülikool - Tartu Ülikool....

....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....

Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....

Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...

Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...

Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....

Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....

Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!