tahaks taas viriseda....vinguda ja kurta....viuviuviu.... ei ärge saage valesti aru, kõik on hästi.... lihtsalt.... hing on liiga herk.....ilu on ümber palju ja ei oska iseendaga midagi peale hakata... pooleksminemise tunne on.... vaimne väsimus....pinge... ja plaanid, mis ei lähe nii nagu mina tahan...urrurrurr...suhteliselt sürr ühesõnaga ja ei midagi uut teiste sõnadega....

tahaksin pihlapuu rüppe või lõhnavasse sirelipõõsasse....tahaksin, et ei peaks istuma siin ja ootama, ootama ja lootma, et vastus ikkagi tuleb....

Tänase päeva muusika on aga HabanaBluesi soudtrack, mida mul ei ole, ent mis mul peas kõlab....

Varasuvelgi, võib varahommikustel Tartu kastestel tänavatel leiduda unist lund.... valgete kastaniõite kerget, kohevat, suviselt lõhnavat lumeund....

Viimasel ajal on ilm olnud palav ja kleepuv, vihmane on ka olnud ja pikset leidunud...

Minu mõtted on samamoodi kleepuvad ja palavad....
Pinge on tõmmanud kogu keha ja mõtted nii hellaks, et maailmataju on kuidagi valus....
Kõik on võimendunud, herk on olla....ja hetkiti minus tärkav märkaja...saab hetkiti märkidest aru...

.... olen olnud liiga sallimatu, olen olnud liiga ahne, tahtnud haarata enda kanda ka seda, mis sugugi ei kuulu mulle.... saan aru, ja püüan.... astun sammu tagasi.... jätan teile ruumi ja ei võta teie elu oma elu pähe....püüan... ja ei ole enam kuri... natuke äikeseline, palav ja kleepuv, aga enam mitte kuri.....natuke teie ja palju enda pärast.....

Kaaren vaatas punast joont kontrollaknas....judin jooksis üle ta selja, käed värisesid... sügav hingetõmme ja kergendusohe... Hetkeks oli tal suisa hirm olnud...

Tegelikult oli see kõik olnud vähem kui lihtsalt tõenäoline, see oli olnud suisa väga ebatõenäoline.... aga.....

Meelerahu oli ka midagi väärt otsustas Kaaren ja toetas selja vastu toolileeni... jahh meelerahu oli kulda midagi väärt... eriti pärast viimast korda kui tal oli iiveldus tekkinud.....

Krhm.... Kaaren vaatas aknast välja, sadas vihma ja ootamatult oli saabunud hommik... viimasel ajal oli viimane eriti salakavalalt ligi hiilinud, enne kui Kaaren teda märkas ja kiiruga voodisse ronis...

Kaaren vaatas helendavat ekraani... süda ikka veel tagus... küll on see väike inimene ikka õrn, nii kerge oli minna katki ja ootamatult lihtne oli teha katki...jaa...ja ikkagi ta ei saanud aru, kuidas mõned said olla nii katki et muutusid mustaks auguks, mis teisi endasse imesid ja välja sülitasid, pärast ära lõhkumist....

Ta ise ei olnud ennast ka kunagi üdini heaks inimeseks pidanud, liiga isekas selleks, liiga uhke selleks, liiga edev selleks... ühesõnaga lendav nurgelisus mis ootab tõeksaamist... noh vähemalt niikaua kui tal olid olnud tiivad.... Kaaren tundis kerget torget seljas, või oli see süda... ahh, kes enam aru saab... nüüdseks ringi uitav nurgelisus, kes ootas tõeks saamist, kuid vaatamata sellele ei saanud ta aru, kuidas ei tahetud/suudetud näha kõrvavõrdki iseenda seest välja.... miks??... pagan ise sellised karjaloomad, algusest lõpuni, kuid endast kaugemale ei näe, minu naba on minu maailm, ja ikka tuleb pidevalt enda õuel asuvasse kaevu kuseda.....uskumatu lollus ja kiivas küündimatus.... milline mõttetus.... arusaamatu

Igasugune tolerantsus sulas Kaarnast....

Minu valu on kõige suurem...
Ja teie olete selles süüdi...
Noh, vbl ei ole ka...
Aga, ma ikkagi käitun nii nagu oleksite...
sest elu ongi algusest lõpuni ebaõiglane...
pealegi on minul ükskõik...
teist kõigist igatahes...
noh tegelikult endast ka...
ma ei saa sellest lihtsalt päris täpselt veel aru...
ma igatahes olen kõige ilusam ja targem..
ja kõik, kes seda ei usu....
võivad põrgu kerida!
Ja kõik, kes seda usuvad... võivad põhimõtteliselt sama teha..
sest ega ma tegelikult ma enam ei oska Teid näha...
ega ma ammu ei usu....
minu maailm sai ära lõhutud juba ammu...
ma olen kohatu...
ma olen elupõletaja...
ma suhtun teisse nagu ma tahan et te minusse suhtuksite,
sest siis....siis oleks mul lõpuks õigus kogu see krempel põrgu saata...
ma ei tunne ammu enam mingit huvi...
see on ainult häbitu kibestumus...
ma ei suuda ammu enam teid tunda
sest mul on teist kõigist juba ettekujutus olemas....
ärge hakake üldse püüdma, ma palun...
see oleks hale, sest ma ei saa taganeda oma ainuõigest arvamusest
sest muidu võiks maailm veel kord kunagi elatav tunduda...
ja see oleks ju liig, sest ma olen ta ammu elamisväärituks tunnistanud...
liiga lihtne on elada oma väikeses kibestunud elus,
et väljatulemiseks pole ammu enam motivatsiooni..
ega tegelikult pole jõudu ka...
noh vbl oleks aga....
lihtsam on olla lihtsam...
pealegi see tähelepanu kõditab meeldivalt mu enesehinnagut,
mida ammu pluss poolel olemas ei ole,
nagu austust iseenda vastu...
see suri välja eile aasta eest...
ta viis ta endaga nagu kõik muugi....
aga mis siin ikka... ma olen rahul...
tuviks pole mõtet muutuda...
hoopis lihtsam on olla mõttetu idioot!

Kaaren luges veelkord õhku kirjutatud sõnu... ta sai sellest suurpäraselt aru... ja ainuke mis ta tunda suutis oli haledus... tal hakkas selle peale piinlik... seda oli piinlik jälgida....inimesed olid nii õrnad....

Ta tahtis koni üle rõdupiirde alla murule visata... aga see, ei olnud tema moodi, talgi oli mõni totakas põhimõte ja ta toppis koni karpi aknalaual....

Kuhu aga teha küll katkiste inimeste varjupaik?... et ei oleks piinlik....

Tühi.... täiesti tühi.... rohkem ei taha, ei saa, ei või...öäk...

Kokku on hetkeks 66 lehekülge kehva arutlust, teooriat ja selle rakendamist, iseenda vaimuvaeseid mõtteid ja mõttetusi, sisse ja välja juhatamisi, kasutatud kirjanduse loetelu ja kõike muud... ja üldse ei taha rohkem sõnagi kirjutada ega isegi mitte sõnagi lugeda.... lihtsalt nii meeletult kõrini on... väsimus on ka... aga ma olen siiski kindel et see pole sugugi veel kõik, et tuleb veel... lugeda, kirjutada, kohendada ja parandada... väkkar... aga praegu praegu võib vist magada.... vähemalt hommikuni....

tuumaelektrijaamakatastroof!!!!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb nentida, et olen purjus....

elu veidrus paneb mind veel jätkuvalt kummastama..... iga päev peaaegu korra uuesti, kuidas see KÕIK on võimalik....samaaegsel ja eraldi....

Kuidas on nii et toitumishäired on kerged tekkima ja samas kuidas vahel võib tunduda maailma parim asi keefiiriga tatrapuder või zavoodi pelmeenid... kuidas suve hommikuti laulavad linnud... kuidas enne läheb valgeks kui sa magama oled jõudnud minna, kuidas on inimesi, kes jäävad alati tuttavateks ja neid kes lähevad sulle korda esimesest hetkest kuni lõpuni.... vaatamata sellele missugune on sinu suhe nendega....kuidas sa tunned rõemu, sellest kui keegi läheb koju enne lõppu, kuidas, sõbrad on need kes suudavad alati taluda su kohtlast olekut, kuidas päike läeb looja, kuidas on vahel piinlik, kuidas vahel on tahtmine hoolida ja vahel haarab tahe lüüa käega kõigele ja kõigile, kuidas vahel toob kelmika naeratuse huulile pilk, mis mõeldud teisele ja kuidas vahel ongi tunne, et tahaks saada palju ilusaid lapsi ja soovitavalt esimesena tütre..... kuidas voolab kõik see, mis on sinus, vahel välja, kuidas kirjade kirjutamine võib tunduda konti murdvana, selle metafoorilises tähenduses....

jahh ja kuidas... on vahel tunne, et sõnu ei jätku, selleks mis öelda on....

Täna hommikul ärkasin kell kaheksa telefoni äratuse peale...minuti jooksul sai laiskus minust võitu ja loobumine loengust teoks... väljas sadas vihma ja teki all oli lihtsalt imetlusväärselt mõnus. Tõmbasin rõduukse veidi enam vallali ja keerasin end teki sisse kerra.... ma vahel suisa armastan neid vihmaseid hommikuid.... järgmine kord avasin silmad peale suuremat kärgatust õues... pikne käristas ja klaasid klirisesid hirmunult... selle kevade esimene tõeline äike... kell oli õnnelikult saanud 11... laiskus ja nautleja minus oli seegi kord tugevam ja trenni jäi samuti minemata....sellise imelise kõuemürina ajal oleks suisa patt olnud ju sängist teki alt välja ronida... Õuest rändas sisse värsket kevadist meeleolu ja lihtsalt oligi hea olla.. oma pesas oma kodus oma tartus oma mõtete ja kevadega... sirutus... ringutus...silmad lahti, silmad kinni... tekk üle pea, varbad teki alt välja... pea teki alt välja, varbad teki all.... igatmoodi lihtsalt mõnus.... viimaks kella poole ühe aeg oli äike lahkunud ja saabus otsus end üles ajada. Kuid vaid hetkeks, selleks et käivitada oma undav läperdis ja ronida tagasi nautima hommikust muusikat... hedonismi eri otsustasin ma, kui rõdul mõne aja pärast suitsu kimusin.... sellised hetked, omas uhkes üksinduses, naudeldes....

ja nii need päevad läevad....mõtles Kaaren....

Juba oli käes mai....ootamatult, vägagi ootamatult....aga vbl oli ootamatu ainult see, et vein oli otsa saanud..... Pagan, ei teagi kohe....

Hetked olid viimasel ajal kõik kerges veini leotises ja nii oli too tühja pudeli vaatepilt kuidagi nukker ja tegi kohmetuks...Kas oleks aeg ehk lõpetada?? küsis Kaaren endalt... vaid retooriline küsimus, vabandas ta hetk hiljem....ja avanes järgmine pudel....

Kaaren täitis pokaali ja jõi sõõmu... meeldiv... joovastavalt meeldiv, ei ole midagi halba öelda...

Joovastavaid hetki oli viimastesse päevadesse palju saanud, kas või too ülikoolilinna keskel katusei8d mööda käik, millele eelnes viin ja kommid mäenõlval ja tants ....jahhh... saatjaks sai selleks õhtuks täiesti ootamatult võlur, edev, mustas, klaasitatud pilgu ja pehme häälega....täiesti ootamatu sattumus... täiesti mitte Kaarna kategooria, ent seda huvitavam....vaheldus....

Ja too ära looduses käik...mida saatis taevas, mis kevaditi siinmail nii ilmekaks muutub, ning mida väiksel saarel järvesees sauna ees sai pikalt vaadeldud... kus sadas vihma ja oli luigepaar... ning saun.... sai puhtaks mõtted ja ihu.....paljas ihu ja soojus ja vihm ja puitlaudis, kus sai pikali olles taevasse passida...sai küll puhtaks....päris puhtaks sai...

Jahh...ja nood sõbrad....Kaaren võttis veel lonksu veini...nood tema puntras tantsivad sõbrad...kuulavad ja kuulatavad... heaniihea

Afektiline labiilagressioon.... ütles M...

Jahh... vbl tõesti oli Kaaren nõus...korraks oli küll natuke labiilne tunne... aga ainult korraks...

Njaa....ei suutnud taas oma impulsiivsust tagasi hoida... jälle läks käest... pagan!!! Ta peaaegu oleks end halvasti tundnud...

...kuid siis tuli selge mõistus tagasi..kusagil oli siiski ületatud piir, hea maitse piir... kusagil polnud see enam naljakas, kusagil oli talle liiga tugevalt pähe astutud...Kaaren ei olnud see kellele oleksid meeldinud avalikud skandaalid.....

Aga kui aus olla, siis sellele oli ta kord juba mõelnud, tal ei olnud küll see plaanis olnud, kuid ta oli sellele mõelnud... sest vahel... vahel suutis too teine olla nii kuratlikult vastik.... olgu... Kaaren sai aru, et vbl ta eileöine käitumine oli kergelt võik, kuid...too oli olnud liiast... ja ta lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida... eriti kui tekkis nii ahvatlev võimalus...

Istu ja valva mu kohta ja õllesid!....ma lähen teen paar kiiremat tantsusammu...
Mis mõttes?! Kaaren ei olnud kellegi hall hiir, koer ega lõbutüdruk....

Olgu, ta sai aru, et vbl oli kõik ainult, et teda ennast püüti kaitsta... jaaa see oleks küll rüütellikult kena plaan, aga juba eos rumal....

Selline käitumine ei olnud aksepteeritav.... pealegi selle eripreemia oli too ülbik auga juba varem välja teeninud, ja isegi seda tunnistanud... igasugune respekti puudumine... igasugune, selle võtan kaasa.... ma olen emotsioonitu.. milline rumal jutt.....kelleks teda peeti... kelleks teda ometi peeti...

Kaaren mõtles hetke... talle tuli meelde too reavunud pilk... ja see, kuidas tol hetkel see sugugi ei huvitanud... Ta sai ühelt poolt aru miks see kõik... aga kaua võib, see polnud piisav õigustus, Kaaren ei olnud teps mitte süüdi, et elu oli ülbikule peksa andnud!....

Pealegi..... Kaarnat oli kasvatatud halvasti... juba lapsena oli õpetatud astuma välja kui keegi liiga teeb või ebaõiglane on.. kui keegi lööb, löö vastu!.... Need sõnad olid juba lapsepõlvest kaasa antud....ja kui keegi väljendab nii selgest oma..."mina olen MEES ja mul on pohhui.... ning mõttetult nõme võin olla millal ja kellega iganes" suhtumist.... siis mõelgu korra veel...

omasugustega vaid on sellise mängu mängimine lubatud....tiibateta Kaarnad jätke mängust välja... ja lihtsalt öelge, kui nad teile ei meeldi...nad lähevad ära ja ei tülita...rääkimata õlleraiskamisest!

Kaaren pistis suhu tükikese tumepimedat shokolaadi ja sulges silmad.... ta armastas seda magusat mõrudust oma keelel... see oli lihtsalt nii mõnus... siis hammustas ta shokolaadi tüki pooleks talle oli närimine alati palju suuremat naudingut pakkunud kui lutsimine... eriti shokolaadi puhul....siis tuli neelatus....

Kaaren avas silmad.. talle meeldis naudingu hetkil silmi sulgeda... nüüd ta vaatas aga taas helendavat ekraani... njah valmis, oli ta tahtmatult või tahtlikult väänatud nentima... see lähetamata kiri, mis end juba kuud rohkem kui kaks oli kirjutanud, oli viimaks valmis saanud... Kaaren sulges faili ja vaatas kiirelt descktopi tapeeti... seal oli vikerkaar... just selline nagu ta oli olnud mõned päevad tagasi seal paneelmajade vahel kaubanduskeskuse kohal... kui sadas tihedat tihedat kevadist vihma ja kaugelt taamalt paistis päike.... nii ere oli too vikerkaar olnud.. ja see kohuke mida ta oli söönud oli ses vihmas eriliselt hästi maitsenud... Kaaren taipas et ta mõtles söögist... paganama naiselikud parameetrid... pagan....ta püüdis meenutada veel toda vikerkaart....njah ja toda noormeest, kellega tal oli plaan tookord joosta sinna, kust see kogu värviline krempel tundus alguse saavat... oli teine tulnud nii morni näoga linna poolt pilk kinganinadel ning siis märganud kaarnat kes parasjagu kohuke käes keset teed seisis ja kuhugi kaugustesse kaes... temagi oli märganud seepeale vikerkaart ja muianud... kaaren oli samuti muianud.. ning siis olid nad üheaegselt viibanud pea ja pilguga vikerkaare alguse poole.... njah kaaren teadis küll mis neil mõlemil peas oli sel hetkel... läbi lompide ehitusmarketi taha sinna kust algas vikerkaar.... aga tal oli kohuke pooleli ja tiivad märjad.... nii ta vaid muigas veel ja lahks selga keerates... jahhh... tookord polnud ka too kiri valmis olnud.. poleks olnud võimalust joosta kuhugi....

Kaaren mõtles hetke punapäisele haldjale kellega ta just täna oli rääkinud nii pikalt... kuidas haldjas oli aru saanud ja kuidas haldjas teadis nagu tema isegi... et see kõik ei mänginud välja... et uppujat ei saa päästa kui uppuja ise seda väga ei taha... ja too uppuja keda kaaren oli seiranud... tegelikult üldse ei uppunud, see oli lihtsalt silmapete olnud ja veel vähem soovis ta kaarna poolt tüüdatud saada... see et ta katki oli ei tähendanud ju veel et ta uppumas oli....jahh kaaren sai aru küll...Too viimane jooks üle kaare oli nii mõnedki asjad selgeks toonud....ning nüüd oli ka too kiri, lähetamata kuid kirjutatud saanud....

Kaaren sügas räsituid ja valutavaid tiivanukke ning kallutas pead ja manas ette uksekoputi pilgu..... oli aeg...

Volber... mulle on alati meeldinud... elav tuli, väike kummaline animalism, miskine valguse võit, läbi nõidusliku pimeduse... midagi salapärast midagi natuke maagilis-müstilist....njahh või mulle vähemalt meeldiks nii mõelda....

Seekordne volber oli teisest diskursusest, kuhu kuulusid kallid veinid, seelikud, mukitud näod, naiselikkus, üleüldine teatav ülevus... ja kõik oli tore, mulle meeldis, ammu polnud saanud end niimoodi üles lüüa ja kaunis olla...vähemalt enda võimaluste piires, sest tegemist on ikkagi minuga, midagi üdini sulnist siit tulla ei saa, alati jäävad miskised ruikaid ja riukad külge, mida ära ei silu...väikesed kuradikese sarved, mida maha viilida ei anna... noh aga pm siiski ilus hea ja naiselik.. veini joov ja jäätist sööv olemus... sõbranjetamine... kena... meeldiv ebakainus... esimesse korporatsiooni astudes ja teatav lõbujanu.... kõik väljavaated õhtu edenemisele olid meeliülendavad...

...ja siis (nagu kõigis neis ilusates lugudes)....sattusin situatsiooni, ebameeldivasse sellisesse ja leidsin end ühel hetkel vastu seina surutuna ühe lugupeetud korporatsiooni välisukse vahetus läheduses sisemisel poolel... suruja oli tundmatu uksest sisenenud meesolend, kes arvas et ma väga tahan temaga suudelda ja tunda tema käsi oma kehal kleidi all ja pükstes... delikaatsetest selgitustest ei piisanud...abitus...nõrk... järgnes mõte, tobe kuidagi, kui ma karjuma pean hakkama...kusagilt imbus läbi miskine mälestuse jäänuk, et see on juba kord niimoodi olnud, kusagil pimedas külmas tänavas aastaid tagasi... mõistus üritas pilti eirata, krt ma ei ole enam see laps ju, ja ma ei ole oma lolluses pimedas kõrvaltänavas... ma olen olen kenade värviliste mütsidega meesterahvaste vahetusläheduses....mille kuradi pärast mul on siis täpselt see sama tunne nagu seal tänavas... ja mille pärast need kuradi plekistmõõkadega auäärt härrad ei võta midagi ette..... Järgnes karjatus, vali löök vastu säärt ja metskassi pilk, mis ründajat veidral kombel ehmatas.... Jooksuga uksest välja külma öösse... veres adrenaliin ja peatus lähedal asuva maja taga... süda läks pahaks ja sees keeras hetkega kohutavalt, oksendus lähedasse prügikasti...silmis viha ja pisarad... kuhugi inimeste sekka ütles miski peas... jooksuga sinna, kus peaks olema mõni tuttav nägu...

Kimusin suitsuruumis suitsu suitsu järel... jalutasin väljas, seletasin kokkuvõtvalt mis juhtus... ei midagi tõsist kõik on korras, vastik vahejuhtum vaid, sisendasin teistele ja endale.... ebameeldiv kainus oli kohal...miskine jälkus oli aga sees... too mälestuse, abituse jälkus, mis pani ajuti pisarad voolama.... rahunesin ja kirjutasin kogu oma härduse ja ülereageeringu naiselike parameetrite arvele... istusin taas suitsuruumis kui tuli noorhärra P ja tekkis võimalus minna koju...pääsemine.... Kellegi seltskond, kellegi kodu ja soe voodi... unustus, kiire ja imeline... kolme tunni pärast oli vaid väike värin veel möödunust sees... keerasin endale kindlamalt teki ümber ja surusin end P keha vastu....tänulikkus ja soojus voolas mööda keha ning uni võttis maad...

Eile öös kohtasin ma jeesust. Tuli mööda 21. juuni uulitsat ja küsis natuke vigases eesti keeles suitsu... mis seal ikka... vabandasin, isegi viimase ja parasjagu kimutava suitsu olin sõbralt luninud....siis ta käis mu kõrval ja rääkis, et on vabatahtlik põltsamaal noortekeskuses ja et on webi disainer, mitte küll hea, aga ikkagi ja et tal on mõtteis üks keelemängu plaan, mida ta ei saa teostada, kuna pole eesti keelt oskavat manageri või miskit...seda kõike ta rääkis eesti keelt purssides ja kiirelt minu kõrval käies... seda et ta jeesus on, sellest sain ma teada alles siis kui minu kodumaja juurde jõudsime ja ma ütlesin, et ma nüüd jään siia... tema arvas, et olgu nii oli tore... ulatas käe ja ütles Jesus!... mul tõmbus nägu naerule haarasin käe ja ütlesin Kristin... tema naeratas vastu ja kordas... Kristus....:D:D

Ikka ja jälle kõige veidravamatel hetkedel avastan uuesti kui suurel määral ma olen NAINE (läbiva suurtähega)... Kuidas löövad välja mingisugused stereotüüpsed naiselikud tahtmised ja mõtted, mis ajajooksul selgeks ja loomulikuks õpitud... kuidas tahaks, siis kui sajab vihma, ronida hea raamatuga teki alla ja juua kakaod või istuda aknal ja vaadata lihtsalt kuidas õues on märg... kuidas tuleb tahtmine ronida kellegi suure ja tugeva kaissu, et tunda end turvaliselt, et unustada kõik kuri ja halb.. praegugi teeks nii...

....ning siis kuidas vahel on vaja hirmsasti küüsi lakkida ja nägu koorida ja ripsmeid värvida, sest muidu on kuidagi paljas tunne.. kuidas tahaks teha pai ja laulda unelaulu ja kuidas vahel mõnd pampu süles hoides võtab eluime jalad värisema....ning kuidas mõnikord, tulles, seda sama teed mida mööda nii palju kordi varemalt on astutud, mööda sellest majast, mis on täis mälestusi, upun hetkega ära..... kuidas lugedes neid ridu, mis saabunud, vabandavaid ridu, lubavaid ridu... lööb klombi kurku... sest kusagil on meeles veel need tunded, mida kord on tuntud....kuidas mõni pilk suudab panna südame põksuma... ning kuidas olen võimeline olema nõretavalt nukrameelne´...kuidas vahel ei mõista üldse..... ja kuidas tahaks kuulata muudkui kurba romantilist muusikat, unistada, süüa maasikaid...kuidas vahel ei jaksa üldse olla üksi ja tugev... kuidas sõbrannadega lobisemine võib moodustada kogu päevast üle kahe kolmandiku.....kuidas jalgu tahaks trampida mõnikord...ning kuidas nutt on varnast võtta kui keegi liiga teeb või kellelegi liiga tehakse või kõik liiga hirmus hästi äkki on või .....

Stradivariuse viiul.... ma kohe vahel tahan nii öelda, ma ei tea miks... vahel kohe on väga vaja öelda niimoodi... tavaliselt ütlen ma nii oma mõtteis valjult välja lausumata.....

...Njahh täna siin tööl taas istudes tuli mulle meelde mu kadunud vend... paganas kuidas on hetki kui ma tahaks, et ta oleks alles, mitte kadunud.....tahaks istuda temaga maha ja vaadata tema natuke pilukatesse silmadesse ja võtta üks õlu ning rääkida asjadest...:) silme ette ronivad mingid pildid telepoisi soenguga Intsust 8 klassis :D.. mul oli ilmatuma kavala näoga ja ilus vend....kurat ma olin liiga väike....aga siiski mäletan sigareti haisu tema riietel ja tema toas, mäletan kuidas ta tuli vene sõjaväest, mäletan kuidas isaga ehitas ja tööd tegi, mäletan ka seda et tema oli see kes mind rohelise toa lae alla tõstis ja keerutas ja tema oli ka see kes mind muudkui kiusas ja väitis alati emale küsimuse peale, kus pruut on, et pruut ootab pudeliga peldikus.... muig...ja tema kinkis mulle esimese kaelakee, ma võisin olla seitse või noorem... see kõik meenub läbi udu...ma olin liiga väike, et rohkem või asjalikumalt mäletada, aga ma ikkagi mäletan, mis tunne on omada vanemat venda...pagan kuidas ma sellest vahel puudust tunnen....

...Aga kusagilt on mu sisse miskine väike rahu pugenud... ma ei taha enam ära joosta... vbl on küll juba igasuguste asjade jaoks hilja ja liiga palju jama juhtunud... aga ma enam ei jookse... nüüd ma seisan ja silmitsen... ning vahel tantsin nagu meeletu, sest see teeb hinge soojaks... viimati tantsisin Maikade järgi ja tundisn mõnu, et mul on sellised sõbrad-tuttavad, kes oskavad teha selliseid asju, mis suudavad hetkeks vallutada kõiks meeled, nii et äkitselt on kadunud teadmine, terav teadmine, sellest kus ja mis ma olen... pärast esinemist pälvisin A-lt kommentaari, et ma olen nende isiklik fännitar-tantsulõvi nr1...
Olin selle staatusega igati rahul... Maikade jauks alati

Ja jääkuninganna sulas... Sulas ja ujutas kõik üle... Kõik see mis kogunenud mitme päeva vältel ujus välja ja ning tänaseks on ainult paistes silmad...

Njahh ehk siis eile Zavoodis oma tavapärast õhtust napsu võttes tuli korraga jube ulg peale... lihtsalt kõik oli halvasti ühe korraga... ja siis see Kodulaul selles ärevuse ja laamendamise kontekstis ja vbl provokatsioonina vbl millegi muuna mõeldud tegevus minu kõrval lihtsalt võttis pisarad valla... ja siis ma istusin seal ja nutsin... ümberkaudsetel kodakondsetel oli kohmetu olla ja mina olin oma tunni jagu lohutamatu... lihtsalt nii paha oli.... siis aga hakkas parem nutt sai otsa... ning hommikul peeglisse vaadates tükkis peale küsimus, ohh miks te lasite mul nii kaua nutta... silmad hirmus paistes.... vott sedasi siis....

Mu elu on taas terve.... ei ei ärge saage valesti aru, tegemist ei ole minu eluterve mõtlemise naasmisega... lihtsalt ma sain eile oma väikese kolm kilo kaaluva ja suriseva rüppraali tagasi... nii nummi... nüüd on süda taas peaaegu rahulik, saab koju minna ja tõesti muusikat natuke kuulata ja pilte vaadata ja kui väga suur entusiasm peale tuleb siis ka oma bakalaureuse tööd hakata kribama...nii hea nii hea nii hea...

Eile aga väisasime väikese T-iga uut klubi... nohh tuleb ikka kursis olla meid ümbritseva popi scenega... Muusika oli haus, Baaris olid tööl popid ja noortepärased viltused tukad ja imeliselt casual lookiga hirmkallid riided... klubi missugune... keskmine naisterahva vanus ma pakun et 18-19 eluaasta vahel, kõik tulnud ennast näitama.... ma siis ei lasknud neil pettuda ja vaatasin... huvitav, väga huvitav.. peatselt pärast sisenemist leidsime tagalauast 2 tuttavat dändit, kelle lauda sai tähtsalt laginal naerdes lisanduda ja pilguga ringi käia.... ühel hetkel hakkas aga jube igav-imelik...kaua sa niisama ikka passid... ainus võimalus oli minna tantsupõrandale ja unustamatult unustamatuseni tantsida...karelda jaksasin keskmiselt kaks tundi.. siis oli too klubipõrandki end ammendanud... aeg koju minna mõtlesin ma... ja leidsin telefonist kutsuva sõnumi... enne päris koju minemist veel kiire drink zavoodis... nii läkski.... A ja M ning imelised pukitantsud ja kahtlustavad pilgud ümberringi....no mis teha, me lihtsalt mõjume kährikuga teineteisele nii :P...

Mis puutub aga kõike ärevasse ümberringi... siis ainuke kommentaar oleks et käes on taas IDIOOTIDE REVOLUTSIOON!!

Hommikul...kui kohusetundlikult koju jalutasin... sest võtmed ja sõber ööbmajal seal... laulsid juba linnud ja päike oli tõusuveerel... kõndisin mööda peaaegu inimtühja 21. juuni uulitsat mööda ja üldse ei kiirustanud... mitte sugugi.... sest hirmus ilus oli... ja päris esiesimest korda sel kevadel oli kevadise hommiku karget hõngu terve ilm täis.... hingasin sügavalt sisse ja passisisin taveasse... siis jooksin üle kaare... noh vähemalt mõtteis (sest kõrgusekartus on siiski kõrguse kartus)... ja vaatasin hetke keset jõge, taamale... puud rohetasid, heleroheliselt ja jõgi oli pruunikassinav... ja kõik oli meeldivalt looduselik..... väss oli natuke küll olla, kell ikkagi viis aga hirmus värske ka samas... kui koju jõudsin oli see und täis, S magas ja K magas N-i voodis....mõnus, hiilisin iirvaikselt proovides võimalikult vähe müratada ja keerasin end kerra... hea oli olla... kuni tõusmiseni välja

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada nendinguga, et kõik on Borja süü... Sest just tema oli see, kes otsustas kõrvad pea alla panna ja kelle pärast me läksime Zavoodi mälestusnapsu võtma.... Noh seda, kellel tuli mõte viina ja õlut segamini tarbida... ma enam ei mäleta... ega ole ka tahtmist... lõpuks olime kõik jumala haprad igaljuhul, peale T, kes on siiski meesterahvas ja oli ju enne söönud kah midagi.... duhh... edasi oli kõik juba hommik.... üks väga piinlik hommik, kui ma ärkasin S-i toas, tema voodis, täisriides peale visatud tema triibuline hommikumantel.... Läks natuke aega enne kui ma aru sain, et vale tuba ja võõras voodi... siis kui aru sain siis oli hirmus hea meel, et S oli pessu läinud... sest see andis võimaluse paarkorda pead vastu seina taguda, enda tuppa roomata... ja siis köögis ümberläinud laud tagasi üles tõsta ning kõik see kummaline söögiläbu sealt ära koristada....jeesus maria, ma tõesti ei mäleta, kuidas see kõik küll juhtus.....siis tuli S pesust... vaatasin teda ja vabandasin... ma ei tea, kuidas ma tema kõrvale magama juhtusin ja mis asjaoludel ja ma tõesti ei tahtnud seda isegi teada saada... ütlesin S-le, et kommentaare pole vaja ja üritasin pingsalt välja mõelda, et kus võiks asuda too erase & rewind nupp... nuppu ei leidnud... S ütles, et ikka juhtub... mõtlesin selle peale omaette, et kui tihti temaga seda juhtunud on....oeh... siis otsustasin kontrollida kahjusid telefonis... väga veider sõnum T-lt, mis andis aimu, et olin hoos olnud moblaklahvide sõrmitsemisel... paar kummalist sõnumit Saadetud kaustas lisasid minu piinlikkuse momendile veel pisut teravust ja tõid selgust selles plaanis, mis laadi sõnumi T oli saanud... assapagan... mu moblal võiks ikkagi alkohooliku lukk peal olla.... Kõnedearhiivis oli uued ja põnevad numbrid....just kui olin nende üle imestamise lõpetanud helistas keegi tundmatult numbrilt...kartlik "Halloo"... Teiselt poolt kostuv meeldiv meeshääl, küsis kellega ta räägib ja kas ta peaks mind tundma... Aimates millega tegu võib olla vastasin lootusrikkalt et ehk ei ole.... Ta arvas natuke pettunult samuti, kuid küsis igaksjuhuks ka öiste kõnede kohta....vabandasin kergemeelselt, et sõrm vääratas nii 7 numbrit järjest, mees natuke küll kahtlustavalt võttis vabanduse vastu ja leidis et vbl me siiski peaksime kunagi tutvuma... võib olla tõesti... või siis siiski mitte mõtlesin mina ja soovisin mehele kena päeva....

Einoh, eks seegi ole võimalus kuidas uusi tutvusi tekitada.... aga kas maksab... või kes maksab... või millega makstakse...

prrrrrr....kõik huvitava elu nimel....

Prantslastest filosoofide retooriline ornamentika... hullem kui rokokoo Saksa losside arhitektuuris... ma tõesti ei saa aru misjaoks nad niimoodi teevad ja üldiselt on vägade keeruline üldse mõista, mida nad kõike sinna taha peidavad...

...tuleks anda vist loobumisvõit... 1:0 prantslaste kasuks... loobumisvõit tuleks anda ka paaril teisel eksistentsiaalsekümnevõistluse alal... lihtsalt ei tule välja mõned asjad ja asjata ennast nuhelda lasta ka justkui ei viitsiks...
duhh... kehv variant.. ma olen ju liiga uhke tshikk sellisteks lihtsateks minemakõndimisteks...sitt päev valge mees... sitt päev :S

Muidu endiselt istub veel kass peal... muidu oleks täitsa tore teine, aga iiri vaat ei püüa....