Üllatused, siiralt üllatavad sündmused ja juhtumised on vist need, mis muudavad asju ja olukordi. Mõned üllatused on positiivsed ja teised negatiivsed, kuid peamiselt mõjuvad on nad siiski lihtsalt üllatavalt.

Minu puhul on suurimaks üllatajaks, mina ise. Kummaline kui sa avastad ennast tegemas, ütlemas või uurimas midagi, millele sa pole kunagi mõelnud ega suudaks tihti ettegi kujutada.
Tavaliselt inimesed ikka arvavad, et on juba piisavalt elanud ja näinud, ning tunnevad maailma ja iseendid küllalt hästi. Kuid samas, kui hästi me iseennast ikkagi tunneme? Mul on tunne, et niikaua, kui me pole kõike kogenud ja kõikides olukordades olnud, pole meil suurt aimdust selle kohta millised me tegelikult oleme. Meile pigem meeldib ettekujutada ennast kellenagi ja me püüame käituda vastavalt sellele, kuidas too ettekujutatu võiks käituda. Samas sattudes piirsituatsioonidesse oleme ikkagi absoluutselt ettearvamatud. Naljakas

Üllatavad on ka tihtipeale igasugu juhuslikud kohtumised, kellegi ootamatud ütlused. Just ootamatus ongi see üllatuse aines. Jah ootamatud asjad üllatavad, sealjuures asjad, mida me oleme oodanud ja mis ootamatult ei juhtu või teoks ei saa, üllatavad sageli ebameeldivalt ja valmistavad pettumust. Siiski pean ma üllatusi positiivseteks, sest just tänu neile jätkub tundmust , et kõik on võimalik ja säilib lootus. Minu jaoks on aga lootus see, mis mind püsti hoiab....

Viimastel päevadel on üllatusi jätkunud ja mu elu on korraga kuidagi hoopis selgem ja paikapandum ja samas olen ma kõige hullemas segaduses kõigest juhtunust..... aga samas on taastunud usk sellesse, et tegelikult on kõik võimalik!!

Kaaren istus kätele sooja puhudes külmal pargipingil ja piidles pimedust enda ümber. Kell oli vist natuke peale keskööd või vähemalt Kaaren ise arvas nii. Park oli pime ja inimtühi, kummaline ühe neljapäeva kohta kuidagi, aga ega Kaaren ei kurtnud. Mõnusalt vaikne oli ja ümber oli lummavalt ilus.

Kaaren oli tulnud siia siira pahameelega ja istunud tortsivalt külmale pingile, et asjade üle järele mõelda. Ta oli kurb ja õnnetu ja tundis et talle tehti liiga. Kaaren oli sellest kõigest väsinud, ta tahtis olla rõõmus ja mitte pahandada ei enda ega kellegi teise lolluste peale. Ta otsustas igast jamast üle olla ja olemisest rõõmu tunda. Kõigepealt tundis ta rõõmu sellest et istus külmal pingil ja siis sellest, et ilus sügis oli ja siis sellest, et nii vaikne ja pime oli ja siis sellest, et ta siin oli ja seda ilu enda ümber näha sai. Ta tundis rõõmu ja üritas neid värviliste lehtede kuhilaid võimalikult täpselt oma mälupilti söövitada, ja tuules kahisevaid puulatvu oma kõlapilti sulatada ja seda sügise lahkumise lehka endasse sisse ahmida. Ta tegi seda kõike nii intensiivselt et ei tundnud isegi külma enam.

Korraga aga helises miski. Kaaren kuulatas tähelepanelikumalt, too oli miski võõras ja ei sobinud konteksti. Helises Kaarna mobiiltelefon. Kaaren teadis, kes helistab, ta vastas napisõnaliselt, rääkis, mis vaja ja istus edasi. Nüüd tundis ta end üksikuna, hetkeks hakkas suisa kõle, siin vanade varemete juures üksi pingil kükitades. Kaaren peletas hirmu, üritades ilusaid mõtteid mõelda. Ta kujutas ette, kuidas ta ei ole seal üksi, vaid kahekesi ühe paraja põngerjaga, kes üritab parasjagu kõige suuremat lehekuhilat laiali kanda. Too põngerjas oleks heledate juuste pruntis musihuulte ja suurte siniste silmadega, või hoopis sirgete pruunide juuste, tumedate silmade ja naerulohukesega ühes põses. Kaaren naeratas vargsi, jaa armas oleks ta igaljuhul. Ja tema Kaaren ei olekski enam kunagi üksi.

Telefon helises uuesti, Kaaren viskas kujutluse peast ja rääkis paar sõna häälega sealt kusagilt kaugelt. Kõne lõppedes vaatas ta veelkord pingsalt enese ümber, ja üritas kõike, mida nägi hilisemaks maalimiseks, meelde talletada. Korraga jooksid külmajudinad üle ta selja. Kaaren oli hetkeks juba suutnud unustada, et siin häirivalt jahe oli. Ta võdistas õlgu, ja tõlmas jakihõlmu koomale, tõesti oli külm.

Varsti tuleb koju minna, mõtles ta, õige varsti tuleb jätta sügis sinnapaika ja koju minna, muidu võib see ilu kõik halvasti lõppeda. Ta heitis pilgu teele, mis käänas pisut eemal valge ja roosa maja vahele. Teed mööda Kaarna poole sõitis rattur. Jõudes Kaarnani peatus ta. "Tere!" ütles saabunu ning tuli ratta seljast maha. Kaaren ei osanud midagi öelda, ta tundis küll toda ratturit juba mõnda aega, kuid praegu oli rattur kuidagi nii kauge ja võõras justkui teisest maailmast, Kaaren vaikis. Rattur istus Kaarna külmale pingile ja vaikis.

"Vaata, kui ilus siin kõik on," ei suutnud Kaaren viimaks oma imetlust jagamata jätta. Kõrvalistuja vaatas külmalt enda ümber ja vastas napisõnaliselt peaaegu huuli liigutamata:" Ei ole. Täiesti tavaline!"

Kaaren ehmatas, kõrvalistuja oli talle hetkeks vastik. Nii kauge ja külm ja tulnud vaid selleks, et ta õhtu ja tuju lõplikult ära rikkuda. Ta tundis et talle tehakse jälle liiga. Rattur pidi tulema selleks, et tunda heameelt Kaarna nägemisest, mitte selleks, et ta tuju ära rikkuda ning külm ja võõras olla. Kaaren muutus üha kurjemaks ja õnnetumaks. Tema tujule ei tohi niimoodi vett peale tõmmata, ta ei olnud midagi paha teinud, nii ei tohi teha, karjus miski ta sees, kuid välja ei kostnud midagi.

"Lähme koju!" sõnas kõrvalistuja Kaarna mõtete vahele tungival toonil. "Lähme siis," oli Kaaren nõus vastuvaidlemata löödult nõus. Külm oli talle sügavale nahavahele pugenud ja ta igatses sooja.

Nad liikusid kiirel sammul kodu poole. Kaarnal hakkas aina külmem, ta pea oli täis külmi ja koledaid mõtteid ning rattur ta kõrval tundus aina võõramaks ja külmemaks muutuvat. Kaaren igatses sooja kallistust. Kuid ratturil oli vaja ratast talutada ja Kaarnal oli tunne, et viimane on juba kuidagi nii kaugele triivinud, et ta ei näegi enam kuidas Kaarnal külm on.
Kaaren ohkas, tal oli külm ja ta oli tusane. Too ilu, mille keskel ta oli koos armsa põngerjaga , vaevalt paarkümmend minutit tagasi olnud oli haihtunud. Ta oli teel koju külma kõrval võõras, keda poleks pidanud täna olema. Kaaren kiirendas sammu....

Siiralt õnnetu...jälle...! Kurjaks teeb ja masendav on ja selles kõiges pole midagi uut.... Ma ei taha, ma ei või, ma ei saa ja ma ei oska.... ja selles pole ka midagi uut...

Kõik ilus tundub haihtuvat sõrmede vahelt ja hunnikute viisi hunnituid ebameeldivusi ujub lagedale. Suure ringi küsimus on, et miks.
Miks on nii palju asju, mis pole määratud olema?
Miks on liigsuured ootused?
Miks on alati aga-d?
Miks ei või olla lihtsalt jäävalt hea?
Miks on vale aeg ja vale koht?
Miks.... ?
Miks..........?
Miks?

Seda kõike on minu jaoks liiga palju... mu kihk selle jama eest põgeneda suureneb päev-päevalt...
...........aga.... jalad ei kanna....

Õde ütles, et viimati blogisin nädal tagasi ja õde teab... blogisingi täpselt umbes nädal tagasi. Arvatavasti oli see ka laupäev nagu tänagi, aga täiesti kindlasti polnud see selline laupäev nagu täna. Täna on oluline laupäev minu elus, väga oluline. See on sama oluline kui see päev kui sa lõpuks aru saad, et põdra sohu uputamiseks on kõige lihtsam viis tal sarvedes haarata ja mülkasse keerata...jahh just sellisele või noh peaaegu sellisele avastusele ma täna jõudsingi.
Ma olen kindel, et see laupäev ja too avastus muudavad mu elu, ma ei tea kas nüüd kardinaalselt aga kindlasti trastiliselt. Mu elu saab tänasest sellise uue hoo sisse, et hoidke oma piip ja prillid kui pardale kavatsete tulla. Mul on taas siht ja ihu täis entusiasmi ja sisemist motivatsiooni. Ma tunnen kuidas edu voolab minu liikmetesse ja peas on loodud kord....jahh kuigi vbl oli hoopis õlle see, mis mu liikmetes voolab ja vbl on see näilik kord mu peas kõigest mõnus joobeaste... see kõik võib olla, kuid ma tunnen siiski millegagi et tänasest asjad saavad muutuma, täna puhus esimest korda too tugev ja kile sügistuul ja see on justkui alles suurte muutuste algus....ma loodan lihtsalt, et need muutused on positiivses suunas...

Jahh..."Teie terviseks, mu tütred!!" kuulen oma isa oma mõtete peale ütlemas ja siis kulistab ta piirituse karahvinist ehedat haljast haavapuhastamise piiritust. Vot see on see, kui sa poes unustad käimata ja poolene lauakas jääb ükspäev ostmata.

Huvitav millega ma järgminekord oma haavu küll puhastan...

Tere jälle teile siit, tänastest kummastusminutitest!

Kummastus......süvenev kummastus on mind taas haaranud.
Viimaste päevade tobenaljakad olukorrad ja situatsioonikoomika ning sinna juurde minu üldine tüdimusest kasvav skeptilisus on mind viinud selleni, et taas ma ei saa aru, miks asjad on nii nagu nad on ega oska muud kui kummastada.

Tänase päeva kummastama panev tähelepanek nr 1 - Maailm on täis igasuguseid perverte ja enamasti on need perverdid lihtsalt nn inimesed tänavalt, kes on end nädalavahetuse ja jõudehetke puhul lõõgastumiseks silmi täis kaaninud või mingisse muusse mõnnu joobnub. Paari sellist etaloneksemplari kohtasin eile.. hakkasin nimelt eile ööklubist lahkuma, kui garderoobis pisut tipsutanud peaga ühele noorhärrale otsa komistasin, vabandasin viisakalt oma kohmakuse pärast. Tema haaras selle peale mu käe ja kukkus seda ilastama, jutuga, et tema tahab veenduda, et too kritseldus mu käeseljal on ikka päris tätoveering... mõtlesin halvustava alatooniga, et krdi friik, tirisin käe ta käest ja suundusin välisukse poole. Kui olin uksest viperusteta välja saanud ja ootasin sõbrannasid kes veel garderoobis müttasid, leidis mind korraga mingi purjus jõmm eriliselt ahvatleva oleva. Täiesti ootamatult rabast ta mind seeliku alt kannikatest surus enda vasta ja lubas mu oimetuks nikkuda... see oli mulle juba liig, mu tagumik on minu oma ja ühelgi neetud suvalisel kiimas härjal pole õigust mulle oma räpaseid käsi seeliku alla toppida...tra ostke endale kumminaine... selle te vähemalt suudate sellises olekus ka tõesti oimetuks nikkuda!
Mis kuradi asi sunnib purjus peaga minema kedagi võõrast näppima või ilastama või talle nilbusi kõrva sosistama... see on lihtsalt minu jaoks mõistetamatu ja see nullib kogu tuju hetkega absoluutselt. Kui sa tahad olla munn siis ole, aga ole seda palun minust eemal!

Natuke vähem kummastav on tähelepanek nr 2 - Seksuaalne frustratsioon kasvab eksponentsiaalselt kui sa oled eluterves suhtes ja sul pm on kasutada töökorras peenis, aga kas stressi või muude tegurite tõttu jääb rahuldus siiski saamata. Siinkohal tuleb veel ära mainida, et eelmainitud tingimustel tundub ka käsikiimlus teatvat laadi halva pettusena.

Sellised kummastavad tähelepanekut siis täna. Loodetavasti kummastute meiega ka järgmisestes kummastusminutites. Seniks aga meeldivat jätku ja jällenägemiseni järgmistes (kummastus)minutites!

- Appi! Ära tee ma kukun niimoodi!
- Ma hoian sinust kinni. Ja sina hoiad minust. Niimoodi ei kuku me mitte kunagi....

Retoorik, ma ütlen... aga mulle on alati ilusaid sõnu lausuvad mehed meeldinud!!

Nii lummav on see enesepettuse sära, nii lummav ja meelierutavalt kütkestav...

Mina elangi pidevalt enesepettuse kütkes... See on see, mis teeb päeva, et mitte öelda tereve elu. Sa kusagil sisimas tead ju alati kuidas asjad tegelikult on, sa tead nt peaaegu alati intuitiivselt mida inimesed sinu lähimas ümbruses mõtlevad kui nad midagi ütlevad ja mida nad sinu vastu tunnevad ja kuidas on sinu elu üldine seis.... aga kui sulle tegelikkus ei meeldi, võid sa lihtsalt vaikselt iseendale uriseda: "Ei kuuuu-leeee! Ei veeeee- naaa!" Ja mõelda asjad teiseks, ilustad natuke, sisendad neid endale ja oledki hakkama saanud I kategooria enesepettusega. Kõrgemate kategooriate puhul on enesepettus nii osavalt seatud, et sa enam ei saagi aru kuidas asjad tegelikult on... isegi kui tugevalt süvened, kõik shakrad avad ja mediteerid... oled ikka petetud sära on lihtsalt nii tugev et pimestatud ja ei saagi pettusest välja.
Mina tavaliselt nii osav ei ole...tavaliselt kusagil hingesopis ma tean üsna täpselt kuidas lugu minu elu ja tegemistega on... kuid enamuse ajast vahin ikka pika pilguga tollesse kütkestavsse särasse ega tuhni igasugu soppides, mis tegelikkuse soppa täis on.... Vahel juhtub siiski, et silmad väsivad ära vms ja kohe on tige reaalsus platsis ja koputab kavalalt õlale, tavaliselt saad sel hetkel pettuse sära sabast kinni ja eirad reaalsust kuni ta ununeb, kui mõnel eriti lollidel juhtudel pöörad ümber ja küsid, et mis mureks... sel hetkel on tavaliselt kellad... kogu hoole ja vaevaga kokku kootud pettus lendab vastu taevast ja leiad end ilma riiete ja päikeseprillideta, mis mu pilkugi varjaks, tegelikkuse keskväljakul, ilmarahvale naerda ja pilgata.
See pole tavaliselt just liialt suur egotripp... enamasti on see lihtsalt valus ja see ei ole ilus ega naudinuguline valu.... see on toores rooste ja happene sirp su hinges... tapab ta küll harva, aga haavad mädanevad selle eest erilise mõnuga.
Kuid mis teha, eks ise olid loll et ümber pöörasid ja küsisid mis mureks on... jah, eks ta ole...
Kõige lollim on, et valus on, see on see enesepettuse kurakülg... Aga mida muud samas peakski tundma, kui sulle nt puust ja punaselt ette näidatakse, et armastust sinu vastu ei ole, on vaid hoolimine ja sõprus... sina aga võid oma suured ja sügavad tunded võtta ja nendega tuvi visata või suvilasse muu ebavajaliku träni juurde viia, kahju küll aga ei ole midagi teha...... pealegi, keegi pole sul käskinud ära armuda, keegi pole käskinud sul armastada eriti siis, kui sa ei täpselt teagi, mis see on, keegi pole sul palun üldse midagi tunda... või noh, tee mis sa tee, aga ise vastutad.... Kõik on tegelikult ju hirmus lihtne... aga samas ei ole siin midagi lihtsat...
Aga mis edasi... võtad reaalsuse vastu nagu mees, lööd pea selga ja sammud uhkelt edasi.... paremal juhul muidugi mitte.. Tavaliselt pole selleks õige aeg... uhke ja mees olemine ja reaalsuse talunmine võtavad tavaliselt liigselt ressursse, mida sul pole või kui ka hädapärast leiaks, siis hilisem põdemisaeg oleks pikk, pole kuhugi põgeneda et põdeda ...nii et teed kokkuleppe ja paned reaalsuse võimaluse korral ootele... sepistad kiiresti uue enesepettuse ja hüüad: "EI KUUUUUULEEEEE!!" Tegelikult kuuled küll, aga sa ei saa seda endale tunnistada, sa ei saa sellega praegu leppida... praegu tuleb ju loota, et kõik lõppeb hästi, praegu on vaja tunda end armastatuna... Küll hiljem tegeleme sellega reaalsusega küll hiljem oleme uhked, tuleb vaid oodata ära õige aeg... aeg kus on kuhugi põgeneda

kasvuraskused....just nii ma neid segaseid puntraolekuid viimasel ajal meelitavalt nimetan. Tegelikkuses on see termin ju lausvale...vanus järgi olen ma juba ammu täis kasvanud, kõrgusse kasv jäi mul aga juba 9. klassis 169 cm peale pidama...nii et kasvu pole ettenähtud enam, kui siis ainult laiusesse, aga see on juba ebameeldivam ja tabune teema... aga neid puntraid kus emotsioonid üle pea kasvavad ja sul on tunne, et nüüd läks küll kusagil kuidagi sassi, juhtmed on segamini ja lühises... ei oska ma parema adekvaatsuse astmes nimetada....hmmmm...kui siis vbl olemisraskused....jaah ega see nüüd ka päris tõde pole, aga miks peakski see päristõde just minu blogis peituma... lepime siis viimase mõistega... semantiline väli on piisavalt segane ja mulliajamiseks soodne....keerutab end välja küll.

Noh praegu on mul ühesõnaga olemisraskus või isegi mitu... raske on olla, sest emotsioonid on üle pea kasvanud, ma ei tea mida ja kuidas mõelda ning mida tunda.... peas jooksevad pildid ja nutma tahaks kogu aeg hakata... lisaks sellele on mingil naljakal põhjusel juba teist päeva süda järjepidevalt paha.... aga noh kes ütles et süda ei tohi mitu päeva paha olla ja et olla ei peab kerge olema...keegi pole seda öelnud, ega hakka tulevikus ütlema ka, kui vbl ainul väga purjus peaga iseendale suurimaks nuhtluseks olles, sest iga sõna pärast üritatakse meid vastutusele võtta ning lausvaletamise eest pistetakse sümboolselt ja vahel ka puhtfüüsiliselt ahju.... eranditeks on muidugi igasugu austatud demagoogid, soolapuhujad ja variserid, kes on lihtsalt jõledad slikerdajad nii et ahjupistjad neist mööda vaatavad, nende ahjuloopimisest väsivad või pistise naerul sui vastu võtavad....ilus töö, poisid!


Aga täna bussipeatuses nägin ma toda vanapaari kes elab minu lähedal viiekordses punases majas. Ma mäletan toda vanapaari juba suht varasest lapsepõlvest, ikka läksid nad teineteiselt käe alt kinnihoides bussipeatuse poole või bussipeatusest kodu poole, mehel tavaliselt turukott käe otsas ja naisel vahel vihmavari või lillekimp pihus. Nad on mulle alati natuke üle keskea, kena auväärt paar tundunud...aga täna olid nad väetid vanainimesed. Mõlema käed värisesid ja jalad tudisesid liikumine oli vaevaline ning too alatine krapsakus oli kadunud...tundus nagu oleks nad eluhammasrataste vahele jäänud ning nüüd loperdaksid mitte enam omast vabast tahtest lihtsalt kaasa... bussiga neist mööda sõites tabasin ma end äkitselt mõttelt et kevadeks on nad külmad.....
Tundsin ennast korraga ise ka vanana.....teine kord tuli mulle see sama tunne peale siis, kui ma Kevade tn kunstikooli sünnipäeva näitusel vanas lastemaailma poe hoones käisin. Vaatasin seal neid ülesseatud fotosid, kus minagi peal, ja mõtlesin äärmise helguse ja soojusega südames, et ohh-ohh olid vast toredad ajad.... Kui näitusesaalist välja tulin ja raamatupoe poole suundusin mõtlesin, et kui ma suureks saan, siis tahaks ma seal samas kunstikoolis tööle hakata, et loodetavasti on kool siis veel töös... ja siis lõi laksuga pähe, et ooot....ma olengi juba suur ja kui ma seal töötda peaksin tahtma, siis oleks pea et viimaneaeg seda teha...... see oli hirmutav hetk, kole on tajuda, et oledki suur...
Ma ei taha olla veel suur ja tähtis ja samas on nii hea et ma seda juba natuke olen...see vastuseis aga loob ka vastakaid emotsioone ja see tahab mind lõhki kiskuda... ma ei tea mis on siis hea ja millised mõtted õiged, ma olen segaduses ja tahtmine on ronida kuhugi ääretult stabiilsesse keskkonda ja seal aega võtta, ja vanarahva tarkuse järgi kasvõi atra seada (kuigi vaevalt ma nüüd kuigi hea põlluharija oleks, ikkagi linnalaps)... aga seda keskkonda pole ju ja aega pole anda, seda pole kellelgi üle... pigem tuleb teistelgi sellest vaid puudu. See tekitab mõtte, et äkki võtaks aja lihtsalt maha... Teeme loosungid ja läheme barrikaadidele ning võtame ta revolutsiooniga maha.....Alaku ajatuse epohh!!!!

Õhtuti...on mu pea mõtteid täis, mida kõike võiks ju jagada ja üles kirjutada, sest nende edasiarendamisel võiks jõuda kaugelegi....aga õhtuti olen ma enamasti väsinud ja ei jaksa oma suuri ja olulisi mõtteid kirja panna....hommikul on aga uus päev ja kõik mis oli eelmine õhtu tundub ebaoluline, mis neist vanadest asjadest nüüd enam ikka......

Sügis tuli...tuli sügisesel pööripäeval tuuli ja ilma sügisesemaks pöörates.... tegelikult ei saa kurta, vananaiste suve on sel aastal ikka pikalt pidanud, praegugi veel ilm ilus, tuuled on küll juba põhjast algama pööratud, kui keda see õigupoolest üllatab...septembri lõpp ju ikkagi....

Tegelikult on tore, et ta tuli. Mulle on ta alati meeltmööda olnud, värvilised lehed ja pikad vihmamatlid ja sammud ning veel pikemad vihmasajud ja metsikud sügistormid ja kõrged karged lained ja külm kiledalt kõle tuul... see kõik on iseäranis ilus....sinna juurde veel too väike sügisene melanhoolia, mis juba pööripäeval pead tõstis....jahh... see kõik meelidib mulle.... parasvöötme võlu!

Tänavune sügis algas eriti toredasti, veiniklaaside ja limonaadi ning ämbris söömise ning Söödi juubelikitarre helidega ja ilusa ning pika ööga.... Ja järgmisel päeval tuli Võru ja vanaema, mitte küll päris oma, aga vanamalik vanaema ja too maale vanama juurde sõitmise tunne. Ma ei suuda meenutadagi millal ma viimati niimoodi maale vanaema juurde sõitsin... enda oma juurde ma polegi nii sõitnud... kuid viimati sõitsime vist Liisiga tema memme juurde Põltsamaale... ega kui endal vanamaid pole enam tuleb teiste omi külastada.. ühed vanaemad kõik.
Võrus ma polnudki kunagi käinud....esimene kord on ikka esimene...Võru on väike ja natuke võõras veel, aga samas tuttavam ja kodusem kui varem. Võrus olid ploomid ja palju palju ubinaid ja hulgi mälestusi. Mälestused polnud küll minu omad, aga siiski piisavalt lähedased, et neid märgata...kummaline värk.
Äärmiselt tore oli Võrus too vanaema. Mulle vanamad erilisel mokka mööda alati olnud, eriti nood, kes oma keelt räägivad ja ei lase sul a-d ega o-d öelda, kui nad parasjagu leivad, et sa hoopis ö võiksid sõnada. Ja sihuke too Võru oma just oligi. Lisaks meenutas ta mu kadunud tädi, kellega me vaidlesime, kas minu issi on minu issi või tema vend. Ma kuidagi ei tahtnud leppida, et too tädi ütles, et mu issi tema vend olevat, nii ei saa ju olla, minu issi on ikka ainult minu issi mitte kellegi teise vend. Ma hakkasin selle tobeda väite peale vist isegi nutma ja tädi sõnas, et mina olevat üks väikene sitajunn, nii tavatses ta mulle ikka öelda, kui ma jonnisin... Tolle tädi lemmiklind oli vares ja ta oskas ilmatuma hästi oma käheda ärasuitsetatud häälega varese vaaksumist järgi teha ja külas käis ta meil ikka põhiliselt suviti, kui sai aias istuda ja juttu vesta. Tol tädil oli imetabaselt eriskummaline hästi meeldiv hääl ja imeterav mälu, mis tegid tema kuulamise suisa möödapääsmatuks.
Ma selle Võru vanaema mälu ja lemmiklindude kohta küll öelda midagi ei tea, aga ma olen täiesti kindel, et kui ma oleksin jonnima hakanud, siis oleks ta mulle öeldnud, et ma olen üks igavene sitajunn.... vot selline vanama ta mulle tundus...

Mul on hea meel, et selliseid vanavanemaid veel on, kelle juures saab käia. Nad on igaüks nii omamoodi ja samas nii kuratlikult kodused...

Aga muidu on nii nagu ikka, ainult see on erinev et sügis põues ja õues..... kuid homme arvan ma... lähen ma ujuma

Lihtsalt...elu on selline, see on üks mu ema lemmik vastuseid küsimustele laadis, miks asjad on nii nagu nad on! Lihtne kas pole, äärmiselt lihtne....aga kiõik jääb põhjenduseta ja kõik jääb ebaselgeks...ilus vastus lihtsalt selleks et pääseda vastamisest...paras vassimine, aga samas kaval tuleb ju olla....

Oma lastele ma vastan arvatavasti kunagi sama moodi, sest iseenesest kaua sa jõuad igasugu natuke totakatele ja kõiketeada soovivatele jõnglastele korrektselt vastata ega vist kaua ei jõua...pealegi ei tea me ju keegi kõigele küsimustele vastuseid...nii et lihtsam on nentida, et lihtsalt elu on selline....

...kuidagi kummaline on on rääkida oma lastest ja mõelda mis ja kuidas nendega elu saab olema....eelmine nädal siin oli hirm et äkki ongi nüüd nii, et tuleb üheksa kuu pärast lapsevanemaks hakata.....see oli üsna kohutav kogemus...ma olen alati olnud ratsionaalne ja mõelnud et enne kui mul oma lastele turvalist kodu ja tippklassivanemaid pole pakkuda, ma lapsi ei saa, teen abordi kui õnnetus juhtub ja kõik....kui nüüd aga oligi olukord kus oli võimalus...et äkki...siis ei tundunud abort sugugi nii esimene ja ainuvõimalik võimalus....kuigi turvalisest kodust ja tippklassivanematest oli asi kaugel.....kummaline oli ja mingi hetk ma mõtlesin küll, et kui ma nüüd peaksin rase olema, siis lihtsalt tuleb vanemaks hakata...et siis saangi lapse, küll hakkama saab...oleme tegelikult Andresega rääkinud küll et kumbki ju vanemaks saamiseks valmis pole, kuid sel hetkel ei olnud Andresel mingit sõnaõigust sel hetkel oli tegemist ainuüksi minu lapsega, ma olin peaaegu valmis talle ütlema, et vaata, sina Andres tee, mis sina tahad, mina hakkan lapsevanemaks, kui tahad võid isa olla, kui ei taha võid vabalt perse ka minna...järgmine hetk murdusin ja tundsin end stabiilselt labiilsena ning mõte lapsest ja üksiemana kasvatamisest tundus ületamatu, tegin kõik et see laps kui ta olemas peaks olema enam ei oleks...vastik ja paha oli endal....ülejärgmisel hetkel ei teadnud ma enam midagi ja ma lubasin et ei mõtle sellele enne kui test tehtud....mõne aja pärast keerutasin aga sama mõttelõnga ühte ja teistpidi läbi pea jälle.....
...mul on tunne et ma oleks vist lolliks läinud kui Andrest toeks poleks olnud...lõpuks selgus siiski, et last tulemas ei ole...VIST, nagu ütles arst!

N

Vahel...minu puhul tegelikult miskipärast üsna tihti...jookseb juhe kokku. Asjad kasvavad ülepea. Tavaliselt pole sealjuures tegemist mingite füüsiliselt tihedate esemetega või asiste tegemistega, mis üle pea kasvavad vaid rohkem mõtete, muljete, emotsioonidega. Korraga on neid lihtsalt liiga palju ja mitte midagi ei oska teha....neil hetkil hakkan mina nutma või eriliselt kummalisi asju mõtlema, see annab puhkuse, sunnib hetkeks aju tegelema millegi muuga kui need liigapaljud asjad.....ja siis saab mõne aja pärast kõik jälle korda, tehakse restart ja asjad toimivad...emotsioonid filtreeritakse, muljed korrastatakse, pannakse laagerduma või sahtli, mõttelõngad keritakse kokku ja pannakse kapi otsa...ja ma toimin taas nagu uus või hästikasutatud vana, millel garantii eluks ajaks.....

Olime Prahas ühe kunstniku juures kodus ja vahetult enne uinumist Andrese kaisus rändas mu pilk aknast välja.....seal väljas oli öö ja tähed sirasid taevas. Tähti oli tõsiselt palju...ma olen astronoomias nõrk ega tea, ei tähtkujusid ega tähtede nimesid, ühele tähele olen küll ise nime pannnud kuid seda ma ära nende muude seast ei tunne kunagi....Neid tähti oli palju ja nad olid nii kauged ja ikkagi nii ilusad...see on kummaline, et nad on nii kaugel ja ikkagi paistavad nad meile kätte, kui öösel selgesse taevasse vaatame, aga kui sageli me vaatame, harva, sest kui korra oled vaadanud, siis sa tead et nad seal on ja kui sa veel paar korda vaatad siis sa enam ei imesta ja harjud nendega, nad muutuvad iseenesestmõistetavateks.... neist saavad lihtsalt olemasolevad väikesed vigurid teavas, sellele et nad tegelikult on igaüks suur ja võimas üksus, mis paiskab enda ümberusse hulga soojust ja valgust, sellele me tavaliselt ei mõtle, nad on lihtsalt liiga kaugel selleks...kui mõni täht ära kustub, siis seda me märkame väga harva, kui märkame siis on tegemist tavaliselt mingi erilise tähega selle jaoks kes märkab....
Ma vaatasin seal neid tähti ja mõtlesin sellele kõigele ja korraga hakkas mul ületamatult kurb, sest mulle tundus et inimestega on samamoodi, enamusi kes meie ümber on meile iseenesestmõistetavad kaaslased ja nii tihti unustatakse, kui lihtne on tegelikult mitte olla....inimesed, kes on meie elus, on kõik erilised ning nende iseenesestmõistetavus on pelk pettekujutelm....mulle tundus korraga et ei mina ega keegi teine ei näegi tegelikult teisi enda ümber, sest nad jäävad liiga kaugeks ehk siis väljaspoole nende keha piiri.... see tegi mind kurjaks ja kurvaks ühteaegu...
Mulle tundus tol hetkel et inimestel ja sellel tähistaeval oli veel palju halbu ühiseid jooni, kuid praegu ma ei suuda meenutada mis need täpselt olid...küll aga on mul meeles see kurbus...ma nutsin selle pärast veel järgmine päevgi.
Oma ootamatu kurbuse ja nutuga, kohutasin inimesi enda ümber, need inimersed olid mures mu pärast, nad nägid mind enda kõrval ja tahtsid aidata, kuid mina ei näinud sel hetkel mitte midagi, ainuke asi oli too mõte et keegi ei näe kedagi......lollakalt paradoksaalne.....
Lõpuks tüdinesid inimesed minu nutust ära, lihtsam oli minuga mitte tegeleda, mina tüdinesin ka oma nutust ja sellest tähistaeva ja inimmassi võrdsustamisest....ja rohkem seda mõtet edasi ei mõelnud.....
Ma ei armasta selliseid lolle mõtteid....

Homsest jälle teele.... kuhu? Pole praegu veel aimugi, kuhugi Euroopasse, ega seal suurt vahet polegi kuhu, Euroopa piisavalt väike, kui vajab leiab üles ikka....tuleb vaid piisavalt hästi otsida.....noh põhimõtteliselt plaanis jõuda lõpuks Saubaudiasse, aga mis juhtub enne seda, sellest pole aimugi....aga nii ongi vast pisut põnevam ja spontaansem, vaatame kuhu autod sõidavad ja muudkui liigume vooluga kaasa......

Kauts ja Kadi on praeguseks olnud teel kaks nädalat....oleme üsna tihedasti sidet hoidnud, ent sellegipoolest on igatsus pähe löönud ja paaril korral lööb hingemattev valu sisse, sest nii tahaks ju juba näha.....vbl näemegi õige varsti, kes teab... ma tahaks küll, nüüd on vaid fortuuna heakskiitu vaja ja kõik sujuks....:D:D:D
Magus on niimoodi mõelda....

Igatahes ma tulen tagasi ja juba õige varsti...ja selleks ajaks on ka selgeks saanud reisi marsruut ja kõik seiklusedki.....ehk siis hoidkem pöialt et fortuunal hea tuju oleks ja ta suure kotiga tüdrukuid, kes omme Laagrist Prnu mnti ääres seisavad ja näppu viibutavad, märkaks...

Ja jälle ma laulan vaikselt....On the Road again...I can´t wait to get on the Road again.......jne :D:D:D

Veider....kuidas saab üks kõnelus tuua rahu hinge mitmeks päevaks ja luua hea tuju, mille kunagist olemasolu suutsin vaid ähmaselt meenutada...veider et selline mõju on vaid pelkadel sõnadel või kas ikka on....tegelikult öelda, et sõnadel on mõju on ju metafoorne...mõju on ikkagi sellel, mis on seal sõnade taga või ees või nagu Derrida seda märkis, sellel mis alati kuidagi viibib või on juba möödas, ehk siis sõnade tähendusel....mõtetel mida sõnad kannavad, tunnetel mida nad edasi annavad....jah, kuigi samas vahel on ainult sõnad ja nende taga ei olegi midagi...ma loodan et selles kõneluses polnud selliseid sõnu, mille taga pole toda mõtet või tunnet mida nad kandma peaks...ma tõesti loodan...

See kõnelus, millest siin jutt sedakorda oli läbi msn-i Andresega, kes oli tol hetkel ühe väga hea ja sõbraliku berliinlase kodus....see kõnelus tegi mu päeva või võib lausa öelda et tegi õige mitu päeva rõõmsamaks, sest kuulda kellestki, keda sa igatsed on nii ilmatuma hea ja kuulda seda, mida sa kuulda igatsed veelgi parem....

Tegelikult sain ma eile ka ühe väga meeldiva sõnalise teate, selle Liisilt, kes ütles, et ta tuleb minuga järgmisel nädalal laia maailma päikest püüdma...see nõusoleku andmine rõõmustas mu südant, siin sajab nii ropult kogu aeg, et viimane aeg oleks päike kinni püüda ja tagasi koju tuua.....

Oota sa vaid! Varsti on Vaik jälle teel ja siis sa enam ei pääse!

Kaaren vaatas ringi, teda ümbritses koridor.
Koridor oli keskmise pikkusega ja keskmise laiusega ning koosnes mittemidagiütlevalt rohelistest seintest ja põrandast ning laest. mittemidagiütlevates rohelistes seintes oli ühesuguste keskmiste vahedega kummaliselt tavalised uksed. Uste värvust kirjeldas Kaaren iseendale kui iseäranis iseloomulikult hall. Mõned ustest olid avatud, mõned suletud, aga mitte lukus ning mõned olid suletud ja lukus.

Kaaren tõusis ja astus paar sammu mööda koridori tolmust põrandat. Pärast noid paari sammu ta peatus. Tema enda sammudest tekkinud kära oli teda hetkeks ehmatanud. Olles end veidi kogunud, astus ta veel mõned sammud, nüüd teadis ta juba seda tema taldade alt algavat müra oodata, kuid pääle mõnda sammu jäi ta siiski uuesti seisma. Ta hingas sügavalt sisse ja astus siis rutakalt edasi. Tema sammud kajasid endiselt erakordse valjusega koridoris, kuid viimase paigalseisu ajal oli Kaaren otsustanud, et ta ei lase sel end häirida.
Kaaren liikus esimese avatud ukse juurde ja piilus sealt sisse. Avatud ukse taga oli ruudukujuline ruum, mille ühes seina keskel oli nelja ruuduga aken. Ruumi seinad olid täpselt sedasama mittemidagiütlevat rohelist värvi nagu koridorgi, lagi oli valge ja põrandat kattis punane kulunud parkett. Kaarnale meeldisid tühjad ruumid, ta astus sisse ja kõndis aknani. Tühjas ruumis kajasid ta sammud rohkemgi kui koridoris. Kaaren otsis taskust väikese kirju kummipalli ja viskas selle hooga vastu põrandat. Pall põrkas vastu põrandat ja siis vastu lage ja siis vastu põrandat tagasi ja siis taas vastu lage ja siis jälle vastu põrandat ja taas peaaegu laeni, ent mitte enam seda puutudes ja siis vastu põrandata ja vastu põrandat uuesti ja veelkord vastu põrandat ja vastu põrandat ja vastu põrandat kuni viske jõud vaibus ja ta põrandat pidi ukseni veeres ja seisma jäi. Veel 5 sekundit pärast palli seisma jäämist kajasid punase parketiga toas ja koridoriski palli juba ammu lakanud põrkumine.
Kaaren astus ruumist välja ja katsus järgmist ust. See oli suletud ja lukus. Kaaren katsus lukustatud toa vastas olevat ust, too oli lukustamata ja avanes lingile survet avaldades hirmsa kääksuva karjega, millele koridorist vastas veel oma kümme taolist karjet. Kaaren kiikas üle lävepaku tuppa, too oli samasugus lae ja põranda ning seintega nagu too ellminegi, aga natuke pisem. Avatud ukse vastasseinas oli samasugune neljaruuduga aken nagu eelmiseski ruumis, kuid ühes seinas oli lahtine ukseava, mille eest puudus uks, ukseava teisel pool oli veel üks ruum, mis paistis samasugune, kui see, mille lävel Kaaren seisis ja millest viis ukseava veel järgmissegi ruumi. Kaaren ei julgenud sisse astuda.
"Kas siin on keegi?!" hüüdis ta üle lävepaku kummardudes. Vastuseks sai Kaaren mitu tuhat "Kas siin on keegi?!"- t, mis täitsid kogu koridori ja kõik avatud ja avamata ning lukustatud ja lukustamata ruumi.
Kaaren astus ukseavast sulges uue kääksuva karjega ukse, ning jooksis koridorist välja. Ta sulges koridori viiva ukse ning jäi hingeldades peatuma. läbi ukse oli kosta tema hüütud küsimus, jooksusammude ja kääksuva ukse karje kaja. See müra tekitas Kaarnas külmavärinaid, ta tahtis sest kajavast tühjusest ära ja otsustas ärgata.....

Eila heietasime Nelliga....
.....istusime ja heiatasime, sellest kuidas asjad ja ajad ja meie oleme viimase kahe aastaga muutunud ja mõtlesime et ei tea mis küll edasi saab.....

...olime mõlemad kurvad ja rääkisime oma muredest, tema mured on praegu minu omadest peajagu üle, kuid ikkagi suutsin mina rohkem kurta ja viriseda...raske on kui on raske jõudsime me järeldusele....ainuke millega end lohutada suutsime oli see, et kui on liiga hull et olla, siis saab ju tegelikult ainult paremaks minna...ma ei tea kas see ka päriselt nii on, aga millegagi tuleb end lohutada....

....mina olin eile kurb, sest Andres sõitis ära, asusid eile Kadiga Pärnust Riia poole hääletama...mul oli hommikul Pärnus teda ära saates nii kuradima kahju, sest mina peaksin juba enne tagasi tulekut soome ära minema ja sedasi ei näeks me üksteist mitte nii pea ja meie suhtest ei tuleks midagi välja ja selle mõttega mängides jätsime teineteisega hüvasti...istusime bussipeatuses ja pühkisime nutuseid silmi.....

....kui Andres silmapiirilt kadunud, lõi mulle äkki pähe kummalised mõtted, keegi oleks nagu kaed silmilt eemaldanud.....Ma ei taha ju Helsinkisse minna!!!!....karjus miski mu peas, ma ei taha!.....ma tahan hooopis minna väikesele hääletamistretile Itaaliasse nautida suve viimase raasuni, ma tahan näha Andrest kui ta tagasi tuleb ja vaadata mis saab meist või kas üldse midagi saab, ma tahan et ma ei peaks eluaeg mõtlema, et mis oleks juhtunud kui.....need pähelöönud mõtted olid nii tugevad et ma pole siiani nende lummust vabanenud, need tunduvad olevat nii õiged, kuigi samas lasub kusagil kuklas kahtlus, kartus ja ebakindlus, et äkki on need valed ja äkki see kõik läheb üle.....kuid sellegi poolest olen ma otsustanud et Helsinkisse ma ei lähe vaid ainult Jyväskyllä kevadel ja kui ma nüüd vähegi kellegi nõusse saan, siis lähen ma häälega Itaaliasse veel enne suve lõppu....

...kummaline on kuidas mõned sündmused peas mehikesed karjuma sunnivad, kummaline on kuidas inimene on äkitselt suurte tunnete möllus ja ei märkagi ümbrust ja on unustanud oma senised plaanid...kummaline on, mis paneb inimesed liigutama

....Olles oma murede küüsis ja lummatud uudsetest tunnetest ja teadmisest, ei osanud ma sugugi aidata Nellit, ma ei osanud anda talle nõu mida teha ja kuidas käituda....tundub et ta on lihtsalt sellises suluseisus ja ainuke mis ma teha suutsin oli oma suurew virina ja jutu vahel teda natuke kuulata.....aga kas see on piisav abi?...ma miskipärast kahtlen......

Sepaks nad mind ei võtnud...nohh olgu, mina ei meeldinud neile ega nemad mulle kah ei meeldinud....krt...vanduma ajab ikka, see oli siiski minu viimane meelheitlik katse pääseda põtradest, kuid fortuuna on mu tegemistele selja pööranud...nii et sügisel jalad selga ja üle lahe...ega ma papist neiu pole, kui tuleb põdrakarjuseks hakata, siis tuleb...

Tulin täna maalilaagrist, tühjaks maalitud ja läbi-läbi räpane..seljal võimla pesuruumi põrandkatte muster ja üle keha sääskede poolt järatud, ilus - naine nigu muiste....laager oli muidugi kah nigu muiste....Räpina sillapää lossis sai magatud ja mõisapargis ning mujal roheluses sai maalitud, sai kinnijäädud mõisa lagund ülakorrusele, sai müratud pesuruumis, kama sai ohtralt söödud ja ujutud, nii Võhandu vooludes kui meelva raudses vees, sai ka turakat taotud, mustsõstra raksus käidud, piknikke peetud, käest kinni hoitud, nutetud, räägitud, armsad ja kurvad oldud, kohalikus pubis käidud, paberivabrikut külastatud ning Peipsist tõusvat päikest vaadeldud, riided ära mökerdatud, käsi korda mitu pestud ja veelkord, maalitud-maalitud-maalitud...tore oli, mulle meeldis...nüüd on aga kurb....

...tundub, et kogu hea mis olnud saab otsa, alates maalilaagrist, lõpetades lootustega EKAst ja ilusast igikestvast armastusest Andrestega.....tulevik tundub tume, eespool paistab vaid uus ja hullem, ning ma ei tea, kuidas sellest tulevast tundmatust õudusest pääseda ega oska olla üle kurbusest mis tabab nähes toda elu kaduvust ja lootuskristalli purunemist odavale tegelikkuselinoneumile kukkudes....

Mulle on alati uus ja huvitav, eriliselt fassineerinud, kuid ma hakkan vist vanaks jääma, ma tahan, et selle uue kõrval oleks vanu asju oma äraproovitud headuses...ma tahan et ma saaks millestki kinni haarata kui uus tasakaalu sassi ajab...ma tahan et oleks millessegi peitu pugeda või kuhu oma nägugi suruda kui uus liig karm on ja liiga teeb.....kuid praegu tunudub et kõik vana ja äraproovitud hea, hakkab hääbuma..... uus surub vana ja armastatud stabiilsuse kreeni ja irvitab vaid minu soovide ning tahtmiste peale, ma näen kuidas mu plaanidele vana konserveerida ja endaga kaasa haarata tõmmatakse vesi peale.....ja see kõik tekitab kabuhirmu, ma ei taha üksi maailma vastu seista, ma ei tahaaa, ma tahan et oleks ankur ja pidepunkt......ma kardan uute oimetult triivima jääda....MA KARDAN MA KARDAN MA KARDAN....aga keda see huvitab?.......

uni on....väsimus ja uni...kui küsida miks, siis vastus oleks sedakorda lühikeseks jäänud ööd...suvine aeg lihtsalt Päike muudkui sirab taevas ja magada pole mahtigi. Tegelikult on olnud tegemist, eile kolisin oma asjad Tartust Tallinna, asju oli palju terve sinine käru sai täis, ja issi siksi pagasnik ja salong...ma arvan et ma võidan surres, sest ilus stardipauk on antud, juba nii noorelt on mul nii palju asju...Tartusse hakkasime kärutama alles kell kuus õdakul ja koju saime kahe aegu öös, hommikul oli äratus juba kell pool kaheksa, sest kell üheksa varahommikul tuli figuurvisandeid EKAs vohmida...öö enne kolimist aga, sain ööseks külalise, kes kaissu ronis ja seegi öö jäi uneaeg natuke lühikeseks, sest EKAs tuli oma võimeid näidata plekkämbreid ja kroomitud nõusid ning vanaisa tööriistu paberile määrides....öö enne olime aga Muhus, kus juured ikka alla kasvavad ja magamiseks ei jää mahti....jahhh....uni on....zzzzzz

tagasi.....ära oli olla hea, tagasi tulla oli hea, tagasi olla aga polegi nii tore, tagasi on argipäev ja hulgim asju ajada, tuleb Tartu kodust välja kolida, tuleb bürokraatia hammasrattaid tindiga määritud paberitega määrida, tuleb pere vastu hea ja sõbralik olla, tuleb...ja tuleb...ja tuleb....

Ära aga oli raske seljakott, maanteed, kiirteed, Leedu rohe-roheline loodus ja sinisinine meri, Kalingradi piirivalve ja looduskaitse all olev pseudokõrb hiiglasliku düüniga millele minu ja massu jalajäljed said hetkeliseks mälestuseks jäetud, öö Palanga pajude taga, öö kellegi puukuuri räästa all, lätlaste Lido, sõnajalaõis küünlavalgel, sõbralikud öös kihutavad rekkajuhid, Uulu söökla seljanka, hääletuspsühhoos, mis tabab pärast kaht tundi teeääres seismist, linnakaardid ja turismiinfo, lebomatiga ümberaetud asjad.....

Tahaks tagasi ära....

On the Road again.... laulab miski mees ja tal on õigus, sedakorda siis häälega trajektoori mööda Tartu -> Tallinn -> Läti -> Leedu -> koju tagasi, sest ajsad vajavad ajamist ja elu elamist...aga praegu minekit.