Väike vares on kusagilt topelt lõua hankinud ning mõnikord kui tal juhtub hea tuju olema meenutab ta kuratlikult neid väikesi puust ja savist voolitud rõemsa olemisega buddha munkasid ... Ükspäev aga sain selgelt aru, et pole vares munk ühtigi ... Kui neil rõõmsatel paksukeste loksub varvaste vahel vaid tuul ja liivapuru, siis väikese varese harjumusest krõnksus varvaste vahelt võib leida vaid värvilist kangaudu ... ehk kerglaselt kleepuvaid ebemeid ... Sokkide salajane needus!

Leidsin tunni ... täiesti ootamatult ja kogemata ... pidi olema kohtumine aga teine pool ei ilmunud kohale .. mõelda ja mina saatsin kogu meespere poodi, et saaks rahulikult kohtuda ... Milline rõem, mida kõike võib teha ühe tunniga ... tunniga jõuab vajadusel omajagu, ent otsustamine on keeruline ...

Käia dushi all?
Kasida pisut elamist, kus juba peaaegu, et nädal pole keegi lillegi liigutanud?
Pesta veel teetasse, mida siinse viirusepuhanguga justkui seeni pärast vihma kraanikaussi tekib?

Kirjutada paar nimekirja asjadest mida peaks tegema ning mida tahaks teha?
Natukene atra seada?
Teha kiire uinak?
Mõelda vähe?
...

Viimane kuu on kuidagi käest voolanud ... Lühike koduskäik ning selle ettevalmistus ja tagantkoristus ning siis massukas ja reiks lühikesel vastukülaskäigul ja siis kogu majapidamise vallutanud viirus ... tunne on nagu oleks kogu aeg mingi pidev võitlus ja kiirustamine ... võitlus ajaga ... härjapõlvlane võitleb töö rindel ajaga ja mina võitlen kodu ja enda rindel ja jään justkui pidevalt kaotajaks ... ei teagi miks mul selline tunne on ... 

Koduskäik oli tore, ent ei ole olnud võimalust seda luusse lasta ... mul on kuidagi vaja enda sees mingid asjad läbi seedida ... aga see vajab natuke aega iseendaga ... mida ei ole
Ja siis see tähepoisiga kohtumine ning uudised peagi saabuvast väikesest krussisjuukselisest tähepoisist ning hiljem taassõbrunemine ja siis teade salajasest abiellumisest ... mis kõik on kuidagi hästi soe ja tore, ent samal ajal vajaks natuke seedimist ... 

Ma tunnen, et mul on endaga taas paar kana kitkuda aga pole olnud võimalust maha istuda ja lasta mõte lappama ... Mind rõhub see kummaline olukord, kus ühelt poolt pole nagu millekski aega ja on pidev võidujooks minutite pärast ja teistpidi mööduvad päevad mingis emaduse udus, ühtpidi igiarmsalt ent teistpidi uskumatult aeglaselt ja üksluiselt, samu ja samu toiminguid aina korrates ja korrates ... jesus, kaua võib!

Mul hakkab sedasi iseendast kahju ... päriselt ka poeb hinge enesehaletsus ... uluks peatäie, aga ei saa, ei saa, sest seda on raske mitte isiklikult võtta, seda on raske seletada ... kõik ju püüavad ja näevad vaeva nii et hing niidiga kaelas ... hingan mitu korda sügavalt sisse ja tean et läheb üle, hetkel veel läheb üle ... Ükskord prahvatab ta niikuinii ...

Mul on alles kaheksa minutit, sellega jõuab dushi all käidud küll!

Vahel mulle tundub, et minus on peidus hea annus leiutajat ...

Täna hommikul näiteks kui olin nautinud taas järjekordset röstsaia hommikusööki voodis, leidsin ma, et vaja oleks väikest tolmuimejat, millega rinnaesine leivapurust puhtaks imeda ... või veel parem, energiasäästlikum ja kokkuhoidlikum - kõrrelaadset puruimurit .. ehk siis kuni 30 - 40 cm pikka ja oma 1cm  läbimõõduga torujast tulmuimeja toru sarnanst ja mugava suuotsikuga oraalset puruimurt, millega saaks ise rinnaesise lihtsalt puhtaks imeda pärast mõnusat röstsaia hommikusööki. Mõnus kompatne värk ja mõnus hamba-all krõbisev puru ei läheks enam kunagi kaduma :) ... võiks teha teletupsude tolmuimeja sarnaselt lillakas sinist värvi ja läbipaistvaid ja erinevate motiividega ... jaanipäevaks lõkkepildiga ja jõuludeks põhjapõtradega jne.
Toode oleks kindel hitt teleshopis ... igale kahe imuri ostjale annaks tasuta kaasa eksklusiivselt käsitsi lõigutud röstsaia või veel parem kaks ning eripakkumisega kui tellid esimese saja seas, siis tuleks vaid poole hinnaga kaasa teine puruimur, millel oleks kompaktne reisipakend, mis mugavalt mahub tagataskusesse ja auto kindalaekasse või miks mitte naisterahva ridiküli ja mille saaks igale poole kaasa võtta, sest iial ei või teada, millal krõbedaks leiva või saia söömiseks läheb ning kõik mõnus purune kraam hiljem rinnaesist katab.

Pagan ... hakka või prototüüpi tegema ...

Breast is the best! ...

Kummaline värk kui avastad, et oled ajupestud ...


Kuni rasedaks jäämiseni arvasin ma, et mis see imetamine ära ei ole, et justkui kõige loomulikum asi maailmas, et miks on vaja tugigruppe ja konsultante ja miks on vaja seda nii hullusti propageerida.
Siis aga läksin sünnituse ettevalmistuskursustele, kus selgus et 20st kursusel osalejast umbes pooled on kasvanud rinnapimal ja enamus neist pooltest on kasvanud Ida-Euroopas, enamus kohalikke saarlasi olid kasvanud rinnapiima-asendajat (rpa-d) pudelist limpsides ... Siin saarel on rpa olnud emade jaoks tavaline valik ... üheltpoolt rinnapiima-asendaja tootjate lobi (sain teada et saar on üks suurimaid rpa tootjaid maailmas) ... teiselt poolt harjumus ja vajadus ... saarlaste emaduspuhkus kestab 6 kuud, siis tuleb tagasi tööle minna ... imetav ema on siiani avalikus ruumis tabu ning juba generatsioone on siin enamus lapsi rpa peal üles kasvanud ...

Jah ja siis sellises taustsüsteemis on hakatud rinnaga toitmist taas propageerima ... hüüdlause mis igal pool kõlab on "Breast is the best!" ... Üldiselt läheb siin kõik üsna sama rada nagu natuke varemalt Eestis, et on tugigrupid ja imetamisnõustajad ja kogu krempel, lihtsalt taustsüsteem on märksa tugevamalt rpa pooldavam kui Eestis ja imetamisest räägitakse ka arsti juures ikka veel sosinal ning nö nats-emade (selle kauni uudissõna õppisin ühelt tuttavalt Eesti sõbrannalt) skeene on märksa kitsam ... jumal olgu tänatud selle üle

No vot ja mina, kes ma Eestis imetamispropaganda seest tulin, läksin muidugi kaasa siinse värske rinnapiima populariseerimise lainega ... muidugi, see on lapsele kergem seedida ja annab kõik hea ja parema, mis emal imikule anda ja muidugi on see üdini loomulik ja odavam ning mugavam jne. Lisaks on härjapõlvlane suur loomulikkuse austaja ... ja nii me siis kulgesime rõõmsas teadmises, et muidugi oleme meie samuti edumeelsed ja lapsele parimat tahtvad vanemad ja loomulikult kukun ma imetama nii kui laps sünnib, rinnad ju küljes ja milleks nad siis on ...

Aga siis saabus reaalsus ... väike kisav laps ja kolm päeva magamata värske ema ... ternespiima oli minimaalselt ja juba teisel ööl karjus laps nagu ratta peal (sellest kõnekujundist olen ma muide alles nüüd päriselt aru saanud, ning ka sellest, et millisest rattast juttu on) ... pole hullu, jätkame siiski imetamisega, lapse imemisvõte on hea ja rinnad ju on ... läksime haiglast koju ja laps röökis veel kaks head ööd ... siis tuli koju pereõde ja selgus et lapse kaal on nelja päevaga kukkunud üle 10 protsendi algkaalust, et tundub, et on näljas, et imetagu veel üks päev hoolega ja tegelegu lisaks väljapumpamisega ning homme kaalume uuesti ... väljapumbates selgus, et olgugi, et olid rinnad ... ei olnud piima ... tilkus vähem kui 10 ml kahe rinna peale kokku ... veel üks öö röökimist, nüüd siis vähemalt teadsime, et laps röögib näljast ja veel üks kaalumine ja härjapõlvlane saadeti konkreetselt kaalu kõrvalt ostma rpa-d, sest kaal oli päevaga langenud veel 10 gr. Pereõde soovitas toita rinnaga ja siis anda rpa-d niipalju peale, et lapse kõht oleks täis ja siis pumbata veel lisaks, et ehk ikkagi tuleb rindu piima juurde.

Kui pereõde lahkus ja härjapõlvlane apteegist tagasi oli, imetasin, tegime esimese segu, toitsime pudelist ja laps vajus õndsasse unne ja mina tihkusin härjapõlvlase õlal nutta ... milline läbikukkumine, meie laps on näljas, meie laps sööb pulbrist tehtud piima ... appi!
Hakkasin siis usinalt pumpama ja imetamissoodustavat teed jooma ja samal ajal jätkasin imetamisega ja pudelist juurde andmisega ning muudkui vaatasin kuidas piima kogused rinnas ei suurene ja stress läbikukkumise pärast aina kasvas ... peas kumises muudkui klausel "Breast is the best!", guugeldasin ennast haigeks ja lugesin ogaraks ... ent piima tilkus endiselt viie milliliitri kaupa.

Kui pereõde nädala pärast tuli, selgus, et poiss on hakanud juurde võtma ... ta soovis meile õnne ja kinnitas, et see, mis ma teen, toimib järelikult hästi ... aga minu mõistus tõrkus seda kuulda võtmast, kuidas hästi, kui rinnust ikka piima ei tule korralikult??? Kohalikud saarlased rääkisid lohutada püüdes oma lugusid, kuidas nad olid üritanud imetada aga alla andnud, kes kahe nädala, kes kahe kuu möödudes, kuna see ei olnud ikka neile ja rpa-d on ikka hea ja mugav kasutada ... see suurendas  kummalisel kombel mu trotsi veelgi ... ning kui 84 aastane vanaema tuli jutuga, et vot kus on ikka Aptamil hea, et nii hästi tead palju laps sööb, oleks ma peaaegu talle midagi krõbedat nähvanud ... ise kurnatud ja stressis jätkasin ma tunniste toitmis- ja pumpamismaratonidega ... aga keha keeldus piima juurde tootmast ... mõnel heal päeval tilkus 10 milliliitrit aga see oli ka kõik.

Teise või kolmanda nädala pereõe külaskäiguga kaasnevas kaalukontrollis selgus, et laps on sünnikaalu tublisti ületanud ja kõik läheb suurepäraselt, enam ei pea iganädalast kaalumist tegema, oht on möödas ... Pereõde oli siiralt rõõmus, et enam ei pea meil käima ja soovis laia naeratusega kõike head!
Kui uks õe selja taga sulgus puhkesin taaskord nutma ja ka seekord mitte rõõmust vaid jätkuvast kurnatusest ja läbikukkumise tundest ... härjapõlvlane pani mu enda kõrvale istuma, rahustas ja kinnitas et kõik on ju hästi, laps on terve ja kasvab, saab natukese rinnapiimaga kõike head ja paremat ning siis pisut juurde, et kõht oleks täis ... et me peaksime olema rõõmsad ... ja korraga ma sain aru et tõesti ... kõik oligi hästi ... lihtsalt minu pea oli ajupestud ja see "Breast is the best" oli seal juured alla ajanud ning oma elu hakanud elama ... siis ütles härjapõlvlane midagi, millest sai minu uus slogan "Doing your best is the best, breast is just a chest!" ... kuigi kulus oma paari nädala jagu päevi, ning vihast taplemist iseendaga, suutsin ma lõpuks vana rinda ülistava klausli oma peast välja juurida ning leppida sellega, et parim on see mis mul parasjagu pakkuda oli ... minu parim oli kombineeritud toitumine - kõigepealt rinda niipalju kui tuleb ja siis rpa-d niikaua kui kõht täis ja tuju hea.

Poiss on praeguseks 10 nädalat vana ja kasvab kenasti ... endiselt tegeleme kombineeritud toitumisega ning rpa koguseid pole vähemalt kuu aega vaja olnud suurendada ning vahel öösel piisab ainult imetamisest ... kontrollpumpamised on näidanud, et iga nelja tunni järel saab laps rinnast kätte kusagil 50-80 ml piima ja ma olen selle üle väga rõõmus ... ning ma kavatsen jätkata samas vaimus, niikaua kui jaksan ... ja tõesti, kui keegi tuleb mulle veel kõiketeadvalt ütlema et "Breast is the best!" siis näitan trääsa või saadan mõru naeratusega pikalt ... ja kui ma nii raevukas tujus ei ole, siis võib olla suvatsen jagada, et minu kogemus ütleb: "Doing your best is the best, breast is just a chest!"
 

Kaaren heitis pilgu vääksuvale olevusele enda kõrval ... Väike Vares ... ilmselgelt oli see väike vares ... abitu nagu väikesed varesed ikka, suure noka ja suurte silmade ning kuuldu põhjal ka päris hea kopsumahuga väikene varesepoeg ... Kaaren tatsus paar sammu eemale ... see kõik tundus üksjagu nagu unenägu ... Kaaren oleks tahtnud tiivad välja sirutada ja minema lennata ... ent ei ... see ei sobinud mitte ... väike vares ei osanud veel lennata ja üksi ei saanud ta minna ... kuidas see küll nii läks, mõtles Kaaren ...

Ta mäletas veel üsna hästi päevi mil minemalendamine oli vaid tema enda tiibades kinni, ta mäletas veel üsna hästi, mis tunne see oli ... see oli paganama hea tunne, just sellepärast oleks ta nüüdsamagi heal meelel ikkagi oma tiivapaari laiali sirutanud ja lasknud õhuvoogudel end kanda ... Kaaren tundis kuidas kõhu alt läks õõnsaks ... ta tahtis, aga ei saanud ... ja vaatamata kõigele tundis ta kahetsust, et ei saanud ... kuidas see küll kõik niimoodi välja kukkus?

Kaaren vaatas veelkord väikest puhvis olevust, kes jätkuvalt vääksus käredal varese häälel, silmad kinni pigistatud ja üksik pisar voolamas alla mööda väikest põske ... äärmiselt irriteeriv helirada, mõtles Kaaren ja püüdis leida midagi mida varesele nokavahele susada, et too vait jääks ...

Njah ... minema lennata ei saanud ... aga väike vares polnud selles süüdi ... väike vares oli suht imeline süütu olevus, kes kümne küünega katsus kuidagi olla ja ellu jääda ning Kaaren tundis ta vastu hirmsuurt kiindumust ... ent too teadmine, et enam ei saagi lihtsalt minna ja oma tiivadele lootes minema lennata, ajas ta kihevile ... nagu sipelgad oleks püksis olnud, tahtis ta justkui olemise kiuste kõigele keelt näidata ja minema lennata ...

Tobe lugu ... ta polnud ikka veel harjunud ... väike vares oli saanud tema elu pärisosaks, ent siiski tabas ta ikka ja jälle end selle üle üllatumast ... kuis nii? ... Tal oli olnud aega harjuda mõttega ja tal oli olnud aega harjuda väikese varesega enda elus ja kuigi päevad muudkui kulusid uues kummalises elurütmis, mida orkestreeris enesele aru andmata just too väike vares, teadis Kaaren täpselt kuidas ta vahel suisa korduvalt ühes päevas tabas end mõttelt - Vatkus! Oot, kuidas see kõik nüüd siis niimoodi on?

Kaarna elu oli talle endale võõraks jäänud ja ta igatses oma tuttavlikku vana olemist ... igatses, aga kuidagi kipakalt mitte väikese varese arvelt ... väikest varest armastas ta ju ilmselgelt juba ammu piiritult.

39 nädalat rase ... täna ametlikult ehk et täpselt nädal veel jäänud tähtpäevani ...

Mu keha on füüsiliselt nii rase, et on peaaegu võimatu unustada, mis peagi saama hakkab. Kõht on suur nagu maakare maakera ja mitte kuidagi ei ole mugav olla. Istudes väsib selga ja jalad surevad, pluss hakkab kõhubeebi rahutult tõuksima, sest ruumi on vähevõitu ... püsti seistes hakkavad põlved valutama ning käies surub laps millelegi, mis teeb kusagil sügaval mu vaagnas halvavat teravat valu ... Lamada? Jah, paremal või vasakul küljel hooti annab küll, selili mitte just väga, sest matab hinge ja seljal on valus ja raske on olla ... Aga päevast-päeva lamada ühel ja teisel küljel ju ka ei saa ... lisaks kõrvetised ning palavusehood, mis vahelduvad külmavärinatega ... ehk siis tõesti on peaaegu võimatu mööda vaadata tõsiasjast, et ma olen praeguseks hetkeks väga rase.

Samas on siiski hetki, kui ma möödun pimeduses oma kodu väikesest peeglist või mõnest pimedast aknast, milles silmanurgast vilksatab mu peegelpilt ja ma olen sunnitud seisatama ja arutlema, kas see olen tõesti mina, kas see olen tõesti mina, kes ma olen nii rase, kas tõesti minust saab peagi kellegi ema ... See mõttelõng on õõva tekitav ja ehmatav ... jah, isegi pärast 34 nädalat harjumisaega on see jätkuvalt peamiselt õõva, mingit arusaamatut hirmusegust segadust ja ärevust tekitav ... ei mingit õhinat ja elevust ...

See on minu esimene rasedus, planeerimata ... teostunud tõenäosus, mis võib tabada naisterahvaid kellele meeldib kõndida elu metsikul poolel või kellele on vastunäidustatud kõik hormonaalsed rasestumisvastased vahendid ning kes ei pea lateksist püsisuhtes mitte just liialt lugu ... Lapseootus mis sai teoks, sest ma olen ebausklik ja lubasin endale, pärast kolmandat katkestamist, et kuna ma siiski mingil hetkel tahan lapsi saada, siis oma tervise ja õnnega ei saa lõputult mängida, ning järgmine katkestamine nõuab väga tõsist põhjendust ... Rasedus, mille puhul mängisid rolli ka minu partneri omailm ja kultuuriruum, kus abort on suuremalt jaolt moraalselt vastuvõetamatu ning sotsiaalne surve, mis paratamatult tabab iga 32- aastast lastetut püsisuhtes naist ... Rasedus, mida ma ei ole hetkegi siiani kahetsenud, mis on olnud minu teadlik otsus ... ent mis sellele vaatamata, on olnud keeruline.

Keeruline, sest juba päris algusest peale, kui ma alles ise harjusin ning mängisin emaks saamise mõttega, olles samal ajal veel üsna segaduses ja hirmul ... soovisid kõik teadasaajad õnne ja kihasid elevusest - laps, palju-palju õnne, milline õnn ja rõõm!

Milline siis täpselt?
Või mitme milline siis täpselt?
Kust sina tead?
... tahtnuks ma küsida ... ma ei hakanud ... ma naeratasin mõrumagusalt.

Harva uuris keegi, et kuidas sa sellesse suhtud? Mis sa sellest arvad? Mida sa tunned?

Hirmu, ma tundsin hirmu ja kahtlust-kõhklust ... sest ma ei olnud kunagi päriselt mõelnud emaks saamise peale ... ma olin mõelnud, et kunagi, kui ma olen valmis ... keegi kohe teadis öelda, et keegi pole kunagi selleks päriselt valmis ... ja põhimõtteliselt olen ma sellega nõus, sest see mis saama hakkab on midagi nii uut ja enneolematut ning individuaalset, et selleks ei saa lihtsalt valmis olla ... aga samas ma arvan, et on inimesi, kes tahavad lapsevanemaks saada, kes näevad selle nimel vaevagi, kes on selle peale mõelnud ja kes on selles mõttes rohkem valmis kui olin mina.

Ma tundsin hirmu vastutuse ees ... ma tunnen siiani ... ma tundsin hirmu oma vabaduse kaotuse ees ... ma tunnen siiani ... ma tundsin hirmu selle eest et ma kaotan selle, mis mul minust on ... mul ei ole endast hetkel väga palju ... ma olen enda jaoks alalõpmata natuke kadunud ... ja ma ei taha seda väikest osa mis mul on, kaotada emadusele ... Just täpselt nii isekas olengi!

Ma ei taha, et minu lapsest saaks minu elu mõte ... ma tahan anda oma lapsele hea kodu ja olla hea ema ... otseloomulikult ... aga ma tahaks seda teha suhtudes temasse kui väga kallisse sõpra ja külalisse, kes tuleb ja on ... Kelle heaks ma annan ja teen nii palju kui ma oskan ja suudan ja kes siis läheb ja seisab omal kahel jalal ning elab oma elu ... parimal juhul siiski meie sõprust kalliks pidades.

Ma tunnen, et mu emaks olemise eeldused ei ole kõige kehvemad, alates füüsilisest ülesehitusest lõpetades minu suhtumisega elusse minu ümber.
Ent, see ei ole võtnud ära hirmu emaduse ees.
Ja kuigi me võime naljatledes tulevase isaga arutada, kas laps saab härjapõlvlase kõrvad või mitte, ei ole elevus tulevase lapse üle kasvanud suuremaks teadmatusest ning sellest tulevatest kartustest. Teadmatusest, mida ei saa võtta ära ükski raamat ega nõuanne.

Ja neile, kes ütlevad et see kõik on loomulik - kogu see lapsesaamise business ja et naised on ju ehitatud lapsi saama, neile kõigile ma soovitan natuke aega olla esimest korda rase olla ja vaadata kui loomulikuna see kõik tundub.  Esiteks kehale, mis ilmselgelt on stressis, tegeledes ühelt poolt immuunsussüsteemi vaoshoidmisega ning hoogtööna ema keha lõdvestamisega ning samal ajal uue organismi kasvatamisega. Teiseks meelele, mis 9 kuuga peab ära harjuma mõttega, et edasi pole sa enam kunagi päris üksi ega päris seesama, kes sa olid varem. Et see iiveldus, kummaline mullitamine kõhus ja lõpuks tunne, et keegi võõras on üle võtnud kogu su keha, et see kõik on normaalne asjade kulg ja et see su kõhus ei olegi võõras vaid loodetavasti peagi kõige armsam olevus maamunal.

Minu jaoks on see olnud loomulikkusest kõik suht kaugel ... see on olnud paras jõu ning ilu number nii kehale kui meelele ... ja siinjuures jätan ma mängust täiesti välja kõik iluvead ja hormoonide möllust tulevad vesised silmad ... ning kõik need meeliköitvad, ent sageli lõpuks debiilsena tunduvad depatid teemadel loomulik sünnitus vs medikamendid; rinnaga toitmine vs pulbritoit; ühekordsed mähkmed vs korduvkasutatavad; vaktsineerimised vs mitte vaktsineerimised; millega igal tulevasel emal tuleb paratamatult rinda pista ... ning räägin vaid oma väikeses viltuses peas aset leidnud mõttemängudest ning nendega suhestuvatest ühiskondlikest suhtumistest, mis mulle vahetevahel pähe ära ei taha mahtuda ja pahuksisse ajavad.
Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt paranoiline, aga millegi pärast mulle tundub, et rasedatele on mingi naljakas ühiskondlik surve käia ringi justkui õhus hõljudes ning madonnalik salapärane naeratus näol, olles läbinisti õnnelik, rahulolev ning pidevas elevuses ning õhinas peagi saabuva imelapse üle ... ning see ei mahu mulle sageli pähe, sest teadmatusest tulev hirm ning ärevus ja kehalised vaegused ning suure muutuse lävepakul seismine, ei pane mind madonnalikult naeratama, see ei tekita ka elevust ega õhinat ... see paneb mind alahuulde hammustama ja närviliselt jalga õõtsutama ... ja ma julgen arvata, et ma ei ole ainus.

Vatsiis elu ja maailma ... täna lõi USA trumbi lauale ja saab olema äärmiselt põnev ja kõhe samal ajal, vaadata, et kuidas ja kuhu see kõik edasi läheb ... aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kaevelda ...

 Mul on peas hoopis teised mõtted mõlkunud, mida justkui jagada olen tahtnud aga kuidagi on taas lükkunud ja lükkunud ... ei teagi, kuidas selle kirjutamisega alati on nagu on ...

Viimasel ajal, seoses kabariitide kasvamisega olen muutunud siin saarel aina enam ja enam koduseks ning palgatööde lõppemisega ka kuidagi kummalisse isolatsiooni sattunud, mis on mulle üsna sirgjooneliselt selgeks teinud, et ma olen ennast kuidagi üsna üksildasse nurka mänginud ... ja vist on vaja kas tõsist sisemist avardumist või enese ümber orienteerumist ja avatumat suhtumist kohalikesse.

Jah, aga ma tunnen teatud umbusku kohalike suhtes ... ma tean, et nad on osalt väga toredad ja sõbralikud ning lobisejad saarlased ... ent samas on neil kummaline keeleline komme üksteisele kogu aeg korrutada et nad saavad teineteisest aru ja teavad teise inimese nime ... seda eriti just ametlikes või poolformaalsetes jutuajamistes - Kui telefonikõne jooksul pöördutakse minu poole 5-6 korral minu eesnime pidi, siis ma muutun närviliseks. Ma tean, mis on minu nimi ja ma tean, et ma tutvustasin ennast ka oma vestluspartnerile, nii et ka tema teab minu nime ja mina tean et tema teab ... miks ta siis aina ja aina seda kordama peab? Ma saan aru et ta räägib minuga, ma olen ka kindlal teadmisel, et ta teab mu eesnime, ning hääldab seda korrektselt, miks siis aina uuesti ja uuesti üle korrata?
Minu sees sügaval on kusagil see uskumus, et nime teadmine annab sulle nimekandja üle kontrolli ... on ka sees õpetus, et kui metsas keegi võõras su nime hüüab, siis ära vasta, võib mõni kole haigus olla mis tahab külge hakata. Nimi on üldse kuidagi väga isiklik asi ja see pidev poolformaalses jutuajamises nimemainimine, mis tuleb justkui mingist etiketist või vestluskontakti hoidmise vajadusest, tekitab minus suurt võõristust.

Teine üsna samalaadne kummastav komme on siinsetel kohalikel teineteisele märku anda, et nad esiteks ikka kuulavad mida neile räägitakse ja teiselt poolt rääkijatena nad tunnevad huvi, et kas teine/vestluspartner ikka saab aru, mida nad räägivad ... nii kostab läbi poolformaalsete ja formaalsetevestluste aina kinnitusi - "Ma olen sinuga ..." -  mille kontekstipõhiselt võiks tõlkida, ma kuulen ja saan aru, mis sa mulle selgitada püüad. Ning sõprade vahel rohkem - "Ma kuulen sind" - mis tõlkub üsna sarnaselt.
Ning sõpradevahelistes kõnelustes on äärmiselt sage rääkijapoolne küsimus, mis tavaliselt lõpetab mingi jutu - "Sa saad aru, mis ma mõtlen" - mille kontekstipõhine tähendus võiks olla, et ma rääkisin oma loo ära ja nüüd sa võid kommenteerida ja/või sa saad aru ju mida ma mõtlen/tundsin/rääkisin.
Tegemist on peamiselt kontakti kinnitavate lausungitega, ma olen ikka siin, ma saan sust täiesti aru jne.  - pole kuigi keeruline mõista ... ent samas mulle, eestlasele, kes on harjunud vestluskontakti hoidmiseks noogutama või pomisema midagi habemesse või silmsidet hoidma, on see väga naljakas ja harjumatu kui peab pidavalt selgesti sõnadega väljendama et ollakse ikka veel kuuldel ja tõesti mõistetakse mida teine pool räägib. Tekib mingi lollakas pooletoobise tunne, millest ülesaamist, vist tuleb eraldi harjutada ...

Njah, ja ikka ja jälle jään ma hätta ka kohalike pisivestlustega ... näiteks kui perearstikeskuses istuv registraatoritädi, kes väga armastab lobiseda, sinu haiguslehte täidab ja küsib üle vastuseid, mida ta arsti poolt ettekirjutatud lehelt loeb ja ümber kirjutab, siis ei piisa kui sa vastad : "Jah, vist tõesti see sotsiaalkindlustusele minev leht." "Jah, teisest kuupäevast alates." "Mhmh, põhjus tõesti teie mainitud ..."
Sest siis oled sa ilmselgelt jutuaher ja ebaviisakaski ... ja pälvid kommentaariks juba ilma siira naeratuseta üle huulte tuleva "Te vist ei räägi palju?". Pole parata ma satun kimbatusse, meelde tuleb kuidas ma iga kord siin ooteruumis istudes mõtle, kuidas too tädi küll jaksab nii palju lobiseda ja kui ta kasvõi 15 protsenti vähem lobiseks, siis ootaksid pooled siin istuvatest patsientidest võib olla isegi 10 -15 minutit lühemalt. Aga küllap tõesti, tegelikult on viga minus. Naeratan kohmetult siis registraatorist tädile, kes on lehe täitmisega peaaegu lõpusirgel ja on mu nime kolmandat moodi valesti kirja saanud, ning pomisen vastuseks, et ma olen jah üks neist, kellel pole palju öelda.

Ja siis on veel see eestlaslik uhkus, mis mind siinsetes tutvuse-algustes ikkagi tihti valele rajale juhatab.
Minu rääkimismaneer avaldab kiiresti, et ma ei ole kohalik ja nii on uute tutvuste puhul ruttu tulema küsimus "Kus te pärit olete?" või "Kas te olete poolakas?". Vastus, et ma olen Eestist või et ma ei ole poolakas vaid eestlane, tekitab tavaliselt kohalikes saarlastes segaseid tundeid. Tuleb aus olla, on neid kes teavad kus Eesti on ja on rõõmsalt üllatunud et ma poolakas pole ja kes kohe tunnevad huvi kuidas meil ka kodumaal ilm on. Aga rohkem on mu teele siiski sattunud neid, kellel pole aimugi kus täpselt asub Eesti, ent kusagilt on siginenud teadmine, et see on Poolaga samas kandis ja nii on igaljuhul tegemist idaeurooplastega, kes on tulnud meie saarele kulda ja õnne otsima ... ja nii mind nende peas kullaotsijaks tembeldataksegi ja suurt pikemat juttu pole vaja teha ... sest võib ju juhtuda, et kui nad minuga viisakat vestlust edasi arendavad siis ma ajan küüned taha nende töökohale ning võib olla ka pangakaardile.
Asja ei tee tihti paremaks ka kohalik kaaslane, sest siis ma olen ju ilmselgelt kullakaevaja kes on juba ühe nende omadest ära võrgutanud ja oma püünisesse püüdnud ... järgmiseks on mul kindlalt silme ees nende või nende abikaasa töökoht ja pangakaart ...
Eestlaslik uhkus aga ei jäta seda kiiret automaatset tembeldamist märkamata, ning paratamatult tekib miskine trots, mis keeldub vabatahtlikult ise initsiatiivi haarates selgitamast, kus on Eesti, kes on eestlased ning mis põhjustel ning asjaoludel mina täpselt siia saarele olen sattunud, mis tööd ma teen, mis haridus mul on ja miks ma arvan, et saarlased ise on liiga mugavad ja hea elu peal mõttelaisaks läinud ning idaeurooplased ei võta ära mitte nende töökohti vaid töötavad kohtadel, mida nad ise vaid väga pika hambaga täitma soostuksid ... Nii et ma lihtsalt naeratan kerge ärritusega hinges ja pisivestlust mitte kuigi julgustavalt ...

Njah ja nii see läheb ... ma näen endas palju arenguruumi ... aga samas on kusagil sügaval hinges lootus, et äkki ei pea nii palju arenema selles pisivestluste ja keelemaneeride muutmise suunas ... ehk leidub mõni kohalik, kes sellest eestluse veidrusest minus suudab läbi hammustada ja on valmis rääkima ehk kauemgi kui 10 minutit ja muustki kui ilmast ...

Ma ei ole kunagi olnud mingi suuremat sorti magaja ... laisk, seda küll ... igal eluhetkel ... nii vertikaalis kui horisontaalis ... aga minu üldine unevajadus on alati olnud korrektses kooskõlas üldiste teada-tuntud keskmistega seal 7,5 tunni ümber ööpäevas.

Viimasel ajal aga ei tule mul magamine hästi välja ... esiteks on põis pisikeseks jäänud ning ajab öösel üles ning teiseks kui pissihäda on üles ajanud, siis ei taha uni enam tulla ... igavesti tüütu on lamada oma soojas voodis, vahtida katuseaknast paistvat veel pimedat taevast ja kuulatada, et kas vihma sajab, või kas kellegi auto-/varga-alarm kusagil undab või äkki on kohalikud purjutemperamendiga saarlased akna taga jälle peretülisid lahendamas, või ehk krabistab allkorrusel miski, ega gaasiboiler ööseks ometi sisse ei jäänud või kuidas hingab härjapõlvlane ... samal ajal tiksuvad peas mõtted ... viimati nähtud unenäost, eelmisest päevast, tulevast päevast, koduste muredest, ebakindlast tulevikust, kuuldud muusikast, nähtud filmist, ammu tehtust ja tegemata jätmistest ... refräänina kordumas aina tungivamalt rõhuv teadmine et magama peaks, sest hommikul tuleb vara tõusta ...see ajab närvi, siis tunned kuidas mingine stressihormoon tõstab verekohina kõrvu ... siis üritad rahuneda ja mõttelõngu lahti ja kokkusõlmida ning lõpuks ometi magama jääda.

Üles ajab mind tänapäeval kahe erineva äratusmehhanismi töö, üks magamistoas laual, teine 20 minutit hiljem allkorrusel, märkimaks aega kui juba peaks all olema ja tööle asuma ... selleks hetkeks kui esimene äratus tööle hakkab olen ma suutnud ennast tavaliselt kuhugi kahe maailma piirile unisesse lumma stressata või veenda, ning olemine ei ole kõige värskem ... Teise äratusega ma olen tavaliselt juba püsti ja teel alla ... või poolel teel vähemalt ...

võideldes unisuse, väsimuse  ja pahurusesga, samal ajal algavaks tööpäevaks atra vahedaks seades ...  üritan ma kuidagi päeva alustada ja nean igal hommikul maapõhja selle pissihäda, mis mind keset ööd üles ajas ...

Vahel ma ei saa sinna parata ja jään mõttesse selle üle, et mis maailmas ma elan ... või mis maailmas mind kujutletakse elavat ...

Üks siinne tuttav tegi nalja, et kuigi endiselt on elus kujutelu, et lõõgastav puhkepäeva hommik algab mõnusa hilise hommikusöögi ja ajalehelugemisega siis kes tänapäeval päriselt tahab ajalehti lugeda? See on ju lihtsalt masendav ... Kes peaks tahtma puhkepäeva hommikul võtta enda kanda kõik need bussiõnnetused alpides, terrorirünnakud Lähis-Idas ja USA-s ning vihakuriteod Euroopas? Ajalehtede lugemises või sirvimises pole midagi lõõgastavat ja oma vaba aega sinna alla küll panna ei taha, kui just ei pea ... Enne tema sõnavõttu polnud ma sellele suuremat mõelnud ... just sellele vastuolule lõõgastava hommikulugemise ja uudiste vahendatud maailma vahel?

Eile sattusin aga kuidagi otseselt silmitsi mündi teise küljega ... nimelt oli minu istuv tööpäev rahulik ja nii klõpsisin ma ringi internetis leides end korraga ühelt väga roosalt kodumaiselt naiste lehelt ... Ma ei satu naistele suunatud lehekülgedele just tihti, aga vahel igavuses ikka ... ja igavuse peletamiseks nad seal vist ka on ... eile aga oli mu aju vist vähe enam ärkvel, kui tavaliselt ... sest aiva ja aiva leidsin ma ennast küsimast: Miks? Kellele? Kuidas?

Kogu see jubeda roosa kujundusega virtuaalplank oli täis pikitud sisutühje, ajusurma nupukesi, enamus neist sealjuures tõlgitud ja/või rpodutseeritud kraam ... alates sellesügisesest moevärvist lillast lõpetades kellegi naisterahva arvamuslooga kuidas meeste ja naiste petmise definitsioonid on erinevad (arvamuse lõpetas sealjuures tõdemus, et ka mehed ja naised isekeskis võivad olla erinevad) ... vaatasin ja imestasin ...
Siis jõudsin ühe intrigeerivama pealkirjani "Lugeja pihtimus ..." tegemist oli kui ma õigesti mäletan kellegi austraallanna pihtimusega (ma täpselt ei tea kelle lugeja too austraallanna oli), kuidas ta polnud oma lapseootusest teada saades alguses just väga õnnelik ... lugu lõppes siiski hästi, sest õnn tuli naise õuele nii kui ta oli oma lapse isa juurde Lõuna-Aafrikasse kolinud ning kuulis ultrahelis loote südamelööke, lõpp hea kõik hea.

Olles selle "pihtimuse" läbi lugenud ja teema suhtes vastuvõtlikum võib olla kui "Harju keskmine" mitterase naisterahvas, oli mu pea lihtsalt täis uskumatut imestust - Mida ma just lugesin?
Kelleks siia lehele sattunuid peetakse? Missugust kuvandit naistest, meestest, perest siin lehel luuakse?

Ise endale vastama hakates tundisn ma õõva - missugune elukauge, pinnapeale ja üheülbaline madalalaubalisus siin lokkab. Milliseid uskumatult rumalaid stereotüüpe siin toidetakse?
kui rumalaks ja ühekülgseiks peetakse selle lehekülje auditooriumi? Tahtmine oli kuhugi kirjutada ja küsida, et vabandage, kelleks te peate oma lugejaid, sest ma tundis, et mulle tehakse sellel lehel liiga või veelgi enam naistele tehakse sellel lehel liiga, tehakse ilmselget ülekohut pidades neid ilmselgelt rumalateks, kerglasteks ja ühetaolisteks ...

Mina eemalt neljakümnele lähenev naisterahvas, kes ma olen oma elus kohanud üsna mitmesuguseid naisterahvaid, eri vanuseid, eri rahvustest, erineva haridusega, ei suutnud välja mõelda kedagi, kelle naiselikkuse, intelligentsuse ja huvide mõõdetele antud lehekülg vastaks ... kohe päris ausalt, mitte kedagi ei meenunud ...

See pani mind veelkord järele mõtlema, et missuguses maailmas ma elan, missuguse maailma annavad mulle uudised ja missuguse maailma loovad mulle meelelahutusleheküljed ... kelleks mind peetakse ... üsna masendav värk ... ma ei imesta et inimesed kaotavad huvi ja/või radikaliseeruvad ... üldse ei imesta ...

Eide halaaaa! Ära aja mulle oma eide halaaaa, ma ei taha kuulda seda eide halaaaa ... (tuntud viisil) ...

Minu sisse on mingisugune rahulolematuse kramp tekkinud, tahaks kurta ja halada ja siis samas jälle ei taha ka ... miski sees kisub krampi ja ei taha mitte midagi ... kui järele mõelda, siis ma isegi täpselt ei tea mis see oleks, millest peaks halama või mida peaks jagama ... aga pea on paks ja tunne on kusagil tagasagaras, et midagi peaks ...

Mul on stress vist ... või noh ... selle-aastaselt mereretkelt tagasi saabudes sain ma aru, et päris kindlasti on stress ... tööga seotud stress, sellest et ma ei taha oma saare tööd teha, ma ei taha seda teha sel samal põhjusel miks ma kord varemalt ei tahtnud olla tõlkeprojektide juht ... Ma ei suuda töötada rumalatele inimestele, kelle vastu ma olen kaotanud igasuguse austuse. Mul on tunne, et minu puhul on raske välja mõelda midagi rohkem demotiveerivat kui halb ülemus ... sealjuures ei pea tegemist olema halva inimesega vaid lihtsalt oskamatusega olla ülemus, oskamatusega hallata inimesi, oskamatusega planeerida, oskamatusega end kehtestada nähvamata ja solvamata, oskamatusega näha enda imeilusast suurest nabast kaugemale ... Naljakas on veel see et mõlemad kehvad ülemused kellega mul on tulnud koos töötada on olnud oma väikefirma omanikud ehk siis teevad tõesti kõike päriselt endale ... vbl sellest samas ka see oskamatus ... ei tea ... Mulle meeldib kui tööd tehes saadakse aru, et töötaja on väärtus ja töötajad kujundavad su ettevõtte näo, mulle meeldib kui on kokkulepped ning valitseb mingisugune kord ja süsteem ... Ja minu arust on vajalik et ülemus suudaks kõik selle, mis sülg suhu toob, siiski läbi mingi filtri lasta ... aga võib olla olen ma liiga idealistlik või rikutud ...
Õnneks lõpp paistab, ümisen Tom Waits-i "Hold on" lugu ja hingan sügavalt sisse ... ehk peab see vingumiseni pingule keritud närvinöör siiski kuu lõpuni vastu.

Njah ... merel olles panin tähele, et ma olen hakanud valjul häälel ohkama. Ma muidu ei ole olnud suurem asi ohkaja tüüp, aga nagu mingi nakkav parasiitsõna on ohe mu igapäevasesse repertuaari siginenud ning leidnud endale seal mõnusa sooja koha ... Ma ei tea palju selle ohke taga peitub väsimust, vaeva ja rahulolematust ja kuipalju on tegemist lihtsalt helimaastikuga, ent selge on siiski see et tegemist ei ole itsitusega või naeruga ... viimasega on jälle kuidagi kitsas käes ... ammu pole naernud nii et vats valutab ... mulle meeldib naerda nii et vats valutab ... jah aga naermine on minu puhul ligedalt seotud sõpradega ... vahel perega ka ... jah sõbrad ja õed suudavad mind vahel niimoodi naerma panna, et vats pärast valutab ... aga sõprade naerule ajamise ligidusega on hetkel nii nagu on ... rohkem nagu pole ...

Mis siis veel? Et kui juba, siis juba ...

Selg valutab paiguti kuratlikult, uni on enamuse ajast ja kogu aeg, jalad väsivad ning samm on tönts, seletamatuid meeleoluvõnkeid jagub hormoonide möllu piisavalt ... aiva tahaks midagi ja kummikommid on juba olemas ... aga tahaks nii et maa must ... ebakindlus tuleviku ees painab meelt ... ning puuduv generaalplaan teeb olemise pisut närfiliseks

Ja siis vahel tahaks vajutada standby nuppu ja kõndida minema ... kõige juurest ... ei ole nii et tahaks minna edasi või kuhugi tagasi ... ei, lihtsalt minema, ristisuunas, oma elust, iseendast ... puhkaks natuke ja vaataks olematu pilguga ringi ning võib olla tuleks ja elaks natukese aja pärast edasi ...

Ei, häid asju on ka ... (noh nagu Bowie ja mõmmi ja õlivärvid ja härjapõlvlane ja veel üht teist ...) aga neist ma lihtsalt täna ei räägi, sest täna on lihtsalt - Eide halaa ...

Paar korda nädalas või vahel ka mõned korrad rohkem, sõidan ma natuke linnast välja, linnalähedale maale kohvikusse ..

Kõigepealt tuleb jalutada kodust 20 minutit bussijaama, mis tihti asendub kerge 15 minutilise sörgiga mäest alla bussijaama. Siis tuleb sõita bussiga keskmiselt 45 minutit linna lähedale maale ja siis kõndida mööda käänulist kõrgete aiamüüride ning okkaliste põlmarjapõõsastega palistatud teed ligemale kaks kilomeetrit, et jõuda sihtmärgini ...

Üldiselt on see teekond üsna meeldiv, sest on mida vaadata ... on aasu, mis pikitud täis valgeid mustade ninadega kummuteid, on üdini hoolitsetud kauneid aedu, millest möödudes, tekib nagu kiuste tahtmine leida mõnd looduslikku ebakorrapära, on karjamaid, kus valged kummituslikud või tuttavamad  musta-valge kirjud kollaste kõrvarõngastega uudishimulikud lehmad, on vaateid taamal asuvatele küngastele, mis kaetud lapiteki kombel eritoonis rohekate ja kollakate ja pruunikate lappidega, mis moodustavad naljakaid inimhõngulisi mustreid ... on naljakaid saareinimesi ja veel palju muudki ...

Minu viimase aja eriliseks lemmikuks on teedel üllatavalt tihti kohatavad hobuveokid.
Ei, mitte et hobused veaks midagi, aga hobuseid veetakse, erisuuruses ja erivärvi kärudes, mille ees tavaliselt küllalt väikesed pereautod sees mõni vanem või uuem paar inimesi.
Naljakas, mina läbin toda teed kohvikusse tavaliselt nädalalõppudel ja iga ilmaga ja olen märganud et hoburakendid liiguvad teedel enamasti siiski päikesepaistelise ja ilusa ilmaga.
Alati kui ma mõnd sellist rakendit märkan, tahan ma kohe teada, et kas hobu on ka sees või on käru tühi ... alles teel hobuse juurde või lihtsalt tuulduma toodud või harjutatakse rakendiga sõitu ... enamasti on siiski hobune sees ja siis ma mõtlen, et kuhu see loom nüüd siis teel on, et kas viiakse uude elupaika, või väljanäitusele või kuhu?  Ja siis ma üritan heita pilgu inimestele autos ... et lugeda põgusast viivust välja mõnd vihjet, et kas on kauboimütsid peas või pintsakud seljas, kas on näha põllumehepäevitusega ja ruuduliste pluusidega tõsiseid maainimesi või rohkem rikkaid äri-inimesi ... ja ma ei tea kas see on vaid minu interpretatsiooni viga või hetke lühidus või mis, aga enamasti tunduvad nad mulle suvise ja puhkuseliku olemusega keskklassi saarlastena, kes lähevad jalutama või/ja loodusesse piknikku pidama ... ... Et see vanem või uuem paar, kes elab linnas või linnalähedal maal ja peab oma armast lemmikut vannitoas või neli korda viis meetrit taga-aias ... on otsustanud loomasõbralikkust üles näidata ja viivad ta jalutama. Et otsivad mõne kauni aasa, aitavad hobuse kärust välja ja peavad siis piknikku, lastes loomal natuke võõrast õhku nuusutada ja muru näksida, ning viivad ta siis tagasi koju vannituppa või taga-aeda, patsutavad looma turjale, võib olla harjavad natuke ning lubavad siis suuremeelselt, et kui ilusat ilma jagub, siis minnakse veel ...

Elu on ikka üks naljakas kaadervärk ... viimasel ajal taban ennast ikka ja jälle selle üle enda ette imestamast ... ja naljakas mitte just oma humoorikuses vaid oma kummalisuses ning mingis uskumatus ebakõlalisuses või maise loogika vastasuses.
Ja ikkagi samal ajal ajab muigama ka, sest puudub võimalus vastu vaielda on nii uskumatult mõttetu pahandada või solvuda, nii suur ning inimeseülene või vastupidi nii narr ja tobedalt kitsas tundub see kõik ... nii et ikka lõpuks raputan vaid pead ja mõtlen - vatkus - ja muigan mõttelisse habemesse, sest raske on uskuda ...

 ... raske on uskuda ... et keegi, kes võitleb pöörase tahtejõu ja elujanuga oma ellujäämise eest, oma pere eest ... keegi kes oma positiivsuse, nakatava naeru ning kirega elada inspireerib ja paneb mõtlema selle üle mis on elus oluline, nii mind, kes ma teda põgusalt isiklikult tunnen kui ka tuhandeid teisi, kes teda kunagi kohanudki pole ... et see keegi lihtsalt ühel hetkel lahkub maailmalõpu kohvikusse. See tundub nii uskumatu, see tundub pea et sürreaalne ... kõik märgid ütlesid, et see peaks olema õnneliku lõpuga lugu ... kuigi olid teada kõik tõenäosused ja asjaolud tundus ju ometi kõigile et siin, just selle inimese elus, on õige paik imele ... ta on selle ausalt välja teeninud kogu oma uskumatu vapruse ja võitlusega elu eest ... aga ei.
Justkui oleks elul olnud lihtsalt oma plaan, mis vääramatult ikka lõpuks teoks sai, olenemata kõigist asjaoludest ... olenemata minu arusaamisest õiglusest ja õnnest ja idealistlikust maailma toimimise mudelist ... ja kuidagi kurta ei julge ... sest see tundub kõik nii arusaamatu, et tekib kahtlus, et kusagil on ikkagi mingi suur pilt, mis minu eest varjatud ...

... raske on uskuda ka kuidas ühel hetkel on tunne et mu keha vallutanud keegi võõras ja mina lihtsalt lepin sellega - nojah siis - mõtlen ma ... mõningail hetkil isegi tundub, et olen selle ise valinud ... Ja siis aeg-ajalt tõstab miski mu sees pead ja leian end arutlemas selle "omaenese" valiku üle ... et kui palju on selles sotsiaalset survet, kui palju on selles õpitud arusaama, et nii peab ja on kombeks, sest muidu pole nagu õige ... kui palju on selles juhust, sest ise ma ju lubasin, et järgminekord lasen minna, sest kolm on kohtuseadus ja kui palju on minu küsimustes hirmu ... hirmu ennast kaotada, olles samas juba aastaid kuidagi enda jaoks kadunud olnud, hirmu vastuse ees ... ning igavest vabaduse ihalust.
Ja selgeid vastuseid pole ... on vaid uued küsimused ning hetked kus mõtled - vatkus.

.... naljakalt keeruline on uskuda ja vaadata kõrvalt ka kellegi stressirikkaid suureks kasvamise päevi ja öid ... kui palju kannatust ja kangeid õlgu võib tekitada teadmine, et nüüd, jah nüüd ja ei grammigi hiljem tulebki võtta enda kanda majanduslik vastutus iseenda ja natuke ka oma pere eest ... see tundub naljakas, sest võrdluspunkt olen ju mina ise, kes ma olen enda eest majanduslikult hoolt kandnud juba aastaid, see on olnud asjade loomulik käik, see on tulnud ilma pikemalt kurtmata, ilma pikemalt kannatamata, ilma selle üle arutamata, mõtlemata ... selle järele küsimata ... naljaks on uskuda, et see võib olla nii raske ... et on aegruumilisi punkte, kus see on justkui enese aheldamine, vangi minek, igavene tööorjus ... ainult kohustused, kohustused, kohustused ...
Ja siis leiangi ennast mõtterajalt, et ei tea, kas ma olengi lihtsalt kasvanud mingis orjameelses ühiskonnas, kus seda aheldatust normiks peetakse ... või ikkagi on nii et see ongi norm ja mõnes heal järjel ühiskonnas on lihtsalt võimalused kasvuraskusteks selles osas lihtsalt niipalju kergemad tulema ...  kummaline värk ...

... uskumatult häbi võib korraga olla kui ühes poolenisti poola pulmas võtab tantsima õhtu tantsukuningaks osutuv pruudi viiekümneaastane lihtne onu, kes otsustab sinuga jalga keerutada sellises tempos ja manöövritega, mis tunduvad arusaamatult pöörased. Ja siis seal sa oled keset tantsupõrandat selle tantsulõvi käte vahel ja ainult naeratad kohmetult oma kohmakuse peale, lähed siis näost punaseks ja nead maapõhja kõik elus ettetulnud, mis sind peotantsu kursustest on eemale hoidnud ... ning siis mõtled - vatkus lops - ja lased lihtsalt minna, sest lõpuks on tants meeleseisund ja meeldiv tegevus, isegi kui tantsida ise ei oska aga tantsupartner oskab ... ja õhtu lõpuks lubad et oma viiekümnendal juubelil keerled samba ja cha-cha-cha sammudes justkui noor jumal ...   

... üsna tobedalt uskumatu ... on paari päeva jooksul kohata oma üsnagi lihtsa nimekuju nelja kuni viit valesti kirjutatud versiooni ... no tõesti, 32 aastat olen oma nimega üsna edukalt igal pool hakkama saanud ... väikesi viperusi on küll ette tulnud, ent ei midagi suurt ja siis ühtäkki paari päeva jooksul järjest neli-viis, naerma ajab ... ning siis ajab juba vihaseks ... ning siis jälle naerma, sest kuidas selle peale ometi vihane saab olla ...

... jah ja elu tundub üksjagu kummaline kui odavlennufirma lennuki õhkutõusmise ajal, avan lennujaamast ostetujd 11 euri maksnud 50 grammise šokolaadikarbi ja pistan põske pisikese tumešokolaadi kuuli ja leian end mõttelt, et ah nii siis maitsebki kuld ... ja järgmisel hetkel itsitan iseenda narruse üle ...

Kaarna suud täitis naljakas hapu järelmaitse, mis ei tahtnud kuidagi kaduda ... pähkline aga samas ka hapu, ent mitte sidrunhapu vaid kuidagi palju sügavamalt hapu.  Otsustus õuna peale närida, ei päästnud ... see maitses ka hapult, või ei ... mitte just hapult aga kuidagi täiesti mitte õunalikult, nagu oleks pappi närinud, mitte magusat ja mahlakat õuna. Kaaren vaatas oma käes olevat õuna ... oli küll õun, ei olnud papp, isegi papist õun ei olnud, ikka täitsa päris oli ...

Järgmisel hetkel aga ei omanud see enam mingit tähtsust, sest keegi oli Kaarna varbad märjaks kastnud. Ehmatusega heitis Kaaren pilgu oma varvastele. Märga polnud näha. Sinised nahksed jalavarjud olid nagu tavaliselt kuival kevadisel päeval pargis ... kuivad ja kodused ... Ent ometi tundis Kaaren ju ilmselgelt, et nad on läbinisti märjad, justkui oleks just pahkluuni lombist läbi käinud ... Kaaren vaatas uuesti oma varbaid... sedakorda märksa pinksamalt kui esimesel korral ... ehk peitis see märgus end kusagil ...

Kaarna uurivat  pilku märganud härjapõlvlane heitis samuti pilgu Kaarna varvastele ja naeris ... nii naljakalt sinised olid need jalavarjud. Kaaren vaatas nüüd juba härjapõlvlast ja siis taas oma jalgu ... "Ei ole ju märjad?" küsis ta ebalevalt. "Ei, ei ole, ainult sinised on," vastas härjapõlvlane ja itsitas totakalt edasi. "Aga ma tunnen, et nad on märjad!" hüüatas Kaaren ja vaatas jälle omi varbaid. "Juhtub," lohutas härjapõlvlane ja heitis pilgu möödavuhisevatele jalgratastele. "Nad sõidavad nii hirmus kiiresti," ütles ta hetke pärast. Kaaren sundis pilgu varvastelt enda ees pargiteel vuravatele ratastele. Ta jalad olid märjad, kuid need rattad sõitsid tõesti kiiresti. Kaaren ja härjapõlvlane vaatasid rattaid ja siis teineteisele otsa ja siis uuesti rattaid... Huh kui kiiresti need mööda sõitsid. Kaaren mõtles ammusele naljale flegmaatikust, kes kilpkonnad kogemata nende puurist välja lasi... ta sai täpselt aru mida too flegmaatik oli tundnud ... viuh ja viuh tuhisesid rattad neist mööda.

Kaaren vaatas taas oma jalgu ja siis rattaid ja tundis, et tal on hirm. Need rattad sõitsid nii kiiresti, ta jalad olid salaja märjad ning tal polnud aimugi kuhu jäi nende ööbimispaik, ning kõhe kevadine jahedus oli juba nahavahel. "Hakkame minema!" ütles ta ja tõusis otsustavalt püsti. "Kuhu me läheme?" küsis ta kaaslane.
"Läheme tagasi ööbimispaika, mul on natuke hirm ja külm ronib nahavahele." vastas Kaaren ja sikutas härjapõlvlast käisest. "Oota nüüd, vaatame enne kaarti, mul pole hetkel aimugi kuidas me sinna saame," vastas härjapõlvlane ja tõmbas Kaarna uuesti enda kõrvale pargipingile. Kaaren otsis taskust välja kaardi ja laotas selle põlvedele laiali.

See polnud mingi lihtne kaart, pigem midagi, mis laenatud Kettamaailmast. Kaaren ja härjapõlvlane uurisid mõlemad nii pingsalt kui suutsid kaarti, keerasid seda oma nina ees kord üht, kord teist pidi, ent olid absoluutselt võimetud aru saama, kus olid nemad, kus oli see linna suurim park, kus nad olid ja kus oli nende ööbimispaik ...  rääkimata sellest kuidas sai kõige hõlpsamalt ühest teise. See kaart elas oma elu, ääraalade majad justkui sulasid kaardilt ja tilkusid tänavale, ning kõik teed ja sillakesed lihtsalt vahetasid paiku, ilma igasuguse loogikata. See oli rohkem nagu sipelgapesa, mitte suurte piltidega turistikaart, mis Kaarnal varasemalt taskus oli olnud.

"Ei, sellest pole abi. Hakkame parem lihtsalt minema," ütles Kaaren kerge paanika hääles. Härjapõlvlane kes kaardilugemisega samuti polnud hästi toime tulnud, ajas end püsti ja nad hakkasid minema.
Kui Kaaren kolmandat korda sellest ühest ja samast kõrgest tammest ja selle kõrval keksumängivatest lastest mööduma hakkas ei suutnud ta end peatada ja puhkes nutma: "Me ei saa siit kunagi välja!" Härjapõlvlane, kes ilmselgelt polnud korduvust tähele pannud ehmus "Ole nüüd, võta end kokku, värav on kohe siinsamas." Kaaren heitis pilgu näpuga näidatud suunas, tõesti seal oli kõrge raudvärav, millest nad olid parki sisenenud. Kaaren jättis nutmise ja nad läksid edasi.

Olles kõndinud pea tunde, nagu Kaarnale tundus ja möödudes aina ja aina sellest ühest ja samast kõrgest punasest tellikivi majast, millel plakatid mingist koledast päikseprillidega mehest jõudsid nad suure ristuva teeni. Tee oli lai, nagu Emajõgi, või vähemalt nii tundus Kaarnale ja väga kiire liiklusega. Liiklus oli seal nii kiire, et Kaarna kummaliselt töntsiks muutunud nägemine ei suutnud tuvastada ei ühtegi autot, trammi, ratturit ega jalakäijat ent ta kuulis nende müra ja see hirmutas teda. Kuidas nad peaksid üle tee saama?

"Võtame takso ja sõidame ööbimispaika," ütles ta härjapõlvlasele peaaegu palavikuliselt. "Oota nüüd, istume siia ja vaatame, ehk läheb liiklus rahulikumaks," arvas härjapõlvlane, kes samuti üle tee ei tihanud minna. Nad istusid parki ümbritseva aia kõrvale maha. "Ei, see müra on liiga suur ja mu jalad on märjad. Me peame kohe takso leidma," nuuksus Kaaren, kes oli taas püsti ja otsustavust täis. "Kust me selle takso võtame?" küsis härjapõlvlane. Kaaren vaatas palavikuliselt ringi. Ta ei suutnud endiselt tuvastada ühtegi autot ega suuremat transpordivahendit. Ta nägi vaid jalgrattureid, kes läheduses oleva kanalisilla alt läbi sõitsid, kui kiire veevool. Ikka viuh ja viuh ja viuh. Ta polnud varem veel siin selliseid jalgratturite kanaleid näinud. Kaaren vaatas ja imestas siis aga meenus talle taas tema hirm ja müra ja see, et neil on vaja taksot. Ta läks tagasi härjapõlvlase juurde ja istus ta kõrvale. "Me peame leidma hotelli ja paluma sealt abi takso tellimisel," käis ta välja enda arvates vägagi nutika plaani, sest maju nad ju suutsid veel tuvastada.

Härjapõlvlane ei vaielnud vastu, plaanil oli jumet, nad tõusid taas püsti ja läksid tagasi suure tee äärde ja vaatasid mõlemale poole nii kaugele kui silm ulatas, ei ühtegi hotelli, ainult see neetud müra ja need päikeseprillidega mehed plakatitel ja jalgratturid. Kaaren kontrollis taaskord oma jalgu. Ikka veel täiesti kuivad, kinnitas vaatlus.

 "Me peame üle tee minema. Vaata, seal on valgusfoor!" hüüatas härjapõlvlane ja äratas Kaarnal käest haarates tolle justkui unest. "Jookseme!"Kaaren ja härjapõlvlane jooksid nagu jalad võtsid ja nad jõudisid üle tee, ei jäänud trammi alla, ega auto alla ega ratta alla. Nad isegi ei näinud ühtegi neist, kuigi müra oli jätkuvalt suur.

Milline kergendustunne, milline rõõm, nad liikusid käsikäes keksides ja rõõmust huilates terve kvartalivahe selle rõõmu najal. Korraga märkas Kaaren, et nad möödusid jälle ühest punasest telliskivi majast, see oli teistsugune kui see eelmine, ent ka see tuli ja tuli aina uuesti, nagu mingi needus. Kaaren ei saanud aru, kui mitu korda saab ühest ja samast majast mööda minna. Viiest aitab juba küll ju. Paanika ronis vaikselt tagasi pinnale. Ja need kuradi märjad jalad!

Kaarnal oli taas hirm, ent just sel hetkel kui ta oli uuesti valmis nutma hakkama, nägid nad enda kõrval punase telliskivi maja seina küljes silti "Hotel". "Seal," hüüdis härjapõlvlane ja näitas nurgataha viitavale noolekesega sildile.

Kuna Kaarna jalad olid märjad, siis ei saanud ta sellesse udupeene välisukse süsteemiga hotelli astuda, lisaks tundis ta et kuhugi sisseastumine oleks üleüldse olnud ilmselgelt liiga suur pingutus, nii et härjapõlvlane jättis ta hotelli ukse kõrvale ootama, seniks kuni tema ise sees kiirelt ära käib. Kaaren ootas ja nägi vaeva et hotelli ukse kõrval seinanajal püsti seista ja oma varvastel silm peal hoida.

Härjapõlvlane jäi kuidagi kauaks. Kaaren püüdis jääklaasist uksest sisse piiluda kuid ei näinud midagi. Kuhu ta nii kauaks jääb, mõtles Kaaren oma varbaid hetkeks unustades. Ta kogus end ja oli valmis härjapõlvalast juba otsima minema, kui too just uksest tagasi tänavale astus. Tema rahulolev näoilme reetis, et teda oli saatnud edu. "Takso tuleb?" uuris Kaaren. "Tuleb," vastas härjapõlvlane. "Ja märgade jalgadega saab auto peale?" "Saab, kuigi su jalad ei ole märjad." kõlas vastus. "On küll, ainult salaja." oli Kaaren veendunud.

Autot tuli oodata kaua, vähemalt tunni, tundus Kaarnale, ent lõpuks ta ikkagi tuli, kuigi Kaaren oli vähemalt kaks korda peaaegu meeltheitmas ja valmis jala edasi minema. Kaaren ja härjapõlvlane istusid autosse. Ahh et kuhu nad tahtsid sõita? Kaaren ütles taksojuhile majutusasutuse nime, mille peale viimane täpsustavaid küsimusi küsis. Kaaren sattus kimbatusse. Ta ei saanud aru ei küsimusest ega teadnud vastuseid, ning äkitselt tundus talle ülimalt kahtlane see taksojuht, kes nii palju küsis. Härjapõlvlane aga oli jõudnud midagi juhi pärimistele vastata ja auto hakkas liikuma.

Kaaren vajus sügavale nahkistmesse ja oli veendunud, et nad sõidavad valele poole. Lisaks tundus talle kangesti, et see pole üldse takso vaid hoopis mingi ametlik auto ja nad viiakse kuhugi ülekuulamisele.
Kaaren haaras härjapõlvlase sõrmed oma pihku ja pigistas kõvasti. Härjapõlvlane vaatas aknast välja ja ei paistnud sugugi mitte mures olevat. Auto sõitis liiga sujuvalt, et olla takso, mõtles Kaaren. See oli pigem kosmoselaev, või midagi veel palju pahaendelisemat oli Kaaren veendunud ning sepitses peas kiiresti plaani, kuidas koos härjapõlvlasega poole sõidu pealt märkamatult põgeneda. Enne kui plaan ilmet hakkas võtma,  peatus auto ja Kaaren tundis ära nende ööbimiskoha suure musta ukse.

Milline rõõm, ikkagi takso! Kaaren naeris laginal ja astus autost välja, nad olid päästetud, nad võisid kergemalt hingata.
Härjapõlvlane aga istus ikka veel autos, juht rääkis talle midagi ja härjapõlvlane kuulas. Kaaren seisis kõrge musta ukse eest ja hakkas uuesti umbusklikuks muutuma. Mis nad räägivad seal nii kaua, miks härjapõlvlane omati juba ei tule, äkki see juht ei taha teda välja lasta, äkki tal on härjapõlvlasega mingi kurikaval plaan. Kaaren ootas veel natuke, rahutus võttis aina ja aina enam maad, ent ta ei tihanud ukse juurest lahkuda, justkui kaoks see niipea kui Kaaren selle kõrvalt paar sammu eemale astub.
Kaaren hüüdis härjapõlvlast... Härjapõlvlane tuli autost välja, vahetas uksevahel juhiga veel paar sõna ent sulges siis ukse ja oligi juba Kaarna kõrval. "Viimaks, " ohkas Kaaren ja nad astusid majja. Oma toa leidmine ei kujutanud õnneks raskusi, see oli esimesel korral kohe välisukse kõrval. Kui nad oma toa turvaliste seinte vahele olid jõudnud hingasid mõlemad kergendatult ja vajusid rammestunult voodisse.
Kell voodikõrval ütles et nad olid pargi poole teele asunud umbes 2,5 tundi tagasi.

Kaaren tundis kuidas ta varbad on märjad, ta võttis soki ära ja katsus varbaid kätega, ei mingit jälge märgusest, ta jalad olid täiesti kuivad, krdi imelik värk, ent ta ju selgelt tundis et nad olid märjad.

Kaaren sulges silmad, ta tundis et ta sulab, ta unustas oma varbad ja toa ja härjapõlvlase. Ta oleks tahtnud kaevata endale pisikese uru, pugeda sinna sisse ja lugeda üle oma näpud... ta teadis, et läheks omajagu kaua aega enne kui ta kõik kümme kokku sest, sest sõrmed kaoksid aina ja aina mööda urgu laiali... Ent seal urus oleks neid üsna kerge siiski leida, palju kergem kui seal pargis näiteks.

Kaaren avas silmad ja puges teki alla. Teki all oli soe ja mõnus, ning hetkega oli Kaaren sinna ära eksinud ta ei saanud aru kus pool on ta jalad, kus pool on pea ja kuidas selle suure valge lina alt välja sai, õnneks leidis ta ootamatult härjapõlvlase, kes sama teki alla oli pugenud ja haarast tast tugevasti kinni. Nüüd teadis ta küll kus pea ja kus jalad ja kuidas siit välja sai.
"Nüüd ei eksi me üldse enam ära," ütles Kaaren ja lükkas pea teki alt välja, ise kõvasti ikka veel härjapõlvlasest kinni hoides. Härjapõlvlane noogutas, ta sai hästi aru mida Kaaren silmas pidas. Nad naersid rõõmsalt.

Neil oli mõlemal hea meel, et nad ei ole enam pargis ja rattad ei vuhise neist mööda ja ei ole seda meeletut müra ning needuslikke maju, millest ei saa mööda ega kaarte mis sulavad tänavale laiali ega jalgratturite kanaleid, mis tunduvad eluohtlikumad kui nende vesised vennad.

Kes üldse tuli sellele geniaalsele mõttele minna parki ja süüa neid hapukaid kreekapähklimaitselisi seeni just seal? Kaarnale meenus küll hoiatus bukletis, et liiklusesse ei maksa pärast trühvlite söömist minna, ent keegi polnud veavunud mainima, et tegelikult ei maksa suurt kuhugi minna, sest täiesti võimalik on ka oma voodis tekkidevahele ära kaduda ... tundideks ... vähemalt viieks ....

Rääkisime ... nagu ikka ligikaudu tunni ... ja üks hetk, kui vestlus oli just sealmaal, kuhu ta jõudnud oli, ütles psühholoog Maasikas, et ma vist olen harjunud kõiki asju endaga kaasas kandma ...

Jäin selle üle mõtlema ... tal on vist õigus. Harva panen ma midagi õlgadele tõstetut või kätel kantud maha tagasi ... kannan ikka niikaua kuni kantu ära kulub ja läbi sõrmede kaob või tolmuna õhku haihtub.
Eriti keeruline on vastutust kuhugi ära maha panna, jätta vedelema ... öelda, et rohkem ei pea, minu osa on tehtud.

Naljakas, aga tõesti kui lapsest peale oled õppinud, et kõik mis teed, teed endale ja ise vastutad on tegude eest, siis nagu ei tule selle pealegi, et vastutus võib saada otsa, et ühel hetkel võid oma vastutusekoorma kui kasuka maha visata ja öelda, aitab küll, tehtud, rohkem ei pea ... olen teinud oma parima ... aeg on kergemalt edasi minna.
Et vastutus võib olla ühel hetkel kantud ... see on väga kummaline kontseptsioon. Ma ei oska sellest isegi hästi mõelda mitte ...

Et kuidas siis ... et kes siis ütleb, et nüüd enam ei pea ... kuidas peaks aru saama, et küll on saanud?
Mul tõesti endal ei ole sellist mõõdupuud, mis ütleks et nii nüüd on mõõt täis, rohkem ei pea, tubli töö, nüüd võid käest visata ... ja kuhu ma siis selle vastutuse viskan, kuhu? Jääb veel kõigile jalgu ja keegi komistab ja ütleb et miks ma pean sinu vedelema jäetud asjade otsa komistama ...sest kui käest viskad, siis jääb ju vedelema ... või ei?

Või on see hoopis mingi ihnus, et minu oma, kuidas ma ta siis nüüd jätan?

Ei .... ihnus see vist ikka vist ei ole ... ikka pigem kohusetunne ... ise tegin, ise vastutan ... lõpuni ... kõige eest. Kui nii mõelda siis läheb vist ajapikku raskeks küll, sest aina ja aina koguneb uusi vastutusi, igasugu uute valikute ja otsuste tõttu ... njaa ... ja kui mina otsa lõppen, kes siis vastutab? Mitte keegi, teod on tehtud ja tagajärjed kah, aga keegi ei vastuta, enam mitte ... ja siis on see nagu loomulik, aga mitte enne?   

Kummaline värk ... väga keerukas ja kummaline ... mul läheb veel natuke aega enne kui ma oma pea selle mõtte ümber olen suutnud keerata ... aga ma püüan ja võib olla isegi proovin järgi, et mis tunne see on, kui midagi maha paned ja edasi lähed ... süütundeta ...

Rehabiliteeritud ... jah tõesti ... tundub, et naistepäev on Eestis läbi teinud rehabiliteerimise ning kannab nüüd auga tunnustatud rahvusvahelist naiste tunnustamise päeva tiitlit ...

Naljakas on natuke sellele mõelda ... kui ma olin veel üsna pisike ja suurt ei taibanud oli naistepäev punaste nelkide püha ... ja siis natukene aega ei olnud naistepäev justkui suurt midagi ja siis juba natukene hiljem, kusagil keskkoolis oli mul endal kombeks naistepäeval tavapärase kulukate asemel ikka seelikut kanda, et kui on ikka naistepäev siis olgu ikka naiselik, suuri lilleõite mägesid ei meenu ...
ja siis kunagi natuke hiljem veel lugesin arvatavasti mingist naisteportaalist, kuidas naistepäev pole sugugi nõukogude punaste nelkide püha vaid hoopis midagi palju vanemat ja rahvusvahelisemat, et saagem oma nõukogude hirmust üle ja ja tähistagem nagu kord ja kohus ... vatsiis ... naisteportaali sõnast ...

terve eilsele eelnenud nädala tähistasid kõik kodumaa veebimüüginduse gurud igatahes ihu ja hingega naistepäeva ... veri ninast väljas ... kujutasin elavalt ette kursavenna mõttes tööle pandud bakalaureusetööde pealkirjade generaatorit, mis oli õhinast tulvil meedikute käete all muundatud naistepäeva pealkirjade, hüüdlausete ja müügiartiklite generaatoriks ...  Generaator pritsis aiva ja aiva hulljulgemaid versioone ja kõik läks müügiks ...

Kui tavaliselt püütakse võrgumeedias nagu mujalgi pilku ja klikke ilusa naisterahva pildiga, siis paari päeva jooksul tundus, et absoluutselt kõike alates murutraktorist ja värvilahustist kuni meeste aluspesuni saab müüa parema ja edukama naistepäeva egiidi all ... Nagu värviline hobuse unenägu: "Ära maga maha! Ainult sinule ja sinu kaunile naisele tärpentiinipõhine värvilahusti soodushinnaga. Naistepäeva puhul anname kaasa roosad kummikindad ja kaabitsa... "

Antropoloogilist huvi tekitav ning feministeeriumit kahisema panev oli ka kogu retoorika ... millised suurepäraselt väljajoonistuvad stereotüübid, uskumused ja tabud ... kui ma oleksin noor sotsiaalteaduste tudeng uurimisteema puuduses ei istuks ma enam käed rüpes vaid üritaksin kogu seda suurepärast kiiresti riknevat infotulva talletada ja konserveerida... kõike suurepärase teadustöö nimel ...

Siin peeti äsja märtsi esimese pühapäeva kombe kohaselt emadepäeva ja kuigi sellega oleks teisipäevale langenud naistepäev müüginduse mõttes suurepäraselt kokku klappinud ... polnud kuulda ega näha midagi ... ausalt, mitte üht vihjetgi suurepärasele rahvusvahelisele kõigi naiste päevale ... Emadepäevgi läks suht rahulikult ... kohvikud küll olid puupüsti täis ja lillemüüjad ei teadnud kuhu sajalisi toppida, aga ei olnud märgata suuremat sorti nännimüüki ja ostlemishullumaja, mida siinmail palavalt armastatakse ... aga samas juba järgmine nädal on kõikide õllejoojate meelispüha siinmail... ja kõikvõimalikes ostupaikades on oma eraldi sekstsioon kõigele rohelisele ja ristikheinalisele ... tavaliselt paikneb see üsna lihavõtte munade sektsiooni lähedal ... nii et võib olla nad lihtsalt halastavad kohalike rahakotile ja lihtsalt vaikivad naistepäeva maha ... sest siililegi selge et rahakotil on põhi ...

Mina muidugi ei suutnud oma suurt teadmist rahvusvahelisest naistepäevast vaka all hoida ja teenisin sellega välja väikese šokolaadi ja joonistuse lillest ...jess ... ent sellega see tänavune naistepäeva tähistamine tänavu ka piirdus... loodetavasti läks naistel kodumaal ikka paremini ja kõik said ikka korvide kaupa lilleõisi ning xboxe ja murutraktoreid ... mis naistepäev see muidu oleks ... eks?

Ikka ja jälle võtan ma hoogu ... võtan hoogu ja ei jõua ikkagi kuidagi pärale...

Üdini aus olles, siis sageli juhtub, et ei jõua mõttest kaugemale, sest päev saab otsa ja öö kukub peale nagu raske kott... sest tööpäev on liiga pikk ja arvutit ei taha koju jõudes lahtigi teha ... sest on nii palju muud teha ... koristada, pesta nõusid, valmistada midagi söögiks, koristada veel midagi, vahtida lakke ... võtta hoogu ... sest arvuti on vales toas ... sest nii palju kergem on teha midagi muud ...

Mõnikord aga on arvuti tegelikult juba lahti, noh nagu neil kontoritööpäevadel ikka ... siis võtan taas hoogu ja siis ütleb sees miski, stiilis: "Oleks vaja natuke keskenduda ..." aga tööl olles ju ei saa keskenduda muule kui tööle, nii et palju mugavam ajakasutus on vabadel momentidel lihtsalt suvalisi radu mööda läbi interneti kolada ja taaskord mitte hoo võtmisest kaugemale jõuda ... ja pärast töööpäeva, kui arvuti ikka veel lahti on, siis võib olla leidub küll aega, et lobiseda mõni sõna nendega, kes olemas ... ent pole nagu õige olek, et hoo võtmisest kaugemale jõuda ... sest vaja oleks veeta aega arvutist eemal.

Ja siis on selliseidki hetki, kui juba on arvuti lahti ja õige lehekülgki avatud, aga lihtsalt sõnu ei ole ... no mitte ühtegi ei leia ... või noh mõni nagu on aga kui need ritta panen, siis tundub et nad üldse ei sobi sedasi reastuma ja kuidagi ei taha sõnade tagant paista midagi ...

Jah ja siis paratamatult vahel mõtled, et milleks siis üldse ...
ja siis et milleks üldse midagi ...
ja ei oska vastata.

Aga siis jälle tuleb tunne ... tunne et tahaks kirjutada, tahaks kirjeldada mõnd mõtet, tahaks jagada mõnd tähelepanekut ... eesti keeles tahaks jagada ... tahaks hirmsasti panna sõnu ritta, isegi kui keegi neid ei oota, isegi kui liiga paljud neid lugema ei satu ... tahaks päästa midagi enda seest valla ... pannes sõnu ritta ja jättes jälje ... jättes raja ... luues raja ... kuhugi uude ... kuhugi ... vahel aga lihtsalt tagasi endani.

Korteriotsingud kohaliku tava järgi ... Kummalisel kombel on neil siin linnas elamispindadega halvasti, ma ei tea mis pärast või kuidas see ühtäkki juhtus, aga viimane aasta poolteist on käputäis pindu ja kümme kapatäit inimesi ... ning see kõik on vesi kohalikule maakleritsunftile ... Kahe päeva jooksul olen saanud jalutada ühele poole linna otsa ja teisele poole linna otsa ning näinud ära oma unelmate elamispinna ning samas seadnud teise nähtud koteri järgi võimaliku alumise valuläve ...

Esimest üüris välja samas majas pesitsev omanik ise, näidates kõigile soovijatele oma 19. sajandi kõrgete lagede, laiade uste ja hirmsuurte lõunakaarde pööratud hunnitu vaatega akende ja elutoa kamina ees laiuva tantsupõrandaga korterit ning majatagust aeda isiklikult, varudes sealjuures igale vaatama tulijale pool tundi ...

Teises linna otsas oli korteri väljaüürimise raske taaga võtnud enda peale maakler, kes korraldas kenal pealelõunasel ajal ühisvaatluse, kutsudes kohale kõik huvilised ja lastes inimesi korterisse siiski ainult üks või paar korraga ja hoides nii põnevust kõrgel värava taga looklevas sabas ... kuna korter ise oli pisike (julge pakkumine on 1/3 - 1/2 esimese korteri suurusest), ning kiviaia poole vaatavad kolm matistatud klaasiga akent just liialt palju valgust sisse ei lasknud piisas maakleri poolt pühendatud 10 minutist ülevaate saamiseks küll ... urgas nagu urgas ikka.

Esimeses linna otsas, mis ulatub kaunile künkale pidas korteriomanik pärast ruumide tutvustamist iga huvilisega maha privaatse vestluse, küsides töökoha, sissetuleku, pikema-ajaliste plaanide ning hariduse kohta ja märkides kõik piinliku täpsusega kontaktandmete järgi filigraanse käekirjaga märkmikusse. Kuigi kõik oli väljapeetud ja viisakas, oli näha et samal ajal toimus omaniku lahkelt naeratava näo taga peas kogu aeg jälgiv hindamine ning peastarvutus. Et välja selgitada kas järgmiseks neljaks aastaks on selle korteriga  hooleta, kas üür laekub iga kuu õigeaegselt ning kas vastasistujatel on kohe lauale panna ka kahe kuu üüri-raha. Kui oleks olnud vähe rohkem aega, oleks kindlasti ka teed pakutud ning jälgitud kuidas tassi sang näppudevahele satub.

Teises linna otsas, mis ulatub pea et järve kaldale loetles maakler üles dokumendid, mis talle esitada tuleks kui urgas huvi pakub: avaldus, eelmise üürile-andja soovituskiri + kinnituskiri praeguselt tööandjalt. Lisaks peaks tagataskus olema esimese kuu üür ning kuu üüri suurune deposiit-tasu ... Paha ei teeks muidugi kahe eelmise üürile-andja soovituskirjad ning võib olla ka trikoovooru ülesvõtted.

Njaa ... esimesest elamisest jäime ilma, sest polnud vist päris nii veenvad kui oleks pidanud nende nelja aasta paigal oleku ja igikindlate töökohtade koha pealt ... teises kohas hallitavate seinade vahel aknast kiviaeda vaatama aga ei olnud me ise nõus... 

Naljakas aga on see, et nende kahe äärmusliku elamispinna kuu üüri vahe on 55 euri, mis teeb natukene rohkem kui 5 protsenti koguhinnast ... makes you wonder ... doesn't it. 

Kaaren vahtis tühja pilguga kaugusesse ... sadas lund ... sellist mitte suurte helvestega jõululund vaid sellist väikestest jääkristallidest koosnevat külma, kerget ja keerlevat lund.

Tagasi kodus, jah tõesti natukeseks tagasi kodus ... hea, et sadas lund ja oli selline kõva külm, et tahtis noka otsas jäätada ... selline külm tekitas paradoksaalselt sooja koduse tunde ...

Jah, siin oli kodu küll, tänavad tuttavad, paigad mälestusi täis, õhk õige ja talvine külm näpistamas ... nii nagu talvele kodus kombeks ...

Kaaren oli rahul, olgugi et pilk natuke tühi ... talle meeldis siin, talle meeldis kuulata seda tuttavat keelt ning kohtuda vanade igiheade inimestega, istuda nende juures ja kuulata kuidas neil läheb ... Kummaline oli aga kui nad vastu tahtsid teada, kuidas Kaarnal läheb ... Ikka ja ikka jäi vastus kurku kinni, tal polnud aimugi kuidas tal läheb ...

Vaikselt, kippus Kaaren kergema vastupanu teed minnes vastama, peitudes oma vana kulunud fraasi taha ... Inimesed aga ei tahtnud leppida ... nad olid Kaarna inimesed ja nad tahtsid teada, kuidas päriselt läheb ... aga tal polnud lihtsaid vastuseid ... kuidagi läheb ... natuke võib olla laperdades ... ei, midagi suurt ei ole sündinud ... kõrgelt ei lenda ... Kaaren oli palju töötanud, et saaks tulla koju käima ... jah ja siis oli ta lihtsalt vaikselt elanud, hinganud, otsinud, süüa teinud, filme vaadanud, tutvunud ... kõik sellised pisikesed elulised asjad, ei midagi suurt, ei midagi jahmatavat ...
Ei, oma hobitööga pole palju olnud aega tegeleda ... või noh, aega on olnud, aga jaksu nagu pole olnud ... jah ikka tahaks teha ... aga ...

Kaaren vajus mõttesse ja vaatas jällegi kuhugi horisondi taha, pilk ulatumas tegelikult ainult nokast järgmise lumehelbeni, mis maapinna poole tiirutas ... Kuidas tal siis seal kaugel läheb?
Kui keeruline saab üks lihtne küsimus ometi olla ...Silmad veeresid suurest mõttepingutusest noka kohale kokku ... väga väikeste sammudega, sinusoidselt ... aiva ja aiva tagasi vaadates ja arupidamiseks seisma jäädes ... kaheldes ja kõheldes vahepeal kükki laskudes ja eesseisvat maapinda katsudes ... mõnikord külg ees ... ikka vahel paar sammu selg ees tagasi astudes ning kõrvale pilku heites ... mitte kuigi kindla sihiga ... ent siiski vaikselt edasi ...

Neil ei ole siin lund ... mitte päriselt päris lund ...

Paar korda talve jooksul võib juhtuda, et õhutemperatuur langeb küll paari pügala võrra alla nulli, nii päevaks või paariks ... ja võib kokkusattumuslikult juhtuda ka, et neil igikülmadel päevadel sajab maha lumekirme, ent tavaliselt kaob see kiiremini kui tuli ja kindlasti sel puhul tegemist paanikat tekitava erandjuhtumiga, kui tavalise talvise argipäevaga ...

Jah, ühesõnaga lund neil ei ole, päriselt ... aga jõulu-unelm on neil ikkagi üsna lumivalge ... Nii ilmuvad jõulude lähenedes, see on siis kohe pärast Halloween-i novembri alguses, kõikjale lumememmed ja lumised kuused ja lumised sokid ja tuhvlid ja Rudolfid ... ning muidugi lumised jõuluvanad ... paberist, plastist, klaasist, kangast ... igal võimalikul ja võimatul kujul ...Ja nii siis ongi, et väljas sajab laia vihma, kraadiklaas näitab kusagil pluss seitse ja kodude aknalaudadel säravad tehiskuused, kaetud tehislumega, kohalikud elektrimehed sõidavad oma tavapäraste furgoonidega ringi, vabadele kõrvalistmetele installerit pea pooleteistmeetrised tüsedad pehmed lumememmed, pubide akendele on kleebitud jõulupildid, lumesajust ja läbi lumesaju saabuvast jõulumehest või lihtsalt kaunistatatud jõulukuuskedest vms ...

Naljakas ... kuidagi kummaliselt nihkes värk, eriti minu kui põhjamaalase jaoks, kelle meelest lumetu talv on iseäranis tavatu ja kuidagi kurnav nähtus ...

Veel aga jõuludest rääkides ... tuleb esimese asjana meelde, et piparkooke neil suuremat pole ja mandariinid ei tule üldse jutuks ...  poed on aga hunnikutes täis erinevad assortii kommikarpe ning populaarsed on kummalised väikesed pirukakesed, mille sisuks rosinad siirupis ... kuidagi paremini ei oska ma seda kirjeldada ... hõõgveinile pole ma samuti sattunud ... ent igal pool on midagi mida kirjeldatakse väljendiga jõuluspice, mis on pigem lõhna kui maitsebukett ning põhineb mulle tundub peamiselt nelgil, kaneelil ja vbl kardemonil....

Muidu nii natuke laiemas plaanis tunduvad jõulud siin ikka suuremalt jaolt poodlemise ja heategevusliku rahakogumise püha olevat. Aga ma ei imesta, nad lihtsalt armastavad ostelda, ning jõulud on ju lihtsalt suurepärane põhjus seda teha ... tundide ja tundide kaupa ... praegusel viimasel jõulueelsel täisnädalal on alates neljapäevast enamus suuri kaubamajasid ja poode ka ekstra kauem lahti... et kõik vajalik saaks ikkagi kõigil soetatud ning linn on täis, minule eelkõige kusagilt ammustest seriaalidest tuttavaid pildikesi paberkottidega ülekoormatud neidistest, tädidest, mammidest, kuttidest, džentelmenidest, daamidest, nolkides ... noortest, vanadest ...
Poodide vahel seisavad kaubamajade uste satelliitsete kaaslastena heategevuslikud rahakogujad, õigemini nende hordid, igal tänavanurgal on kesklinna piirkonnas vähemalt üks, sageli ka kaks-kolm, neoontoonides jakid seljas ... kõik nad sirutamas möödujate poole naerusuiselt oma kogumiskarpe ja soovimas häid jõule!   

Väga toredad on ka raadiost kõlavad reklaamid (televisserit mul pole, nii et siinkohal jään sellekohase tähelepaneku võlgu), mis ütlevad, et kuigi me ometi kõik soovime jõuludeks oma armsamatele ja lähedastele, sooja, armastust, õnne ja muid kauneid soove, on kingitusi pakkida ikkagi ka väga tore ... või et kuigi me teame, et kõige tähtsam tuleb jõulude ajal otse südamest, on seda väga raske kingituseks pakkida, nii et tule osta parem midagi pakkimiskõlbulikku ikka kaa....

Kirikki tuletab ennast meelde saates sedelikesi otse  kodusesse postkasti, sõnumiga, et jõulud on rahajagamise ja -annetamise aeg ... siia ja siia võib tuua ja anda ... 

Ja, et igaüks ikkagi saaks jõuludest täiel rinnal osa ehk et oleks ikka raha ostelda, jagada ja annetada on näiteks siinne sotsiaaltoetuste süsteem igale toetusesaajale ettenäinud ka jõuluboonuse, mis on  pool või enam tavapärastest toetussummast ... pole midagi öelda, jõulud on siinsetele pühad...

Natuke naljakad tarbimise ja rahajagamise, lumised pühad ...

Kasvuraskused... jah tõesti nad on tagasi!

Ma mingi hetk arvasin et nüüd on nad läinud, et on juba kasvatud kah, et neljakümnele lähenev naine, et ehk aitab küll, ent ei ... mitte midagi sellist ... leidsin ennast ükspäev taas täiesti mõistmatult elule otsa vaatamast ... no lihtsalt arusaamatu ... no, et ei saa aru ... et oled, elad, kasvad ja mõistad paljudki, aga on mingid asjad, millest kuidagi aru ei saa ... et ei suuda omi arusaamu keerata ümber teadaolevate tõsiasjade, et no lihtsalt ei paindu noh ...  lihtsalt vaatad mokk pisut töllakil ja ei saa aru!

No näiteks mismõttes, on nii et inimene läheb ja kaob ära ...  väikeses Eestis läheb inimene ja kaob ära ja sureb maha ... Ma saan aru, et kui on tahe, tahe ära kaduda, tahe minna ja mitte tagasi tulla ... saan aru, et on võimalik ... peabki ehk olema ... ent minna ja olla Eestis kadunud nädalaid, nii et üks ja teine ikkagi kusagil näevad, aga olla samal ajal ikkagi täiesti kättesaamatu ja siis maha surra ... ehk samuti tahetult ... aga, aga, aga ikkagi...  Aru ei saa ma sellest kuidas saab olla elus ja kadunud nädalaid ...Eestis ... see võimalikkus hirmutab ... natuke vist mingit tahku lohutab kaa ... aga hirmutab rohkem ... võib olla see hirm ei lasegi arusaamisel painduda ...

Ja kuidas on nii, et võtad kätte ja lõhud oma elu ära, sest edasi enam vanamoodi ei saa ... mis neist detailides, no ei saa noh ... lõhud ära, et minna edasi, et saaks parem ja siis mitmeid kuid hiljem kui ongi nagu kõik saanud parem, leiad ennast ikka sealt paganama vana elupuru keskelt ... ümbrus on muutunud, inimesed on uued ja tõesti palju on saanud parem justkui kõigile osapooltele ... aga mingitel hetkedel leiad end oma sisemuses ikka sealt lõhkise elu seest, nagu külmunud südamaega Kai mängimas jäätükkidega ja suutmata edasi minna ... sest sõna pole koos ... sest miski on aru saamata? ...  nii et kõik uus ja parem justkui on ja ei ole kaa ...


Ja siis, kuidas aru saada kui palju mahub enesesüüdistusi inimese sisse, kes vähemalt ise arvab, et ta usub mõistlikkuse piires saatusesse? Et kuidas see loogika töötab ja millega mõõta?

Ja mis värk on tagantjärgi tarkusega? Et miks saavad inimesed mingitest asjadest nii hästi aru alles tagant järele? Miks peab millestki ilma jääma, saamaks aru selle tähtsusest või isegi tähendusest? Et miks ei võiks tähtsusest arusaamine käia koos hetkega? Mis selles hetkes on, mis takistab arusaamist?
jne. jne. jne.

No vahel ma lihtsalt ei saa aru ja see paneb jonnima ... jah, ja jonn, see omakorda takistab üksjagu arusaamist...

Elu on ikka imelik küll!