Ega sul küpsist pole?
Hirmus ebaõiglane tundub hetketi kiskuda inimesi oma isiklikesse individuaalnaljadesse, eriti samal ajal totakalt irvitades ja sugugi mitte aru saades, et sa aru ei saa, millestnad aru ei saa.... aga õnneks on neil enamuse ajast ükskõik, sest nad ei saa mitte aru ka sellest, et põhjus tolleks segamiseks oli tegelikult jagamine.... Millegi isikliku ja hirmus tähtsa jagamine kellegi sinu jaoks olulisega...tragikoomiline ebaõiglus
teisipäev, oktoober 30, 2007
pühapäev, oktoober 28, 2007
See hetk, kui ma enam ennast üllatada ei suuda, olen ma vist surnud....
Eile oli tantsupidu.... Soome väike Napoleon korraldatud nagu kuu aega tagasi toimunugi.
See on õõvastav suisa, kui head muusikat võib maailmas olla ja kuidas vahel ühe peo vältel osatakse nii palju head ühte patta panna, et tantsupõrandalt hetkekski lahkumine tundub krimnaalselt karistatavana.
Mina sain igaljuhul jalad ümmarguseks tantsida, kuigi oli ka neid kes olid endale jälgimise poosi võtnud ja seirasid väikese õlle või kokteili tagajalakeerutajaid...esitasin minagi mõnele paar etteastet.....
Õhtu vaieldamatu täht oli aga muidugi väikesekasvuline DJ ise, kes ühtemoodi innukalt keerutas nii plaate kui peput, viimast nii lava peal kui ka tantsupõrandal sõprade keskel...Kui pilk temal pidama jäi, siis ei saanud mitu aega enam muud silmadesse......uskumatult haarav on vaadata kedagi niimoodi muusika vallutatuna vitaalselt tantsimas, usukumatult nakkav ja naudinguline....
Meeleolu püsis igaljuhul pikalt ülev ja peo viimasel tunnil, kui tantsupõranda oli täitnud põhimõtteliselt aina tihenev peokorraldaja sõprade ja tuttavate võrgustik, vallutas põhjamaalaste pöörane tantsukihk kõik häbelikkuse ja väsimuse tõkked....lennukad sammud, seelikud ja pilgud said võidu....
Ülemeelikusse meeleollu tantsitud, viis teekond kodubaari, kus tuttavate konsentratsioon veelgi suurem ja kus nii mõnigi jutt taas räägitud sai....aga eks kõik ülev saab kord välja vahetatud... nii ka seekord, lõppmänguks polnud ma valmis... natuke liiga reserveeritud võib olla, natuke liiga nipsakas ja snoob võib olla või liiga vähe edev võib olla või ehk lihtsalt liiga kaine...aga lõpuks tundusid lauataga istujate tegemised kuidagi lapsikult purjuslikult edvlikult tühised, sellise pööraselt väge andva tantsusessiooni lõpuks, ei osanud ma end kuidagi sellega suhestada ja Hurda põlvel selle üle vaikselt hiljem sisemonoloogi pidadada ka ei lastud, tuldi ja segati, küsimata nimesid ja sugeti pead, eneselegi üllatuseks, ei suutnud ma lahkuda. Isegi hiljem mitte, kui karjusid juba nii hing kui keha.
Hommikul selle üle pikmalt järele mõeldes olid tunded vastakad ja ebaselged, liigohtlik on selline käitumisviis, ütles miski sees ja hetkeks tundus, et nõrkus oli võitnud igasuguse alalhoiu instinkti... või siis oli too võitja hoopis solvatud eneseuhkus ning lainetas ikka too vana tagasitegemise kihk, mis lõpuks vaid enesele auku kaevab...
Hetkeks olen ma end taas sutsaka jagu ära peletanud ja sees riid......Ma arvan et eneseanalüüsi materjali igaljuhul jagub taas vähemalt nädalaks....piinlikud pilgud tapsin ma seekord juba eos, kuna ei lähe korda pole ka piina..... Kui vaid iseenda motiveerituse üles leiaks, kui vaid suudaks tunnistada tunnet, mis juba aegu ära tuntud...ausust enda vastu kipub justkui vahel väheks jääma ja impulsiivne emotsionaalsus on jätkuvalt alles ning omi trikke tegemas....
Kerge müstika ja kummastus igatahes, vähemalt järgmise juhtumiseni.
Eile oli tantsupidu.... Soome väike Napoleon korraldatud nagu kuu aega tagasi toimunugi.
See on õõvastav suisa, kui head muusikat võib maailmas olla ja kuidas vahel ühe peo vältel osatakse nii palju head ühte patta panna, et tantsupõrandalt hetkekski lahkumine tundub krimnaalselt karistatavana.
Mina sain igaljuhul jalad ümmarguseks tantsida, kuigi oli ka neid kes olid endale jälgimise poosi võtnud ja seirasid väikese õlle või kokteili tagajalakeerutajaid...esitasin minagi mõnele paar etteastet.....
Õhtu vaieldamatu täht oli aga muidugi väikesekasvuline DJ ise, kes ühtemoodi innukalt keerutas nii plaate kui peput, viimast nii lava peal kui ka tantsupõrandal sõprade keskel...Kui pilk temal pidama jäi, siis ei saanud mitu aega enam muud silmadesse......uskumatult haarav on vaadata kedagi niimoodi muusika vallutatuna vitaalselt tantsimas, usukumatult nakkav ja naudinguline....
Meeleolu püsis igaljuhul pikalt ülev ja peo viimasel tunnil, kui tantsupõranda oli täitnud põhimõtteliselt aina tihenev peokorraldaja sõprade ja tuttavate võrgustik, vallutas põhjamaalaste pöörane tantsukihk kõik häbelikkuse ja väsimuse tõkked....lennukad sammud, seelikud ja pilgud said võidu....
Ülemeelikusse meeleollu tantsitud, viis teekond kodubaari, kus tuttavate konsentratsioon veelgi suurem ja kus nii mõnigi jutt taas räägitud sai....aga eks kõik ülev saab kord välja vahetatud... nii ka seekord, lõppmänguks polnud ma valmis... natuke liiga reserveeritud võib olla, natuke liiga nipsakas ja snoob võib olla või liiga vähe edev võib olla või ehk lihtsalt liiga kaine...aga lõpuks tundusid lauataga istujate tegemised kuidagi lapsikult purjuslikult edvlikult tühised, sellise pööraselt väge andva tantsusessiooni lõpuks, ei osanud ma end kuidagi sellega suhestada ja Hurda põlvel selle üle vaikselt hiljem sisemonoloogi pidadada ka ei lastud, tuldi ja segati, küsimata nimesid ja sugeti pead, eneselegi üllatuseks, ei suutnud ma lahkuda. Isegi hiljem mitte, kui karjusid juba nii hing kui keha.
Hommikul selle üle pikmalt järele mõeldes olid tunded vastakad ja ebaselged, liigohtlik on selline käitumisviis, ütles miski sees ja hetkeks tundus, et nõrkus oli võitnud igasuguse alalhoiu instinkti... või siis oli too võitja hoopis solvatud eneseuhkus ning lainetas ikka too vana tagasitegemise kihk, mis lõpuks vaid enesele auku kaevab...
Hetkeks olen ma end taas sutsaka jagu ära peletanud ja sees riid......Ma arvan et eneseanalüüsi materjali igaljuhul jagub taas vähemalt nädalaks....piinlikud pilgud tapsin ma seekord juba eos, kuna ei lähe korda pole ka piina..... Kui vaid iseenda motiveerituse üles leiaks, kui vaid suudaks tunnistada tunnet, mis juba aegu ära tuntud...ausust enda vastu kipub justkui vahel väheks jääma ja impulsiivne emotsionaalsus on jätkuvalt alles ning omi trikke tegemas....
Kerge müstika ja kummastus igatahes, vähemalt järgmise juhtumiseni.
reede, oktoober 26, 2007
neljapäev, oktoober 25, 2007
Kohtasin täna pimedal kodutänaval prügikastitriibulist sabata kassi....
Mina tulin ühelt kass teiselt poolt, mina käisin paremal teeserval tema aga vasakul. Kui kohakuti jõudsime, vaatas kass hetkeks umbusklikult minu poole ja ületas tee. Läksime edasi, mina ühele tema teisele poole.
Kui koduväravasse jõudsin heidsin pilgu hetkeks tagasi. Kass oli tänavanurgal ja vaatas korraks üle õla. Seisime seal ja silmitsesime teineteist viivu ning läksime siis edasi. Mina väravast sisse, tema ümber tänavanurga.
Mina tulin ühelt kass teiselt poolt, mina käisin paremal teeserval tema aga vasakul. Kui kohakuti jõudsime, vaatas kass hetkeks umbusklikult minu poole ja ületas tee. Läksime edasi, mina ühele tema teisele poole.
Kui koduväravasse jõudsin heidsin pilgu hetkeks tagasi. Kass oli tänavanurgal ja vaatas korraks üle õla. Seisime seal ja silmitsesime teineteist viivu ning läksime siis edasi. Mina väravast sisse, tema ümber tänavanurga.
kolmapäev, oktoober 24, 2007
Elu on ohakas... üks väga vastik vana ja tige ohakas, otsustas Kaaren kui ta oli oma ratta selga tagasi saanud.... Ta ju nii hoolega üritas toda purjakil onu mitte alla ajada, no ja siis kui see onu mitteallaajamine oli nii edukalt lõppemas, sõitis üks sinisekiivriga plikarattur talle lihtsalt otse ja omadega otsa...pffff.... ja muidugi pidi olema Kaaren see, kes oma rattaga käna käib.... noh tulemus oli ilus, valulik käsi ja jalg ning kõver lenks.... õnneks tuli too purjakil onu ja aitas Kaarna lenksu jälle paikka pöörata-väänata, oli teise mitte allaajamisest kasu kahh....
Siiralt vastik, pomises Kaaren alla tuult, no tõesti, kõik need viimaseaja sündmused näitasid, et üldse ei peaks hommikuti voodist tõusma vaid magama täie rahuga kohe kevadeni välja. Ei, kõik ei olnud sugugi mitte halvasti, aga lihtsalt vedas järjest viltu.... Suures plaanis polnud suurt midagi katki, oli suisa täitsa tore... aga need väikesed veidraid pinde olid kõik kohad täis ja torkisid, sügelesid ja olid kõike muud kui sügaval ja sügavad... no tõesti.
Peale kõige muu oli teda hiljuti sunnitud tunnistama, et ta on üks kaabakas, kiimane kaabakas...jahh ja ta oli olnud nõus, kuid enam polnud sellel endist võlu, asjaolud ei võinud kunagi jääda ju lõpuni naljakaks ja lihtsalt, ikka pidi lõpuks tulema mingi nõme olukord ja kõige lihtsa otsasaamine..... Kaaren väntas tusaselt üle kollase märja liga, mida ta mõni päev tagasi helgusega sügiskullaks oli nimetanud. Vaikselt kirus ta elu ja olemist. Tema teksadest lõi üles räme õllelehk, aga ta enam ei hoolinud, kodust ta läbi ei jõudnud , nii et polnud parata, seekord sedasi... vastik oli küll, aga eks see ole märkajale märk ebaproffesionaalsusest, kui sa ei taipa õigel ajal ära minna ja saad sellest õige hetke möödumisest aru nii umbes 10 minutit liiga hilja kui liiter õlut enam või vähem kogemata su sülle valgub... mõnus on siis püsti karata ja läbi jahedavõitu sügisöö minema põrutada ja olude sunnil ka järgmise päeva samades pükstes mööda saata.....ei noh, mis seal ikka, Elu lihtsalt oli hetkel selline ja võib olla ära teenitult... ega väga palju hullemaks ikka minna ei saanud.... või mine tea, ehk siiski, Kaaren hammustas teravalt huulde...
Siiralt vastik, pomises Kaaren alla tuult, no tõesti, kõik need viimaseaja sündmused näitasid, et üldse ei peaks hommikuti voodist tõusma vaid magama täie rahuga kohe kevadeni välja. Ei, kõik ei olnud sugugi mitte halvasti, aga lihtsalt vedas järjest viltu.... Suures plaanis polnud suurt midagi katki, oli suisa täitsa tore... aga need väikesed veidraid pinde olid kõik kohad täis ja torkisid, sügelesid ja olid kõike muud kui sügaval ja sügavad... no tõesti.
Peale kõige muu oli teda hiljuti sunnitud tunnistama, et ta on üks kaabakas, kiimane kaabakas...jahh ja ta oli olnud nõus, kuid enam polnud sellel endist võlu, asjaolud ei võinud kunagi jääda ju lõpuni naljakaks ja lihtsalt, ikka pidi lõpuks tulema mingi nõme olukord ja kõige lihtsa otsasaamine..... Kaaren väntas tusaselt üle kollase märja liga, mida ta mõni päev tagasi helgusega sügiskullaks oli nimetanud. Vaikselt kirus ta elu ja olemist. Tema teksadest lõi üles räme õllelehk, aga ta enam ei hoolinud, kodust ta läbi ei jõudnud , nii et polnud parata, seekord sedasi... vastik oli küll, aga eks see ole märkajale märk ebaproffesionaalsusest, kui sa ei taipa õigel ajal ära minna ja saad sellest õige hetke möödumisest aru nii umbes 10 minutit liiga hilja kui liiter õlut enam või vähem kogemata su sülle valgub... mõnus on siis püsti karata ja läbi jahedavõitu sügisöö minema põrutada ja olude sunnil ka järgmise päeva samades pükstes mööda saata.....ei noh, mis seal ikka, Elu lihtsalt oli hetkel selline ja võib olla ära teenitult... ega väga palju hullemaks ikka minna ei saanud.... või mine tea, ehk siiski, Kaaren hammustas teravalt huulde...
pühapäev, oktoober 21, 2007
ma päris täpselt ei tea kuidas on kombeks inimestel oma nädalavahetusi veeta, ent mina tunnen, et minu oma sai seekord täitsa õigesti veedetud....
Eneseületuslikult, pärast ärkamist neljapäeva õhtupoolikul kesklinnas, jõudsin kodust läbi libistades isegi viimasele mõistlikule bussile ja olin juba enne keskööd Tallinnas.... Maabusin Õde juurde Tehnika uulitsal ja jutlesin uhkelt poole ööni... hommikune ärkamine oli ootustele vastavalt keerukas ettevõtmine ja oleks juba eos nurjunud, kui lootma oleks jäädud ainult oma telefoni äratusplärinale, kuna aga appi sai ka äratuskell, siis siiski jõuti.... Seesami uus info sai ära kuulatud mitme tassitäie kohvi ja tõdemuse, et tegelikult ka, mind liialt ei huvita kogu see krempel, kõrvale....
Pärast koolitust proovisin lootusrikkalt oma doonorikarjääri edendada, edutult....tädi käsi värises ja mitte ei suutnud ta tabada minu sügavale peitunud veeni, pagan ma ütlen, ma üldse ei salli kui nad augu teevad ja mingit muud kasu sellest ei sünni...lihtsalt jääb jäle ajas erinevaid värvikammasid moodustav plekk.....
Lohutuseks aga sai Liisu juures saiavormi süüa ja kähisevat häält kuulda. Kui Liisu tööinimeseks hakkas otsisin mina Tallinna sattunud Mari üles ja sõbrannatasin temaga, õhtu jätkudes liitus meiega veel ka kährikloom ja meeleolu püsis ülev....öösel sai aga krestomaatilist Pulp Fictioni kaetud.... on häid asju tehtud, on....
Laupäev möödus vanematekodu külastades ja kuni õhtuse bussipeale minekuni sõbranjetades aega veetes....Kui tagasi Tartu jõudsin kupatati kohe taas õue mängima.... koju jõudsin nii nagu ikka vastu hommikut, väikese vindi ja näljase olemusega... Tänane päev aga on möödunud koristamise, korrastamise ja muude tegemist vajavate asjade seltsis.....
Jaaa, võib rahul olla tõesti...hea on ikka neid näha, kes korda lähevad, hea on rääkida ja kuulata ja lollusi teha... lihtsalt mõnus on mõnuleda nende seas, kes juba ammu omaks on saanud... ikka jagub rääkimist ja ikka on mugav ja lahe.... ja nii lihtne on olla hetkeks neis hetkis.....
Mõelda on ka saanud sedakorda.... asjad on vististi isegi klaarimad kui enne ... tean, mis on ja mis mitte... ja mis jätta tasub ja mis mitte.... üldiselt tõotab tulla üks paganama külm talv.... ja sooja tundub andvat seekord vaid kurku libistatav soe jook, sõprade pilgud ja toa nurgas küdev ahi....see mõte toob nukravõitu mõru naeratuse huulile... aga kuigi ei teagi miks, kuid see kõik tundub õige, sest veel ei ole valmis, on vaja seda sisemist külmetamist ja enesega olemist ning edasi minemist.....ja kuidagi hea on kummastusega tõdeda, et on võimalik end mingit moodi poolitada ja naudelda külmetades, olen nõus, et tegemist on enesedistsipliiniga, mis võib nurjumise korral lõppeda nukralt, ent ma liialt veel ei põeks.....harjumusel on jõud, kuid harjuda saab nii üht kui teist pidi..... et siis viied-neljad süsteemis, tubli neli, kogu olemine.....
Eneseületuslikult, pärast ärkamist neljapäeva õhtupoolikul kesklinnas, jõudsin kodust läbi libistades isegi viimasele mõistlikule bussile ja olin juba enne keskööd Tallinnas.... Maabusin Õde juurde Tehnika uulitsal ja jutlesin uhkelt poole ööni... hommikune ärkamine oli ootustele vastavalt keerukas ettevõtmine ja oleks juba eos nurjunud, kui lootma oleks jäädud ainult oma telefoni äratusplärinale, kuna aga appi sai ka äratuskell, siis siiski jõuti.... Seesami uus info sai ära kuulatud mitme tassitäie kohvi ja tõdemuse, et tegelikult ka, mind liialt ei huvita kogu see krempel, kõrvale....
Pärast koolitust proovisin lootusrikkalt oma doonorikarjääri edendada, edutult....tädi käsi värises ja mitte ei suutnud ta tabada minu sügavale peitunud veeni, pagan ma ütlen, ma üldse ei salli kui nad augu teevad ja mingit muud kasu sellest ei sünni...lihtsalt jääb jäle ajas erinevaid värvikammasid moodustav plekk.....
Lohutuseks aga sai Liisu juures saiavormi süüa ja kähisevat häält kuulda. Kui Liisu tööinimeseks hakkas otsisin mina Tallinna sattunud Mari üles ja sõbrannatasin temaga, õhtu jätkudes liitus meiega veel ka kährikloom ja meeleolu püsis ülev....öösel sai aga krestomaatilist Pulp Fictioni kaetud.... on häid asju tehtud, on....
Laupäev möödus vanematekodu külastades ja kuni õhtuse bussipeale minekuni sõbranjetades aega veetes....Kui tagasi Tartu jõudsin kupatati kohe taas õue mängima.... koju jõudsin nii nagu ikka vastu hommikut, väikese vindi ja näljase olemusega... Tänane päev aga on möödunud koristamise, korrastamise ja muude tegemist vajavate asjade seltsis.....
Jaaa, võib rahul olla tõesti...hea on ikka neid näha, kes korda lähevad, hea on rääkida ja kuulata ja lollusi teha... lihtsalt mõnus on mõnuleda nende seas, kes juba ammu omaks on saanud... ikka jagub rääkimist ja ikka on mugav ja lahe.... ja nii lihtne on olla hetkeks neis hetkis.....
Mõelda on ka saanud sedakorda.... asjad on vististi isegi klaarimad kui enne ... tean, mis on ja mis mitte... ja mis jätta tasub ja mis mitte.... üldiselt tõotab tulla üks paganama külm talv.... ja sooja tundub andvat seekord vaid kurku libistatav soe jook, sõprade pilgud ja toa nurgas küdev ahi....see mõte toob nukravõitu mõru naeratuse huulile... aga kuigi ei teagi miks, kuid see kõik tundub õige, sest veel ei ole valmis, on vaja seda sisemist külmetamist ja enesega olemist ning edasi minemist.....ja kuidagi hea on kummastusega tõdeda, et on võimalik end mingit moodi poolitada ja naudelda külmetades, olen nõus, et tegemist on enesedistsipliiniga, mis võib nurjumise korral lõppeda nukralt, ent ma liialt veel ei põeks.....harjumusel on jõud, kuid harjuda saab nii üht kui teist pidi..... et siis viied-neljad süsteemis, tubli neli, kogu olemine.....
teisipäev, oktoober 16, 2007
Nüüd tuleb välja nii, et Te olete vähe nõrgamõistuslikud inimesed täis jootnud...
No olgu, olgu-olgu.... liialdan. Tegelikult pole siin keegi veel purjus ja nõrgamõistuslikkuse üle hetkel pikemalt ei arutaks.... lihtsalt deliirne olek, tingitud 11 tunnisest tööpäevast, millel veel julged 1,5h jõudu jagub.... pikad on nood päevad, liiga pikad.... tunnen, et niimoodi ma kuigi kaua vastu ei pea, lihtsalt lähen ühel hetkel prõksti pooleks ja ongi kõik.... mõni nimetaks seda puhtaks laiskuseks, aga minu enda suukõver seda järgi tegema ei paindu, ma pigem nimetaks seda minu isiksusele mittesobivaks töötempoks.....
Oktoober kipub vägisi käest libisema, tööpäeva täna ja homme, nädalalõpus koolitus Tallinnas, kuhu seekord siiski tuleb jõuda tuleb ja nädala alguses samuti koolitus Tallinnas, kuhu samuti tuleb jõuda, sest räägib ju ometi armastatud mina-mina-mina Jaanus Rohumaa valju ja selge häälega... ja siis juba tuleb ettekande pidamise närv ja lükkajate kokkukogunemine ja kui jõudu ja võimalust jagub siis ka Pärnusse sõit.... Ja siis on juba käes november... suur jõulukaunistuste kuu... ja sügiskool ja ungari filmipäevad ja nii need päevad läevad..... ma tunnen et järgmisel kuul tuleb võtta rohkem ja lühemaid vahetusi.... pea kukub otsast ära muidu.....
Eile ostsin aga endale rattad, täpsemalt kaks ratast ja raami, abirattaid kahjuks kaasa ei antud, anti vaid 3 käiku ja suure raha eest ka U lukk.... täitsa änksa on sõita selg sirge kodu poole... njaa, täitsa änksa on, ei saa salatagi, sõita vahelduse mõttes jälle rattaga, kuigi U lukuga ma veel sõbraks pole saanud... ei teagi miks aga on teine kuidagi keeruline oma olemuselt....
Uusi asju on mul veelgi, näiteks reedest on mul kodus oma isiklik kanarbik ja suur fiskarsi nuga ja laupäevast on vägatubliviis täpiline kleit ja ja ja..... jahh piinlike mälestusi on muidugi ka, aga ise nad olid nii tobedad, et tekkis tahtmine elu otsast hammustada...
....need, kes lohutasid olid armsad, kuigi jahh.... saan aru küll ka nende motivatsioonist ja tuleb tõesti parem karta kui kahetseda, sest kaua minagi jaksan olla nii nagu peab, tundmata.... nähhhh, tobekala.. praegu veel tegelikult jaksan.... praegu veel hoian vahet piki küll, kuigi kui päris aus olla, siis kohati kisub kahtlaseks.... tean ennast tean, juba pikka aega, sellepärast tean ka, et varsti võib olla tuleks valvsaks hakata.... või kes teab ka... võib ju olla et kõik naljakas kummalisest tsüklist tingitud....
....ehk siis näeh... olengi suutnud ilusti aja ära veeta, kõige heaga....laevapiletite broneerimised, kerge abp print ja väike ülevaade oktoobrilõpu egiptuse reisidest... õnneks homme on selle nädala viimane tööpäev...
No olgu, olgu-olgu.... liialdan. Tegelikult pole siin keegi veel purjus ja nõrgamõistuslikkuse üle hetkel pikemalt ei arutaks.... lihtsalt deliirne olek, tingitud 11 tunnisest tööpäevast, millel veel julged 1,5h jõudu jagub.... pikad on nood päevad, liiga pikad.... tunnen, et niimoodi ma kuigi kaua vastu ei pea, lihtsalt lähen ühel hetkel prõksti pooleks ja ongi kõik.... mõni nimetaks seda puhtaks laiskuseks, aga minu enda suukõver seda järgi tegema ei paindu, ma pigem nimetaks seda minu isiksusele mittesobivaks töötempoks.....
Oktoober kipub vägisi käest libisema, tööpäeva täna ja homme, nädalalõpus koolitus Tallinnas, kuhu seekord siiski tuleb jõuda tuleb ja nädala alguses samuti koolitus Tallinnas, kuhu samuti tuleb jõuda, sest räägib ju ometi armastatud mina-mina-mina Jaanus Rohumaa valju ja selge häälega... ja siis juba tuleb ettekande pidamise närv ja lükkajate kokkukogunemine ja kui jõudu ja võimalust jagub siis ka Pärnusse sõit.... Ja siis on juba käes november... suur jõulukaunistuste kuu... ja sügiskool ja ungari filmipäevad ja nii need päevad läevad..... ma tunnen et järgmisel kuul tuleb võtta rohkem ja lühemaid vahetusi.... pea kukub otsast ära muidu.....
Eile ostsin aga endale rattad, täpsemalt kaks ratast ja raami, abirattaid kahjuks kaasa ei antud, anti vaid 3 käiku ja suure raha eest ka U lukk.... täitsa änksa on sõita selg sirge kodu poole... njaa, täitsa änksa on, ei saa salatagi, sõita vahelduse mõttes jälle rattaga, kuigi U lukuga ma veel sõbraks pole saanud... ei teagi miks aga on teine kuidagi keeruline oma olemuselt....
Uusi asju on mul veelgi, näiteks reedest on mul kodus oma isiklik kanarbik ja suur fiskarsi nuga ja laupäevast on vägatubliviis täpiline kleit ja ja ja..... jahh piinlike mälestusi on muidugi ka, aga ise nad olid nii tobedad, et tekkis tahtmine elu otsast hammustada...
....need, kes lohutasid olid armsad, kuigi jahh.... saan aru küll ka nende motivatsioonist ja tuleb tõesti parem karta kui kahetseda, sest kaua minagi jaksan olla nii nagu peab, tundmata.... nähhhh, tobekala.. praegu veel tegelikult jaksan.... praegu veel hoian vahet piki küll, kuigi kui päris aus olla, siis kohati kisub kahtlaseks.... tean ennast tean, juba pikka aega, sellepärast tean ka, et varsti võib olla tuleks valvsaks hakata.... või kes teab ka... võib ju olla et kõik naljakas kummalisest tsüklist tingitud....
....ehk siis näeh... olengi suutnud ilusti aja ära veeta, kõige heaga....laevapiletite broneerimised, kerge abp print ja väike ülevaade oktoobrilõpu egiptuse reisidest... õnneks homme on selle nädala viimane tööpäev...
kolmapäev, oktoober 10, 2007
jeerum-jeerum-jeerum.... küll!!
Tsiteerides klassikuid sealkohal...
Ei ole midagi parata vahel lihtsalt läheb ilaseks ära ja üleväsimusega ei ole irooniamarjadel magusust.... Te teate ju küll, et see kõik on vaid piiritsoonis niimoodi nagu Stalkeris, ülejäänud aja olen ma täiesti arvestatav eeehm, näiteks vestluspartnerina??
Tegelikult tuleb välja nii, et 11h kestvad tööpäevad ostukeskuses ei olegi vbl kõige meeli ülendavamad ja tipphetked on need, kui vastas istub kliendi asemel terma väiksemõõduline irmusäge järglane, kes pakub coca-colat ja laulab mulle seda laulu mida täna lasteaias õpetati, no ja siis nad siit klaasboksist lahkuvad, lehvitades kleepuva käega, hambutu naeratus näol......
Täna panin tähele, et suurest pealaiali otsas fiilingus jään ma kolleegide naljakaid kliente hetketi suu ammuli passima.... inimene on ikka üks naljakas loom, mõtlen ma ja tärkan mõttest alles siis, kui vaadatavad kergelt ärritunult vastu piiluda julgevad, nihelema hakkavad või muud moodi märku annavad, et ikkagi nii pole ilus vaid pigem siiski ebamugav...... no aga mida ma teha saan, kui Issanda loomaia suurus kohe tööle kätte tuleb,...no olgu olgu... ma püüan, ma püüan vähem üksisilmi vahtima jääda, no ma luban, ma püüan..
No ja muidu on just nii nagu viimane kord jutustatud sai... igatsus on hinges... igatsus laia õla järgi, millele saaks vahel pea panna.... ei-ei-ei, ei mingit suhteeri, mitte mingisugust... küsimusteta sõpra tahaks, kes viitsiks, kellel oleks aega ja tahtmist olla olemas... njahh, et puuduksid häirivad faktorid, nagu kaugus ja ütlemata asjad ja muu...jahh ja et oleks aega, et ei tunneks ennast puudutatuna.... et oleks miskist hoolimist....hhähhh.... selle kõige juures ei saa ma sugugi olla mõtlemata....
...raisk!... et siis peavad minema viltu nood tunded ja nihu need asjad!!... Raisk, et siis ei suudeta hoida seda, mis hea!!
....mätsib ilusti kokku, ütleks ma... aasta on ümber saamas... aasta tugevaid emotsioone, aasta viha ja raevu ning nukrust, ohjeldamatut kurbust ja tagasitegemise iha ka ja siis ükskõiksust.....aeg parandab kõik, ainult mitte seda teadmist ja teatavat meeldivat mälestust.... seda vahel maad võtvat igatsust tolle tuntud tunde järele... et keegi on kusagil ja ootab.......
Tsiteerides klassikuid sealkohal...
Ei ole midagi parata vahel lihtsalt läheb ilaseks ära ja üleväsimusega ei ole irooniamarjadel magusust.... Te teate ju küll, et see kõik on vaid piiritsoonis niimoodi nagu Stalkeris, ülejäänud aja olen ma täiesti arvestatav eeehm, näiteks vestluspartnerina??
Tegelikult tuleb välja nii, et 11h kestvad tööpäevad ostukeskuses ei olegi vbl kõige meeli ülendavamad ja tipphetked on need, kui vastas istub kliendi asemel terma väiksemõõduline irmusäge järglane, kes pakub coca-colat ja laulab mulle seda laulu mida täna lasteaias õpetati, no ja siis nad siit klaasboksist lahkuvad, lehvitades kleepuva käega, hambutu naeratus näol......
Täna panin tähele, et suurest pealaiali otsas fiilingus jään ma kolleegide naljakaid kliente hetketi suu ammuli passima.... inimene on ikka üks naljakas loom, mõtlen ma ja tärkan mõttest alles siis, kui vaadatavad kergelt ärritunult vastu piiluda julgevad, nihelema hakkavad või muud moodi märku annavad, et ikkagi nii pole ilus vaid pigem siiski ebamugav...... no aga mida ma teha saan, kui Issanda loomaia suurus kohe tööle kätte tuleb,...no olgu olgu... ma püüan, ma püüan vähem üksisilmi vahtima jääda, no ma luban, ma püüan..
No ja muidu on just nii nagu viimane kord jutustatud sai... igatsus on hinges... igatsus laia õla järgi, millele saaks vahel pea panna.... ei-ei-ei, ei mingit suhteeri, mitte mingisugust... küsimusteta sõpra tahaks, kes viitsiks, kellel oleks aega ja tahtmist olla olemas... njahh, et puuduksid häirivad faktorid, nagu kaugus ja ütlemata asjad ja muu...jahh ja et oleks aega, et ei tunneks ennast puudutatuna.... et oleks miskist hoolimist....hhähhh.... selle kõige juures ei saa ma sugugi olla mõtlemata....
...raisk!... et siis peavad minema viltu nood tunded ja nihu need asjad!!... Raisk, et siis ei suudeta hoida seda, mis hea!!
....mätsib ilusti kokku, ütleks ma... aasta on ümber saamas... aasta tugevaid emotsioone, aasta viha ja raevu ning nukrust, ohjeldamatut kurbust ja tagasitegemise iha ka ja siis ükskõiksust.....aeg parandab kõik, ainult mitte seda teadmist ja teatavat meeldivat mälestust.... seda vahel maad võtvat igatsust tolle tuntud tunde järele... et keegi on kusagil ja ootab.......
pühapäev, oktoober 07, 2007
Tundub, et hakkan softiks muutuma, aga mis teha, sellise kassise olemise ja sügisese pühapäeva lõpetuseks ei ole tõesti miskit paremat kui plaaditäis Norah Jonesi ja koduseõunamahl piparmündi tee kõrval. Kogu selle idüllis kriibib aga hinges teadmine, et homme tuleb varakult jubedasse LK-sse tööle ronida. Kriipimise tasakaalustamiseks paitab sees aga mälestus eilsest toredast koosolemisest. Elik osakonna 15 juubileumist (15 aastat institutsionaliseeritud semiootikaõpet Eestis). Seda, miks nad vana püssi monumendist täpsemalt modernsetest juuksesalkudest vee purskama panid, ma täpselt ei mõista, aga muidu olen ma arengutega, mis toimunud, rahul. Jaa, ja too õhtune pidu, see oli segu väljenditest nagu: tantsud tähtedega, vein ja seltskond ning seltsis segasem. Omade suur konsentratsioon ühe päeva vältel oli tänuväärt. Ning keerutused täna Bremeni poole lahkunud nooremkolleeg Petsiga lõpetasid tantsuõhtu täpiga i-l.
Kogu suure elevuse ja hea taustal ei olnud hilisemad kohtumised ungarlase ja buratiinoga enam nii olulised kui võinuks, aga eks mängisid siin teist ja kolmandat viiulit igasugu erinevad arengud erinevatel suundadel, möödunud aegadel. Pealegi, palju sa ikka jõuad ühe päeva jooksul tunda ja rõemustada, eriti kui kell juba viiendat hommikutundi tiksumas on.
Üldised tendentsid aga näitavad, et sügisene melanhoolia on käesolevale aastaajale omaselt täitsa maad võtmas ning jalutuskäikude, kus pilk kollastest lehtedest mustrilisel tänavapinnal ja hing igatsust täis, aeg on käes.
See igatsus on üldse üks kummaline atripuut sügise manustes, sest tihtipeale jääb tema kasutusjuhend hõlmamata ja nii segastub kogu ratsionaal-normaalne olemisviis teadmata aegadeks.
Njahh......
Kogu suure elevuse ja hea taustal ei olnud hilisemad kohtumised ungarlase ja buratiinoga enam nii olulised kui võinuks, aga eks mängisid siin teist ja kolmandat viiulit igasugu erinevad arengud erinevatel suundadel, möödunud aegadel. Pealegi, palju sa ikka jõuad ühe päeva jooksul tunda ja rõemustada, eriti kui kell juba viiendat hommikutundi tiksumas on.
Üldised tendentsid aga näitavad, et sügisene melanhoolia on käesolevale aastaajale omaselt täitsa maad võtmas ning jalutuskäikude, kus pilk kollastest lehtedest mustrilisel tänavapinnal ja hing igatsust täis, aeg on käes.
See igatsus on üldse üks kummaline atripuut sügise manustes, sest tihtipeale jääb tema kasutusjuhend hõlmamata ja nii segastub kogu ratsionaal-normaalne olemisviis teadmata aegadeks.
Njahh......
reede, oktoober 05, 2007
Eestis on üks ülikool - Tartu Ülikool....
....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....
Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....
Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...
Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...
Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....
Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....
Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!
....ja ma tunnen siirast heameelt, et ta on, mitte, et ta on "üks" vaid, et ta "on"....
Sellel nädalal on Tartu olnud läbi ja lõhki ülikooline, juubelisündmuseid täis näda, on linna kummaliselt kihama pannud ja kuigi suuremas plaanis on üritused eelkõige ülikondades ja lahiste selgadega pidukleitides kutsetega vapratele ja ilusatele, ei saa melu mööda ka päris lihtsast veninud püksipõlvede ja ketsidega üliõpilasest..... seda viimast sai kogetud omal nahal eilses õhtus, kui kõigepealt suht ootamatult Toomele tõrvikute sekka jalutama sattusime ning hiljem linnapeal pidutsevate üliõpilaste melus sai aega veedetud.... hetkeks oli kuidagi ülev meeleolu kogu linnapildis... ja tegemist ei olnud tavapärase nädalavahetuse elevusega, vaid millegi muuga.....
Tooni andisid hallipäised vanad peerud ja auväärsed raugad, teklid peas, kepi najal Toomel jutustamas, vanaldased daamid kostüümides ja vaikselt kesklinna lokaalides likööri limpsimas..... kõik natuke pidulikud, kõik uhked ja kõik siiski naermas või vähemalt naeratamas. Meenutamas ja muigamas, hetkiti pisar silmanurgas läigatamas ja ohe üle huulte veeremas. Vanadele tasakaaluks noored uhked ja sirged korporandid, värvid üle rinna ja teklid peas, in corpore suundumas kuhugi salajastele auväärsetele üritustele, kohtumistele või tõenäolisemalt lihtsalt õllekannu taha juttu vestma...
Jahh, pidulik toon oli sees kõiges natuke.... ja kuigi palju ja rohkemad üliõpilased võivad mõelda, et mis seal ikka, juubel siia või sinna, kõik need 375 aastat, mis pole mind puudutanud või üldse mitte mõelda, ei usu ma siiski hetkekski, et nad vähemalt korra pole pead selga lüües tundnud uhkust. Uhkust Alma Mater Tartuensise hõlma alla sattumise üle... ja kui nad siiski on sellest mingil põhjusel siiani mööda viilinud, olen ma kindel, et see viga saab aja jooksul parandatud...
Mina tunnen uhkust juba ammu, märgades tennistes üle Toome jalutades ja lehtedes sahistades, raekoja platsil suudlejaid silmitsedes, raamatukogus kirudes seda, kes enne mind küüned mõnele krestomaatilisele teosele taha on saanud või peahoone ees enne loengut suitsu kimudes.
Tunnen uhkust ja vaikset heameelt hinge paitamas.... sest ma tean, et pole paremat paika, kus õppida siin Maarjamaal... see siin ongi kõige leedim paik, kus olla ja ma poleks tahtnud ega taha ka praegu olla kusagil mujal, tunnistan ausalt....
Ja kord kepi najal Tartu tänavail Ülikooli 420 aastapäeval ringi uidates, muigan ma samamoodi, pisar silmanurgas nagu nood tädid eile....
Jäägu Sulle su hingamine ja õhk mu Alma Mater!
pühapäev, september 30, 2007
Käes on kuldne sügis... kuldne vananaiste sügis, päikesepaiste ja keskmisest soojemate hommikutega, rääkimata päevadest ja öödest...
Neljapäeval tuli kährik, ühelt poolt, pärast rasket tööpäeva, kummikommid ja mureäraviijad tikunukud taskus.
Kui palju aega oli möödas viimasest kohtumisest.Kui palju rääkimata lugusid ja jagamata emotsioone....
Kõik algas tomatisupist ja jutuvadast.... mille järgnes peet looduskauni supikatla serval kookospähkli ja sõpradega.... hea oli, nii imehea oli näha ja kuulda ja hingata sama õhku....Lõpuks nagu ikka sai võitu öine jahedus.... Zavood kutsus oma headuses..... rahvast oli palju, tuttavaid nägusid nende seas rohkem kui üks. Õhtu sujus nagu vanasti, naljatledes, suitsu kimudes, vaikselt pättidele kohaselt oma jooki juues ning lõpuks põhikooli klassiõhtuse muusika saatel tantsides.... Oli saabunud teadmine, et hommikusest koolist ei tule miskit... kuid tuleva päeva töö, tahtis siiski oma ja hirmutas koju magama.
Järgmiseks päevaks andsin kähriku Tartu rüppe. Õhtuks oli alles nälg....hedoneerimine Vana Tallinna, ploomimahla ja kõige paremate söögiliste hõrgutistega, milleks pelmeenid ja soolalõhe, võis alata... tee leidis meieni ka Leeneline omailm natuke nukker... millaski saabus öömajaline, kes varakult enese oli suutnud ebakainesse olekusse organiseerida ja vajus ukselt kollasele diivanile alkoholileos magama.... Nende jalad, kes ei maganud ega lahkunud koju, viisid lõpetuseks taas sinna, kus ikka käidud....juba teist õhtut järjest....
Tundus nagu poleks inimesed vahepeal koju läinudki, ikka need samased näod ja teod, noogutused ja kallistused, lisaks kallis vana tuttav, kes korra jälle tartumail ja kellegi sõber tikker ning pikad jutud..... jalgpalli laua äärde pidama jäädes oli juba selge vist, kuhu õhtu rihib... Kähr lahkus kodu poole, kaasa antud lubadusega, et helistan kui all ukse taga olen (vaatan siin veel natuke neid mänge ja mängijaid)..... Mänge jagus, kuid lõpuks sai väsimus võitu, keerasin veel sigareti ja hakkasingi vaikselt minema, ootamatult-oodatult sama sammu koos tuld pakkunud väljamaalasega... väraval anti otsustus jälle minu teha... pärast lühikest mõttepausi, tundus klaas vett siiski piisavalt ahvatlev et helistada ja paluda sisselaskmist... klaasile veele lisaks anti meelelahutust ja lõpuks vajuti magama, nagu ikka üheskoos ja ilma sokkideta.... sünnipäeva hommik sai alguse kell kaks, kui helises mu telefoni alarm, tuletades meelde, et ükski vastutulemine ei jää karistamata ja seekordne karm trahv oli vabal päeval siiski tööle minek.... lahkumine oli kiire ja valutu... kodust läbi tormaeldes oli tunne pisut siiski süüdlaslik, kas siis nii kõlbab?... Kuid naerul ja puhanud näos köögilaua taga lahustusid kõik vabandavad pilgud..... Töö oli omamoodi hirmus nagu ikka...kähr aga sai veeta kvaliteetaega, nendega, kes nukrad....
Tagasi koju jõudes kihvatas kiivus mu hinge ja kui oli viimane aeg lahkuda jõudmaks sünnipäeva peole, suutis isiklik suutmatus, kitsas hing ja nüri meel mind välja vihastada....leevendust pakkus sangria, koos analüüsivate lausete ja silmailu pakkuva hämaruses kollase Toomega.... Peole jõudsime hiljem, kui tantsupõrand ikka veel tühi oli.... see viga sai parandatud hetkega..... Nii hea, nii hea, nii hea oli... muusika vallutas hinge ja hetkega oli kõik lihtsalt ülimalt gruuvi ja tiksuvalt muhe... soul voolas ojana hinge ja funk liigutas kõiki ihuliikmeid sujuva tantsu suunas. Ei häirinud miski, isegi mitte puuduv tähelepanu ega vähene hulk inimesi... ma olin ju ometi läinud tantsima ja õnne soovima, ei muud...
Kell kolm pandi pillid kotti - külalisplaadikeerutaja jussi alias Mr. Burns, polnud kunagi käinud zavoodis ja see viga tuli parandada.....pika vinna ja erinevate sisenemistega, lõpuks kõik eelmainitud paika jõudsimegi.... Meie tegime kährikuga kiire kohvi, väikese pernod´jääga ja otsustasime koduste pelmarite kasuks... jätsime viisakalt maha jäävate purjus pidulistega hüvasti ja tuierdasime pelmeenide maitse neele kõditamas kodu.... varahommikune rämpstoit ei vedanud meid alt ja oli seegikord oma headuses..... algav päev, mis järgnes pärast und jäkus lihtsalt olles, magusalt nautides..... ning vaikselt argirütmi sulades....
Hea oli, hirmus hea oli näha ja kuulda, tantsida ja olla nagu varemaltki, tundmata vahepeal kätevahelt jooksnud liiva krudisemist suhtlemisrataste vahel..... kõik oli sama hea kui alati.....
Neljapäeval tuli kährik, ühelt poolt, pärast rasket tööpäeva, kummikommid ja mureäraviijad tikunukud taskus.
Kui palju aega oli möödas viimasest kohtumisest.Kui palju rääkimata lugusid ja jagamata emotsioone....
Kõik algas tomatisupist ja jutuvadast.... mille järgnes peet looduskauni supikatla serval kookospähkli ja sõpradega.... hea oli, nii imehea oli näha ja kuulda ja hingata sama õhku....Lõpuks nagu ikka sai võitu öine jahedus.... Zavood kutsus oma headuses..... rahvast oli palju, tuttavaid nägusid nende seas rohkem kui üks. Õhtu sujus nagu vanasti, naljatledes, suitsu kimudes, vaikselt pättidele kohaselt oma jooki juues ning lõpuks põhikooli klassiõhtuse muusika saatel tantsides.... Oli saabunud teadmine, et hommikusest koolist ei tule miskit... kuid tuleva päeva töö, tahtis siiski oma ja hirmutas koju magama.
Järgmiseks päevaks andsin kähriku Tartu rüppe. Õhtuks oli alles nälg....hedoneerimine Vana Tallinna, ploomimahla ja kõige paremate söögiliste hõrgutistega, milleks pelmeenid ja soolalõhe, võis alata... tee leidis meieni ka Leeneline omailm natuke nukker... millaski saabus öömajaline, kes varakult enese oli suutnud ebakainesse olekusse organiseerida ja vajus ukselt kollasele diivanile alkoholileos magama.... Nende jalad, kes ei maganud ega lahkunud koju, viisid lõpetuseks taas sinna, kus ikka käidud....juba teist õhtut järjest....
Tundus nagu poleks inimesed vahepeal koju läinudki, ikka need samased näod ja teod, noogutused ja kallistused, lisaks kallis vana tuttav, kes korra jälle tartumail ja kellegi sõber tikker ning pikad jutud..... jalgpalli laua äärde pidama jäädes oli juba selge vist, kuhu õhtu rihib... Kähr lahkus kodu poole, kaasa antud lubadusega, et helistan kui all ukse taga olen (vaatan siin veel natuke neid mänge ja mängijaid)..... Mänge jagus, kuid lõpuks sai väsimus võitu, keerasin veel sigareti ja hakkasingi vaikselt minema, ootamatult-oodatult sama sammu koos tuld pakkunud väljamaalasega... väraval anti otsustus jälle minu teha... pärast lühikest mõttepausi, tundus klaas vett siiski piisavalt ahvatlev et helistada ja paluda sisselaskmist... klaasile veele lisaks anti meelelahutust ja lõpuks vajuti magama, nagu ikka üheskoos ja ilma sokkideta.... sünnipäeva hommik sai alguse kell kaks, kui helises mu telefoni alarm, tuletades meelde, et ükski vastutulemine ei jää karistamata ja seekordne karm trahv oli vabal päeval siiski tööle minek.... lahkumine oli kiire ja valutu... kodust läbi tormaeldes oli tunne pisut siiski süüdlaslik, kas siis nii kõlbab?... Kuid naerul ja puhanud näos köögilaua taga lahustusid kõik vabandavad pilgud..... Töö oli omamoodi hirmus nagu ikka...kähr aga sai veeta kvaliteetaega, nendega, kes nukrad....
Tagasi koju jõudes kihvatas kiivus mu hinge ja kui oli viimane aeg lahkuda jõudmaks sünnipäeva peole, suutis isiklik suutmatus, kitsas hing ja nüri meel mind välja vihastada....leevendust pakkus sangria, koos analüüsivate lausete ja silmailu pakkuva hämaruses kollase Toomega.... Peole jõudsime hiljem, kui tantsupõrand ikka veel tühi oli.... see viga sai parandatud hetkega..... Nii hea, nii hea, nii hea oli... muusika vallutas hinge ja hetkega oli kõik lihtsalt ülimalt gruuvi ja tiksuvalt muhe... soul voolas ojana hinge ja funk liigutas kõiki ihuliikmeid sujuva tantsu suunas. Ei häirinud miski, isegi mitte puuduv tähelepanu ega vähene hulk inimesi... ma olin ju ometi läinud tantsima ja õnne soovima, ei muud...
Kell kolm pandi pillid kotti - külalisplaadikeerutaja jussi alias Mr. Burns, polnud kunagi käinud zavoodis ja see viga tuli parandada.....pika vinna ja erinevate sisenemistega, lõpuks kõik eelmainitud paika jõudsimegi.... Meie tegime kährikuga kiire kohvi, väikese pernod´jääga ja otsustasime koduste pelmarite kasuks... jätsime viisakalt maha jäävate purjus pidulistega hüvasti ja tuierdasime pelmeenide maitse neele kõditamas kodu.... varahommikune rämpstoit ei vedanud meid alt ja oli seegikord oma headuses..... algav päev, mis järgnes pärast und jäkus lihtsalt olles, magusalt nautides..... ning vaikselt argirütmi sulades....
Hea oli, hirmus hea oli näha ja kuulda, tantsida ja olla nagu varemaltki, tundmata vahepeal kätevahelt jooksnud liiva krudisemist suhtlemisrataste vahel..... kõik oli sama hea kui alati.....
reede, september 28, 2007
moosi ja teed või kooki ja moosi.....
...antud hetkel kooki ja moosi, teed võib lisada või mitte lisada vastavalt oma vabale valikule.
Täna on viimane päev ametlikult tööl olla siin, kus ma nüüdseks enam-vähem täpselt aasta olen tööd tegemas käinud.... see aasta on siin ilus olnud, sest tegelikult ei saa keegi eitada, et siit on imeline vaade.... punased katused, kolletavad puud, mis jäävad ajapikku raagu ning siis hiirekõrvul taas lehtivad, pimedad ööd talvel ja soojad äikest ning võbelusi täis ööd suvel... oi kõik see on kuidagi nii südantsoojendav hetkel....
No rääkimata neist inimestest minu ümber, kes teevad oma tööd pühendumusega, kellega sai siin alguses koos lollid oldud ja ajapikku proffessionaalse kretinisimini jõutud (noh vähemalt mõnes küsimuses:). Ega endiselt ei tea veel sugugi kõike ja oskuseid oleks vaja kogu aeg timmida ja juurde õppida....
...njaaa.... kummaline on see elu.... sest olgugi, et ma olen laisk ja lohakas olnud nagu sassi kass kohati, on mind siiski siin hoitud ja on mul siin hea olnud.... hehhh...No ma tean küll et virinat on olnud ja stressi on olnud ja igasugu asju on olnud... aga tore on ka olnud... ja täna kui nad tulid kolme punase õie ja koogiga, võttis ikka kohmetuks küll... ei osanud a-d ega o-d kosta.....
Tahaksin kuidagi selle hetke ära märkida... tahaksin kuidagi et suudaksin sest kõigest rohkem rõõmu tunda, teha tööd ja rõõmutseda selle üle.....jahh ma luban, et ükskord see nii saabki olema, aga enne, enne veel on vaja natuke elada elukoolis ja õppida ülikoolis.....ja leida see koht, see oma koht kus olla...
...antud hetkel kooki ja moosi, teed võib lisada või mitte lisada vastavalt oma vabale valikule.
Täna on viimane päev ametlikult tööl olla siin, kus ma nüüdseks enam-vähem täpselt aasta olen tööd tegemas käinud.... see aasta on siin ilus olnud, sest tegelikult ei saa keegi eitada, et siit on imeline vaade.... punased katused, kolletavad puud, mis jäävad ajapikku raagu ning siis hiirekõrvul taas lehtivad, pimedad ööd talvel ja soojad äikest ning võbelusi täis ööd suvel... oi kõik see on kuidagi nii südantsoojendav hetkel....
No rääkimata neist inimestest minu ümber, kes teevad oma tööd pühendumusega, kellega sai siin alguses koos lollid oldud ja ajapikku proffessionaalse kretinisimini jõutud (noh vähemalt mõnes küsimuses:). Ega endiselt ei tea veel sugugi kõike ja oskuseid oleks vaja kogu aeg timmida ja juurde õppida....
...njaaa.... kummaline on see elu.... sest olgugi, et ma olen laisk ja lohakas olnud nagu sassi kass kohati, on mind siiski siin hoitud ja on mul siin hea olnud.... hehhh...No ma tean küll et virinat on olnud ja stressi on olnud ja igasugu asju on olnud... aga tore on ka olnud... ja täna kui nad tulid kolme punase õie ja koogiga, võttis ikka kohmetuks küll... ei osanud a-d ega o-d kosta.....
Tahaksin kuidagi selle hetke ära märkida... tahaksin kuidagi et suudaksin sest kõigest rohkem rõõmu tunda, teha tööd ja rõõmutseda selle üle.....jahh ma luban, et ükskord see nii saabki olema, aga enne, enne veel on vaja natuke elada elukoolis ja õppida ülikoolis.....ja leida see koht, see oma koht kus olla...
teisipäev, september 25, 2007
Nähh (nördinud ent koaalapilguliselt kerglase maiguga)....olin ma juba jõudnud isekeskis tuulde uriseda, kui hakkas juhtuma kummalisi asju... ühtäkitselt avastasin end kodu ukselt, ilma võtmeteta...... Iroonia mõtlesin ma, naersin natuke, otsisin trepil istudes läbi veelkordselt kõik taskud..... irooniline iroonia mõtlesin ma Lissule helistada püüdes ja teda mitte kätte saades...... Ja juba järgmine hetk ei suutnud ma ennast tagasi hoida, see lihtsalt oli kõik nii naeruväärselt kokku klappinud ja pealegi, ma ju teadsin, kes polnud veel magama jäänud......
Sõnumile vastati automaatselt ja pool tundi hiljem ma ennast veiniklaasist mahla joomas ja arvutist Monkey Dusti vaatamast avastasingi..... ise irvitasin omaette.... see nägi kõik välja nagu mingi eriti haige konspiratsioon, minu kavandatud ja minu vastu töötav korraga....
Uni oli, valik nii magada aga oli vale... ei tasu tütarlapselt küsida, kus ta magada tahab.... sest see pole tavaliselt sugugi korrellatsioonis unevajadusega.....
Hommiku poole ööd, kui millegi pärast taas/ikka ei magatud küsis seljapööranu, et kas võtmed jäid tõesti koju.... naersin... naersin nii nagu ma terve õhtu olin naernud... endalegi uskumatuna tunduvalt olin sunnitud tunnistama.... Võtmed jäid tõesti koju!
Sõnumile vastati automaatselt ja pool tundi hiljem ma ennast veiniklaasist mahla joomas ja arvutist Monkey Dusti vaatamast avastasingi..... ise irvitasin omaette.... see nägi kõik välja nagu mingi eriti haige konspiratsioon, minu kavandatud ja minu vastu töötav korraga....
Uni oli, valik nii magada aga oli vale... ei tasu tütarlapselt küsida, kus ta magada tahab.... sest see pole tavaliselt sugugi korrellatsioonis unevajadusega.....
Hommiku poole ööd, kui millegi pärast taas/ikka ei magatud küsis seljapööranu, et kas võtmed jäid tõesti koju.... naersin... naersin nii nagu ma terve õhtu olin naernud... endalegi uskumatuna tunduvalt olin sunnitud tunnistama.... Võtmed jäid tõesti koju!
pühapäev, september 23, 2007
Kaaren heitis pilgu kollaste lehtede sekka tänavaveerel, astus murule, korjas külmetavate sõrmedega paar läikivat kastanimuna ning toppis need koos käega taskusse.
Ta hingas sügavalt sisse ja tundis kuidas kollane sügisõhk, mis oli külmast kange ja päikesest herk tungis ta suitsetaja kopsudesse.......
Mõnussss.... algusest lõpuni imehea. Oli nädalavahetus, kõik ümber oli nii imetabaselt rahulik.... Kaarnale tundus, et too sügis, mis muudkui oli tulnud ja tulnud ja tulnud, oli viimaks kogu oma värvide kupatusega lihtsalt sisse sadanud.... ja just sadanud, sest viimase nädala vältel polnud õues miskit suurt muud olnud kui üks konstantne sadu.....
Täna polnud aga sajust lõhnagi, päike mängles puulatvades ja kogu olemine oli pärastlõunaseid poolvalgusi täis. Kaaren otsis taskust sigareti, süütas selle ja lõi pea kuklasse, et sinakat taevast näha. Viimase nädala sündmused jooksid ta mõtteist läbi ja muie tuli huulile.... Ta silmad särasid, ta oli vaimustuses, ta oli rahul.... kogu kaadervärgiga..... see oligi just nii pidanud kõik minema, plaanimatult, spontaanselt, kirglikult....
Kaaren tundis, kuidas sügisene külm oli tema hedonistliku poole unest äratanud.
Ta tundis, kuidas miski muu, peale naudingute, ei läinud korda. Too kibe valu, mis kunagi ammu hinges pesa ehitas oli kadunud.... alles oli vaid mõrumõnu ja need hetked, mis meelest ei läinud.
Naudingud, mitte püsivad väärtused, hetkeline olemine - siin, nüüd ja praegu, sest homme on see kõik läbi.... hommikused hämmeldused ja rahuldunud naeratus näol, üksi voodisse pugedes huulile tulevad oiged, kogu too krempel....
Kaaren tõesti nautis toda mööduvat hetkelist elu. Need olid tema hetked, need olid tema pühendumuseta hetked, need olid need, mida oli vaja, sest kõigeks muuks oli liiga hilja või liiga vara... ta teadis, mida ta tahab.
Ta tahtis hedoneerida...... ja tal oli plaan seda teha, seni kuni ta midagi muud tahtma hakkab.....
Jalad sahisesid lehtedes ja lehti oli palju kollaseid, punaseid, oranže, kirjuid.... Puhus tuul..... Kaaren naeris, tõmbas krae kõrgele ja lükkas käed sügavamale taskutesse, pihus kastanimuna.... sile, sügisene, hetkeline olemus......
Ta hingas sügavalt sisse ja tundis kuidas kollane sügisõhk, mis oli külmast kange ja päikesest herk tungis ta suitsetaja kopsudesse.......
Mõnussss.... algusest lõpuni imehea. Oli nädalavahetus, kõik ümber oli nii imetabaselt rahulik.... Kaarnale tundus, et too sügis, mis muudkui oli tulnud ja tulnud ja tulnud, oli viimaks kogu oma värvide kupatusega lihtsalt sisse sadanud.... ja just sadanud, sest viimase nädala vältel polnud õues miskit suurt muud olnud kui üks konstantne sadu.....
Täna polnud aga sajust lõhnagi, päike mängles puulatvades ja kogu olemine oli pärastlõunaseid poolvalgusi täis. Kaaren otsis taskust sigareti, süütas selle ja lõi pea kuklasse, et sinakat taevast näha. Viimase nädala sündmused jooksid ta mõtteist läbi ja muie tuli huulile.... Ta silmad särasid, ta oli vaimustuses, ta oli rahul.... kogu kaadervärgiga..... see oligi just nii pidanud kõik minema, plaanimatult, spontaanselt, kirglikult....
Kaaren tundis, kuidas sügisene külm oli tema hedonistliku poole unest äratanud.
Ta tundis, kuidas miski muu, peale naudingute, ei läinud korda. Too kibe valu, mis kunagi ammu hinges pesa ehitas oli kadunud.... alles oli vaid mõrumõnu ja need hetked, mis meelest ei läinud.
Naudingud, mitte püsivad väärtused, hetkeline olemine - siin, nüüd ja praegu, sest homme on see kõik läbi.... hommikused hämmeldused ja rahuldunud naeratus näol, üksi voodisse pugedes huulile tulevad oiged, kogu too krempel....
Kaaren tõesti nautis toda mööduvat hetkelist elu. Need olid tema hetked, need olid tema pühendumuseta hetked, need olid need, mida oli vaja, sest kõigeks muuks oli liiga hilja või liiga vara... ta teadis, mida ta tahab.
Ta tahtis hedoneerida...... ja tal oli plaan seda teha, seni kuni ta midagi muud tahtma hakkab.....
Jalad sahisesid lehtedes ja lehti oli palju kollaseid, punaseid, oranže, kirjuid.... Puhus tuul..... Kaaren naeris, tõmbas krae kõrgele ja lükkas käed sügavamale taskutesse, pihus kastanimuna.... sile, sügisene, hetkeline olemus......
laupäev, september 22, 2007
Eile oli tore....
Tore oli, et ma siiski jõudsin doktoriseminari, kuigi uni ja nupuvõte olid rasked vastased, keda pärastlõunal ärgates võita....tore oli, et tuli külla vana hea Nelli, keda polnud juba kaua näinud ja kõik jutud olid rääkimata....tore, et ühines ka Ammon, kellest on ülesügise saanud kuldsete kätega mees ja kelle ma lõppkokkuvõttes, kui asi nii edasi läheb, lõpuks ära pean võtma... tore, et tuli ka M, sest seltsis segasem.....
Tore, et oli gini ja toonikut ja pärast koht kuhu minna.....
Tore oli tantsupidus kohtas nii palju tuttavaid ammuseid ja rõõmsaid nägusid.....Tore oli näha Tallinnasse põgenenud Mariinat ja jõuda lõpuks sinna kuhu jalad ikka jõuavad...
Tore oli, et oli ungarlane ja kõik need teised.....
Tore oli, et sai jääda kauemaks suletud uste taha, suitsetada, tantsida unustusse laudadel ja tantsupõrandal, süüa keedupelmeene ja rahulikult ulguda....
Tore, et saadi aru ja sai lahkuda hommikul, kui koristaja jõudis ja väljas oli juba tõusev päike...
Tore oli jälgida väikese härrasmehe tuigerdavat sammu kodu poole ja jõuda läbi hommikuse linna koju magama.....
Tore oli, et ma siiski jõudsin doktoriseminari, kuigi uni ja nupuvõte olid rasked vastased, keda pärastlõunal ärgates võita....tore oli, et tuli külla vana hea Nelli, keda polnud juba kaua näinud ja kõik jutud olid rääkimata....tore, et ühines ka Ammon, kellest on ülesügise saanud kuldsete kätega mees ja kelle ma lõppkokkuvõttes, kui asi nii edasi läheb, lõpuks ära pean võtma... tore, et tuli ka M, sest seltsis segasem.....
Tore, et oli gini ja toonikut ja pärast koht kuhu minna.....
Tore oli tantsupidus kohtas nii palju tuttavaid ammuseid ja rõõmsaid nägusid.....Tore oli näha Tallinnasse põgenenud Mariinat ja jõuda lõpuks sinna kuhu jalad ikka jõuavad...
Tore oli, et oli ungarlane ja kõik need teised.....
Tore oli, et sai jääda kauemaks suletud uste taha, suitsetada, tantsida unustusse laudadel ja tantsupõrandal, süüa keedupelmeene ja rahulikult ulguda....
Tore, et saadi aru ja sai lahkuda hommikul, kui koristaja jõudis ja väljas oli juba tõusev päike...
Tore oli jälgida väikese härrasmehe tuigerdavat sammu kodu poole ja jõuda läbi hommikuse linna koju magama.....
kolmapäev, september 19, 2007
Hakkasin mina minema Tallinna.... võtsin hoogu juba pühapäeva öösel tööl olles ja mõldes, et kellega millal ja kus võiks kokku saada ja mida kõike ma ära jõuan teha enne kolmapäevast koolitust...
Esmaspäeval lõunal pärast töö-ööd ja ungari keelt, tundsin, et päris kohe veel Tallinna minna ei saa tuleb natuke magada ka.... suures unes olles helistas massuke ja ütles, et kus sa hull nüüd ikka vastu ööd lähed, ma tulen Tartu just... maga ja siis õhtul näeme...
Olgu, magasin ja siis hakkasin massut oodates teist säärist kuduma... kui säärisest paar rida veel teha oli jäänud mõtlesin, et vbl oleks ikkagi pidanud minema Tallinna... nohh, aga mis seal ikka, lähen hoopis magama ja hommikul kohe ikkagi pealinna poole... nojaa, kohe pärast mõtte lõpuni kulgemist helistas massu.... ei mingit magamist, kange tass kohvi, jutuajamine ja siis korraks vaid põige Zavvi, et vaatab, kas on mõni tuttav nägu...
Tuttav oli, sedakorda väikesekasvuline härrasmees, nagu ta ennast ise hiljem kirjeldas, elik põhjanaaber, kes kord läbi kellegi tuttavaks olime saanud, istusime natuke ja hakkasimegi koju minema....kell võis siis olla kolm...
Kell pool viis otsustas korteriperemees/ härrasmees väikesekasvuline, et ta on täitsa näljane ja hakkas kokkama.... no vot siis.... söök oli pasta con kaste... ja maitses varahommikuses sügises väga hea...
Järgmine hommik oli kella kolme aegu pärastlõunal, kui silmad lahti lõin.... massuke oli lahkunud varahommikul ukse kaudu ja madis natuke hilisemal hommikul (vist) akna kaudu ja oligi juba pärastlõuna....
Küll on hea, et kohe magama sai mindud ja juba hommikul nagu viimati plaanitud Tallinnas olin, mõtlesin ma Wernerist kohvi haarates ja rampsi poole jalutades... helistasin Leenele, kes oli kunagi uneajal mulle helistanud, lubasin olla tal masseeritav kunagi ja nüüd haarati sõnasabast... lippasin koju, pesin puhtaks ja juba olingi leenekese poole teel....
Tiibeti mashaaz on tore asi, kõigepealt üle keha õliga kokku, siis soojendus ja liigeste mudimine ja siis kõige lõpuks lihaste mudimine.... väga mõnusad kaks ja pool tundi ühesõnaga, seltskonna kvaliteedist rääkimata....
No ma lähen homme hommikul siis otse koolitusele, mõtlesin mina, veel pärast mudimistki kui sooja jooki läksime jooma.... siis hakkas vihma sadama ja kodus oli leene auto tagaistmel sõites juba kell 1... panin kella äratama ja.....
Järgmine hetk kui silmad avasin oli kell 11, koolituseni oli pool tundi ja 187km... vandusin omaette, tundsin kuidas pea valutab lõhkuda, tegin paar kõnet ja magasin edasi.....
Nii palju siis Tallinnast ja sinna minekust....ju siis polnud vaja
Esmaspäeval lõunal pärast töö-ööd ja ungari keelt, tundsin, et päris kohe veel Tallinna minna ei saa tuleb natuke magada ka.... suures unes olles helistas massuke ja ütles, et kus sa hull nüüd ikka vastu ööd lähed, ma tulen Tartu just... maga ja siis õhtul näeme...
Olgu, magasin ja siis hakkasin massut oodates teist säärist kuduma... kui säärisest paar rida veel teha oli jäänud mõtlesin, et vbl oleks ikkagi pidanud minema Tallinna... nohh, aga mis seal ikka, lähen hoopis magama ja hommikul kohe ikkagi pealinna poole... nojaa, kohe pärast mõtte lõpuni kulgemist helistas massu.... ei mingit magamist, kange tass kohvi, jutuajamine ja siis korraks vaid põige Zavvi, et vaatab, kas on mõni tuttav nägu...
Tuttav oli, sedakorda väikesekasvuline härrasmees, nagu ta ennast ise hiljem kirjeldas, elik põhjanaaber, kes kord läbi kellegi tuttavaks olime saanud, istusime natuke ja hakkasimegi koju minema....kell võis siis olla kolm...
Kell pool viis otsustas korteriperemees/ härrasmees väikesekasvuline, et ta on täitsa näljane ja hakkas kokkama.... no vot siis.... söök oli pasta con kaste... ja maitses varahommikuses sügises väga hea...
Järgmine hommik oli kella kolme aegu pärastlõunal, kui silmad lahti lõin.... massuke oli lahkunud varahommikul ukse kaudu ja madis natuke hilisemal hommikul (vist) akna kaudu ja oligi juba pärastlõuna....
Küll on hea, et kohe magama sai mindud ja juba hommikul nagu viimati plaanitud Tallinnas olin, mõtlesin ma Wernerist kohvi haarates ja rampsi poole jalutades... helistasin Leenele, kes oli kunagi uneajal mulle helistanud, lubasin olla tal masseeritav kunagi ja nüüd haarati sõnasabast... lippasin koju, pesin puhtaks ja juba olingi leenekese poole teel....
Tiibeti mashaaz on tore asi, kõigepealt üle keha õliga kokku, siis soojendus ja liigeste mudimine ja siis kõige lõpuks lihaste mudimine.... väga mõnusad kaks ja pool tundi ühesõnaga, seltskonna kvaliteedist rääkimata....
No ma lähen homme hommikul siis otse koolitusele, mõtlesin mina, veel pärast mudimistki kui sooja jooki läksime jooma.... siis hakkas vihma sadama ja kodus oli leene auto tagaistmel sõites juba kell 1... panin kella äratama ja.....
Järgmine hetk kui silmad avasin oli kell 11, koolituseni oli pool tundi ja 187km... vandusin omaette, tundsin kuidas pea valutab lõhkuda, tegin paar kõnet ja magasin edasi.....
Nii palju siis Tallinnast ja sinna minekust....ju siis polnud vaja
esmaspäev, september 17, 2007
Olen kolme käega poolt, kui mul see kolmas kusagil olemas peaks olema...
Türa tõesti ja emotsioonid sakivad ja ...... ahhjaa... raudnaelane ise niisama olemine oleks üle prahi...
Surun Teie kätt Ullamariina ja olen nõus....
Lisaks tunnistan ausalt, et tabasin end täna mõttelt, mis oli välja arvutamas, kaua ma juba krooniliselt-lakooniliselt suitsetamisega tegelen... vastuseks sain enam-vähem aasta, noh natuke vähem, sest närvimustusest igapäevaseks kimujaks sain ma siiskin alles pärast A-ga lahukminekut, draamat, kismat ja traagikat.... Aasta on küllalt pikka aeg arvan ma, arvestades veel seda, et teades oma enne seda kehtinud hooajalist koniimemist, siis võiks üldistavalt siiski tunnistada, et suitsetanud olen ma ikka juba keskmiselta aastat kaks...... aga pole, muret andsin endla veel vähemalt aasta... mööndusega et vahepeal ei tohi sel juhul rasedaks jääda ega mingit suurt haigust külge saada....
....üldiselt on mul aga tunne, et minu keha tahab mulle midagi öelda.... mida täpselt, ei ole veel selgunud, kuid too veider lööve minu näol, mis kuidagi paraneda ei taha on siiski selge märk... kui vaid aru saaks, mis on designaat või denotaat...
... ja veelkord, olen nõus, emotsioonid on ülehinnatud ja teevad lõpuks inimese väsinuks... mina isiklikult olen väga väsinud juba ja tunnen end kõigele lisaks kohutavalt vanana, ja ma olen peaaegu kindel, et selles kõiges on salajaselt süüdi too pagana emo värk....
...kõik need südamesse võtud, mis tegelikult suhu võtmiseks ja allaneelamiseks mõeldud olnud ja kõik need põdemised ja traagikad ja draamad, põkkumised, kiindumised hoolimised, pühendumised.....oeh, mul tuleb ahastus peale lihtsalt sellele kõigele mõeldes.....
...samas muidugi on mul hetkeks tunne, et hetkel on lootus, et hakkan kuhugi jõudma, äkitselt on tekkinud miskine veider suund, mingi point ja idee, kui nüüd veel aega oleks selles suunas minna oleks kõik korras, aga....
...no nagu ikka... vaja ju siia-sinna ringi vahtida, kiinduda ja lollusi teha, ning pea laiali otsas hoopis mujale vahtida.....et jumala eest mitte õiges suunas sihi järgi vaikselt mõnusale eneseteostusele ja -leidmisele lähemale ronida.... hirmu suured silmad siin vist jälle mängus...... oeh see ajab pea valutama, see hirm ja põskkoopa põletik ja kogu värk... aga mis seal ikka, ma teen ühe sigareti ja keeran parem diivanile kerra.... hommikune vahetus saabub juba vähem kui viie tunni pärast....
Türa tõesti ja emotsioonid sakivad ja ...... ahhjaa... raudnaelane ise niisama olemine oleks üle prahi...
Surun Teie kätt Ullamariina ja olen nõus....
Lisaks tunnistan ausalt, et tabasin end täna mõttelt, mis oli välja arvutamas, kaua ma juba krooniliselt-lakooniliselt suitsetamisega tegelen... vastuseks sain enam-vähem aasta, noh natuke vähem, sest närvimustusest igapäevaseks kimujaks sain ma siiskin alles pärast A-ga lahukminekut, draamat, kismat ja traagikat.... Aasta on küllalt pikka aeg arvan ma, arvestades veel seda, et teades oma enne seda kehtinud hooajalist koniimemist, siis võiks üldistavalt siiski tunnistada, et suitsetanud olen ma ikka juba keskmiselta aastat kaks...... aga pole, muret andsin endla veel vähemalt aasta... mööndusega et vahepeal ei tohi sel juhul rasedaks jääda ega mingit suurt haigust külge saada....
....üldiselt on mul aga tunne, et minu keha tahab mulle midagi öelda.... mida täpselt, ei ole veel selgunud, kuid too veider lööve minu näol, mis kuidagi paraneda ei taha on siiski selge märk... kui vaid aru saaks, mis on designaat või denotaat...
... ja veelkord, olen nõus, emotsioonid on ülehinnatud ja teevad lõpuks inimese väsinuks... mina isiklikult olen väga väsinud juba ja tunnen end kõigele lisaks kohutavalt vanana, ja ma olen peaaegu kindel, et selles kõiges on salajaselt süüdi too pagana emo värk....
...kõik need südamesse võtud, mis tegelikult suhu võtmiseks ja allaneelamiseks mõeldud olnud ja kõik need põdemised ja traagikad ja draamad, põkkumised, kiindumised hoolimised, pühendumised.....oeh, mul tuleb ahastus peale lihtsalt sellele kõigele mõeldes.....
...samas muidugi on mul hetkeks tunne, et hetkel on lootus, et hakkan kuhugi jõudma, äkitselt on tekkinud miskine veider suund, mingi point ja idee, kui nüüd veel aega oleks selles suunas minna oleks kõik korras, aga....
...no nagu ikka... vaja ju siia-sinna ringi vahtida, kiinduda ja lollusi teha, ning pea laiali otsas hoopis mujale vahtida.....et jumala eest mitte õiges suunas sihi järgi vaikselt mõnusale eneseteostusele ja -leidmisele lähemale ronida.... hirmu suured silmad siin vist jälle mängus...... oeh see ajab pea valutama, see hirm ja põskkoopa põletik ja kogu värk... aga mis seal ikka, ma teen ühe sigareti ja keeran parem diivanile kerra.... hommikune vahetus saabub juba vähem kui viie tunni pärast....
reede, september 14, 2007
Tahaks lennata.......hingata tahaks kaa, aega aega jääb kuidagi väheks.... vbl täna õhtul annab hetkeks hingata... jahh, hea plaan, hea plaan.....
Eile käisin haiget ungarlast vaatamas, jalg valutas teisel ja tuli viina juua, arst oli käskinud, mis ma selle peale ikka oskasin vastata, jõin puhtast viisakusest puhast viina...
....siis võttis ungarlane mu aga ette, rääkis kuidas asjad tegelikult on ja keelas põdemise, puhtast viisakusest ma siis lubasin kohe vähem põdeda..... pärast viinapitse tuli see suisa täitsa edukalt välja...
....rääkisime veel ühest ja teisest, mingil hetkel tõi aga ungarlane külmkapist enda tehtud baklažaanikreemi ja saia, siis kana ja värsked kartulid ja saigi viina peale kõht täis....
...mingil hetkel jäi ungarlane õige vaikseks, hetke pärast aga kostis nohin minu kõrvalt.....ungarlane oli magama jäänud.... näed siis mõtlesin mina, asja ette läinud õhtu, joodad sõbra valu unustavasse joobesse ja lased tal siis rahulikult maga jääda, et teda oma äraminemisega mitte häirida jäin ise ka magama...
Eile käisin haiget ungarlast vaatamas, jalg valutas teisel ja tuli viina juua, arst oli käskinud, mis ma selle peale ikka oskasin vastata, jõin puhtast viisakusest puhast viina...
....siis võttis ungarlane mu aga ette, rääkis kuidas asjad tegelikult on ja keelas põdemise, puhtast viisakusest ma siis lubasin kohe vähem põdeda..... pärast viinapitse tuli see suisa täitsa edukalt välja...
....rääkisime veel ühest ja teisest, mingil hetkel tõi aga ungarlane külmkapist enda tehtud baklažaanikreemi ja saia, siis kana ja värsked kartulid ja saigi viina peale kõht täis....
...mingil hetkel jäi ungarlane õige vaikseks, hetke pärast aga kostis nohin minu kõrvalt.....ungarlane oli magama jäänud.... näed siis mõtlesin mina, asja ette läinud õhtu, joodad sõbra valu unustavasse joobesse ja lased tal siis rahulikult maga jääda, et teda oma äraminemisega mitte häirida jäin ise ka magama...
kolmapäev, september 12, 2007
Kik in der Kok... elik Kunstiliste Nikufilmide festival... korraldajaks seekord toredad ja head sõbrad.... sai siis isegi ära väisatud, sest teades tegijaid, oli teada et midagi labast ja halba see olla ei saa, pealegi tuleb omade tegemistele ikka kaasa elada ja toetada, tore kui noored teevad toredaid asju.... Olude sunnil jõudsin siiski alles teiseks/viimaseks päevaks... ja üheks seansiks... aga tundisin mõnu, täitsa huvitav oli, näidati 90.-date keskel tehtud kummalist porni.... midagi kummaliselt tuttavlikku ja häirivat oli neis filmides, polnud algusest lõpuni pihkupeksmise küte, see oli miskine naljakas segu, seksuaalsest äratundumisest, naljakast sisutühjusest ja sisulisusest ja teatud erutusega laetud detailidest, kokku sai sellest tõesti mingi ebatavaline kunstilisus kui seda nii nimetada tohib, nikkumise ja filmimise kõrval...... njaa, kuigi tuleb nentida, et erootika sobib mulle paremini... mingi keelatud maa teema on erutavam, kui lihtsalt tahakeeramine...... lisaks oli üks väga kummaline äratundumine, mingi filmi ajal nimelt tuli meelde üks voodipartner, kellega just taolist pornofilmidest nähtud stiili sai harrastatud... selline pingeta füüsiline rahuldamine, ilma tunneteta, vaid sellise iha ja instinktide ja erogeensete piirkondade pealt füüsilise naudingu pakkumine..... njah.... külmavärinad jooksid üle selja...
Festivalile oli peale minu veel teisigi ühiseid ja vähem ühiseid sõpru kohale tulnud, sai üks sünnipäevgi ära peetud ja tantsitud ja blond poiss sai samuti nähtud, täitsa igatsesin teda näha...
kaaslaseks läbi õhtu oli sedakorda pikajuukseline kauanägemata hing... igatsus temagi nägemise järele oli painanud juba mõnda aega... ei lõbus oli... kuni korraga läks jälle käest ära, korraga oli jälle hirm ja samas hirmus hea olla ja siis olid katused, valgused, tuled, käed, inimlik lähedus, mingisugused laused ja segamini tundemöll.... minuga pole ammu keegi armas olnud.... liiga kaua vist, sest hirm ja segadus võtsid mingil hetkel maad, lohutust pakkus alkohol ja kehasse tungiv mõnu... korraga esitati küsimus, mis tegi julmalt kainemaks kogu olemise, vastust teati tegelikult juba isegi, piisas pilgust.... ja siiski jätkati... hommikuks oli kõigest alles vaid janu, kerge kohmetus ja segadus ning sisemine heaolu ning teatav näriv olemus, mille tekitas selgusetuks jäänud motiiv....
Festivalile oli peale minu veel teisigi ühiseid ja vähem ühiseid sõpru kohale tulnud, sai üks sünnipäevgi ära peetud ja tantsitud ja blond poiss sai samuti nähtud, täitsa igatsesin teda näha...
kaaslaseks läbi õhtu oli sedakorda pikajuukseline kauanägemata hing... igatsus temagi nägemise järele oli painanud juba mõnda aega... ei lõbus oli... kuni korraga läks jälle käest ära, korraga oli jälle hirm ja samas hirmus hea olla ja siis olid katused, valgused, tuled, käed, inimlik lähedus, mingisugused laused ja segamini tundemöll.... minuga pole ammu keegi armas olnud.... liiga kaua vist, sest hirm ja segadus võtsid mingil hetkel maad, lohutust pakkus alkohol ja kehasse tungiv mõnu... korraga esitati küsimus, mis tegi julmalt kainemaks kogu olemise, vastust teati tegelikult juba isegi, piisas pilgust.... ja siiski jätkati... hommikuks oli kõigest alles vaid janu, kerge kohmetus ja segadus ning sisemine heaolu ning teatav näriv olemus, mille tekitas selgusetuks jäänud motiiv....
Tellimine:
Postitused (Atom)