Mu ees laual on kuvar, millel voolab veeb ja vilguvad bännerid ning ilmuvad sõnad, mida klõbistan klaveri klahvidel, kuvari taga on kõlar ja kaks kaarti, ühel fragment Klimti maalilt, millel suure kübaraga punapäine naine, teisel pannkoogiköök blondi poisiga, kes parasjagu pannkooki õhust pannile üritab püüda. Mulle väga meeldib too punase peaga naine, ta pilk on pööratud kuhugi alla kõrvale ja tal on paks karvane sall või krae mis katab ta lõua ja poole meelalt punasest suust, ta nina on natuke püsti ja kulmukaared toonitud mustaks, ta on suursugune, ent kuidagi natuke nukker ja õrn, ta on ilus. Ja tollel poisil, sellel teise kaardi peal on rõhutatult heledad juuksed, juba kaugelt on märgata et ta on blond, kuigi kogu pilt on justkui grafiidijoonistus hallides toonides. Kaartide taga on kaks vaasi, ühes viis nartsissi ja teises viis roosi, kollakate kroonlehtedega, mille ääred on punakaltroosa-oranžid...
Laual on veel igasugust pudipadi, üks tühi teetass ja täis kohvitass ja pooleldi tühi veeklaas ning lusikas, lisaks mõned raamatud, ja euroopa teede atlas ja suur maailma atlas, mobiiltelefon ja kalkulaator, paar kausta ja hunnikus pabereid, kleepe linti kahesugust ja auguraud, pastakaid ja kahvel... peale vaadates suursugune seapesa aga kus sa sellega, ma vähemalt enamasti aiman, kus miski on....
Võiks arvata et sellise laua leiab minu kodust, kuid ei, see on minu laud minu töö juurel või õigemini on küll minu töö laua juurel kui nüüd aus olla... aga see selleks... tegelikult tahtsin ma avaldada imestust selle üle et nii segamini laud võib olla ja ongi töölaud.... võib olla peaks ta ühel hetkel ära koristama, oleks kõik ornungis, oleks lihtsam töödki teha.... njahh, võib olla tõesti, kuid niikaua kui töö otseselt konti ei murra on sellest lauast ja temal paiknevast segadusest hoopis meeldivam lihtsalt kirjutada......

tsiteerides klassikuid.......vol 3

Päevade mõõt sai täis, aga nende mõte ei selgunud....



Jaak Põldmäe (eleegiline distihhion)

Tsiteerides klassikuid.... vol 2


Tavalisuse postulaat: kõik tõeliselt suur, hea ja ilus on ebatõenäoline, sest see on erakordne ja vähemasti kahtlusttekitav.

Harilikkuse aksioom: nii nagu see meie juures ja ümber on, nii peab see ka igal pool olnud olema, sest see on ju nii loomulik.





Friedrich Schlegel 25. Lütseumi fragment

Tsiteerides klassikuid...

Kõik, mida sa endas vihkad - anna endale andeks.
Kõik, mida endas armastad - anna endale andeks.
Kõik, mida häbened.
Kõik, mille üle uhkust tunned.
Kõik, mida tahad varjata.
Kõik, mida tahad näidata.
Kõik, mis ei tulnud välja, nagu kavatsetud.
Kõik, mis sa oled.
Kõik, mis sa olla tahtsid.

Anna endale andeks.

Jonas Gardell "Koomiku lapsepõlv"

Auuuuuuuuuuuu....!!

Auuuuuuuuuuuuuuuuu.....!!!

Mõõõõõ-iiiiiii-stuuuuuuuus!

Mõõõõõõõ-iiiiiiii-stuuuuuuuuus, tuuuuuuu-leeeeeee kooooooo-juuuuuuuuu!!!

Auuuuuuuuuu.......

ja nii ongi, et ongi nii....ja kui ma õigeid sõnu leiaks, siis ma kirjeldaks täpsemalt.... kuidas on mu toas jälle muusika..... kuidas ma sain kirja, mis tõi naeratuse näole ja tegi peasse pesa-pusa ja halvas nii kogu mu ajutegevuse tundideks.... kuidas une asemel on unetus väheste unetundidega segunenud..... mismoodi juhtus see, et ühe öötöö jooksul tegin ma mitu kardinaalselt viga... neid tundeid, mida ma tunnen.... kuidas korraga loksus A-ga kõik paika.... seni tähelepanuta jäänud grafomaanlikke kalduvusi ja nende kaldvuste tagajärgi.... toda naljakirja, mis ma sain ja mis ütles, et saada meile oma pangakonto nr ja me anname sulle raha, palju raha.....mil moel unetud öötunnid mõjuvad järgnevatele töötundidele..... mis on mu sees ja sunnib päevas korda palju kontrollima oma maili ja lugema blogisid.....kuidas ma otsustasin hakata karskek.... kuidas päevailu teeb ikka haiget..... milline loll lill on elu......

Jalgu trampiv ja lammutav on mu hing hetkel.... urisev olen.....
...viimased ööd ja päevad olen veebis ringi kolanud ja blogimaailmadesse sukeldunud....algatuseks ikka sõbrad ja tuttavad ja tuttavate tuttavad ja kunilõpuks võõraste märked elust enesest ja enese elust.....kummaline neelatus on olnud.... mõttelennu ja sõrmede klõbina, mida vahel blogi lugedes suisa füüsiliselt kõrvus kuulen naudinguline jälgimine... see mängelev habras ilu, mõnetine sitkus, see köidab...
Nii palju erinevaid stiile ja viise ja nii palju erinevaid peasid, nii palju sarnaseid ja erinevaid mõtteid, mis riivavad...nii palju elusid.....

Vahel loen ka kommentaare, just siis kui leian et vbl oleks endalgi midagi öelda...Kommnetaarid on tavaliselt asjakohased ääremärkused, naljatused, sõbralikud kiidusõnad, jagamised... aga mõnel pool leidub miskipärast inetuid, anonüümsed lammutamisi, brutaalseid kitsaid sõnu ja sõimlemisi... pagan, nagu mõne ajalehe veebiväljaande lugude all vanasti näha sai.... mismõttes? teki sellisetel hetkel peas küsimus, misjaoks? kes see on, kes arvab, et nii on hea ja nii peab? Ja miks anonüümselt?... ängistav, destruktsioonile õhuv käitumine, mis pikemas plaanis ainult kurvastab.... Kui sul midagi head ega asjakohast ei ole öelda, siis ole hea, ole vait, vaiki lihtsalt või kui see on keeruline, siis ole aus ja julge olla nimi oma sõnade all..... aru ma ei saa aru...

...aga vbl ma lihtsalt ärritun liiga kiiresti.. andke andeks.... vabandusena võin välja tuua vaid seda, et iiveldab hetkel... alguses tundus et neist võõrastest anonüümsetest avaldustest tuttavliku ilu all...aga, praegu... praegu ma enam ei ole nii kindel... siin võib olla ka süüdi too hommikul alanud eksperiment, ammutada reusrsse rohukotist... Maasikas hoiatas, et on kõrvalmõjusid ja esimene nädal võib kole olla.... põhiliselt lootis ta, et mul tekib uni, sest see olevat hea märk.... ma siis ootan, et tuleks uni....

... aga anonüümseid õeluseid hammustan ikkagi kõiki avalikult sabast.....

äkitselt olin tagasi argises pühapäevas.... käisin pisut vindisena ja magamatuna reakojaplatsilt kodu poole ja pea oli küsimusi täis....

Kas päevad, mis täis hulgimalt tegevusi on pikemad, kui need mis tühjad või vastupidi? Mis juhtub päevapikkustega, kui ühel hetkel polegi vaja joosta ja tormata ja teha ja teha ja teha? Mis saab sest tühjusest, mis tekib konverentside lõppemisest ja pingelangustest? Mida võiks jätta ja lahti mitte lasta? Mis on see mis kriibib argipäevadel hinge? Miks ei oska äkitselt midagi mõelda muud?

....sügav sügav.... pingelangus... sukeldume!

Memory from transdisciplinary perspectives: agency, practices, and mediations....
...ma armastan konverentse, paberite krabinaid, inimesi kellele on midagi öelda, kes on ettevalmistunud ja ütlevadki, paanikat staabis, kohvipause, välismaiseid tänusõnu ja naeratusi, tegusaid nägusid, kollast silti, mis ripub kaelas kirjaga staff, ning mis automaatselt sinu näoilmele kõrge asjalikkuse noodi juurde annab ja pisikeste asjade pärastki südamest jooksma, organiseerima, lokaliseerima, lahendama, raputama, tegema, muretsema paneb..


Armastan õõnsust, mis tekib nähes, et miski on sinu väikeste käpakeste osalusel käima lükatud, see miski hingab edasi omasoodu ja ajju jõuab teadmine, et enam maha ei saa, tuleb lõpuni endast parim anda, et libiseks lõpuni sujuvalt......

Armastan seda, et liikmed ja ihu on väsinud, kuid üritusse akumuleerunud energia hoiab püsti ja paneb naeratama.
Armastan liiga vara saabuvaid hommikuid ja hilja lõppevaid õhtuid, ning päevi, mida tuleb viis-kuus korda intensiivsemalt elada kui tavapäraseid.
Armastan täidetud ülesandeid, mis saavad tänudega üleküllatud ja seda kui inimesed panevad tähele, et on neid kes näevad väga vaeva, et see kõik libiseks....
Armastan vestlusi lõunalauas ja lennukaid mõttevahetusi, mis teevad õhu tiineks ja raskesti läbitavaks.....

Armastan ja naudin igat hetke....

Käisin eile Aki Kaurismäe viimast filmi vaatamas, viimast kui kõige hiljutisemalt kinolinale jõudnut ja viimast kui tema soome triloogia kolmandat osa filmide "Kauas, pilveet karkaavat" ja "Mies vailla menneisyyttä" järel.

Aki oli oma teatud headuses ja mina sain naudelda..... tema filmikeel on jäänud samaks, samamoodi staatiline, samamoodi seisev aeg ja minimalism, keel küll mitte enam nii kirjakeelne, kuid endiselt tunne, et tegemist on kuukulgur-inimestega, mitte inimestega meie ümbert ja teisalt too rõhutatus, et tegemist on just nende väikeste inimestega meie ümber...

Ta mäng endiselt haarab ja vaimustab mind, see on ilus ja puhas.... ta loo keel on selge ja temas on sooja huumorit.... selles filmis leidus viimast küll natuke vähem, film oli sisult märksa süngem kui eelmised, ei olnud õnnelikku ja helget lõppu, helisema ei jäänud lihtsus ja lootus paremale elule..... lõpp oli lihtne, kuid lootusetu, sealjuures märgitult lootusetu.... En minä tähän kuole!.... valus, valusalt lõi, tuli tunnistada kinost välja tulles, valusalt lõi otse sinna lootusetuse närvile..... njaa kniks ja kummardus sellele nauditavale ilusale täpsele hoobile, lilled saadan lava taha....

Enne Kaurismäke näidati kellegi rootsi-eesti-prantsuse lühifilmi projekti, mingit diplomitööd rootsi filmikoolis või miskit sellist, kes see autor täpselt oli või mis kool see oli, polegi oluline minu jaoks... oluline oli film ise... Filmi nimi oli "Vägev Võlur" (kellegi prantslase novelli ainetel tehtud) ja peaosades Egon Nutter ja Maria Klenskaja... Nutter oli vägev Võlur, kes oleks võinud muuta terve maailma heaks ja enda elu toredaks ja vägevaks ja imetabaseks, kui ta oleks vaid tahtnud, aga ta ei tahtnud, sest pole vaja ehmatada ju tavakodanikke, sekkuda saatusesse ja loobuda kohast mis sulle määratud.... Klenskaja oli Vägeva Võluri kuri tädi, kes on tahumatu ihne ja õel ning ta oma rahulolematusega viimaks omamoodi hauda viib... lugu pani taas omal lihtsal viisil mõtlema olulistele lihtsatele asjadele ja oli ilus.... teostus oli vägailus ja film kestis kümme lühikest minutit.... kõik see kokku kindlustas mu lootust, et eesti noored tegijad, olles seotud nii heade asjadega, hakkavad kuhugi jõudma.... ja jumal olgu tänatud selle vähesegi eest.....

....mis puutub muusse, siis ma olen segaduses.... ärevil......hirmunud ja tänulik et on Maasikas....sest võib olla tema teab mida ta teeb... sest mina küll ei tea......

paide tee.... täna üks meesterahvas kirjutas, et mees peab olema Mees ja soovitavalt viisakas... ma pidin toolilt maha kukkuma, rõem lihtsalt oli nii suur, plaksutasin käsi ja usk maailma tõusis pügala kuni kolme võrra..... selliseid ainulaadseid eksemplare veel on, kes peavad Meheks ja viisakaks olemist millekski, jumal tänatud....5 tugrikut igatahes, kasutusviis pole piiratud.

....sellega muidugi meenusid ka sellised lood nagu "mees, peab täpne olema" ja nii edasi :D:D:D...

On asju... on asju, mis vahete-vahel ei mahu mu sisse ära, nende eest proovin peitu pugeda, niikaua kui püsib lootus, et nad lähevad ise ära...kui aga pärast hirmsat ootust ära ei minda, siis tuleb midagi ette võtta.

Täna käisin ja võtsin ette, rääkisin asjadest nuttes tunni.... kurnav oli....
Maasikas arvas, et tuleb pöörduda tagasi Minu juurde.....
Maasikas arvas, et pool rahu tuleb rohukotist... et meil on vaja resursse, mille pealt edasi minna... ma ei olnud sugugi nii veendunud selles rohukotis kui tema.... ta tegi mureliku näo ja püüdis veenda, veendusin natuke rohkem ja ütlesin, et ma kardan ja et peab mõtlema....ta vist sai aru... aga ega tal palju muud ka üle ei jäänud.... ta kirjutas siiski ühed pillid, mis pidid andma rahu, mitte resursse aga rahu.....nende resurssidega tegeleme hiljem....
Ma nõustusin...

Möll... see sõna vast kirjeldab kõige paremini minu viimaseid möödunud päevi... no muidugi eks oli põhjust ka, ikkagi aastavahetus ja värk... ja ikkagi soomest tulnud suured külalised (keda ma õigupoolest ei näinudki) ja siis kallid sõbrad Tallinnast ja Jaapanist tulnud ja Brasiiliasse suunduv Leene.... ja siis too salapärane zavood, kuhu ikka jõutakse ja kus ikka tantsuks läheb ja kus millegipärast kogu normaalse inimese mõistus kaob ja mälu keeldub koostööst, ei salvesta ja kõik. Leiab vist isekeskis, et polegi vaja teada, muidu oleks ju piinlik järgmisel päeval ja kellele siis seda jama vaja on, jätab veel peremees joomise maha või midagi..... noh hea on kui siis on sõpru, kes ka zavoodi on ja kelle mälu teeb koostööd ja kes sulle järgmisel päeval detailselt saavad jutustada, et kes, kus, miks, kuidas ja kui kaua.... siis jagub nalja ja piinlikkust ikka kahele vähemalt.....
.....nojah, ei tore on olnud ja tantsu on olnud ja arvestades seda et aju on enamuse ajast alkoholileos olnud, mis on meeldiv vaheldus ju, on õige vähe probleeme tekkinud, tuju on üleval püsinud ja keegi tüli pole norima tulnud........jahh tähelepanu ja meeldivaid üllatusi on ka olnud.... mulle väga istub et galantsus pole surnud... ja muidugi tore on ka mu uus omapärane võime haarata sabast kõigil lahkujatel ja naerda totakalt veidrates situatsioonides, kui ma üldse aru ei taipa, mis toimub... see on ka täiesti tänuväärt, eriti järgmisetel kainetel hetkedel.....

Mis aga puutub uude aastasse, siis lubadusi ei anna... aga eesmärke on... neid välja ma ei too, sest ei taha et hakataks näitama näpuga.....salasoove on ka.... aga need on salajased.... hea meel on ka, et läbi on ja et saab mõelda et kusagil on tootabula rasa, millele ka sel aastal saab sodida lõputult südameid ja fuck you-sid

aasta siis oli 65..... vaatasin eile omi vanu pilte, mis eile suure õllekastiga koos Tartu rändasid... naljakas oli.... nii palju on muutunud.... nii palju on olnud ja toimunud.... ja nii-nii palju on muutunud.....
Aastalõpu diskursuses möödunud 364 päevale tagasi vaadates võib öelda, et see aasta on ka muutuste aasta olnud ja ootamise aasta on ka olnud.... mul on kuidagi tunne, et ma olen tugevalt vanemaks saanud..... ja teadmisi on tulnud... teadmisi enda kohta ja selle kohta, mis tegelikult korda läheb ja kuidas asjad tegelikult toimivad.... pilt on läinud selgemaks.... murekortse on juurde tulnud.... pagas on muutunud raskemaks.... pettumusi on olnud ja vapustusi on olnud... naiivsust on välja juuritud väga vaheda teraga.....
Jah... hariv on olnud.... minust on saanud see, kes ma olen.... ja ma olen vist peaaegu rahul.... inimesi on tulnud mu ellu juurde ja inimesed on muutunud lähedasemaks, ma olen aru saanud, et need kes on su ümber need teevad su.......millised kuldaväärt leiud, kadrid ja kährik ja janos ja liisi ja urmas ja need kõik teised, kes ikka veel mu kõrval vastu peavad .... imeline.....
Njaa.... seda mida ma elult tahan, seda ma endiselt veel ei tea, natuke on selginenud.... kuid siiski... palju on veel segamini.... palju on veel vaja järele proovida, palju on veel vaja mõelda ja vaadata... see saab järgmise aasta sihiks..... mu suhteeriline ja emotsionaalne mina las puhkab... tegeleks vahepeal millegi muuga, mõtleks välja mis ma tahan... kuhu jõuda, mida teha..... njah suured ambitsioonid ma tean... aga midagi peab olema..... ;)

ihhiiiiii... irvitasin ma vaikselt iseenda olematusse habemesse... lugesin siis sissekande läbi veelkord ja veelkord ja veelkord.... irvitasin veel natuke....ihihiiiiii... ja olin rõõmus, et läheb hästi, et läheb nii kui vaja.... et lumelauasõit on tore.... ihhhiiiiii.... siis muigasin ja rõõmustasin teadmise üle, et tal pole tegelikult aimugi, kui tore veel kõik olema saab..... ja järeldasin isekeskis, et kes pole käinud, ei saagi sellest imest enne aru, kui ükskord lähevad...... ja hea et on nii.... sest siis on üllatus suurim ja parim.... ihhiiiii

Ongi läbi.... hommikul saabusin päiksepaistes bussiga Tartu ja olin tänulik, et olemas on selline koht, selline Tartu ja mul on võimalus siia tulla hommikuses päiksepaistes.... tulla ära..... sealt kus olin enne...

....tegelikult oleksin tahtnud tulla juba varem... kuid ei saanud.... sest kusagil on siiski perekondlik ühisvastutus ja kohustus ja tegelikult on hea ju näha oma perekonda jõulude ajal... isegi kui see ei ole see sama perekond, kes eelmisel aastal ja on jõulud, mis pole sellised nagu eelmistel aastatel.... see vast nii palju ei morjendagi, et jõulud muutuvad... aga see, et tegelikult tahaks üldse ära unustada, et sul pere on ja et sa kusagilt pärit oled... see pole vist päris tavapärane, see vist näitab, et midagi on valesti... ei tegelikult pole ju tegu sugugi kehva perekomplektiga... tegelikult on väga tore või noh mitte sugugi halvem kui mõni teine.... aga on see üks piisk ja see teine ja neist ei saa mööda vaadata, kuigi tahaks mõelda et ei olegi... et ei ole ennast segijoonud isa ja ema, kes kannatab... kui sellest suudaks kuidagi mööda vaadata ja või ilma emotsioonideta kõrvalt jälgida oleks ju imeline, aga ei suuda..... perekondade värk... sideme värk.... hoolimise värk...... ja nii tahakski lihtsalt joosta kõige eest ära ja unustada......siin Tartus saab seda natuke praktiseerida, sest siin olen ainult mina ja minu elu, ja puuduvad meeldetuletajad ja ei pea silmitsi seisma, siin võib olla niisama.. peaaegu... sest pere on kaugel... pere on Tallinnas...... kui nüüd enam hirmu ka ei tunneks iga telefonikõne ja tallinnasse minemise ees, kui kuidagi suudaks leida rahu, leppida sellega et ei saa aidata, et ei oska, või leida võimalus siiski millegi paremaks muutmiseks ja mitte lihtsalt teha kõike selleks, et ignoreerida, siis oleks hea..... siis oleks peaaegu ideaalne.... siis võiks edasi elada....

hüüda tahaks.... teha akna lahti ja hüüda valjul häälel siia Tartu kevadisse jõuluöösse.... hüüda välja see ,mis on sees, see mis on kogunenud ja millel ei olegi nime.... see, mida ei saagi kuhugi panna ega üles kirjutada... see terve möödunud aasta, laotada ta laiali siia jõulurahusse.... sadada sellega sisse teiste rahulikesse jõuludesse..... hüüda ja loota, et sellest on kasu.... ei mitte loota et keegi kuuleb ja tuleb appi... lihtsalt hüüda hüüdmise pärast.....

Jõulu... oli küll ükspäev täitsa olemas... Kastani tänava residentsis, koos kuuseoksade, magusa muusika ja küünalde ning õunade ja koogiga.... ja olid inimesed, need head vanad ja tuttavad... kellega ikka hea on kokku saada, meenutada, mõni mõte vahetada ja muiata... sest soola mitu puuda üheskoos ära söödud..... njaa üks uustulnuk oli ka, selline päris 1,5 kuud uus, muidu õige lühike ja sõnaaher, aga hiiglama armas, tumedate silmade ja veel tumedamate juustega....ja suurte põskedega... Mari-Liis tutvustas teda kui Kirke-Lood..... ja ma arvan et tema juba teab :).....

.... siis läksid vapramad ja vanemad meist zavoodi, nagu ikka, juba traditsiooni mõttes.... kus oli neljapäevaselt palju inimesi... vahel mulle tundub et kõik need inimesed käivad seal nagu ikka, juba traditsiooni mõttes... aga see vist ongi see, mis teeb zavoodist alati lärmaka ja suure tuttavate ja sõprade konsentratsiooniga paiga......Seegi kord oli tuttavaid rohkem kui üks juba kohal ja neist, kes veel tuttavad polnud, üritas rohkem kui üks, igaüks omal naljakal kombel, seda saatuslikku mittetutvumise viga parandada.....

Zavoodis jätkasime traditsioonide austamisega ning nii ei saanud alguses me olelus seal vedama, kuid pärast väikest sulandumist üldisesse ebakainusesse.... ei saanud vanade eestlaste kombel enam pidama või püsti (kuidas kellelgi).....
Mina aga sain tantsida.... see oli hea.... sest tantsinud polnud ammu ja kõik tantsulihased olid roostes ning vajasid väikest meenutust.... tants andis energia ja iseolemise, mis mind ühel hetkel jultunuks tegi.... siis olingi natuke aega jultunud ja ülbe... tantsisin selle aga ka lõpuks endast välja... koos kõige muuga... ja siis oli justniipalju jõudu, et veel koju sibada.... koos oma õllemarinaadis vedelenud kotiga.....

Hommikul oli möödunud rokkimist meenutamas kange kael ja piimhape lihastes.... selle peale venis suu taas muigele ja tundsin et nii hea on vahel end niimoodi tunda....

Elu on veider olin ma täna hommikul taas sunnitud tõdema.... nii palju küsimusi ja iga päev muutuvad vastakad teadmised asjade seisu kohta.....ei saagi aru, et kust need kõik tulevad ja kuidas see ümber- ja üle-arusaamine toimub ja kuidas täpselt kõik lõpuks ikka paika loksub.

Istusin hommikul üksi seal suure aknaga toas, vaatasin aknast lumiseid teid ja puid, kuulasin koduselt nukrat Alenderit ja tundsin kuidas sees oli ärevane rahu.... kõik saab korda, ütles tunne sees, kõik ON korras...
....enam ei ole tarvis küsida miks, enam ei ole tarvis muretseda ega pole aegagi.... kõik laheneb ja hargneb ja sulab käest... ja pärale on jõudnud teadmine.... et kõik pidigi nii olema, kõik oli ja on õigesti, sest see ei olnud eksitus, seda lihtsalt oli väga vaja... ja et kõik läks lõpuks nii nagu pidi.....

Ma ei tea, mis saab edasi, aga ma tean, et seda, mis mul on, ei saa miski ega keegi mult enam võtta ega muuta, see on juba söövind minusse, see on juba olemas.

Ja ma olen õnnelik, et on nii... ma tunnen ennast päratult rikkamana, ma tunnen et on hoolimine, on hea, ei olegi vaja rääkida enam, on erismoodi sõber, on midagi jagatut, mida ei saa ära võtta.... on miski, mis jääb..... muietesse, pilkudesse, lausutud ja lausumata sõnadesse, kirjadesse, kokkusaamistesse ja nende ära jäämistesse, mälestustesse, ruumidesse, oskustesse, maalidesse, lauludesse, teadmistesse kuidas asjad tegelikult on .... kahe vahele.....

Ja ta tuli... lõpuks peale pikka pusimist ja manamist filipiinidelt toodud kookoshelvestega, kondentspiima ja valge mustikalise šokolaadiga... korraga oligi aknatagune täis lendlevat valget, ei olnud ülemine naaber kookoshelvestega, oli lumi...lumilumilumi.... helevalge ja tihe, natuke tuisuline lumi..... ja suu venis kahelt poolt kõrvuni....

Hetkeks oli kõik täiuslik, küünal, suur suur aken, sealt sisse kumav tänavalgus, laternapostid, kirikutorn , kattumas valge lumise olemisega ja sisemine soojus, hingamine ja südamelöögid pea all, magus rahu.... tahtsin nii väga sukelduda sellesse hetke ja viibida seal igavesti, suruda oma pikad sõrmed tema süvastruktuuridesse ja mitte kunagi sellest hetkest lahti lasta... Aga hetkil on paha komme olla ja jääda hetkeliseks ning mida täiuslikum, seda ebapüsivam, seda viivulisem......et ära ei harjuks vist... ja nii oligi ühel hetkel otsas see hetk... ja tuli lahkuda, kuigi üldse poleks tahtnud... tuli lahkuda, sest taheti nii, pidi nii, ning vastuvaidlemine või vääriti mõistmine oli väljaspool võimalikkust..... Tunded sees olid sümpaatselt ambivalentsed (tsiteerides klassikuid).... teadsin mida peab ja teadsin miks peab kuid siiski tundus see hetkeks ületamatult raske....

Õues aga sadas lund, sadas näole, juustele ja hallile mantlile.... ja silmapilguks suutsin ma sellest mitterõõmu tunda ning siis järgmisel viivul naeratada läbi helbete ja lasta hetkil kaduda käest, söövitada end mällu ja kaduda käest..... nii et jäi ainult lumi ja jäljed lumel.....ja mina